Novembri- ja detsembrikuu vahetumisel käisid viis meie kooli tüdrukut, õpetaja Kadri Kosk ja arendusjuht Rene Leiner, Erasmus+ programmi toel elluviidava Square Eyed Students projekti raames, eestlaste jaoks väga kauges, põnevas ja eksootilises paigas - Musta mere ääres asuvas Trabzoni linnas Türgimaal.

Seal võõrustas külalisi üks meie antud projekti partnerkoolidest - Cudibey Ortaokulu.


Projekt, mis keskendub digimaailma ja “pärismaailma” tasakaalupunktide otsimisele (loe projektist pikemalt siit), sai oma alguse septembrikuisel projektijuhtide kohtumisel Taanis (loe siit), jõudis selle projektikohtumisega esimese õpilastele mõeldud mobiilsusnädalani. Eestist, Horvaatiast, Taanist ja Ungarist oli kokku sõitnud 20 väga eripalgelist ja uute kogemuste järgi janunevat õpilast, kes täiel rinnal nädalat Trabzonis nautisid.

Projektiseltskond Cudibey kooli ees. Vasakult esimene kooli direktor, alati heatujuline Olcay Bulut, tema kõrval projekti Türgi poolne koordinaator, väsimatu Serap Altun Şensoy.

Türgi - koht kus muuta ja muutuda

“Kui nt Taani, Islandi, Fääri saarte või Soome puhul saame me kahtlemata rääkida hariduslikust huvist ja õppimisvõimalustest selles vallas, mistõttu me ka oma õpetajatele suunatud välisprojektid lähiajal just nende riikidega koostöös ellu viime, siis Türgi on selgelt teistsuguse profiiliga. Seal on lastel võimalik ennekõike vabaneda võimalikest eelarvamustest, hirmudest või kultuurilistest erinevustest tingitud painetest, näha täiesti teistsugust elukeskkonda ja inimesi. Mõistes päeva lõpuks, et kõik me oleme tegelikult üsna sarnased, samade rõõmude, murede ja unistustega. See kõik teeb võimalikuks selle teadmise laiema leviku ning suures plaanis ehk ka kogu maailma inimeste parema elu ja teineteise mõistmise. Euroopa piires pole väga palju paremaid keskkondi selle kõige õppimiseks ja tundasaamiseks, sest üks asi on lugeda, teine asi kogeda ning paraku enamik inimesi õpib ikkagi sellest, mida ta silmaga näha, käega katsuda, hinge ja mõistusega kogeda ja teadvustada saab,” rääkis projekti tehniline koordinaator Rene Leiner.

Ka õpilased kirjeldasid oma nädala jooksul kogetust sageli justnimelt neid aspekte.

Lahkemad, julgemad, sallivamad ja avarma silmaringiga õpilased 

“Jäin Türgi reisiga väga rahule. Sain tundma õppida võõrast kultuuri ja näha lähemalt moslemite elu. Tean nüüd, et sealsed inimesed on väga sõbralikud ja külalislahked. Arvan et nädal aega elades selliste lahkete inimestega muutis mind samuti lahkemaks ja ka paremaks suhtlejaks,” ütles Keily, üks viiest reisisellist.

Friida lisas, et Türgi projektinädal andis talle avarama silmaringi: “Sain näha kuidas elavad hoopis teisest kultuurist inimesed, milline näeb välja nende argipäev. Türgi projektinädal andis mulle juurde palju julgust ja enesekindlust. Näen nüüd maailma uue pilguga ning olen rohkem sallivam.”

Kui antud projekti teistes riikides toimuvad õpilaste mobiilsused keskenduvad suurel määral sellele, kuidas arvuteid ja nutiseadmeid paremini enda kasuks tööle panna ja õppimiseski kasutada, siis Türgi puhul oli juba algselt kokkulepe, et keskendutakse ennekõike “pärismaalimale”, kuhu mahub nii loodust, inimesi, kultuuri ja traditsioone.

