Kui oma eelmises Healthy Nutrition projektiloos, mille avaldasime kooli kodulehel eile, keskendusime õpetajate vahetusprojektile, siis täna liigume õpilastele mõeldud projektipoole juurde. Õpilaste projekti tegevused kestsid läbi terve õppeaasta. Raatusest oli projekti keskmes 3.b klass, koos klassijuhataja Helina Mugraga. Võimalus nädal aega Islandil veeta avanes tervelt 25 õpilasele.

Geisrid, vulkaanid ja lunnid said selgeks juba Eestis 

Projekti finantseeriti Nordplus Junior programmist, mis kuulub Põhjamaade Ministrite Nõukogu kõige tähtsamate elukestva õppe programmide hulka.

Aasta jooksul toimus Islandi sõpradega kirjavahetus, kus tutvustati iseennast ja oma tegemisi, õpiti palju Islandi loodusest ja loomadest-lindudest, valmis temaatiline õpilaste joonistuste näitus jne jne. Geisrid, vulkaanid, lunnid ja palju muud Islandile iseloomulikku ja eripärast olid lastele tuttavad juba pikka aega enne kui oma jalg sellel kaunil vulkaanilisel saarel maha pandi.

Mõistagi olid aga kirsiks tordil just need õpilaste mobiilsusnädalat, mis said planeeritud täpselt teineteise järele. Eesti nädal toimus mai lõpus ja Islandile lendasid meie lapsed 3. juunil.

Põhjalikult läbimõeldud tegevused Tartus

Projekti teema, nagu lugeja juba pealkirjast aru on saanud, keskendus tervislikule toitumisele ja tervislikele eluviisidele tervikuna. Eesti nädala jooksul osalesid lapsed toidupüramiidi ja mitmekesise toitumise töötoas ning tegid läbi sellest lähtuva toiduanalüüsi. Aluseks võeti just enne seda kooli sööklas söödud lõunasöögi menüü.

Toidupüramiidiga seoses tulid arutusele ka teised teemad: uni, vesi ja liikumispüramiid. Ja seda kõigil kolmel päeval fokusseerituna ja tegevustega seostatuna, nii õpetaja kui õpilaste poolt analüüsituna ja läbi räägituna.

Juttu tehti ka sellest, mida on põhjustanud plastiku ja ühekordsete sööginõude kasutamine maailma loodusele. Sellega seonduvalt said projektis osalejad endale kingituseks ka korduvkasutatavad puuviljakotid, kuhu siis järgnevatel poeskäikudel oma lemmikvilju sisse panna.

Tervislik on ka maitselt parem

Kooli õppeköögis valmis õpilaste käeläbi tervislik, peamiselt erinevatest puuviljadest valmistatud hommikueine, mille kohta nii mõnigi tavaliselt helbeid hommikusöögiks haukav laps ütles, et see siin on palju maitsvam.

Tutvuti erinevate Emajões elavate kaladega ja tehti ühine jalutuskäik Supilinna külakiigele, mis just Emajõe ääres ka asub. Seal asuva kalatahvli juures rääkis õpetaja Helina lastele ka kalas leiduvatest toitainetest ja vitamiinidest ning Eesti lapsed said teada ka seda, et islandlased söövad maailmas kõige rohkem mereande inimese kohta.

Teemad seoti õpikaste keele- ja koostööoskuste arenguga

Ühel hommikul külastati ka Tartu Ülikooli loodusmuuseumit, kus peale ekspositsiooniga tutvumist anti kõikidele kätte töölehed, mis keskendusid kaladele ja tuli kohapeal ära täita.

Loodusmuuseumi külastus/töötuba täitis mitut tegevuseesmärki. Eesti ja Islandi rahvussümboolika, nende otsimine eksponaatide hulgast, kalad inglise keeles (seos eelnevate töötubadega) ning koostööoskus (töötati segagruppides).

