Esimese poolaasta kõige suurem Raatuse välisdessant sai teoks esimesel koolivaheajal kui 10 õpilast, 5 õpetajat ja projekti tehniline koordinaator väisasid Taani Kuningriiki. Tegemist oli Soome, Leedu, Taani ja Eesti ühisprojekti On The Opposite Shore esimese mobiilsusnädalaga.
Hamleti aegadest ajaloolisesse tänapäeva
Paljudel meenuvad selle riigiga seoses esimesena ehk need kuulsad Marcelluse poolt, Hamleti esimese vaatuse neljanda stseeni lõpus, öeldud sõnad, et "miski on küll Taani riigis mäda".
Vähemalt koolielu vaadates tundub, et need ajad on jäänud küll sajandite taha ja pigem on seal täna palju sellist, mille poole isegi püüelda.
Lugejal tekib kindlasti küsimus, et miks kümmet õpilast saatis sel korral nii palju õpetajaid. Vastus sellele on lihtne. Nimelt tegime selle projekti käivitamisega ajalugu. Tegemist on esimese Nordplus Junior projektiga Raatuse koolis, mille raames toimub sisuliselt kaks erinevat projekti. Üks, mis mõeldud lastele ja teine, milles osalevad vaid õpetajad. Nii oli ka Taanis kaks eraldi programmi, mis oma parimal moel olid siiski ka omavahel veidi lõimitud.
Silmipimestavalt õnnelik Raatuse delegatsioon Skovlundis.
Muutuv koolikeskkond ootab meilt värsket hingamist
“Teemad, mis Raatuse koolile täna olulised ning millele soovime keskenduda nii juba toimunud Taani visiidi ajal kui talvel teoks saava Soome projektinädala jooksul on avatud õpiruum, teemapõhine õpe, õppimist toetav hindamine, üldpädevuste saavutamine ja aktiivsed õppemeetodid," rääkis projekti Raatuse kooli poolne tehniline koordinaator Rene Leiner.
“Meie võõrustajaks Taanis oli Skovlundi Efterskole. Seejuures on tegemist tõenäoliselt vaid Taanile omase koolitüübiga, millist mujal Euroopas, aga võib-olla ka maailmas, pole. Nelja riigi õpetajate vahel toimus rida formaalseid ja mitteformaalseid kohtumisi, mõttevahetusi, loenguid, seminare, praktilisi vaatluseid."
Raatuse õpetajad kuulamas õpilaste ettekandeid ja osalemas diskussioonis.
Kommuunielu ja iseseisvumine
Efterskole on täiesti vabatahtlik koolitüüp, kus 14-18 aastased Taanist ja välismaalt pärit õpilased saavad veeta 1-2 aastat, enne kui nad sisenevad meie mõistes gümnaasiumi taseme õppesse. Õpe toimub reeglina väiksemates kohtades, nn boarding-koolides või internaatkoolides, kus elatakse-õpitakse kodudest eemal.
Kuigi õpe seal on tasuline, on siiski tegemist üsna populaarse õppevormiga, mis annab paljudele seal õppinud lastele ka teatud eelise gümnaasiumidesse minekul. Just kodust eemal õppimine ja ühises kommuunis elamine aitab lastel selle aasta jooksul rohkem iseseisvuda, jõuda selgusele oma soovides ja sihtides, mis omakorda tõstab nende enesekindlust ja teadlikkust. Samuti paranevad laste sotsiaalsed oskused.
Skovlundi kooli peamaja fassaad ja võimla.
Erikoolidest eliitkoolideks
Huvitav on see, et algselt olid need koolid Eesti mõistes mõeldud toimima nö erikoolidena, kuhu suunati käitumis- ja õpiraskustega lapsi. Ka täna näevad mitmed lapsevanemad just sellist õppevormi hea lahendusena nende eesmärkide täitmisel, kuid peamine fookus on siiski 180 kraadi muutunud.
Mõnes mõttes on tegemist isegi nö eliitkoolidega, kuhu igaühel asja pole. Samas, kuna Taani elatustase on niivõrd kõrge, on siiski väga paljudel võimalik ka efterskole õppemaksu maksta ja oma lapsed sinna saata. 250 sarnases koolis õpib üle Taani ligi 30000 õpilast. Õppijate rahulolu on väga kõrge.
Rõhk ingliskeelsel õppel
Iga efterskole keskendub enamasti eraldi mingile väga konkreetsele teemale või õppevaldkonnale, mis selles koolis eriti tugevalt esindatud on. Skovlundi kooli tugevus on ennekõike keeleõppes. 1996. aastal loodud kool keskendub alates 2002. aastast Cambridge’i inglise keele õppele ning tänaseks ollakse selles vallas Taani juhtiv kool, kus õpetajatena ametis mitmeid Inglismaalt pärit õpetajaid.
Skovlundis koolis saab õppida 8, 9 ja 10 klassis. Seejuures üks 10 klass on nn rahvusvaheline klass, kus kõik tunnid viiakse läbi inglise keeles. Samuti teevad õpilased kõik oma kirjalikud ja suulised tööd inglise keeles.
Õpetaja Lauri Kõlamets arutlemas Skovlundi kooli õpilasega laborikatsete ja eksamisoorituste üle, mis samuti sisuliselt projektina valmivad.
Hommikune jalutuskäik viis une
Tüüpiline koolipäev on terviklik ja tervislik kombinatsioon õppimisest, tasakaalustatud toidust ja koolivälistest tegevustest. Põnevaks, mõneti ootamatuks ja meiegi õpilastele huvitavaks kogemuseks oli see, et päev algas kell 7 hommikuse jalutuskäiguga, mis kohustuslik kõikidele õpilastele. Pimedas mööda jalgradu toimunud väga värskendav hommikune äratuskäik on väga lahe innovatsioon selleks, et viimanegi unepiisk endast välja jalutada ning hommikusöögile juba hoopis värskema meeleseisundiga saabuda.
Positiivsena mõjus kahtlemata ka see, et veerandtunnise jalgsimatka sihtpunktis, mis asus kohaliku katlamaja kõrvalhoones, ootas kõiki kooli direktor Hanne Gonzales ise, kes siis kõik lapsed oma tabelis ära “check’is”. Kes kohale ei jõudnud, pidi päeva jooksul juba pikema maa maha kõndima. Ta viidi autoga umbes 5 km kaugusele, kust siis tuli jalgsi koolimajja tagasi sammuda.