Kodutööna valminud ettekanded ja sketšid

Nädal avati traditsiooniliselt partnerkoolide õpilaste poolt tehtud riike, linnu ja koole tutvustavate ettekannetega. Seejärel pidid koolide esindused publikule maha mängima kodus ettevalmistatud humoorikad ja õpetlikud skeštid, mis kõnelesid nutimaailma rõõmudest, keerdkäikudest ja ohtudest peamiselt läbi huumoriprisma.

Olid vahvad etteasted, millest türklaste sketš sai publikult kõige soojema vastuvõtu osaliseks ja oli tõepoolest nii sisult, kunstiliselt tasemelt kui näitlejate meisterlikkuse poolest suurepärane.

Meie kooli õpilased kodus ettevalmistatud esitlust ja sketši ettekandmas.

Ekstreemsed seiklused Sumela kloostri mägiradadel

Tiheda ja rikkaliku kultuuriprogrammi raames külastati muuhulgas maailmakuulsat kaljudesse ehitatud Kreeka Õigeusu kirikule kuuluvat ja juba aastal 386 asutatud Sumela kloostrit.

Õieti kloostrit ennast kahjuks külastada ei õnnestunud, sest hetkel käivad seal remonditööd, aga väljastpoolt õnnestus seda imelist ehitist näha küll. Lisaks võeti sealsetes mägedes ette üks päris korralik mägimatk, millest osalistel samuti ainult parimad mälestused tallel.

“Eriti meeldis mulle see, kui me käisime mägedes ning kaotasime teised grupid ära ja läksime mööda kõrvalist ja ekstreemsemat teedpidi,” meenutas kohapealseid seiklusi Friida.

Ka Clealyandra tõi nädala füüsilist pingutust nõudnud tegemistest esile justnimelt mägedes matkamise ja pika mereäärse jalutuskäigu.





Kaljude sisse ehitatud Sumela klooster ja teda ümbritsevad kaunid mäed ja matkarajad.

Põnev ajalugu ja meeleolukas jalgpall

Nädala jooksul külastati päris paljusid Trabzoni muuseume, mis kõnelesid Türgi riigi ja Trabzoni linna pikast ja põnevast ajaloost. Teiste seas külastati näitks Türgi vabariigi rajaja ja esimese presidendi Mustafa Kemal Atatürki paviljoni ja iga Trabzoni elaniku südame mitu korda kiiremini lööma paneva kohaliku jalgpalliklubi Trabzonspori muuseumit, kus väljas kõikide kuulsamate mängijate särgid ning kõik võidetud karikad.

Kuna Türgi, nagu suur osa ülejäänud maailmast, on sõna otseses mõttes jalgpallihull maa, siis ei jäetud kasutamata ka võimalust pidada maha külaliste ja kohalike meesõpetajate vaheline jalgpallimatš, mis erinevate väravalugejate andmetel jäi kas viiki või lõppes võõrustajate 9-8 võiduga.

Igal juhul oli tore sportlik õhtune vahepala, kust ei puudunud ilusad söödud, väravad, penaltid ja kohtuniku puudumisel olemata jäänud punased kaardid. Kuigi külaliste meeskond ei olnud varem kordagi koos harjutanud, võideldi vapralt ning kohati võis näha ka päris ilusat kombinatsioonimängu.

Jalgpall ühendab riike ja rahvaid endiselt paremini kui ükski teine diplomaatiline võte.