Üheskoos mängiti ka põnevaid ja kirgi üles kütnud sportmänge, külastati AHHAA teaduskeskust, käidi planetaariumis ja osaleti töötoas. Programmi mahtusid ka Eesti Rahva Muuseumi ja tagurpidimaja külastus ning päris viimasel päeval tutvuti sellega, mida pakub Endla looduskaitsealal asuv Männikjärve õpperada.

Lummav raba ja vallatlev Elistvere karu

Endla rabas tutvuti seal elutsevate liikidega ja nauditi 7 meetri kõrgusest vaatetornist avanevat vaadet tervele 210 hektari suurusele rabale. Ajaloolisest Tooma külas, kust juba eelmise sajandi algusest sai alguse Eesti soode uurimine, peeti maha üks vägev lõpupiknik. Nauditi teineteise seltskonda ja kohalikku järve.

Aga sellega ei olnud veel Eesti nädal lõppenud. Rabast sõideti bussiga Elistvere loomaparki, kus eriti vahva etenduse andis lastele kohalik karu (vt ka pilte fotogaleriist), kuid ka teised loomad tekitasid lastes elevust ja rõõmu. Kui ka jäätised olid pintslisse pistetud, oli aeg sõita tagasi Tartusse, et veeta veel viimane õhtu Eesti peredes. Lahkuminek ei olnud sel korral väga kurb, sest juba järgmisel nädalal kohtuti ju taas ja seda juba Islandi pinnal.


Külaskäik Ameerikasse 

„Lennureis Islandile oli pikk ja kurnav ja teekond Tartust Tallinnasse algas juba kell 1:15 öösel. Tänu tervelt kolmetunnisele ajavahele jõuti Islandile päris hommikul, kus ootas meid juba vana tuttav õpetaja Klaudia ja tellitud rendibuss,“ rääkis projekti koordinaator Rene Leiner. Lisaks temale saatsid laste reisiseltskonda ka nende oma õpetaja Helina Mugra ja saksa keele õpetaja Tiina Hallik.

Enne kui perede juurde Reykjavikki jõuti, viis tee Reyknanesi poolsaarel asuvale olulisele sillale, mis ühendab kahte kontinenti ehk kus kohtuvad kaks võimsat tektoonilist plaati - Euraasia ja Põhja-Ameerika. Seega said lapsed peale selle silla ületamist uhkusega öelda, et nad on käinud ka Ameerikas.

Ega seal midagi muud erilist polnudki, aga see teadmine ise, et saad mõne sekundiga ületada kahe mandri piiri on muidugi omaette lahe. Lisaks ka see laavaline kuumaastik, mis on tõeliselt muljetavaldav.

Meelierutav reisipalavik tegi uneaja lühemaks

Juba keskpäeval oldigi sihtkohas, Islandi pealinnas Reykjavikis, kus lapsed järjest oma majutusperede poolt kaasa võeti. Kuna sõit oli olnud tõepoolest pikk ja lapsed väsinud, siis esimese päeva teine pool jäigi neil rahulikult peredes väljapuhkamiseks. 

Kas seda ka tegelikult tehti, on muidugi iseküsimus, sest eks reisielevus süstis kõikidesse lisaadrenaliini ja kogu Islandil oldud ajast taheti võtta maksimum. Vähemalt päris mitmete laste sõnul jäid nende öötunnid terve selle nädala jooksul palju lühemaks kui tavaliselt.

Projektinädala esimesel ametlikul tööpäeval tutvuti Melaskoli koolimajaga, küpsetati kaneelisaiu ja käidi ühiselt tutvumas Reykjaviki linnaga. Tuuri juhtisid kohalikud õpilased ja selle krooniks oli kindlasti tõusmine linna peakiriku Hallgrimskirkja torni.

 
40 aastat ehitatud Reykjaviki sümbol

Kirik, mis on sedavõrd kõrge (74,5 meetrit), et seda näeb peaaegu igast linna otsast, projekteeriti 1937. aastal Guðjón Samúelssoni poolt, keda inspireeris laava jahtumisel tekkinud basaltkivimite põnevad kujud ja vormid.

