Aprilli algus oli Raatuse välissuhtluses väga tihe aeg, sest samaaegselt viibisid välislähetuses koguni kaks meie delegatsiooni. Üheks nendest oli Horvaatiasse, Erasmus+ projekti SLAM-STEM Learning Activities & Methods teisele õppimis- ja õpetamismobiilsusele suundunud viiest lapsest ja kahest õpetajast koosnev seltskond. Lisaks meile ja võõrustajatele, osalevad projektis veel koolid Kreekast ja Küproselt.
STEMi ja SLAMi saja eest
Projekt SLAM-STEMon rahastatud Erasmus+ programmist, mis on Euroopa Liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm aastateks 2014–2020. Projektist lähemalt loe siit.
Õpilastest käisid Horvaatias Marta Näripä, Laura-Liisa Lehtmets, Heliise Doris Teekivi, Siim-Erik Viiding ja Rocco Vene.
Nädala jooksul õppisid lapsed tegema hologramme, Micro:bit’idega programmeerimist, osaleti bioloogia, matemaatika, infotehnoloogia ja füüsika tundides ja STEMopoly võistlusmängus.
Tehti sõprade seljad prügiseks
Projektinädala krooniks oli viimasel päeval toimunud matemaatikavõistlus MATHEMA, kus meie lastel läks suisa suurepäraselt. Kui mitmed meie selle projekti partnerkoolid panevad reaalainete õppimisele ja kõiksugu võistlustel osalemisele erilist rõhku, siis meie õpifilosoofia on pigem veidi teistsugune.
Sellest hoolimata olid just meie õpilased need, kes selle võistluse kõigi meie kolme partneri ees ära võitsid. Jah, tegelikult jäädi küll ühe punktiga alla ühele Bosnia kooli võistkonnale, kuid nemad meie projektis ei osale.
Tesla siin ja Tesla seal
Pealinnas Zagrebis külastati Nikola Tesla nimelist tehnikamuuseumi ja planetaariumit ning osaleti töötubades, mis toimusid IRIMis ehk noorte arendamise ja innovatsiooni instituudis. Hlebines külastati ka kuulsat Horvaatia naivismile aluse pannud Generalici galeriid (sellest oleme kodulehel juba varem pikemalt kirjutanud, loe lähemalt siit).
Ühel päeval võeti ette ka pikem teekond peaaegu Horvaatia läänerannikul asuvasse Smiljanisse, kus asub Nikola Tesla memoriaalkeskus. Seal toimusid ka nelja tunni jooksul erinevad STEM temaatikaga seotud õpitoad.
Ka õpetajad pandi tööle
Kaasas olnud õpetajad Lauri Kõlamets ja Priit Laats andsid kohalikus koolis ka tunde. Lauri muidugi loodusteaduste ja Priit tehnoloogia valdkonnas. Mõlemaga jäädi väga rahule.
Lisaks esines Lauri veel ka kohaliku maakonna matemaatikaõpetajatele mõeldud konverentsil, kus rääkis pikemalt sellest mida ja kuidas me siin Raatuses teeme ja toimetame. Millest täpsemalt juttu oli, saab lugeda juba veidi allpool.
Lauri pajatused ehk põnev reisikiri Horvaatiast
Ja nüüd annamegi sõna projekti Raatuse kooli pedagoogilisele koordinaatorile Lauri Kõlametsale, kes võtab värvikalt kokku nii oma isiklikud muljed ja emotsioonid kui räägib pikemalt Horvaatia koolisüsteemist, oma sealsest õpetamiskogemusest ja paljust muust. On, mida lugeda.
Mis muud kui teele…on see vast üks korralik reisikiri...
---
“Märtsi lõpus avastasin, et kaheaastane tihe välisprojektide kogemus ja pidev istuv töö, on jätnud pitseri minu kehakaalule (+ 10 kg). Kuna lähetustes olles on alati suur huvi erinevate roogade vastu, soov kõike proovida ning maitsemeeli rikastada, siis on lisakilod kerged tulema. Meenub Priit Laats, kes peale detsembris sama projekti raames toimunud Horvaatia külastust ütles, et 2 kg tuli nädalaga nagu naksti juurde. Vanemas ei eas ei kao lisaraskus niisama ja seega otsustasin, et aprillist 2019 tuleb asi käsile võtta ja raputada lisakilod enne tööle minukut hommikujooksuga,” alustas Lauri oma meenutusi.
Jooksusõbrale anti teed
Seega võttis ta ka Horvaatiasse jooksuvarustuse kaasa, et orienteeruda kell 7 hommikul mööda 43000 elanikuga Koprivnica tänavaid (õpetajad ööbisid Drnje külast 15 km kaugusel asuvas linnas – toim).
“Tartus on samas ajal väga rahulik, kõik magavad ning liiklust pole. Seevastu Horvaatias elu käis. Hiljem sain teada, et paljud linnaelanikud sõidavad pealinna Zagrebisse tööle. Erinevalt varasemalt kogetud Hispaania ja Itaalia autojuhtidele, oli liiklus väga mõistlik. Keegi ei lasknud sireeni ja kirglikule jooksusõbrale anti alati teed.”