Skovlundi kooli direktor Hanne Gonzales kõnelemas külalistele efterskole põhimõtetest ja olemusest.
BBC, tervislik toit ja köitev koolipäev
Kogu koolipäev on jaotatud erinevateks tundideks, mille hulgas on nii akadeemilist õppevormi kui praktilisi töötube. Põnev oli see, et hommikuti vaadati saalis üheskoos BBC või mõne muu tuntud uudistekanali uudiseid. Päeva jooksul on mitmeid toidupause ja vaba aega. Õhtud lõpevad valves olevate õpetajate poolse ringkäiguga õpilaste majades, kusjuures sageli jäädakse mõnda tuppa pikemaks, et rääkida mõni huvitav lugu või laulda üheskoos kitarri saatel mõni laul.
Lisaks kõigele muule õpetatakse mõistagi kõiki õppeaineid mahus ja kvaliteedis, mis on ettenähtud riiklikus õppekavas. Seejuures toonitatakse, et kogu see tegevus toimub kõrgeimate standardite kohaselt.
Peale inglise keele saab valikainetena õppida hispaania, saksa, prantsuse ja hiina keelt. Põnevate valikutena pakutakse õppekavaväliselt veel ka reaalteadust, jalgpalli, muusikat, aeroobikat, koorilaulu, õmblemist, võrk- ja sulgpalli, mille kõige jaoks on koolis loodud suurepärased tingimused. Seejuures saavad õpilased õppeaasta jooksul ka oma valikuid alati muuta.
Kohaliku kooli toidusedel oli niivõrd kadestamisväärselt rikkalik ja värviküllane, et sellest võiks suisa eraldi peatüki kirjutada.
Koostöö võimaldab hinnata igaühe individuaalsust
Skovlundi kool on seadnud üheks oma peamiseks väärtuseks koostöö - omavahelise tiheda suhtlemise, mis võimaldab aktsepteerida igaühe individuaalsust ja erinevusi. See on ka kõige olulisem asi, mida igaüks, kes soovib olla osake Skovlundi Efterskolest, peab kindlasti arvesse võtma. Kui ta seda ei suuda, peab ta lahkuma.
Sealses kool peab olema koht, kus kõik õpilased omavad vabadust arendada ennast nii sotsiaalselt kui akadeemiliselt. Koht, kus väga suur roll on usaldusel, mis võimaldab luua inimese arenguks väga turvalise ja meeldiva keskkonna ning kus igaühte võetakse ja koheldakse areneva isiksusena.
Direktor elab koolimajas
Huvitav oli seegi, et kui õpetajad käivad tööle lähikonnast, siis kooli direktor elab oma elukaaslasega igapäevaselt koolimaja territooriumil ehk on sõna otseses mõttes kogu aeg “kohal”.
Igast tema teost ja sammust oli näha kuivõrd ta oma koolist hoolib, kuidas ta oma õpilasi armastab. Mõnede õpetajate meelest ehk isegi liiga palju, sest kipub halvasti käitunud õpilastele alati nende tegusid andestama, neid mõistma ja uusi võimalusi andma. Ka siis, kui teiste arvates enam ei peaks.
Üheks meeleolukamaks hetkeks terve projektinädala jooksul oli isetegevusliku ja isetekkelise Raatuse bändi poolt ettekandele tulnud Vello Toomemetsa kuulus Tsirkuse lugu.
Argentiina ja LAV
Kooli omapäraks on seegi, et igal aastal pakitakse kotid ja minnakse üheskoos õpilaste ja õpetajatega kaheks nädalaks kaugele reisile. Viimaste aastate sihtpunktideks on olnud Argentiina ja Lõuna-Aafrika Vabariik, kuhu siis üle ühe aasta on reisitud.
Oluline on märkida, et enne reisi õpitakse päris pikalt ja põhjalikult tundma sihtriigi kultuuri, loodust, ajalugu jne. Nagu nad ise ütlevad – need 14 unustamatut päeva ja ööd, mis jäävad meiega kogu ülejäänud eluks.
Õpetajad ja õpilased kui ühine perekond
Kahtlemata soodustab sealne kommuunielu õpilaste ja õpetajate omavahelist väga tihedat suhtlust, tavapärasest hoopis teistsuguseid omavahelisi suhteid.
Kadedaks tegi mõistagi fakt, et kui meie üritame läbi rahvusvaheliste projektide õpilaste sotsiaalseid oskusi ja iseseisvust arendada, siis effertskole on justkui lakmuspaber sellest kõigest, sest just need kvaliteedid on peamised, mida seal arendatakse.
Puhkehetked ja õhtud möödusid nii õpilastel kui õpetajatel üheskoos ja eraldi erinevaid vähem või rohkem sportlikke mänge mängides. Tegemist oli kõikide osalejate hinnangul tõeliselt suure lisandväärtusega, sest elati ju sisuliselt ühises kommuunis ja kindlasti muutusid kõikide omavahelised suhted palju vahetumaks ja usalduslikumaks. Teie ees vaid väike valik emotsioone. Rohkem ja täismõõtmetes näete juba lisatud fotogaleriist.
Keskenduti teemapõhisele õppele
Meie õpetajate põhifookuses oli Taanis teemapõhine õpe, mida kohalikus koolis väga pikalt ja edukalt rakendatud. Tegelikult rakendataksegi neil kogu õppeperioodi vältel sisuliselt üksnes teemapõhist õpet ja protsessihindamist.
Samuti on Skovlundi kooli tugevuseks väga pikk koostöiste õppemeetodite rakendamise traditsioon, keskendumine funktsionaalsele kirja- ja lugemisosksele, infotöötlusoskusele ja õpilaste motiveerimisoskusele.
Nad ise on maininud enda jaoks olulistena ka õpikeskkondade kohndamist õpilase individuaalseid eripärasid arvese võttes, sotsiaalselt ja psühholoogiliselt haavatavate õpilaste toetamist ja kaasaegsete haridustehnoloogiliste väljakutsete edukat kasutamist. 
Oma töökuse poolest tuntud eestlased ei jätnud mõistagi kasutamata võimalust veel viimasel õhtulgi kohaliku projekti eestvedaja Max Pederseni käest "eratundi" võtta, kus jutuks peamiselt projektipõhine õpe ja see, kuidas õpilased sama meetodiga eksameid sooritavad. Nägudestki näha, et oli mida kuulata, õppida ja üle küsida.
