Mai lõpp ja juunikuu algus kujunes veerandsajale Raatuse kooli õpilasele ja õpetajale ning arendusjuhile mitmekordselt meeldejäävaks, sest esmakordselt kooli ajaloos, olid meil külalised sedavõrd eksootilisest Euroopa paigast kui Fääri saared.
Lisaks sellele õnnestus samal seltskonnal käia ka vastuvisiidil Fääridel. Kõike seda Nordplus Juniori projekti Nordic Cultural Landing – Breaking The Borders raames.
Kaks nädalat täis emotsioone
Kooli arendusjuhi Rene Leineri sõnul, kes oli ka antud projekti üldkoordinatoriks ja on projekti ettevalmistamisega tegelenud juba pea kaks ja pool aastat (loe siit), oli see esmakordne kogemus ka seetõttu, et kaks mobiilsusnädalat toimusid sisuliselt teineteise järel.
Räägivad, et kuidas alustad, nõnna lõpetad. Meeleolu aitasid juba esimesel Tartu päeval luua väga vahvad Marju Lille juhtimisel toimunud jääsulatamismngud. Boonusena veel nii Fääridel kui Eestis, mitte just igapäevane külaline - särav päike!
„Esmalt olid fäärlased külas meil ja kui nad laupäeval ära läksid, jäi meil üle vaid teisipäeva öötundideni oodata, et oma teekonda läbi Kopenhaageni nende suunas alustada. Kui tavaliselt võib projektides kahe mobiilsusnädala vahe kesta kuid ja vahel ka enam kui aasta, siis nüüd oli see teadlikult väga lühikese ajavahemiku sisse surutud ning minu hinnangul me sellest üksnes võitsime.
Kuna eriti just põhjamaalastel läheb selle „ülessoojenemisega“ vahel ikka päris palju aega ja alles viimasel päeval võib tekkida suurem vennastumine, siis nüüd oli selleks kõigeks kahe nädala jooksul veidi enam aega. Muidugi oldi projekti käigus moel või teisel ka varem läbi elektrooniliste kanalite omavahel suheldud, aga otsesuhtlus on ikka midagi muud.“
Õpilasvahetusprojekti Tartu nädal algas Raatuse õpilaste ja õpetaja Jaana Obersti poolt ettevalmistatud lühikese, aga väga vaheldusrikka ja elava tervituskontserdiga, millele järgnes traditsiooniline riikide ja koolide esitluste voor. Väga lahedad ja lapsi emotsionaalselt kaasakiskuvad olid ka Marju Lille eestvedamisel toimunud jääsulatamismängud ning põnevate ülesannetega eesti keele tund.
Hakkab juba minema. Jääsulatamise lõpuks kiskus osalejatel jalad maast lahti.
Vanalinnast ürgmetsa
Meie projektis osalevad kuuendikud viisid seejärel Fääri külalistele läbi linnatuuri, mida nad olid teadlikult juba aprillikuus toimunud teemanädala raames veidi harjutanud ning harjutamine pidavat teadupoolest meistriks tegema.
Projektinädala teine päev algas ühe juba projekti algfaasis paika pandud ja kahte nädalat siduvateks tegevusteks mõeldud puudeistutamisega Järvseljal.
Puude istutamisest võtsid osa nii Fääri õpilased kui õpetajad. Fotodel (vasakult): Jónatan, Eyðun, Andre ja kooli direkor Hans Petur.
„On ju teada tuntud asi, et Fääridel looduslikult loomulikul moel puid üldse ei kasva, mistõttu puudub seal sisuliselt selline kooslus, nagu mets. See viiski mõttele, et külaskäik Eesti vanimasse ürgmetsa ja puude istutamine sealsamas, võiks olla üheks põnevaks väljakutseks meie külalistele. Nagu ka samasugune tegevus meie õpilastele Fääridel, kus maa kaevamine on umbes samasugune „vahva“ tegevus kui proovida meil teha seda talvel läbi külmunud maapinna,“ rääkis Rene.