Rolli- ja liikumismängudest põnevate lauamängudeni

Projektinädala jooksul koolis toimunud nutivabade tegevustena valmisid laste käe all omapärased kivimaalingud ja näomaskid. Samuti pidid õpilaste grupid etteantud lähtesituatsiooni põhjal koostama temaatilise rollimängu ja selle teistele ette kandma. Põnevaks osutus ka orienteerumise, aaretejahi ja tähelepanumängu kombinatsioonina ettevõetud liikumismäng mööda koolimaja territooriumit, kus võistkonnad pidid etteantud küsimustele vastuseid leidma. Üheskoos vaadati ka nutimaalima ohte kirjeldavaid videosid. Lisaks mängiti Eestis küll tänapäevalgi inimeste seas üsna populaarseid lauamänge. Nii mõnedki neist olid eestlastele uued, tundmatud ja põnevad.

Nii kogeti, et mängima ei pea alati arvutis, vaid on olemas erinevaid põnevaid uusi või unustatud vanu lauamänge, millest seltskonnas suheldes rõõmu tunda.

Seejuures sai ka Rene nakatatud ühe väga põneva üksinda mängitava lauamängu pisikuga. Väga lihtsustatult ja lühidalt kirjeldades koosnes see eri raskusastmega mänguväljadest, kuhu tuli erinevaid kujundeid asetada selliselt, et kõik nad oleksid lõpuks omavahel loogiliselt seotud.

“Väga põnev ajugümnastika. Kahjuks ei õnnestunud meie partnerite pingutusest hoolimata seda mängu kohapeal soetada, aga lubati järgmisele projektinädalale kaasa tuua.”

Kõikidel osalevatel riikidel oli palutud tuua kaasa midagi iseloomulikku nende koduselt toidulaualt, mida teistele mekkimiseks pakkuda. Eestlased olid kaasa muidugi võtnud seemneleiba, vürtsikilusid (mida Rene fotol puhastab ja Merilin maitseb), põdraliha konservi, piparkooke, Kalevi maiustusi ning põdra- ja hirveliha snäkke. Paremal pool lauda istuvad Friida ja Keily.

Välisprojektid õpetavad olema iseseisev ja kannatlik

Reelika, kelle jaoks oli tegemist esimese välisprojektiga, ütles, et just lauamängude mängimine jäi talle positiivselt külge ja mängib nüüd sõpradega neid päris tihti.

“Mulle meeldis väga see projektinädal. Osalesin esimest korda sellises ettevõtmises ja ei kahetse midagi. Kuigi keeleliselt oli aeg-ajalt keeruline nii minul kui mind majutaval perel, saime kenasti hakkama. Õppisin kohalikke kombeid ja nägin kuidas seal elatakse. Tulevikuks õppisin, et igas olukorras peab saama hakkama ja et alati ei pea juhtuma kõik nii nagu sina oled mõelnud ja soovinud. Olen nüüd kannatlikum ja oskan oma tunnetega paremini toime tulla. Oli väga tore nädal ja andis mulle väga ägeda kogemuse.”

Nutimaalim sõltugu meist, mitte meie nutimaalimast

Projektinädala temaatilised tegevused võttis hästi kokku Keily: “Tean nüüd, et hea arvuti tundmine ja interneti kasutamine pole sugugi halb, kui kasutada seda õigel eesmärgil. Näiteks õppimiseks või töö tegemiseks. Ilma internetita oleks tänapäeval meie elud väga keerulised, kuid me ei tohiks enda aega raisata telefonimängudele ja pidevalt sotsiaalmeedias suhtlemisele. Pigem kasutada arvutit ja internetti millegi uue ja põneva teada saamiseks. Olen tänulik perele kes mind seal vastu võttis ning ka Renele ja Kadrile, tänu kellele me sinna reisile saime.” 

Friida leidis samuti, et tuleks vähem aega veeta oma telefonides ning rohkem olla oma sõpradega õues. Tegeleda nutitelefonis rohkem nende asjadega, mis on mind harivad ja arendavad.

“Nutimaailm on ohtlik ja sõltuvust tekitav, aga tänapäeval ei kujuta ilma nutimaailmata elu ettegi. Tuleb üritada enda jaoks nutimaailma ja pärismaailma ehk päriselu tasakaalus hoida.”