Ei abordile!
Üllatust pakkusid Laurile aga väikelinna haigla ees plakatitega protesteerijad, keda oli kokku küll ainult 3-4 inimest. Sooviks keelustada riigis abort. Ja nii iga päev, iga ilmaga. Ikka hommikul kella seitsmest õhtul seitsmeni. Meie Martin Helmele oleks seal linnas isegi paar võitluskaaslast.
Esmaspäev, 8. aprill on rahvusvaheline mustlaste päev. Drnje koolis õppivatest lastest on iga viies mustlane. Selle päeva tähistamiseks ja rahvusgrupi integreerimise nimel avati koolis ühe 5. klassi mustlastüdruku graafika isikunäitus, mille keskmes oli mustlaste igapäevaelu kujutamine.
“Kohal oli kooli direktor ja isegi abilinnapea. Suur tunnustus või väike poliitiline vaatemäng, ei tea. Ka meie koolis on väga palju andekaid kunstihuvilisi lapsi. Õpetaja Kadri Kosel on juba oma isikunäitus olnud, miks mitte teha sama ka õpilastele. Potentsiaali on küll - Teele Kiisk, Mia Raud, Mirjam Raun jne. Lisaks sellele isikunäitusele avati kolmapäeval Koprivnica linnagaleriis õpilaste geomeetriliste kujundite näitus, mille eestvedajaks olid Drnje matemaatikaõpetajad.”
Null kogemuse pealt hõbedale
12. aprillil toimus rahvusvaheline matemaatikavõistlus Mathema 2019, milles oli kaks võistluskategooriat. Seitsmest grupist koosnevad rahvusvahelised võistkonnad, milles võtsid mõõtu Bosnia, Eesti, Horvaatia ja Küprose õpilased nng umbes viiesajale üle Horvaatia kokku sõitnud õpilasele mõeldud riigisisene võistuls.
Lauri sõnul olid meie laste tulemused muljetavaldavalt head.
“Arvestades, et meie lapsed pole kunagi sellisel võistlusel osalenud, siis rahvusvahelises kategoorias võistelnud Eesti esinduskoondise, kuhu kuulusid Rocco, Marta ja Siim-Erik, saavutatud hõbemedal, ühepunktilise kaotusega Bosniale, on suur asi. Kolmandaks tuli Küprose võistkond ja neljandaks jäid kreeklased. Eriti põnevaks ja meie jaoks positiivseks teeb asja muidugi see, et Küproselt olid võistlustules 10. klassi õpilaste esindusvõistkond. Kaks-kolm aastat on matemaatika teadmistes suur vahe. Samas oli meil ka väga tugev võistkond, sest kui meenutada 2019. aasta Känguru võistluse tulemusi, milles kadettide võistlusklassis (3849 õpilast) lõid kaasa ka projektis osalenud õpilased, ei saanud meil välismaal halvasti minna.”
Ainult õpetades õpid
Nagu juba ülal mainitud, andsid projektinädala kolmapäeval Lauri ja Priit kohalikele Horvaatia lastele Drnje koolis kaks tundi.
“Minul tuli ette valmistada ja läbi viia 9. klassi õpilastele tund teemal “fotosüntees”. Alustasin tundi väikse meditatsiooniga nagu ikka, tegime rühmatööna ajurünnaku, et kontrollida lastele eelteadmisi, mis osutusid üsna heaks ning seejärel uurisime, millist keemilise reaktsiooni tunnust on võimalik fotosünteesi käigus vaadelda. Teadmiste tõlgendamisel ilmnes sama probleem, millega puutun kokku ka Eestis. Fotosünteesi protsessis olevat hapnikku (gaasi eraldumine) ei suudeta keemia tunnis reaktsiooni tunnusena tõlgendada.”
Mida teevad õpilased kui õpetaja kõik ette ära teeb?
Samas praktilist tööd läbides märkas Lauri erinevust õpetamisstiilis. Olles eelnevalt kohalikelt õpetajatelt küsinud, kas neil on koolis katse jaoks vajalikke vahendeid, selgus, et kui ta esimest korda klassi läks, oli õpetaja kõik katsevahendid varasemalt lauale valmis pannud.
Lauri esimene mõte oli, et mida siis lapsed teevad kui õpetaja kõik ette ära teeb? Nimelt tuleb katse käigus taimelehe väikesed tükid asetada vette, kuhu on eelnevalt lisatud söögisoodat ja seda segatud. Taskulambiga lehti lahuses valgustades, on näha väikest hapnikumullide eraldumist lehtede küljest.
“Tegin õpilaste lauad puhtaks ning lasin lastel kogu katse jaoks vajalikud toimingud teostada. See on võibolla ainuke erinevus, mida täheldasin õpetamises. Analoogset situatsiooni nägin ka neljapäeval Smiljanit külastades, mis on Nikola Tesla sünnikoht. Seal valmistasid õpilased elektrimootoreid. Neil oli võimalus teha ainult üht tüüpi elektrimootoreid. Mina pakun lastele alati 4-6 erinevat alternatiivi ning nad saavad ise valida millise teevad või siis lahendavad ülesande hoopis omamoodi.”