Lisaks puudele puuduvad Fääridel sisuliselt ka igasugu lendavad putukad. Meie metsades leidub neid aga küll. Millega pole harjunud, see tekitab kohe hirme ja paanikat. Ei aidanud siin ka õpetajal kaasas olnud pihusti, mida ohtralt putukatõrjeks endale peale lasti. Et kuri putukas kõrva ei lendaks ja seal endale pesa ei ehitaks, tõmmati pähe kapuutsid või kaeti kõrvad kätega. On ikka raske see elu koos metsaelajatest putukatega.
Igaühel oma puu
Kui Eestis said lapsed istutada kümneid „anonüümseid“ kuusepuid, siis Fääridel istutas iga laps ühe neljast erinevast puust, mis sai külge sildi, kus ühelpool puu ja teisel pool istutaja nimi. Nii saab nüüd iga laps aastate pärast Fääridele tagasi minna ja vaadata kui kõrgeks tema puu on kasvanud.
Mõistagi sai seal tuulisel ja vihmasel maal istutada just neid puid, mis ilmastiku ja kasvutingimuste suhtes vähenõudlikud ja mis suurema tõenäosusega kenasti kasvama hakkavad. Sel korral olid nendeks karvaseviljaline pappel, Mougeotti pihlakas, Sitka lepp ja kaselehine enelas.'
Istutamise raske töö superaednik Eva juhendamisel.
Kuigi mõni neist on mulla suhtes vähenõudlik, teine jälle eelistab kasvuks valgusküllaseid, viljakamaid ja niiskemaid kohti, siis selline see koahliku aedniku Eva Anderseni valik oli.
Kohtumine väga professionaalse ja oma tööst tõsiselt vaimustunud aednikuga, kes nakatas teisi juba selle lapseliku ja kustumatu säraga, mis teda ümbritses, jättis paljudele sügava mulje ning õpetajad võtsid õhtul ette külaskäigu tema isiklikku aeda, mis on väidetavalt üks suurimaid kogu Fääridel.
Need fotod on tehtud juba napilt kuu aega peale puude istutamist. Pildile on jäänud Clixu, Heleni, Joonase, Salme, Sassi ja Siimeoni puud. Fotod: André Frederiksberg Danielsen
Lendav aednik
„Väga vitaalne proua jättis kustumatu mulje. Selgus, et Fääridel lastakse riigiteenistujad, sh õpetajad, juba 60-aastaselt pensionile ja Eva, kes samuti õpetajana töötanud, kasutas selle võimaluse kenasti kohe ka ära. Lapsed on suureks kasvatatud ja nüüd võib aega iseendale võtta. Meie imestuseks ei veeda ta aga oma päevi mitte aias hommikust õhtuni nokitsedes, vaid tema suureks kireks on hoopis reisimine. Ta käib küll aeg-ajalt näiteks Šotimaal inimeste aedu „tegemas“, aga seegi ei ole mitte teenistuseks, vaid katab pigem reisi- ja elamise kulud.
Reisib ta aga couchsurfingu põhimõttel ehk siis reisib seljakotiga ja magab inimeste juures kodudes. Hetkel oli Eva planeerimas kuuekuulist reisi Vaikse ookeani saartele. Kutsusime teda ka Eestisse ja see mõte meeldis talle väga. Ütles, et siis teeks kohe kolm Balti riiki korraga, nädala igas neist. Andsime tema küsimise peale ka mõningaid soovitusi, kus jalgrattaga seljakotimatkajal kõige huvitavam Eestis võiks olla,“ rääkis Rene.
Eesti õpetajad vestlushoos Fääride ühe suurima aia omaniku Evaga.
Karmi kliimaga saare mäenõlval asuv Eva aed sisaldas ootamatult palju värve.