Kiriku ehitamine algas 1945. aastal ja lõppes 1986. aastal, kuid selle torn valmis pikalt enne ülejäänud hoonet. Kiriku krüpt pühitseti juba 1948. aastal, 1974. aastal valmisid torn ja tiivad ning 1986. aastal lõplikult kogu kirik. Oma nime sai ta aga Islandi luuletaja ja vaimuliku Hallgrímur Péturssoni eesnime järgi.

Kes seda veel ei tea, siis islandlastel tegelikult ongi ainult eesnimed ja perekonnanimi on vastavalt soole, kas son (poeg) või dottir (tütar) lõpuga, mille ette liidetakse siis vastavalt isa eesnimi. Näiteks kui sinu nimi on Triinu ja sinu isa nimi Priit, siis Islandil oleks sinu täisnimi Triinu Priitdottir.

Tutvumine Islandi loomapargiga

Järgmise päeva hommikul koguneti taas koolimaja juurde, et võtta ette ühine käik Húsdyragarðurinn’i parki ja loomaaeda. Seal kohtuti mitmete islandlaste majapidamises peetavate kodu- ja karjaloomadega, kellest ehk kõige erilisemad on islandi hobused.

Eriliseks teeb neid ennekõike asjaolu, et hobustele omase kolme põhilise käigu kõrval, milleks on samm, traav ja galopp, on Islandi hobusel varuks veel kaks käiku – tölt ja küliskäik.

Kuigi nende turjakõrgus (kuni 142 cm) ei lubaks neid ametlikult kutsuda mitte hobusteks, vaid ponideks, on nad saavutanud hobuste maailmas niivõrd erilise staatuse, et neid siiski kutsutakse hobusteks.

See eriline Islandi hobune

9. ja 10. sajandil, kui esimesed hobused Islandile toodi, olid nad ühed maailma kõige segaverelisemad hobused, siis tänaseks on see tõug, tänu oma täielikule eraldatusele, muutunud üheks kõige tõupuhtamaks hobusetõuks üle maailma.

Sellele on kaasa aidanud ka seadused, mis keelavad Islandile teiste hobusetõugude toomise ning kui Islandi hobune on kord juba välismaale viidud, siis ei tohi tedagi enam tagasi tuua. Islandi hobust peetakse ka karmis kliimas elavate islandlaste parimaks sõbraks, kes on oma ninaesise, ilma ja karmide tuulte osas, tänu aastasadade pikkusele kohanemisele, üsna vähenõudlik. Lisaks on eraldatus teistest muutnud nad ka praktiliselt immuunseks igasuguste haiguste vastu.

Tõus Öskjuhlíði mäele

Loomaaias oli peale ringkäiku heaks lõõgastuseks ka kohalik mänguväljak, kus hullati nõrkemiseni, et seejärel suunduda tagasi koolimajja kosutavale lõunasöögile. Pärast lõunat võeti aga ette pikem jalutuskäik 61 meetrit merepinnast kõrgemal asuvale Öskjuhlíð mäele, Perlani muuseumisse, mille nimi tähendab eesti keele pärlit.

Huvitav oli see teekond ka seetõttu, et kui muidu on puud Islandil ikka väga suur haruldus, siis Öskjuhlíð mäejalam, mida mööda sammuti, on kaetud Islandi mõistes päris korraliku puudemerega. Hetkeks tekkis päris kodune tunne kohe.

Jahutav jääkoobas ja imeline panoraamvaade

Perlan, mis ehitati 1991. aastal kuulele seal varem seisnud kuumavee tsisternile, millest igaüks on võimeline mahutama kuni 4 miljonit liitrit kuuma vett, mis kokku teeb oma 4000 kuupmeetrit. Kuna need veetangid asuvad sedavõrd kõrgel on surve niivõrd tugev, et võimaldab vee pumpamist kuni 10-korruselise hoone viimasele korrusele.