Kellel nüüd tekkis suurem huvi selle vastu, et mis imeloom see efterskole koolitüüp on ja miks mitte ka oma last võimalusel sinna õppima saata, siis kolm linki edasiseks tutvumiseks:
Taani Efterskolest
Efterskole käsitleva urimisprojekti kokkuvõttev presentatsioon
Lühike, lahe ja lööv videoanimatsioon
Märkame ka naabrite ajalugu
Õpilastele mõeldud projekti üheks lähtepunktiks on fakt, et kõikide osalevate riikide ajaloos on jõutud või jõutakse lähemate aastate jooksul 100-aastaste tähtpäevade juurde nende riikide iseseisvuse ajaloos. See võimaldab mõtestada ajalugu, kultuuri ja iseseisvust laiemalt.
Õpilaste teadmised suurte riikide ajaloost ja kultuurist on reeglina paremad kui iseenda ja ennekõike oma naabrite ajaloost, mis võimaldaks paremini mõista meie kohta maailmas ja selle kujunemise lugu.
Ehk siis anname selle projektiga oma tagasihoidliku panuse nii meie kui naabrite iseseisvuse saavutamise tähistamisel, tehes seda kõike koos oma kolme lähedase naabriga.
Kui Leedu, Soome ja Eesti tähistavad oma iseseisvuse 100 aastapäeva, siis Taani tähistab aastal 2020 100 aasta möödumist Schleswigi hertsogkonna põhjaosa taasühinemisest Taani Kuningriigiga.
Bettina ja Maria koos oma Taani sõpradega neile antud tööülesandeid lahendamas ja hiljem ettekannet tegemas.
1864
Taani projektinädalal keskendusid lapsed aga ennekõike Teisele Schleswigi sõjale aastal 1864, mis toimusid Taani ajaloo ehk ühed kurvemad ja suuri inimkaotusi nõudnud sündmused, mille käigus tuli muuhulgas juba mainitud Schleswigi hertskogkonna põhjaosa sakslastele loovutada.
1862. aastal sai Preisi kuningriigi valitsusjuhiks Otto von Bismarck, kelle üheks peamiseks eesmärgiks oli Saksamaa ühendamine. Üheks selliseks piirkonnaks oli Taani võimu alla kuulunud Schleswig-Holstein ning see viiski Teise Schleswigi sõjani 1864. aastal.
Saksakeelseid riike oma võimu alla ühendada püüdnud Saksa Liidu juhtriik Austria purustas koos Preisimaaga 1864. aastal Taani väed ning nii läks Holsteini piirkond Austria keisririigi võimu alla ja Schleswigi hertsogkond Preisi kuningriigi võimu alla. Pärast Preisi-Austria sõda 1866. aastal muudeti Schleswig-Holstein Preisi kuningriigi provintsiks ning liideti koos Saksi-Lauenburgi hertsogkonnaga Preisi kuningriigiga.
Väike valik fotosid autentselt taastatud Dybbøli lahingutandrilt.
Lahinguväljal näeme, ...!
Külastati ka kuulsat Dybbøli ajalookeskuse nime all tegutsevat muuseumit, millest suur osa asub lageda taeva all ning mis rajatud täpselt sellesse paika, kus 7.-18. aprillini 1864 peeti Teise Schleswigi sõja otsustav lahing. Viimane määras lõplikult Preisi-Austria vägede võidu Taani vägede üle.
Ilm oli küll kole ja tuuline, nagu tol mälestusväärsel 1864. aastal, aga laste emotsioon tagantjärele oli üllatavalt positiivne (loe ka allpool esitatud tagasisidet).
Kohapeal läbisid õpilased mitmeid nö kontrollpunkte, kus viidi läbi erinevaid põnevaid temaatilisi tegevusi, nagu näiteks autentse aparaadiga morsesõnumi edastamine ja selle vastuvõtmine, tinast kuuli valmistamine, vanaaegse sulega kirja kirjutamine, välitingimustes pannkookide küpsetamine jms. Kuulsat ja ajaloolist Dybbøli veskit peetakse muide kogu Taani riigi üheks oluliseks sümboliks.
Õpilased pääsesid hetkeks õlgedest magamisasemetele, kus surmväsinud sõdurid sõja ajal natukesekski puhata said.
Kool, mille omanikud on lapsevanemad
Õpetajatel õnnestus külastada ka ühte Skovlundi lähedal asuvat teist Taanile omast kooli. Nimelt Mejls-Orten-Tinghøj vabakooli ning selle juures tegutsevat õuelasteaeda. Mõlemad rabasid nii mitmestki aspektist.
"Oleme ühes teises projektis tegemas koostööd Taani vabakooliga ning kõikidest elus nähtud-kuuldud koolitüüpidest on see mulle isiklikult kahtlemata kõige südamelähedasem ja sümpaatsem, kuid võimalik on ta üksnes nö alt ülespoole kasvades ja väga tugeva kohaliku kogukonna olemasolul. Taanis, kus 550 vabakoolis õpib kokku 110000 õpilast, lisandub sellele kõigele tänaseks juba üle 160-aastane vabakoolide traditsioon, millest riik küll üritab aeg-ajalt loobuda, aga kogukondade vastutoel ei ole nad seda õnneks veel suutnud saavutada," kirjeldas ülivõrretes kohalikke vabakoole Rene Leiner
Kogu otsustusõigus koolis on sisuliselt lapsevanematel. Nemad on kooli omanikud ning kuuluvad ainuisikuliselt kooli juhtkonda, kes teeb kõik olulisemad strateegilised otsused, kuhu ja kuidas edasi liikuda.
See kõik muidugi ei tähenda, et nad õpetajatele pähe istuksid või tunde ise andma tuleksid. Vastupidi. Usaldus professionaalsete õpetajate, aga ebaprofessionaalseid hoitakse vabakoolidest kaugel, vastu on nii suur, et õppeprotsessi sisuliselt ei sekkuta.
Raatuse kooli õpetajate esindus trotsimas vihma ja tuult Mejls-Orten-Tinghøj vabakooli hoovis. Vasakult: Pille, Lauri, Mai (varjub vihmavarju taha), Kristi ja Kadri. Pildistas Rene.
Ideaalse kooli majad osteti 1 Taani krooni eest
Külastatud kooli saatus oli eriline veel sellepoolest, et kohalik omavalitsus soovis seda omal ajal sulgeda, kuid kuna kogukond oli huvitatud vabakooli avamisest, siis müüdi hooned 25 aastat tagasi kolme külakogukonna lapsevanematele 1 Taani krooni eest maha ja nii kõik alguse saigi.