Eesti järves soojem kui ookeanis
Aga tagasi Eesti nädala juurde. Kuna kohaloleku päevi ei olnud just ülemäära palju, oli programm üsna tihe ning selle jooksul jõuti nii AHHAA teaduskeskusesse, Vanemuise teatrisse, tagurpidi majja, Eesti Rahva Muuseumisse kui ka Endla looduskaitsealale, kus Fääri lapsed said nautida nende jaoks praktiliselt südasuvist soojust koos võimalusega ennast järves vette kasta ja ujuda (vaata kindlasti ka Eesti nädala fotogaleriid, kuhu just Endla rabast ühed õnnestunumad fotod said). Teadmiseks, et Fääridel sellist kohta, kus taeva all ujuda, pole. Ei järves, ega Atlandi ookeanis.
Etteruttavalt võib muidugi öelda, et vapraimad meie seast proovisid siiski ka selle 6-8 kraadise ookeanivee ära, sest kuidas sa jätad võimalust kasutamata. Nendeks vapraimateks olid sel korral õpilaste asemel aga hoopis õpetajad – Tiiu Putrolainen, Aigrid Kõõra, Kristiina Pavlenko ja Aire Rillo. Käe sai valgeks ka projektijuht Rene.
Küll aga käisid Aleksandr, Ester ja Clealyandra (tegelikult ka õpetaja Kristiina) sõitmas mootorpaadi taha seotud kummirõngaga, mis neid samuti ülepeakaela märjaks tegi, mistõttu võib ka neid ujujate seltskonda ametlikult lisada. Ja tõe huvides olgu muidugi lisatud, et pilk fotogaleriisse reedab ka Maarja, Karl Gregori ja Adriani erinevas astmes talisupleja potentsiaali.
Stiilinäiteid eestlaste imelistest katsumustest jääkülmas ookeanivees.
Elati peredes
Peamine fookus, lisaks kultuuripildi avardamisele, oli selles projektis taaskord laste sotsiaalsete oskuste arengul. Mõlema eesmärgi täitmisel oli väga oluline roll sellel, et lapsed said nii Eestis kui Fääridel elada peredes. Nii nähti väga lähedalt seda, kuidas üks tavaline perekond elab ja toimetab. Midagi, mida turismireisil kogeda pole võimalik.
Stiilinäiteid Strenduri koolimajast.
Fääridel veedetud nädalal oli päris mitmeid nö kõrghetki. Üheks selliseks oli kahtlemata sõna otseses mõttes kõrge hetk ehk tõus Eysturoy saarel, Eiði linnakese juures asuva mäe otsa, kust avanes otse alla vaade kuulsatele Risinile ja Kellinginile ehk hiiglasele ja nõiale.
Pikk tee on veel minna. Selline pettekujutelm mäe oletatavast tipust avanes matkajatele päris mitmel korral ning silmapiirini ulatuvast "tipust" algas täpselt samasugune teekond edasi. Ikka üles, tähtede poole. Parempoolsel fotol kohalik külavanem, kes sel korral matkajuhi rollis oli.
Kalju, mis langeb ookeanisse
Vana legendi kohaselt tahtsid need kaks Fääri saared endaga kaasa Islandile viia, aga ei saanud oma tööga öö jooksul hakkama. Päevavalgus aga muutis mõlemad kivideks ja nii nad seal seisavad, vaadates igatsevalt Islandi poole.
Tegelikult on need kaks meres seisvat tuule ja vee koosmõjul moodustunud kaljut, millest Kellingi lähitulevik ei ole väga roosiline. Nimelt ennustavad kohalikud geoloogid, et mõne aastakümne jooksul langeb see, täna kahel jalal seisev kaljumoodustis, karmide talvetormide tagajärjel ookeanisse. Kui see juhtuma peaks, saavad meie reisisellid öelda, et „ära nägin, enne kui...“.
Suur loodus, väikesed inimesed. Parempoolsel fotol avaneb pilt Risinist ja Kellinginist, mida vasakpoolsel pildil olevad vaatlejad kaljuservalt näha said.
Pingutus tasus maaliliste vaadetega
Matk mäe otsa oli piisavalt suur ja omajagu väsitav väljakutse kõikidele. Aga tipust avanevad vaated olid kahtlemata seda pingutust väärt. Lisaks oli ka Fääride äärmiselt heitlik ilm Raatuse rahva vastu väga lahke, paotamata praktiliselt kordagi oma vihmaväravaid ning näidates aeg-ajalt ka päiksekiiri, mis andsid niigi maagilisele loodusele veelgi säravama varjundi.