Perlani muuseumi projekteeris Ingimundur Sveinsson. Meie reisiseltskond sai Perlanist võtta maksimumi. Külastati nii planetaariumit, jääkoopaid, kus valitses täpselt samasugune temperatuur nagu pärislooduses, kuulsat vaateplatvormi, kust avaneb vaade kogu Reykjaviki linnale ja muuseumi põhiekspositsiooni.

Látrabjargi kalju koopia

Islandi imede näitusel oli võimalik näha Islandi loodust, liustikke, geisreid ja vulkaane. Samuti aegrida, mis näitab, kuidas Island kujunes ja elu seal arenes. Sinna on rajatud ka Látrabjargi kalju koopia, mis on Euroopa suurim lindude pesitsemise kalju – 14 km lai ja kuni 440 meetrit kõrge.

Koha erilisus väljendub ka nt selles, et see on kriitlise tähtsusega nii mõnegi linnuliigi ellujäämise seisukohalt. Näiteks pesitseb seal tervelt 40% alkide kogupopulatsioonist jne. Mõistagi pesitseb seal ka hulgaliselt nö Islandi vapilinde – lunne.

Lisaks oli Perlanis võimalik vaadata näitust vee rollist Islandi looduses ja fotonäitust, kus üleval loodusfotograaf Ragnar Th. Sigurðssoni tööd.

Lapsevanemad löövad koolielus aktiivselt kaasa

Kolmanda päeva naelaks oli muidugi Melaskoli kuulus kevadfestival, mis on kogu kooliaasta lõppu tähistav ühine pidu, mis toob kokku nii õpilased kui hulgaliselt lapsevanemaid, kellest paljud on sel päeval seotud ka erinevate kohustustega.

Nimelt on kõikide lapsevanemate vahel kogu õppeaasta peale ära jaotatud kohustused, milles nad peavad koolielus kaasa lööma. Selline vahva kogukondlik mõte, et kool ei ole ainult õpetajate ja õpilaste maailm, vaid ka lapsevanemad peavad selles aktiivselt kaasa lööma. Mõte, mida tasub tõsiselt kaaluda ka Raatuses.

Saage tuttavaks, peaesineja MC Gauti

Festival ise aga võimaldas lastel ennast kooliesisel platsil välja elada hüpates, karates, tantsides ja muidu möllu tehes. Toimusid erinevad etteasted ja päeva naelaks kujunes Islandi tuntud MC ja hip-hop muusiku Emmsjé Gauti esinemine.

R&B mõjutustega räppar alustas oma karjääri juba 2002. aastal ja oli, enne soolokarjääri alustamist aastal 2010, räpirühmituste 32c ja Skábræður liige. Ei leia naljalt ühtegi tõsiseltvõetavat kohalikku hip-hop artisti, kellega MC Gauti poleks oma sooloprojektide kõrvalt koostööd teinud. Oli tõesti kõva andmine.

Ootamatu pööre – hotdogid, Bill Clinton ja Metallica laulja James Hetfield?!?

Tulles tagasi lapsevanemate juurde, siis päris palju nendest oli sel päeval hõivatud laste toitlustamisega. Ja ülla-ülla, mõista-mõista, mis oli siis sel päeval menüüs? Ikka kuulsad Islandi hot-dogid, mis ei läinud küll, koos esimesel päeval toimunud kaneelisaiade küpsetamisega, lõpuni kokku projekti sisuliseks teemaks olnud tervisliku toitumise ja eluviisidega, aga kuna hot-dog on Islandil praktiliselt kultuse staatusesse jõudnud, siis lepime selle teadmisega ja elame edasi :).

Pole küll väga kindel, et koolis maitstud hot-dogid ka tegelikult originaalsetele Islandi hot-dogidele lähedale said, aga vähemalt seal nad olid. Kui meie laste sünnipäevad mööduvad vist tänaselgi päeval kartulisalati, viinerite ja morsiga, siis sealmaal on nö pidulikuks räpmstoiduks olnud juba 80 aastat hot-dog.

Seda on kohapeal maitsmas käinud ka USA endine president Bill Clinton, Metallica frontman James Hetfield, tuntud Hollywoodi näitleja Charlie Sheen, Kardashianide perekond ja paljud muud selle maailma staarid.