Kõikidel vanematel on kohustus teatud päevad aastas pühendada koolile ka oma tööaega. Peamised on mõistagi remondi- ja koristustööd, aga leidub muudki. Ja pole nii, et mul on palju raha, ma parem maksan oma tööaja kinni. Ikka ise pead käed külge panema kui soovid kogukonda kuuluda. Õlg-õla tunne on oluline.
“Ühesõnaga kadestamisväärselt ideaalne koolitüüp, kus kõik huvitatud osapooled panustavad maksimaalselt selleks, et täita ühte ja peamist eesmärki – inimest ja tema kasvamist,” võttis Rene oma vaimustuse kokku.
Sooja kätte pääsenud õpetajate meeleolu on märgatavalt tõusnud ja kohe alustatakse vabakooli õpetajate toas temaatilist vestlusringi. Tegelikult muidugi ei olnud sellel ilmalgi midagi viga. Täiesti tavaline Eesti ilm.
Porilomp, vihm ja tuulekindlas riietuses sõber on parimad mängukaaslased
Kogu Eesti grupile jättis kustumatu mulje muidugi külastatud õuelasteaed, kus lapsed sisuliselt kogu päeva õues veedavad. Ja seda hoolimata ilmast. Fotogaleriist leiab selle kõledalt tuulise ja vihmase ilma kohta mõningast tõendusmaterjali, nagu ka seda, kuidas lapsed samal ajal täiesti rõõmsatena mööda porilompe trallisid.
Muidugi oli olemas ka üks selline tubane ruum, kus siis samuti õppetööd läbi viidi ja kus olid ka spetsiaalsed kuivatuskapid riietele, kuid suurem osa ajast veedeti ikkagi õues. Sinna ehitatud katusealuse all magamiskottides magati ka päevaund ning kõik olid õnnelikud ja rõõsad. Nii polegi imestada, et sellistest lasteaedadest tulnud lapsed ei ole oma hilisemas elus praktiliselt kunagi haiged.
Sellised need õnnelikud õues kasvavad, õppivad ja mängivad lapsed on - terved kui purikad!
Mis mõjus, mida kaasa võeti?
Mis nüüd projektinädalal õpilastele ja õpetajatele toimunud muid sisulisi töö- ja vabaaja tegevusi puudutab, siis sellest võiks veel kirjutada pikalt ja laialt, kuid nagu elus ikka, ei ole absoluutselt oluline see, mida tehakse, vaid üksnes see, mis kohale jõuab, millel on mõju, mida saab mõõta ja kaasa võtta.
Seetõttu pakumegi siinkohal põhjaliku toimetatud kokkuvõtliku ülevaate Taanis käinud õpilaste ja õpetajate tagasisidest ehk siis sellest, mida õpiti, mis üllatas, mis rõõmustas, mida eluteele kaasa võeti. Selle järgi saab mõõta ka projekti lühiajalist mõju ning loota, et aastate pärast saab sellel kõigel olema ka pikaajaline mõju, mis eesmärgina püsti.
Taanis käisid õpilased Piret Herja, Bettina ja Stella Päri, Liana Lass, Ester Savi, Helen Remmel, Lii Valmas, Maria Kõlamets, Merilin Trummal ja Joosep Malmre, õpetajad Kadri Kosk, Pille Kütt, Mai Torim, Lauri Kõlamets, õppekorraldusjuht Kristi Eelmäe ning kooli arendusjuht ja projekti tehniline koordinaator Rene Leiner.
Kes eelistab seda kõike lugeda mugavamas versioonis, neil piisab vaid vajutada ühele alljärgnevatest linkidest ja teile avaneb uues veebibrauseri aknas pdf versioon. Hääd lugemist, seedimist ja mõtlemist!
Ja kindlasti vaadke ka Taani projektinädala suurt FOTOGALERIID, sest eks üks pilt võib sageli kõneleda enam kui sada sõna!
Sõbralik, lõbus ja ühtehoidev projektipere kolmest erinevast riigist - Soomest, Leedust ja Eestist. Lahked võõrustajad poleks lihtsalt siia pildile enam mahtunud.
ÕPILASED
Minu jaoks olid need viis päeva väga elavad ja elamusrohked päevad. Võib-olla isegi aasta kõige toredamad viis päeva. Taanis käimine aitas mul kogeda elu koolis, kus ööbitakse kodust eemal, kus näeb iga hommik uudiseid ning kus saab 4 korda päevas süüa.
Sellest reisist õppisin, et vastutada tuleb iseenda eest, olla tähelepanelik ja abivalmis. Sain teada, et Taani oli umbes 150 aastat tagasi kaotanud peaaegu kolmandiku oma territooriumist ning palju muud selle sõja, sõdurite ja elamise kohta aastal 1864.
Kõige enam jäävad mulle sellest reisist meelde õhtud, sulgpalli, lauatennist, kitarri, trumme ning paljusid muid asju mängides, mida võiks iga hinna eest korrata. Suur tänu toredatele toa- ja grupikaaslastele, Liile, Helenile, Idale, Patryschale, Georgile ja Kristinele, Joosepile, kes mulle kitarrimängu õpetas ning samuti kõigile teistele, kes kaasas olid ning selle projekti nii lõbusaks ja toredaks muutsid. Suurimad tänud ka sulle Rene, et sa selle projekti kirjutasid ja ellu viisid.
Reis oli väga vahva ja tohutult sündmusterohke. Hakkasin selle lühikese ajaga Taanit tohutult armastama. Õppisin kindlasti rohkem suhtlema ja ennast väljendama, kuigi julgust oleks juurde vaja, kuna päris mitme inimesega ei julgenud suhelda, keda oleks tahtnud paremini tundma õppida.
Sain reisi käigus juurde palju teadmisi, peamiselt 1864. aasta talvel toimunud sõjast. Muuseumis saadud kogemused jäävad mulle alatiseks meelde. Kuid teadmised ajaloost pole ainsad, mis suutsin omandada. Suheldes enda grupikaaslastega, kellega 1864 projekti tegin, õppisin nii mõndagi Taani ja selle elanike kohta.
Reisile minek on alati parim aeg enese kohta õppimiseks. Avastasin näiteks, et ma kipun inimesi väga kiiresti omaks võtma, kuid samas ma ei julge suhelda, isegi kui nad minu jaoks väga huvitavad on.
See reis arendas minus kõige rohkem siiski just suhtlemisoskust, sest kuigi ma taanlastega eriti ei suhelnud, sain meie reisikaaslastega kindlasti lähedasemaks :).