Hiiglast ja nõida lasti tipust kaljuservale vaatama üksnes kahekesi korraga ning seda matkajuhist külavanema valvsa pilgu all. Muidugi ei lastud kedagi sinna kaljunukile seisma, vaid kõik pidid ennast kõhuli ajama ja said sedamoodi pead üle kaljuserva ajades lummava vaatepildi osaliseks. Turvalisus ennekõike.
Ei usu oma silmi. Muud sõnad on siin liigsed, aga vaata kindlasti ka fotogaleriidesse.
Karda seda, mis haiseb
Teiseks reisi kõrghetkeks võib kindlasti lugeda nn Fääride õhtusööki, kus kooli õpetajate tuppa oli serveeritud terve lauatäis kohalikke hõrgutisi. Enne nende kallale asumist tantsiti üheskoos Fääri rahvatantsu. Kuna kõiki oli ettevalmistatud erinevateks „põnevateks“ lõhnadeks ja maitseteks, siis ehk oli lõpuks kõik veidi leebem kui „kardeti“. Aga eks see oli muidugi individuaalne, sest leidus ka mitmeid, kes seal kõhtu täis ei saanudki ja pidid hiljem pizzat vms peale sööma.
Huvitav on seegi, et ka paljud Fääri lapsed ise ütlesid, et see kõik seal on liiga „traditsiooniline“ ja nemadki eelistavad pigem suvalist kaasaegset rämpstoitu kui hakkavad neid „jubedusi“ endale suust sisse ajama.
Tüüpilised kohalikud külaelanikud viisakalt teed ületamas. Nemad seekord õnneks toidulauale veel ei pääsenud.
Väga armas vaatepilt avanes külatänaval kui pere oli tulnud jalutama - ema, isa, laps, koer ja lammas. Kole mõeldagi, et ka selle tumedat karva rõõmupallist lemmiklooma saatus ei pruugi olla sügisel enam kõige roosilisem, aga loodame siiski parimat.
Vaal, delfiin ja lammas
Mida siis pakuti? Eks ikka seda, mida juba aastasadu on kohalikel õnnestunud loodusest kätte saada – vaal, delfiin, lammas. Enamasti kuivatatud kujul, aga oli ka meie mõistes täiesti tavalisi vorstitooteid. Eraldi võib veel välja tuua muidugi tükkideks lõigatud vaalarasva.
Kuna paljude maalaste jaoks olid pakutud delikatessid ikkagi liiga kõrgest klassist, jäi üht-teist gurmeepakkumisest ka lauale. Nii said õpetajad endale üht-teist eksootilist kodustelegi mekkimiseks kaasa võtta. Ja kartuses, et peale nende delikatesside transportimist tuleb uued reisikotid osta, pakiti need haisupommid ka nii hästi ära, et kartus osutus päeva lõpuks asjatuks.
Kui vaid neid maitseid ja lõhnu veel kuidagi edasi anda saaks. Elamus missugune.
Igal maitsel oma koht
„Kui Fääridel kugistasin kõike seda päris ohtralt, siis kodus see mingil põhjusel enam nii ludinal alla ei läinudki. Seejuures viis nädalat kuivatatud lammas, mis mulle seal kõige rohkem maitses, ei sobinud kodus enam üldse süüa. See oli ka teistele juba kohapeal ebamugav süüa, aga mulle maitses ta seal just seetõttu, et tema maitse ja lõhna intensiivsus oli teistest maiuspaladest kordades üle ning intensiivsed maitsed mulle meeldivad. Aga küllap igal toidul ongi see oma autentne aeg ja koht,“ meenutas Rene, kellele ka vaal ja delfiin kodustes tingimustes enam väga tugevat muljet ei avaldanud.