Keily, Merilin, Friida ja Reelika. Nagu neli vaprat musketäri. Rõõmu jagus terveks nädalaks. 

Huvitavate tegevuste rohkus ei jätnud palju aega “telefonis olemiseks”

See, et nädal vähemalt suure osa oma eesmärkidest, olla võimalikult vähe nutiseadmete küljes, suhelda, liikuda ja uusi elamusi hankida, täitis tuli välja Merilini öeldu läbi.

“Nutimaailma kohta ütleks, et see nädal tõesti ei jätnud aega et olla telefonis. Palju oli tegemist nii koolis, kui ka peres ja ütleks et nutimaalimast puudust ei tundnud. Vahel oli küll hea kui WiFi’sse sai, sest siis sai ikka pilte sõpradele saata ja check in’e teha. Kõige enam meeldis mulle see, et Türgi rahvas suhtleb ega pole häbelik. Kindlasti tahaks rääkida sellest, kuidas ma ise muutusin sellel reisil. Nimelt olin palju julgem suhtleja ja kõvasti positiivsem inimene. Magada sai küll seal vähe aga ometi oli nägu naerul.”

Ka Friida, kellel tekkis meie tüdrukutest ehk kõige soojem ja südamlikum kontakt oma majutusperega, tõi esile just suhtlemisoskuste paranemist.

“Seal pidi päris palju võõraste inimestega suhtlema ning ma arvan, et sealne positiivsus hakkas mulle ka külge. Kõik inimesed naeratasid koguaeg. Eestis on vähesed, kes tänaval vastu tulles naeratavad. Türgis naeratasid aga kõik ning olid ülimalt positiivsed.”

Türklaste ülim sõbralikkus rabas kõiki eestlasi

Friidat vastuvõttev pere jäi talle meelde kui maailma parim ning kellega tal enda sõnul megalt vedas, kuna kõik olid ääretult sõbralikud ja lahked.

“Kogu aeg uurisid minult, et kas kõik on hästi. Vahva oli ka see, et türklased olid välismaalastest vägagi huvitatud ning paljud tahtsid meiega pilti teha. Samas näiteks kui eestlane näeb türklast siis suure tõenäosusega ta tema juurde rääkima ei lähe ja pilti ei taha ka teha.”

See pildistamishuvi jäi meelde ka Merilinile.

“Üks kõige vahvam asi oli see, kuidas kõik õpilased tahtsid pidevalt pilti teha ja olid nii lummatud meist. See oli tõsiselt meeldiv ja armas, kuidas nad tulid ja tahtsid pilte teha. Ma vist ei teagi mitme inimesega ma pilte tegin, aga meeldiv oli neid näha Instagram’is armsate sõnumitega. Veelgi enam tore oli see, kui õpilased küsisid, et kust riigist pärit olen ja kui vastasin Estonia, siis kõik olid väga segaduses. Loodame nüüd, et Eesti sai natukenegi kuulsamaks.” 




Maskides ja maskideta. Tööhoos ja puhkehetkel. Aga ikka rõõmsad.

Hurmav Türgi köök ja kohustuslik tee

Muidugi ei pääse sellist maad külastades üle, ega ümber Türgi köögist, mis kedagi külmaks ei jätnud. Kellele jäi meelde, et need olid üpris vürtsikad, kus sees palju tšillit ja muid vürtse, kellele meeldisid kohalikud supid või maiustused.

Merilin aga taasavastas enda jaoks kala.

“Toidu koha pealt tahaks öelda et Türgi pani minu kala sööma. Ma sõin viimati kala umbes 8 aastat tagasi ja Türgis olles seadsin ma endale eesmärgi kõik ära proovida, olenemata kui halb või hea see välja ka ei näeks.” 