Kõige enam jäävad meelde need taanlased, kes proovisid suhelda meiega ja Taani kaunis loodus. Loodetavasti naasen varsti, sest Taani on justkui teine kodu minu jaoks.
Taanis käimise kogemus aitas mul kindlasti silmaringi avardada ja õppida tundma riiki nimega Taani. Nagu projektid ikka, aitab see mul uut kohta (antud juhul Taanit) tundma õppida. Eriti iseloomulik selle projekti puhul oli ajalooline pool, sest põhiteema oligi ju ajalooga seotud. Ja muidugi andis Taanis käik mulle juurde kogemusi kuidas reisil iseseisvamalt toime tulla.
Õppisin Taanit ja Taani ajalugu tundma. Vabal ajal harjutasin usinasti pinksi ja sulgpalli.
Sain teada, et Taanis on valitsejaks kuninganna ja tegelikult on Taanil ja Eestil mitmeid sarnasusi just ajaloo osas.
Sain enda kohta teada, et inglise keel vajab kindlalt veel palju harjutamist. Ma suudan inimestele oma lause või mõtte selgeks teha, aga seda vahel väga veidral moel, kasutades veidraid sõnu, öeldes vahele eestikeelseid sõnu jne. Just nende eestikeelsete sõnadega panin ma tähele, et kasutasin kogu aeg sõna "nagu". No ma kasutasin seda ikka üsna palju, hoolimata minu püüdlustest seda mitte teha. Lisaks ma ei kujuta ette kui veider see taanlastele tunduda võis.
See reis arendas üsna palju oskust inimestega kiiresti kontakti leida, sest aega oli alla nädala ja inimestega tuli suhelda. Õnneks olid minu rühmakaaslased (taanlased kellega meil põhitegevused olid) väga sõbralikud ja kui isegi võib öelda meiega natuke sarnased. Nendega suhelda ei olnud õnneks väga keeruline. Ja muidugi inspireeris mind see kuidas nad omavahel kõik läbi said. No sellist asja meie klassis küll ei ole, aga eks see ole ka natuke mõistetav, et kui koguaeg inimestega koos oled, siis hakkad tahes-tahtmata rohkem suhtlema.
Ka toakaaslased olid mul sõbralikud ja oskasid mind alati aidata kui mul küsimusi oli. Kuid suhtlemist arendas see reis kohe kindlasti ka eestlastega. Enamus eesti grupikaaslastega ma eriti ei suhelnudki enne reisi, aga nüüd oleme üksteist rohkem tundma õppinud ja hakanud paremini läbi saama.
Isegi õpetajatega suhtlesin reisi jooksul üsna palju ja ma ei mõtle just küsimusi või muresid, millega ma nende poole pöördusin, ma mõtlen just tegevusi nt esimese päeva õhtul viskasime võimlas korvpalli vabaviskeid, või vahel mängisime pinksi, lauajalgpalli või piljardit. Ühel õhtul olime isegi bändiruumis ja jämmisime, kuigi ma ise ühtegi pilli ei oska, siis oli ikkagi lõbus vaadata ja kuulata mida teised teha oskasid.
Meelde jäävad kõige rohkem sõbralikud taanlased, kes tutvustasid meile rõõmsalt oma kooli ja eluolu ning pakkusid meile majutust oma niigi kitsastes tubades. Samuti jäi üsna palju meelde muuseumi külastusest. Muuseumi giid rääkis kuidagi hästi arusaadavalt, et nt kui ta ütles mingi keerulise sõna, siis juba enne kui ma jõudsin oma peas hakata juurdlema mida see tähendada võiks, siis ta juba ütles, "so that means basically" ja seletas selle lihtsamate sõnadega lahti.
Üht teist jäi mulle meelde ka projekti ülesannetest, kuigi mõned asjad olid tehtud ebavõrdselt, sest mõnes ülesandes oli tekst näiteks Taani keeles ja isegi mitte inglise keeles ja siis said ainult taanlased seda ülesannet teha. Kuigi minu rühmakaaslased alguses üritasid meile neid ülesandeid tõlkida, aga siis saime me kõik juba aru, et nad saavad selle ise kiiremini tehtud. Ja loomulikult sain ma oma inglise keele oskuse proovile panna.
Taani projektinädal oli tegus ja naerurohke. Sain teada Taani ajaloost ja sõdadest. Päris huvitav oli käia sealses sõjamuuseumis, kus osalesime erinevates praktilistes töötubades, mille käigus sain aimu milline oli sõdurite elu. Peamine aasta, millest räägiti oli 1864, millal leidis aset sõja lõpp. Kuna projektis oli põhiteemaks ajalugu, arendas see minus huvi ajaloo vastu, mida ma poleks osanud arvata.
Tegime palju grupitöid ja nende käigus õppisin olema kannatlik ja mõistev. Taani projekt avardas mu silmaringi koolide ja inimeste kohta. Nägin, kuidas kooliõpilased elavad ühiselamutes ning kuidas nad omavahel läbi saavad. Iga õhtu oli ka vaba aega ja võimalus mängida piljardit, lauatennist, lauajalgpalli ja kasutada võimlat. Selle käigus leidsin huvi piljardi vastu.
Mulle meeldis Taani juures kui mõnus oli seal õues jalutada ja kuidas Taani tänavad välja nägid. See kõik oli hubane ja rahulik . Taanist jäävad mulle kõige rohkem meelde inimesed, kes olid sõbralikud ja jutukad.
See kogemus andis mulle aimu kuidas õpivad noored taanis “internaatkoolis”, nende igapäevaelu, hobide ja lemmikute kohta (muusika, filmid, raamatud, riietumisstiil jne).
Ma õppisin kohanema erinevates oludes ja arvestama rohkem teistega.
Ma sain teada Taani 1864 aasta sõja kohta palju rohkem asju mida ma varem ei teadnud.
Ma sain rohkem teada iseenda ja lennureiside kohta. Selle kohta, et mulle sobib ülesärkamiseks hommikune jalutuskäik.
See õpetas arvestama teiste olude ja tingimustega.
Mulle jääb enim meelde teiste eestlastega veedetud vaba aeg, toad kus me ööbisime ja Taani ajalugu.