Scratchimine Fääri moodi
Väga edukalt möödus ka reede hommikupoolikul toimunud programmeerimise õpituba. Töövahenditena kasutati lisaks tahvelarvutitele Eesti koolideski laialdast kasutust leidnud Massachusetts'i Tehnoloogia Instituudis leiutatud Scratch’i.
Tegemist on graafilise programmeerimiskeelega, mis mis võimaldab suhteliselt väheste oskuste juures lihtsamate mängude, animatsioonide ja ka tõsisemate asjade loomise ning selle jagamise teistega internetis. Selle loomise ja arendamise eesmärgiks oli anda lastele ja noortele lihtne ja atraktiivne vahend programmeerimise ja disaini aluste omandamiseks ning loovuse arendamiseks.
Vanessa, Merilin ja Mia scratchimishoos.
Kohalike rahu nakatas ka eestlasi
Rene sõnul üllatas teda just see vaikus ja süvenemine, mida ta töötoas kohtas.
“Tavaliselt on ikka keegi, kes näitab moel või teisel, et just see või teine ettevõtmine on tema jaoks kohe kindlasti täiesti vastunäidustatud vms, aga see hetk, kui ma sinna ruumi sisenesin ja nägin kuidas kõik täielikus haudvaikuses oma tahvelarvutites nokitsesid ja mitte sotsiaalmeedias või mujal, vaid mängu programmeerides, oli selle projektireisi üks säravamaid emotsioone minu jaoks.“
Ka tulemusega näisid lapsed rahul olevat ning pakkusid valminud mänge lahkelt ka teistele proovida.
Bändi fotosett plaadikujunduseks on valmis. Nüüd jääb üle oodata veel vaid muusikat, mida sinna plaadile peale pressida. Ja nime.
Akrobaatiline arhitektuur
Päeva teine pool viis kogu projektiseltskonna aga teisele poole fjordi Runaviki linnakesse, kus meie sihtpunktiks oli ennekõike kohalik Bylgjani spordihalli (kliki), mis lisaks oma suurepärasele arhitektuurilisele disainile on ka äärmiselt funktsionaalne koht kõikvõimaliku akrobaatilise treeningu jaoks, sisaldades lisaks sellele ka teatud hulgal jõumasinaid ja jooksulinte. Jällegi koht, kus kõik lapsed leidsid endale algusest peale tegevuse ning soovisid jääda sinna kauemaks kui meile ruumid broneeritud olid.
Strendurist Runaviki viis õpetaja Andre, kellel muuseas on ka laevakapteni paberid ning kes enne õpetajaks siirdumist töötas pikki aastaid kalalaeval, kiirkaater. Oli see vast alles sõit!
„Midagi sarnast oleks hädavajalik ka Tartusse ehitada. Lihtsalt f-a-n-t-a-s-t-i-l-i-n-e koht kõige selle arendamiseks, mis inimese hilisema liikumisvõimekuse ja -huvi baasaluseks on – kehatunnetus, koordinatsioon, tasakaal jne. Kui seda lapsena ei teki, ei suuda inimene enamasti kunagi täiskasvanuna liikumisest tõelist naudingut tunda. Ja selle määrab ära üksnes see, kui hea sul enda kehas olla on, kui hästi sa seda tunnetad. Hea valimislubadus mõnele juhtivale erakonnale järgmisteks valimisteks,“ õhkas siirast kadedusest väikese Fääri saarte linna ees projektijuht Rene.
Fotod ei tulnud sisetingimustes just kõige paremad, aga kõik muu võib kokku võtta sõnadega - no mida sa hing veel ihaldad!
Kultuuriprogrammi kuulus ka kohaliku külamuuseumi külastus, mille ühes nurgas oli üles seatud ka vanaaegne klassiruum, kus õpetaja Andre lastele oma kooliaega ja selle aja klassis käitumise reegleid tutvustas.