Kuulus Tryggvagata putka ja kohaliku kuumkoera erilisus

Mis siis teeb selle räpstoidu ühe sümboli sealmaal nii eriliseks? Ennekõike Tryggvagatal asuv, meie mõistes tavaline hot-dogi putka, mis on samal kohal seisnud juba alates 1937. aastast ja on suutnud muutuda sedavõrd kultuslikuks, et keegi ei mõtlegi sellele, et see koledus sealt ära teisaldada või veelgi enam – likvideerida.

Oluline on ka kohaliku hot-dogi koostis. Kui enamik sellest kuuma roa olulisemast koostisosast on valmistatud sea- või veiselihast, siis siin kasutatakse lambaliha. Lisaks kasutatakse maitsestamiseks omatehtud krõbesibulaid, magusat sinepit ja ketšupit. Jällegi justkui ei midagi erilist, aga võta näpust. Nimelt on ketšup valmistatud mitte glükoosist, vaid õuntest, mis annab talle väga hea ja omapärase maitse.

Muide, huvitav on seegi, et enne kui sinep Islandile jõudis, kasutati selle asemel kastmena kohalikku kuulsat hapupiimajooki skyri. Samuti on saadaval ka vegan hot-dogid, mida meiegi lastel õnnestus soovi korral proovida. 

Elusuuruses vaalad

Peale hot-dogide sissepugimist oli õige mõistlik võtta taaskord ette üks pikem kiirkõnnis jalutuskäik, mis viis projektiseltskonna kohalikku vaalade muuseumisse, kus olid eksponeeritud 23 erineva vaalaliigi elusuuruses maketid, mis tekitasid vaatajas tõepoolest tunde, nagu oleksid sattunud keset ookeani nende võimsate olevuste keskele.

Liigid olid välja valitud selle järgi, et kõik nad on ajaloo jooksul Islandi vetes elanud. Nii võis eksponaatide hulgas kohata 25 meetri pikkust sinivaala ja äärmiselt ohustatud Põhja-Atlandi hallvaalad, kelle kohta vahepeal arvati, et nad ongi juba päriselt välja surnud.

Tore oli seegi, et kõiki vaalamudeleid, millega olid meistrid palju rasket vaeva näinud, sai käega katsuda ja nad olid väga pehmed ja mõnusad.

Peale hobushowd maitseb tomatisupp eriti hästi

Ja olemegi jõudnud Islandi reisi kulminatsioonini ehk viimase täispäevani sellel imelisel saarel, mis viis reisiseltskonna esmalt Friðheimar’isse ehk Islandi kõige suurema pindalaga kasvuhoonete kompleksisse. Kuid enne veel kui tomatite manu pääseti, vaadati üheskoos ära üks korralik Islandi hobuste show, kus ettekandele tulid kõik viis liikumisviisi, millest ülal juba pikemalt juttu oli. Peale seda said lapsed juba hobuseid tallides ka oma käega katsuda ja nendega koos pilti teha. 

Seejärel tuli aga aeg astuda sisse kasvuhoonesse, mis sisaldas ka korralikku restorani, kus hiljem lõunaeinet võeti ning kus pearoana mõistagi kohalikku kuulsat tomatisuppi pakuti. Kõrvale tükike saia, seente, aedviljade ja juustuvardaid. Suppi sai maitsestada otse kasvtuspotist murtud basiilikuga. Muide, tomatist tehakse seal peaaegu kõike, isegi jäätist.

 
Island – kas maailma parim koht tomatite kasvatamiseks?

Friðheimar ise on aga ühele perekonnale kuuluv ettevõte, mis varustab värskete tomatitega tervet Islandit. Nende moto seejuures on, et hommikul korjatud tomat peab juba pealelõunal olema saadaval poodides. 

Ühtki kohalikku tomatit ei ekspordita. Kõik süüakse ära Islandil. Asjatundmatule inimesele tundub kasvuhoone pidamine sellises kohas, nagu Island, muidugi absurdilaadse ja tohutult kuluka ettevõtmisena.