Ja muidugi joodi nii söögi alla, peale kui vahele kogu aeg kuulsat türgi teed. Merilinil tekkis esimeste päevade jooksul koguni hasart, et mitu teetopsi (teed juuakse seal väikestest läbipaistvast klaasist teeklaasidest) tal õnnestub nädala jooksul ära juua.

“Pere juures toimunud teeõhtud olid parimad, eriti kui kokku sai joodud 50 klaasi teed.”

Tänavatel olevad kala-, puu- ja juurviljaletid, keele alla viivad hõrgud maiustused, mitmekülgne valik kohalikku halvaad, vürtse ja teed, olive ja kuivatatud marju, värskest kalast valmistatud hurmavad supid ja ahjupraed, rikkalikud salatid, väga erinevad liha- ja taimetoidud – kõik see kuulub türgi köögi igapäeva juurde, kust igaüks leiab endale oma.

Käies mujal mõistad, kui palju vabadust on Eesti õpetajal

Türgi eksootilisust märkas ka õpilasi reisil saatnud kunsti- ja inglise keele õpetaja Kadri.

“Türgi oli minu jaoks riik, mis oli täiesti erinev eelnevalt kogetust. Tundsin tõepoolest, et olen mujal. Kõige enam õpetas mind see erinevus ja arusaam kui palju vabadust mul Eestis õpetajana on. Kooli poole pealt tuli pigem enda kooliaeg meelde ja sinna tagasi ei sooviks.”

Tõepoolest, kõikides nähtud klassides toimus frontaalõpe, koolipäevad kestsid kella viieni õhtul ning koolis käiakse seal ka laupäeviti. Valitseb meilgi visalt kaduma kippuv arusaam, et rohkem on parem. Näiteks on ühes teises projektis partnerina osalev Istanbuli kool osalemas mingis riiklikus inglise keele õppe tõhustamise programmis. See tähendas seda, et lastel oli nädalas 15 inglise keele tundi. Samas ei olnud neil vähendatud ülejäänud õppekava koormust, mis tähendas neile 11-12-aastastele lastele sisuliselt täiskasvanu koormusega töönädalat, millele lisanduvad veel kodused ülesanded, millest loobumisele sealmail isegi ei mõelda,” lisas Rene.

Mis aga tõeliselt rabas oli üks õues nähtud kehalise kasvatuse tunnis toimunud poiste tants. See oli nii vahva, et jagame seda siinkohal ka teiega ühe video näol (kliki), kus kuni esimese minuti lõpuni näeb erinevaid üldplaane ja seejärel läheb lahti tõeline trall oma täies ilus.

Veidi kohalikku koolikoloriiti, sekka tuttavaid nägusid.


Kõik me oleme erinevad 

Ka linnaosa haridusjuhtidega kohtumistel, mis Türgi projektinädalatel on nö kohustuslik programm, ei õnnestunud teejoomise käigus kuidagi saada vastuseid sellistele tõsisemat sorti küsimustele, mis on sealse haridussüsteemi tugevad ja nõrgad küljed, kui palju on tänases Türgis koolijuhtimisse kaasatud naisi jne. Tegemist on endiselt väga tugevalt hierarhilise süsteemiga, kus suured juhid lihtsalt ühel päeval ütlevad ja otsustavad, kes ja millisel kohal koolis töötab.

See kõik muidugi ei tähenda mingeid pidevaid repressioone või hirmuvalitsust. Inimesed on sellise töökorraldusega harjunud ning see on osa nende kultuurilisest omapärast. Küll aeg toob siin õigel ajal omad muudatused ja meil ei ole põhjust neile õpetada, kuidas on õige või kuidas peab. Türgi oma suuruse, asukoha, rahvaarvu ning ajaloolise ja kultuurilise tausta juures pole täna kohe kindlasti oma täit potentsiaali maailmale avanud ning me kuuleme neist tulevikus väga positiivses võtmes päris kindlasti.