Võimalus sõita ajaloolise laevaga
Projektinädala lõppakordiks sai aga eksklusiivne laupäevane „kruiis“ autentse Westward Ho kalalaevaga, mida Fääridel alles veel üksnes 3 alust. Tegemist on 1884. aastal Inglismaal, Grimsbys ehitatud laevaga, mis 1885. aastal Fääri saartele maha müüdi. 1920. aastal sai laev endle ka mootori ning teenis saarlasi igapäevaselt töötava kalalaevana kuni aastani 1964.
Täna seilab alus erinevatel vanade laevade regattidel ja teeb tellimussõite ookeanile. Vahetult enne meie merereisi, tuli laev Islandilt, kus toimus vanade laevade näituskogunemine ning kust sõit Fääridele võttis aega neli päeva.
Meeleolupilte sõidust legendaarse Westward Ho'ga. Sõidust, mis muuhulgas kujunes ka spontaanseks kala-anatoomia tunniks. Näiteks ülevalt kolmandas reas uurivad kala sisikonda Linda ja Steven. Hiljem lisandus selgitusi andma ka eriala spetsialiste. Eriliselt terava silmaga vaataja leiab ühelt fotolt ka fragmendi delfiini seljast.
Kalapüük ookeanil
Mõistagi said kõik soovijad ka tõelise ookeani kalapüügiga rinda pista. Mõned neist seejuures päris edukalt. Ümber Nólsoy saare sõites õnnestus teravama pilguga reisisellidel näha nii delfiine kui omapäraselt kauni noka ja välimusega linde – lunne. Samuti kividel peesitavaid hülgeid. Oli külm ja kõigutav, aga tõenäoliselt kõikidele väga pikaks ajaks meeldejääv laevasõit.
Päeva lõpetuseks kulus kõikidele soovijatele marjaks ära aga üks kosutav ujumine kohaliku kooli basseinis.
Kalapüügis oli eestlastest kõige õnnelikum käsi sel korral Adrianil, noorhärral kelle unistuseks on saada lennukipiloodiks või laevakapteniks. Algus on tehtud.
Kuigi lennuki start Fääridelt Kopenhaagenisse venis tehnilistel põhjustel ligi 3 tundi, leidis üheksa inimest siiski, et kui juba Kopis olla, siis tuleb ka need paar tundi, mis veel üle jäid, veeta linnas. Käidi Christiania vabalinnas, võeti väike eine ja põigati korra kesklinna. Positiivne energialaeng oli garanteeritud.
Rääkimata lugu
On jäänud rääkida veel üks lugu, mida ehk ei peakski rääkima, aga rääkimata jättes poleks see lugu täielik. Nimelt õnnestus Renel ja mitmel lapsel näha midagi, mis ei lange osaks kaugeltki mitte igaühele, kes Fääri saari külastab. Ometi võib nii mõnigi öelda, et kui sa pole seda näinud, pole sa Fääridel käinudki. Hakkame minema.
“Ühel õhtul küsisin Estrilt ja Merilinilt, et mis neil perega õhtul plaanis on ja tuli välja, et minnakse paari küla vaatama. Uurisin kohe, et kas saaksin ka kaasa tulla ja selguski, et autos on parajasti üks koht vaba. Minek küll venis ja venis ja siis selgus ka selle proosaline põhjus. Nimelt tuli samal ajal telekast bingoloto loosimine, kus oli mängus rekordiline võidusumma ja suurem osa lotohulludest fäärlastest ei saanud seda kuidagi vahele jätta. Lõpuks pääsesime siiski teele,” alustab Rene oma meenutust sellest mälestusväärsest õhtust.
Vaade Strendurile. Külale, mis oli kuueks päevaks koduks 26 Raatuse pere liikmele. Taamal paistmas Nólsoy saar.
Kõik algas kauniste vaadetega
Külastati imelisi paiku väikestes, ookeani veerel asuvates külakestes. Kõik oli sulnis ja rahulik. Esimeses peatuspaigas kohtuti veel paari perega, kes olid oma Eesti sõbrad sinna kaljuservale jalutama toonud. Teel olles tuli ootamatult jutuks, et täna on kusagil läheduses nähtud vaalasid ja võimalik, et toimuma saab üks traditsioonilisemaid rituaale fäärlaste kohapealses elus – vaalatapmine.