Ma sain arendada enda inglise keelt ja suheld uute inimestega. Nägin, kuidas õpivad minuvanused õpilased teistest riikidest. Sain palju uusi teadmisi 1864. aasta sõja kohta. Reisikaaslased olid ülimalt lahedad ja kogu reisil oldud aeg oli tore ja nalja täis. Oma ülejaanud mõtteid ei oska ma kahjuks kuidagi sõnastada.
Mulle meeldis väga Taanis veedetud nädal, kuna vahepeal on huvitav vaadata kuidas käib elu käib väljaspool Eestit. Milline on koolielu mujal, millised on teised rahvad, millised kombed neil on. Õppisin palju Taani ajalugu ja inglise keeles suhtlemist. Mulle meeldisid väga sealsed söögid ja vaba aja tegevused ja Taani ajalugu oli ka huvitav.
Viibides Taanis sain aru, kui kohutavalt tore on vahel minna kuhugi mujale ja avastada uusi asju. Mineku päeval ei saanud ma eriliselt aru, et midagi nii suurt ja muud sellist tuleb ette, kuid olles juba Taani lennujaamas mõistsin et appi jälle uued inimesed ja kogemused. Selline mõte pani mind korra ehmuma, aga nähes kõike ilu mida Taani endas peidab, rahunesin ma suhteliselt kiiresti.
Kooli kohale jõudes olin hämmingus, kuna kõik oli nii ilus ja neil oli kõik olemas mida hing ihaldab. Ometi ei näinud ma õpilaste silmis seda rõõmu asjadest, vaid pigem rõõmu üksteisest ja palju lähedust, mis tavalise eestlase kohmetuks teeb. Analüüsides vahel inimesi enda ümber, sain ma suhteliselt hästi aru et elu polegi nii halb ja isegi mu inglise keele oskus, mida ma arvasin olevat halb, oli üpriski hea.
Kindlasti meeldis mulle kogu see nädal, mis me seal olime, kuid oli ka asju mis häirisid. Nimelt:
- koristamata toad (ämblikuvõrgud ja ämblikud igal pool ja liigne tolm)
- söökla halvasti pestud nõud
- liiga palju tegevusi (juba lõunal vajus õrnalt silm looja, kuna varajane ärkamine ja 4-6-ni tegevused)
Kuna ma mainisin söökla halvasti pestud nõusid, siis selle kohal tahaks mainida et söök ise oli lausa suurepärane.
Kokkuvõttes enda kohta – see reis arendas minus kindlasti koristamise oskust ja arusaamist selle vajalikkusest. Samuti tõi see reis juurde kõvasti julgust.
Lisaks olid meil väga toredad õpetajad kaasas ja veelgi toredamad õpilased kellega sai igal õhtul palju naerda. :)
Minule üldjuhul meeldis see väga. Meeldis, et me tegime palju huvitavaid asju ja et seal olid nii armsad ja toredad õpilased, kes meid soojalt vastu võtsid, vähemasti mind.
Ma õppisin sellelt reisilt seda, et kõigi vastu peab olema väga viisakas ja tore, siis ollakse ka sinu vastu samasugune. Seda õppisin, kuna neljapäeva õhtul sain ma seal väga heaks sõbraks ühe poisiga, kes oli nii ääretult tore jne.
Mulle väga meeldis milline õhkkond seal oli. Meelde jäi ka see fakt, et nad pole enamjaolt kunagi haiged, mis oli huvitav mingis mõttes :). Samuti meeldis mulle, et seal oli vabaaja veetmise maja, peamaja ja õppimismaja. See oli väga tore ja huvitav kogemus.
Samuti jäi meelde mulle see hommikune kõnd, mis oli jällegi huvitav ja uus. Võibolla oli veidi imelik, et see direktor seal põhismõtteliselt kuskil urkas istus jne, kuid see oli siiski huvitav.
Lõppkokkuvõttes oli see reis super ja ma jäin kõiki igatsema ja seda imelist õhkkonda seal.
Taanis käisin ma esimest korda elus ja mulle jäi sellest väga hea (ja kallis) esimnene mulje.
See kogemus andis mulle juurde enesekindlust rääkida inimestega avatumalt kui enne ning olla võimalikult sotsiaalne. Õppisin, et taanlased on väga rikkad, kuna nad suudavad oma lapsed sellisesse kooli saata ja nad on väga sõbralikud nii uustulnukatega kui ka omadega.
Nad peavad väga rangelt kinni reeglitest, mis on muidugi hea. Sellel reisil sain tohutult palju teada Taani sõjast 1864. aastal ja minu rühmakaaslane rääkis mulle palju ka Taani igapäevaelust. Mulle õpetati paar taanikeelset sõna ka pealekauba.
Mulle meeldis, et seal oli mõeldud väga palju õpilaste heaolu peale ning sellepärast oli seal palju “hängimise” kohti ning 5 korralikku söögikorda päevas. Õppisin enda kohta et ma peaks natuke oma inglise keelt lihvima ja sain endale palju kaasmaalastest uusi sõpru, kellega olid need koos veedetud viis päeva fantastilised.
See reis arendas minus kindlasti inglise keele oskust kui ka suhtlemisoskust. Reisi algul ei julgenud taanlastega (ega mõnede eestlastega) veel nii vabalt rääkida, reisi lõpuks olid aga kõik nagu vanad tuttavad.
Kindlasti jääb mulle sellest reisist kõige enam meelde kaaslastega hea aja veetmine, Taani tohutud toidukogused, taanlaste erilised hüüded ja hommikune uudiste vaatamine :). Kui tekiks võimalus külastaksin kindlasti uuesti.
ÕPETAJAD
Meelde jäi demokraatiliku õpetamisstiili kasutamine, milles õpilasel on suurem osa vastutust oma õppetöö eest (ennastjuhtiv õpe). Sisemise motivatsiooni tugevusele rõhumine.
Minu isiklik eesmärk oli uurida avatud õpiruumis toimuvat õppetööd, projektiõpet, refleksiooni ning eeskätt STEM projekte. Kuna loodusõpetuse õpetaja oli vähe töötanud selles koolis (alates jaanuarist 2017), siis puudus mul täielik ülevaade tema õpetamise lähtekohtadest, kuid sain teada, et Taanis on võimalik kõiki projekte teha. Isegi katseid raioaktiivsete tuumadega ja seda koolitundides.
Avatud õpiruumist sai päris hea ülevaate. 15-ne õpilasega klassis on õppetöö läbiviimine sarnane Eestis toimuvaga ning tean, et teeme sarnaseid asju.