Õpetaja Kadri tõstis projektinädalast esile seda, et meie õpilased nägid erinevusi ja kohati tõelist eksootilisust. Seda just tänu sellele, et elati kohalikes peredes. 

“Elamus on kõigile muidugi erinevalt defineeritav. Äarmuslikult negatiivset elamust ei saanud ükski õpilane, vahest tuli oma eestlaslikult mugavast tsoonist hoopis väljuda ja siseneda lihtsalt uude olmestikku ja sedagi tegelikult loetud päevadesks. Enamus meie seitsmendikest olid piisavalt küpsed, et siira soojusega pakutavat vastu võtta ja sellest rõõmu tunda.”

Projektiseltskond Ortahisari linnaosavalitsuse ees koos kohalike linnaosa- ja haridusjuhtidega.

Õpiti ebru maalitehnikat

Kunstiõpetajana jäi Kadrile kahtlemata ühe suurima, kooliseinte vahel saadud, elamusena meelde ebru maalitehnika töötuba. Seda tehnikat polnud ta oma kunstipraktikas ise veel kordagi kasutanud. 

“Tegemist on traditsioonilise Türgist pärit tehnikaga, kus teos maalitakse esmalt spetsiaalsete värvidega vee pinnale. Peamiselt tehakse erinevaid mustreid, kuid on võimalik ka konreetseid objekte jäädvustada. Imelised peenekoelised mustrid sünnivad kerge vaevaga. Kui pilt veepinnal valmis, pannakse vette paber ja pilt kandub paberile. Seejärel peab paber kuivama ja ongi valmis täiesti originaalne ja kordumatu kunstiteos,” rääkis Kadri, kes loodetavasti lähemas tulevikus Raatuse õpetajatele ka vastava maalitehnika õpiringi korraldab.



Ebru maalitehnika õpitoas said kätt proovida nii õpilased kui õpetajad. Fotodele on jäänud õpetaja Kadri ja õpilne Merilin (ülal parempoolsel fotol valmib just tema kunstiteos).

Imeväel kadunud pildid 

Ebru maalidega seoses jõudsid õpetaja Kadri ja Merilin üle elada ka kaks teineteisest täiesti erinevat emotsiooni. Nimelt toimus töötuba ühes teises Trabzoni koolis, Mehmet Akif Ersoy keskkoolis, kuhu tööd ka ööseks kuivama jäid, et nad siis järgmisel päeval kätte saada.

“Kui kuivanud tööd meieni jõudsid, polnud nende hulgas aga ei Kadri, ega Merilini oma. Küsisime veel eraldi üle, et nad otsiksid, aga mida ei leitud, seda ei leitud. Küll aga oli suur see üllatus ja rõõm kui 2018. aasta alguses jõudis minuni pakike Türgist, kus sees mõlemad kaotsiläinud tööd kui ka südamest südamesse kirjutatud jõulukaardid kõikidele meie grupi liikmetele. See oli tõepoolest väga liigutav. Kui külalislahkeks ja avatuks me misiganes Euroopa rahvast ei nimeta, jääb just Türgist kindlasti kõikidele meile meelde see ääretu ja meeletu külalislahkus, millega kõiki meid kostitati,” meenutas Rene.

Türklased ise on väga mures selle üle, et viimased sündmused nende riigis, on andnud maailmale alust arvata, et seal elavad kurjad inimesed, kus igal sammul varitseb terrorioht jne. Nädal Trabzonis kummutas vähemalt selles projektis osalejate hulgas need eelarvamused hoobilt.


Projektinädala eelviimasel päeval käidi Trabzoni kõrgemas tipus nautimas lummavaid vaateid linnale ja kaunile Mustale merele. Detsembrikuus külma ja pimedaga harjunud eestlastel jaoks oli boonuseks ka harjumatult soe ilm. Vasakult: Rene, Clealyandra, Keily, Reelika, Friida ja Merilin.