Sellistest asjadest antakse teada raadio teel ning vähese aja jooksul levib teade kulutulena laiali. Möödus veidi aega ja tuli uus teade, et vist ikka pääsesid vaalad minema ja midagi ei toimu. Läks veel mõni aeg ja tuli uus telefonikõne peretütrele. Sisuks, et vist ikka midagi toimub.
Gjógvi ja Saksuni külades avanesid sellised vaated.
Ootamatult sündmuste keskele
„No ega meie saanud täpselt aru, et mis ja kus. Pigem selline ettekujutus, et kusagil keegi midagi vaikselt toimetab ja meisse see kuidagi ei puutu. Ja järsku, mingi maksimaalselt kümmekond minutit peale viimast telefonikõnet olime stoilise rahuga sõitva pereisa autoga jõudnud sujuvalt paika, kust autoaknast kõik see vaatepilt nö koju kätte tuli.
See kõik oli nii kiire ja ootamatu, et esimene emotsioon võttis sõnatuks. Tohutu hulk kalipsodes mehi jooksmas risti-rästi rannikuvees ringi, osad neist varustatud spetsiaalsete tapariistadega. Instinktiivselt võtsin välja kaamera ja filmisin. Hiljem olen seda videot vaid korra oma merekarust äiale näidanud, rohkem pole tahtnud vaadata ja tõenäoliselt ka ei vaata.”
Ühe teekonna lõpp.
Ellu jääb ka verise rituaalita
“Olen varemgi professionaalsest kretinismist filminud surmaga lõppenud sündmusi jms, mida hiljem vaadata ei soovi. Tegin seal rannas ka mõned fotod, millest leebemaid julgen ka selle loo galeriis välja panna. Detailsemalt ma seda verist võitlust ja viimaseid hingetõmbeid siin ei kirjelda, aga elu juba kord selline on.
Sageli on sellise vaatepildi nägemine muidugi kasulik – paneb mõtted mitmes erinevas suunas tööle. Mina ei ole see, kes ütleb vaalatapjatele, kuidas ja mida nad peavad tegema. Vabad inimesed, vabad valikud.
On selge, et tänapäeval ei pea fäärlased ellujäämiseks enam ookeanist vaalu püüdma. Samas saan aru traditsioonide hoidmise olulisusest, eriti väikerahvaste ja väikeste kogukondade puhul. Lisaks ütleb riskianalüütik, et kunagi ei tea, mis selles maailmas juhtuma saab ning kui ühel kenal päeval mingil põhjusel ühendus muu maailmaga jälle katkeb, on igasugune oskus ookeanist endale toitu hankida kahtlemata omal kohal.”
Vastu iseenda surmale
“Sel, nagu ka igal eelneval korral, sai vaalajaht alguse sellest, et keegi merel olnud meestest märkas vaalakarja, andis sellest kohe raadioside kaudu teistele merel olnud paatidele-laevadele teada ning asuti üheskoos vaalasid fjordi sisse rannikule ajama. Kogu tegevus, sealhulgas hilisem vaalaliha jaotus, toimub politsei range järelevalve all ning suur osa saagist annetatakse vanadekodudele ja lasteasutustele.”
Vaalad on teadupärast väga ühtehoidev ja omavahel kommunikeeriv seltskond, kes kunagi kedagi ka hädas maha ei jäta. Nii nad teineteise järel oma surmale vastu ujusidki. Kuigi ma mõistan, või vähemalt püüan mõista ning tänapäeval saavad vaalatappu läbi viia vaid selleks eraldi sertifitseeritud inimesed ja lõpp peaks saabuma kiirelt ja valutult, siis oma silmadega nähtud pilt kõneleb ning miski selles kõiges oli minu jaoks ikka sisemiselt väga murdev. Koguni nii, et võttis korraks täiesti jõuetult emotsioonituks.“
Need lõputud vaated, maalilised teed, murukatused, kiviaiad, kuumaastikud, lambad ja Fääri rahvuslinnud meriskid. Kui saaks veel tagasi te juurde...