Õpetamises tuleks leida tasakaal sotsiaalsete ja akadeemiliste oskuste vahel. Taanis oli väga suur rõhk pandud eneseväljendusele, et end tulevikus tööjõuturul müüa. Samas peaks olema ka akadeemilisi teadmisi, mis nende suhtlemisoskust täiendaksid. Ma ei ütle, et taanlased olid rumalad, vaid võib-olla ühte poolt arendati liiast, kuna õpilased olid sisuliselt 24/7 koos.
Meie planeeritud 6+1 süsteemis, kus 6 nädalat toimub “tavaõpe” ja seitsmes nädal on integreeritud õppe päralt, saaks arendada samuti palju sotsiaalseid oskusi, mille käigus võiks 1 nädala õpe toimuda projektiõppe vormis.
Lisaks ennastjuhtivale õppele saaks arendada õpilaste esitluste ja kirjalike referaatide tegemise oskusi. Tehtud tööd hinnates võiksid õpilased ise vähemalt ühe kaaslase oma hinnata.
Oluline on väitlemisoskuse arendamine ning allikate otsimine (kui need on piiratud koguses) eksamitöö teostamisel.
Kindlasti said lapsed palju suhelda. Esmalt segunesid suhted erinevate Tartu Raatuse Kooli 8-nda ja 7-ndate klasside õpilaste vahel, seejärel kindlasti ka väiksemal moel ka (õppetöö käigus) teiste riikide õpilastega. Kuigi välisriikide õpilastega jäi mitmel õpilasel suhtlus väga pinnapealseks (aega oli kõigest 4 päeva), siis euroopalikuma inimpõlve jaoks on see siiski suur hüpe.
Mitmeid lapsi innustas ka hommikune 0,5 km jalutuskäik, enne hommikusööki.
Põnevaimaks üllatuseks oli Taani ühe vabakooli külastus, mille kõrval tegutses ka lasteaed. Laste õppetegevus toimus õues, igasuguse ilmaga. Kui lapsed vajasid puhkust, siis magada oli neil võimalik ainult avatud katusealuses oma magamiskotiga. Tõelised looduslapsed, kes said igal päeva näha, mis toimub looduses ja kuidas see muutub.
Sügava mulje jättis mitmekülge ja rikkalik koolitoit.
Taanis valitses väga suur rahu. Inimesed olid väga rahulikud ning tundusid õnnelikud.
Kõige enam jäi meelde kooli ühtehoidev vaim. Meeldis, et hommikuti vaadati kõik koos uudiseid. Lapsed suhtlesid suurepärases inglise keeles ja inimesed, kes Efterskoles töötasid, olid väga avatud suhtumisega. Inspireeris George’i räägitud lugu, see et neil on eraldi tunniplaanis Storytelling time, kus keegi täiskasvanutest räägib lastele loo.
Minu eesmärk oli näha ja tutvuda sealse koolieluga, saada rohkem ideid lõimimise ja projektõppe kohta. See õnnestus suurepäraselt, oli väga tegus ja asjalik nädal, mis inspireeris rohkem kui mitmed koolitused kokku. Vahetu kogemus vahetult vinges keskkonnas. Saime Maxilt palju häid mõtteid, kuidas viia läbi projektõpet, kuidas õpilasi innustada, jm.
Näiteks see, et kui vaadata meie riigi õpetajaid ja teiste riikide omi, siis eestlased on väga avatud lastega suhtlemisele, endaga kaasa võetud lapsed on seltsiliste eest, kellega on tore koos mängida ja aega veeta. Teiste riikide õpetajaid nägime haruharva lastega koos, neile ei läinud see sugugi nii palju korda. Õpetajad peaksid lastele rohkem võimalusi andma, neid võtta endaga võrdsematena.
Huvitav oli nende lähenemine projektõppele, kuidas eksamiks valmistutaksegi iseseisvalt kooli kõrvalt tööd tehes ja eksam on suuline, mitte testi vormis. Ka inglise keele eksam on suuline, pigem silmaringi näitav, kui kirjalikule grammatikale ja lugemisoskusele tuginev.
Õpilased saavad palju esinemiskogemust, nad esitlevad oma töid ja mõtteid palju rohkem kui Eesti lapsed. Õpperuum on lapsesõbralik, tähtis on õpilase areng, mitte tema kohale sundimine. Õpetajad ja õpilased suhtlevad omavahel lisaks taani keelele ka väga heas inglise keeles.
Meie õpilased õppisid kindlasti koostööd tegema, said juurde esinemiskogemust, seda, mis tunne on elada internaatkoolis, kus õpivad edule orienteeritud lapsed. Õppisid ka end julgemalt võõrkeeles väljendama, täiskasvanutega vabamalt suhtlema.
Üllatav, et inimesed ei kasuta akende ees kardinaid :). Kõnni ja vaata ringi, külake nagu muuseum.
Taanlased on nii sõbralikud ja soojad inimesed, kellel on väga hea huumorisoon. Eestlaste jaoks oli nendega väga lihtne kontakti leida ja hoida.
Olgugi, et hoovis on lõkke jaoks koht, ei saa lõket teha, sest tuul on kõva. Miks mitte istutada ette kuused, et põllult ei puhuks nii kõva tuul? Siis kaoks vaade ära… :) Ja kui sind sõidutab 500 pealise külakese üks elanikest, pealtnäha täiesti tavaline kena pensionär, ning jutule saades selgub, et ta kõneleb perfektses inglise keeles ja on olnud välisminister…
Skovlundis jäid meelde õpilased – avatud, julged suhtlejad. Ükskõik mis hetkel kellegi poole pöördusid, kõik vaatasid selge näoga silma ja vastasid, selgitasid kenasti. Meie õpilastele vaja rohkem eneseväljenduse julgust.
Inspireerisid õpetajad, südamega õpetajad, kes nägid ja sekkusid.
Meeldis kokkulepitud reeglitest kinni pidamine. Kui õpilastel ja õpetajatel on sama arusaam reeglite rikkumise tagajärgedest, siis ei tekitata manipuleerimise võimalust.
Kuna ma olin esimest korda välismaal kooliga tutvumas (suvel tutvusin ka ühe algkooliga Saksamaal, Lüneburgis), siis tegelikult veidi üllatas, et kõik samad mured, mis meil.
Meeldis, et oli palju võimalusi aktiivseks aja veetmiseks.
Skovlundis nägin (teadmine oli juba enne) ja sain kinnitust, et suund sinnapoole, et õpetaja on suunaja ja juhendaja, mitte loengu pidaja klassi ees on võimlik ja õige.
