Eelmise aasta lõpus korraldatud luulekonkursil “Praam” osalenud Raatuse kooli õpilastest said sel korral kõige suurema tunnustuse osaliseks Helen Remmel ja Smilla Plado. Helen pälvis oma meeldejäävate salmide eest põhikooli arvestuses 2.-4. koha, Smilla luuletused jäid aga silma OÜ Kihnu Veeteedele, kelle eripreemia vääriliseks need tunnistati.
Õpetaja Eva-Liisa Mälksoo sõnul saatis ta konkursile päris hulga töid, mis kõik tundusid talle head ja võrdväärsed.
“Meie koolist oli häid töid mitmeid, 6.-8. klassini, mistõttu ma need ka hiidlasest eesti keele õpetaja Tiiu Heldema poole, kes seda üritust korraldas, teele läkitasin.”
Luuletades saab halva emotsiooni ilusate sõnadega kirja panna
Smilla sõnul kõneles tema luuletus Läänemerest, sellest kuidas see ühendab erinevaid riike ja nende rahvast.
“Kirjutasin just sellisel teemal, sest märksõnadeks olid "meri", "praam" jne, seega miks mitte kirjutada Läänemerest, mis on kodulähedane, justkui ühendusteeks Eesti mandriosa ja saarte vahel, samuti Eesti ja meie naaberriikide vahel.”
Luuletamist harrastab Smilla ka väljaspool kirjanduse tundi: “Minu jaoks on see hea viis enda tunnete ja mõtete välja elamiseks. Kui saan näitekst mõne halva emotsiooni ilusate sõnadega kirja pandud, on tunne kohe parem.”
Teiste loodud luuletusi satub meie noor luuletaja lugema peamiselt internetis, kus enamikud jäävad anonüümseteks. Üheks parimaks luuletajaks peab ta enda jaoks Anna Haavat.
Loovkirjutamine annab eneseväljendusvabaduse
Helen jätab oma konkursile saadetud luuletuse puhul lugejale otsimise- ja leidmisruumi.
“Arvan, et minu luuletust saab igaüks mõista nii, nagu ise soovib. Kuigi ma ise proovisin sellega väljendada meid pidevalt jälitavat stressi ja depressiivseid mõtteid.”
Noor sõnaseadja ei saa luuletamist nimetada just enda hobiks, kuid teeb seda suure rõõmuga. Helenit köidab luuletamise juures see, et kui see pole just ette antud, saab ise valida teema ja luulevormi. Nii saab luulesse valada kõik oma mured ja probleemid ning kujundada seda täpselt nii, nagu ise soovid.
Kas seda korealast juba tead?
Küsides Helenilt tema lemmikluuletaja kohta, saame enamikele tõenäoliselt vägagi ootamatu, kuid põnevust tekitava vastuse, kust lugeja leiab ehk endalegi uusi luuleelamusi pakkuva 90-aastase korealasest poeedi nime, kelle luule peamised teemad on armastus, üksindus ja üksildus.
“Minu lemmikluuletaja on Kim Nam-jo. Tema luuletused on sügavamõttelised ja köidavad mind. Lemmikluuletust on raske nimetada, aga väga meeldivad mulle „Trees and Shadows“, „Heartache“ ja „The Twentieth Century“. Eriti vahva on fakt, et neist kõigist on olemas ka eraldi ingliskeelse tõlkega videod.”
Õpetaja Eva-Liisa näeb mõlemas õpilases suurt potentsiaali ka edaspidise kirjutamise osas: “Neil on huvi ja oskust oma mõtteid nii luule- kui ka proosavormi panna. Nii Smilla kui Helen on oma väljenduses isikupärased ja julged. Usun, et just sellepärast jäid nende luuletused žüriile silma.”