Elu läheb edasi
Kes nüüd ikkagi põleb soovist asja lähemalt vaadata, neile võib esimesena soovitada üsna tasakaalustatud dokumentaalfilmi, kus saavad sõna ja pilti maailma erinevate silmadega nägevad inimesed, kellest kõikidel on kindlasti oma tõde ja õigus.
Nagu oli tuline õigus ka ühel selle filmi kangelasel või antikangelasel, vaalapüügi lõpetamise eest võitleval Lamya Essemlalil – isegi kui me nimetame seda tegevust barbaarsuseks, on fäärlased inimestena ühed kõige külalislahkemad ja paremad inimesed, keda maapeal nähtud. Ehk siis veelkord tõestus sellele, et elus on kõik asjad omavahel tasakaalus.
Ja kellel traditsiooniliste, kuid veriste rituaalide vastu huvi ei raugenud, soovitame järgmiseks ette võtta augustikuus Fääridel toimuvat jää-tormilindude poegade püüdmist puudutav dokk.
Elu tuleb ikka huumoriga võtta, mistõttu pakume nende filosooriliseks kiskuvate mõtete lõpetuseks fotokollaaži pealkirjaga "Ka kõige tugevamad meie seast võivad murduda". Selgituseks, et fotod on tehtud Westward Ho pardal, verise kalapuhastusrituaali ehk sisikonna väljavõtmise ajal.
Põnevat lugemist õpetajatelt ja õpilastelt
Meie aga liigume edasi esmalt sellega, mida projektis osalenud õpilased kõigest kogetust arvasid ning kuidas projektinädalaid tagasisidestasid.
Seejärel saavad aga sõna osalenud õpetajad, kellest kolm osalesid tegelikult õpetajatele mõeldud paralleelprojektis, kus põhifookus oli hoopis sellel, mida ja kuidas Fääri koolis õppeprotsessi mõttes tehakse ning mida on meil selle teadmisega peale hakata. Kuna õpetajad seda kõike nii hästi ise reflekteerisid, siis me käesoleva loo põhiosas sellel pikemalt ei peatunudki. Tekstid said massiivsed, seega panime nad eraldi failidesse, on mugavam lugeda.
OSALENUD ÕPETAJATE REFLEKTSIOONID (KLIKI LINGIL)
Eest tahapoole: Aigrid Kõõra, Kristiina Pavlenko, Tiiu Putrolainen, Aire Rillo ja Fääride poolt peamiseks võõrustajaks olnud õpetaja André Frederiksberg Danielsen.
ÕPILASTE TAGASISIDE PROJEKTILE (KLIKI LINGIL)
Kõik see pere üheskoos - Fääri pered koos Raatuse õpilaste ja õpetajatega.
Samuti on soovitatav heita pilk väga rikkalikult varustatud fotogaleriidele (valik sai tehtud enam kui 5000 võtte hulgast), kust sel korral leiab mõne nii hea foto, et isegi väga enesekriitiline autor sellega rahule on jäänud:
FÄÄRIDE NÄDALA FOTODE ALBUM NR 1
FÄÄRIDE NÄDALA FOTODE ALBUM NR 2
RAATUSE DESSANT FÄÄRIDEL - 33 MINUTIT ÜKSIKUID HOOLETULT VALITUD VIDEOKATKEID /juuni 2018/
Hääd lugemist ja vaatamist! Loodetavasti tekkis ka teil nüüd vastupandamatu soov need imelised saared oma silma ja jalaga üle vaadata ja käia. Te ei kahetse. Me usume.
Kes mäetippu jõudis, see pääses ka fotole. Sõbralik CultLand projektiseltskond maaliliste Fääride katusel.
Projekti finantseeriti Nordplus Junior programmist, mis kuulub Põhjamaade Ministrite Nõukogu kõige tähtsamate elukestva õppe programmide hulka.
Lõpetame, nagu alustasime - hea tujuga! Stiilinäited fäärlase kartulipõllust.