Õppisin ise (tuli meelde jälle :), et tuleb hoogu maha võtta. Õpikust leht-lehelt järje pidamine riikliku töökava järgi ei ole vajalik. Olulisem on õpetada õpilasi ka süvenema teemasse, põhjalikumalt uurima, täiendama, põhjendama.
Koostöö, grupitööd – põhjalikult ette valmistatud, läbi mõeldud.
Õpilaselt õpilasele teadmiste andmine – võtsin kohe ka kasutusse (4. klass otsis põnevaid artikleid ja tutvustas teistele, põhjendas, selgitas – kõigile oli väga põnev päev – tegelikult pidime asesõnu õppima, eks pean nüüd selle teema kuidagi teise teemasse siduma ja loodusõpetuse tund jäi üldse ära)
Storytelling – meeldis väga. Kuulamise oskuse ja fantaasiamaailma arendamine, väga vajalik. Sinna juurde veel ka koos koduste folk-lugude laulmine. Avardab silmaringi ja võtame kasutusse. Esialgu reedeti, sest ettevalmistus on mahukas. Mõtleme ja tegutseme.
Sotsiaalsete oskuste arendamine – sellega peab arvestama teemapõhisel lähenemisel, et ei muutuks omaette nokitsemiseks.
Uudiste vaatamine – selle võiks ka kuidagi meil kasutusele võtta.
Meeldisid vaba-kooli põhimõtted. Meeldis ka väli-lasteaed, terved ja tugevad põnnid kasvavad seal.
Õpilaste töö Taanis: mitme päeva jooksul täiendada, täpsustada ja uurida teemat – väga lahe.
Algul tundus, et läheb liiga palju aega, passivad liiga palju. Aga tegelikult olid tegevused õpetajate poolt kenasti läbi mõeldud, põhjendamist ja uurimist oli piisavalt. Teemapõhise õppe juures on palju võimalusi siduda ained ja erinevad osaoskused üheks tervikuks.
Kõige enam meeldis lugude rääkimine. Olen ise ka seda praktiseerinud ja on olnud mõjus just võõrkeele õppimises. Ja mõjusus tekib vaid usutavas ja pädevas jutustamises. Lugude jõudu peab ise uskuma ja siis see ka mõjub. Seda nägin Taanis. Läbi lugude tekib korraga isiklik, inimlik ja ühiskondlik kontakt.
Peamine inspiratsioon ja mõju isiklikus ja tööalases plaanis oligi see, et inimesed uskusid mida tegid. Arvan, et vaatamata palgale. Uskusid ja tahtsidki päriselt lastele parimat. Ja mitte ainult, vaid ka laiemalt ühiskondlikus plaanis.
Enda suhtumises ja käitumises ausalt erinevust ei tunneta. Erinevust ei märganud ka laste käitumises ja suhtumises kaaslastesse või õppetöösse. Esitluse tegemine oli meie õpilaste jaoks pigem sotsiaalne probleem. Tavalises meie tunnis on nad harjunud nn. tööd rohkem tegema. Probleem oli nende jaoks selles, et nad ei suutnud või ei julgenud kuidagi initsiatiivi võtta. Kui oleks saanud lihtsalt ise valmis teha oleks kõige lihtsam.
Meeldis tegelikult kõige enam see, et meie enda õpilased said omavahel lähedasemaks, kuid selle võis tingida ka nende jaoks võõras keskkond.
Hea on kui reeglid kehtivad nii õpilastele kui õpetajatele. Nii on ja kõik. Teeb tegelikult elu lihtsamaks ja ei ole pidevat kauplemist. Reegleid muidugi ikka rikutakse, kuid jäävad siiski vankumatuks.
Varasemad kokkupuuted Taani haridussüsteemiga olid mul eelnevalt töös erivajadustega lastega, abivahendite ja õppevahendite kasutamises ja kohandamises. Seekord külastasime vaheastme kooli, kus õppisid õpilased vanuses 15-17 aastat. Suurt rõhku pöörati õpilaste omavahelisele suhtlemisele, reeglitest kinnipidamisele, koostööoskusele, sotsiaalsetele oskustele ja aja planeerimisele. Kuna nimetatud kooli õpilased elavad õpilaskodus, siis selline keskkond aitab igati kaasa nimetatud oskuste arendamisele.
Inspireerisid õpetajad, kes olid oma igapäevaste tegevusega õpilastele eeskujuks (director hommikuti kõndijaid märkimas, koos söömine).
Minu isiklikuks eesmärgiks oli tutvuda projeti- ja teepõhise õppega; vaadata ja analüüsida nähtut. Hea reflektsioon nähtust-kuuldust toimus nii Soome kui oma kooli kolleegidega, saime üheskoos arutada, mida saaksime ise “üle võtta” ja oma koolis rakendada. Arvan, et täitsin püstitatud eesmärgi, sain paremini tundma oma kolleege (koolis selleks ju aega ei jäe) ning visiooni kuhu edasi liikuda.
Olen individuaalsete kokkulepete tegemist alati oluliseks pidanud, nägin kuidas Taanis selline tegevus ka reaalselt toimus. Seega tõestus, et selline süsteem töötab ja on reaalselt võimalik.
Rõhutaksin siinjuures ka Taani lapsevanemate suurt rolli lapse arendamiselt, vabadus erinevaid valikuid teha on sõltuvuses suuresti ka lapsevanema (riigi) rahakotis.
Meie õpilased õppisid ennekõike üksteisega arvestama, praktiseerisid võõrkeele oskust ning kogesid oma vastutust projeti õnnestumiseks.
Super kogemus oli Taanis lasteaia külastus, eks ilmgi tegi seda ekstreemsemaks. Üle võiks võtta ka lugude rääkimise – sellega tegid juba Kadri ja Mai algust.
Kogetu põhjal arvan, et ennekõike projekt- ja teemapõhisele õppele üleminekuks peame esmalt oma kooli õpetajad koostööle saama, et seeläbi oma plaanitud tegevusi ellu viia.
Ja ongi selleks korraks kõik. Jääme ootama kooli rahvusvahelistumise uusi ja koolivaimu rikastavaid peatükke, mille keskpunktis üks ja ainus - meie õpilane.
Projekti finantseeritakse Nordplus Junior programmist, mis kuulub Põhjamaade Ministrite Nõukogu kõige tähtsamate elukestva õppe programmide hulka.
Projektist lühidalt ja kokkuvõtvalt saab lugeda siit.