Tegelikkus pakub aga teistsuguseid tõlgendamise võimalusi. Esmalt on pealtnäha halb asukoht tegelikult oma põhjamaisuses ja isoleerituses selline, kus leidub väga vähe taimekahjureid ja -haiguseid.

Ka umbrohtu on kordades vähem kui mujal Euroopas. Soojad hoovused lõunast toidavad Islandit suhteliselt korraliku soojaga ehk õigem oleks öelda, et hoiavad saart korralike külmakraadide eest.


Kuum vesi otse maapõuest

Tänu termaalenergiale ja kuumaveeallikatele on kasvuhoonete kütmiseks vajalik soojus sealtsamast maapõuest kergesti kättesaadav. Samuti sellest saadav süsinikdioksiid, mis vajalik fotosünteesiks ja elektrienergia, mis võimaldab kasvuhooneid aastaringselt suhteliselt soodsalt valgustada. Lisaks kasutatakse mulla asemel palju vulkaanilist pimsskivi.

Ainult 200m sügavuselt jõuab kasvuhoonetesse 95 °C vesi. Kuna päikesevalgust on Islandil tõepoolest vähe ning et see jõuaks maksimaalselt efektiivselt taimedeni, on kasvuhoone klaasid vaid 4mm paksused, seega kulub kütmiseks väga palju kuuma vett – tervelt 100000 tonni aastas.

Võõrtöölistest Hollandi röövlutikad ja kimalased aitavad toota 300 tonni tomateid

90% tomatist koosneb veest, seega on väga oluline ka kastmisvee kvaliteet ning seegi on sama puhas kui joogivesi kodudes. Lisaks ei kasutata Friðheimaris ühtegi pestitsiidi. Kahjurite hävitamiseks tuuakse Hollandist sisse spetsiaalseid röövlutikaid, kes söövad ära kõik kahjurid, mida Islandi kasvuhoonetes leidub.

Tolmendamiseks kasutatakse samuti Hollandist imporditud kimalasi. Ühel ajahetkel on toimetamas korraga umbes 600 kimalast, kellest igaüks suudab päevas “külastada” kuni 2000 õit. Kimalased on võrreldes mesilastega eelistatud kahel põhjusel. Esiteks ei ole nad nii agressiivsed (sh töötajate ja külastajate suhtes) kui mesilased ja teiseks ei ole nad sõltuvad emamesilasest, kelle hukkumise korral hävineb kogu pesakond.

Friðheimaris toodetakse aastas umbes 300 tonni tomateid, mis moodustab viiendiku kodu Islandi tomatiturust. Ja seal toimub tomatite korjamine iga päev, olenemat aastaajast.
 

Gullfoss, Geysir ja Þingvellir – pole sõnugi

Kõhud tomatist täis söödud, istuti bussi, et võtta ette kolm ehk kõige tuntumat ja külastatumat vaatamisväärsust Islandil – Gullfossi kosk, geisrite sünnipaik Geysir ja Þingvelliri rahvuspark. 

Et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja huviline leiab soovi korral hõlpsasti internet avarustest lisainfot, siis jätame meie oma jutu siinkohal pooleli ja soovitame nautida projektinädalate fotogaleriisid, mida on kokku kaks ning millest teises avaneb kauneid vaateid ka mainitud kolmele looduslikule iludusele.

Fotogalerii 1 – projektinädal Tartus (lõpus ka mõned fotod Islandi õpetajate vahetusnädalast Tartus)

Fotogalerii 2 – projektinädal Islandil

Nagu projektide puhul ikka, toome teieni ka 3. klassi õpilaste poolt kirjutatud tagasiside, mida saate lugeda siit.

Lisaks panid oma mõtted kirja ka Islandi reisil õpilasi saatnud õpetajad Helina Mugra ja Tiina Hallik. Helina võtab kompaktselt kokku ka Tartus toimunud projektinädala tegevused ja nende seosed projekti eesmärkidega. Loe seda kõike siit.