Läbi välisprojektide jõutakse eksitavast ja hirmutavast eelarvamusest tegeliku teadmiseni  

Ehk jäigi kõige tõsisema ja südamlikumana meelde ühe projektis osalenud tüdruku poolt tagasisides kirjapandu, millega on paslik ka see praegune kirjutis lõpetada:

“Varem arvasin, et enamus inimesi, kes on moslemid, kannavad hijabi, on mingid terroristid, usuhullud ning pahatahtlikud. Meedia on enamus asjad üle paisutanud. Tegelikult olid kõik inimesed, kellega ma projektinädala jooksul kohtusin vägagi toredad, sõbralikud ja lahked. Lihtsalt eelarvamused olid mul Türgi kohta halvad, kuid tegelikult oli kõik vahva ning tean, et Trabzonisse võib teinekordki minna. See on armas linn, kus elavad lahked inimesed.”

Projekt Square Eyed Students on rahastatud Erasmus+ programmist, mis on Euroopa Liidu haridus- , koolitus- , noorte- ja spordiprogramm aastateks 2014–2020.

Squere Eyed Students projekti raames Türgis käinud külaliste grupp Trabzoni keskväljaku treppidel.

Lõpetuseks veel mõned õpilaste mõttekatked, mis ülalolevast loost välja jäid: 

- Türgi projektireis oli minu jaoks senistest kõige toredam ja huvitavam, mida projektide raames olen teinud. Projekt isiklikult andis mulle rohkelt kaasa inglis keele oskust ja lugeda inimeste näo ilma ja liigutuste abil mida nad mõtlevad, soovivad või üritavad öelda. Kindlasti on see hea omadus mis tulevikus kasu toob. 

- Maiustused olid parimad. Lisaks sellele on neil väga kaunid mäed ja huvitava sisustusega korterid ning ei saa mainimata jätta seda ilusat merd. 

- Sain teada, et olen võimeline hakkama saama nädal aega võõras perekonnas. Kindlasti oli suureks raskuseks nende kehv inglise keele oskus. Kuid saime ikkagi hakkama.

- Sain uusi teadmisi Türgi ajaloost. Külastasime nt. Atatürki majamuuseumi. Atatürk oli esimene Türgi president.

- Türklased söövad palju, inimesi ühendab toit. Toit on vürtsikas ja magustoidud on väga magusad. Türklased joovad palju kanget teed. 

- Tänavatel on hästi palju väga hästi toidetud ilusaid kasse ja tundus, et nad ei olnud üldse hulkuvad. Tänavatel oli hästi palju suitsetajaid. Paljudes WC-des olid tualettpottide asemel augud.

- Õppisin seda, et kõikidel inimestel on erinevad kombed ja et meie terve elu ei ole internetis.

- Sain teada, et kui ma enamik aeg nt inglise keeles räägin ja keegi küsib minult midagi eesti keeles, siis ma automaatselt vastan inglise keeles

- See reis arendas minus enesekindlust ja inglise keele oskust.

- Oli ülimalt tore reis. Kindlasti tahan kunagi sinna tagasi minna. On igati õnnestunud projekt. Suur aitäh!

Rahule jäid ka lapsevanemad, keda siinkohal tsiteerime:

- Suur aitäh Renele ja Kadrile! Meie lapsel on Türgi projektis osalemisest ainult suurepärased mälestused. Teie hoolde usaldaks oma lapse teinekordki! Veelkord, suur aitäh!

- Jäime kogu ettevõtmisega väga-väga rahule! Suurepärane kogemus, mis avardas tublisti silmaringi! Võõrustanud pere oli ebamaiselt lahke, tore ja sõbralik ja suhtles/suhtleb meiega igapäevaselt. Suur tänu Rene ja Kadri, et võtsite sellise sõidu ette, et meie lastest laiema silmaringiga inimesi vormida :)

Vaata ka massiivset Trabzoni projektinädala fotogaleriid.