Loodus kuu aega Eestist ees
Raatuse koolis teeb Lauri sellist katset tavaliselt mai lõpus ning siis on võilille lehti alati võtta. Horvaatia kohta oli ta aprilli alguses veidi skeptiline, et kas seal on juba muru roheline või mitte, aga selle kahtluse hajus ära juba Zagrebi lennujaamas olles, sest selgus, et aprilli esimesel nädala on tehtud mitmel pool juba esimene muruniitmine. Eestiga võrreldes on looduse tärkamine seal kuu aega ees.
“Tundi andes täheldasin, et lapsed on arengu poolest samad, nagu 9. klass ikka. Teevad nalja, uurivad, ega pole instagrami või youtube kanalit (viimase peale hakati koheselt huvi tundma) ning kui tunnis tehtud töö saab valmis kaks minutit enne tunni lõppu, on esimene küsimus, kas me võime varem sööma minna. Riigist riiki liikudes on laste jaoks koolis endiselt kaks parimat asja: vahetund ja koolilõuna,” rääkis Lauri.
Uus õpetaja lisab põnevust
Drnje lastelt uuris ta ka seda, et mis on kõige kergem tund ja sai vastuseks, et keemia, sest neil on teist nädalat uus õpetaja, mis lisab põnevust. Kõige raskemaks tunniks peeti bioloogiat, mida annab Erasmus+ projekti üks initsiaatoritest, õpetaja Dunja. Laste sõnul tulevad hinded ainult suure pingutusega ja palju on vaja õppida ning kõigile tema stiil ei sobi. Võta siis kinni, kus on tasakaal, sest kolleegide seas on tegemist väga hinnatud õpetajaga. Selliseid õpetajate kohta käivaid arvumisi leiab ka meie Raatuse koolist. Maailm on väike.
Reedesel matemaatikavõistlusel Mathema 2019, millest meil juba juttu oli, tegid projektinädala väliskülalised Horvaatia koolide matemaatikaõpetajatele ettekanded oma kooli seotusest ja õppemetoodikast matemaatika valdkonnas. Aega selleks oli igal esinejal 15 minutit.
Matemaatika polegi kõikvõimas
Küprose õpetaja Martha ja Petros tutvustasid oma gümnaasiumi õpilaste limonaadiaparaadi CO2 ballooni abil töötavatvormelautot. Kreeka õpetaja Anthi tutvustas iidseid kreeka teadlasi ning Laurile oli antud korraldajate poolt nn pähkliks teema "Kuidas õpetada matemaatikat ilma frontaalõpetamiseta?"
“Ettekandes panin rõhuasetuse üldpädevustele, milles matemaatika on ainul üks kaheksast, jagades seda loodusteaduste ja tehnoloogiaga. Soovitasin rakendada koostöist õpet ning kummutasin müüte, et matemaatika on kõige võimsam ajuarendaja. Neuroteaduse seisukohalt on selleks siiski muusikainstrumendi õpe, milles samaaegselt töötavad 10 sõrme, mõlemad jalad, silmad jälgivad nooti ning kõrvad kuulavad dirigenti.”
Võistelda robotitega aitab liikumine, muusika ja kunst
Kuna matemaatika on surnud keel, siis soovitas Lauri õpetada matemaatikat sarnaselt keeleõpetaja meetoditele - etteütlused, kahekõned, võrrandite lahendamine, vihikute vahetamine pärast 2-3 tehet, teamteaching ehk meeskonnaõpe, õpipesade loomine, liikumispauside tegemine, ülesannete lahenduste peitmine klassiruumi. Ja kui midagi ei aita, siis võiks õpetaja endale instagrami või youtube kanali teha, sest selline meediakanal kõnetab hetkel kõige rohkem õpilasi.
Kirsiks tordile, lõpetas Lauri oma ettekande Jack Ma 2 minutilise mõtisklusega, et koolis peaks rõhu asetama väärtustele, koostööle ja empaatiale ning õppeainetest soosima liikumist, muusikat ja kunsti ehk siis kõike seda, mis eristab inimest robotist, kuna jätkates samamoodi, oleme 30 aasta pärast hariduskriisis, mis ei suuda enam võistelda robotitega.
“Viimase ettekande tegijana oli aplaus mulle küll võimas ja tormiline, kuid sama kiire oli ka 40-ne külalise lahkumine auditooriumist. Ainult üks gümnasist tuli pärast minuga diskuteerima ning nentis fakti, et jah just need on oskused, mida me vajame Horvaatias, kuid õpetajad pole selleks valmis.”
Kuueselt kooli
Lauri uuris Koprivnica inglise keele õpetajalt Saša Kresojevićilt lähemalt, millene on Horvaatia haridussüsteemi köögipool ning kas muutused on toimumas ja sai järgnevad vastused.
Lugemis- ja kirjutamisoskus 99,13%, üheksa klassiline põhiharidus on kohustuslik kõigile 6-15 aastatele lastele. Kui laps on käinud eelnevalt lasteaias, siis võib ta minna kooli 7-aastaselt. Kui aga pole, siis tuleb kooliteed alustada kuueselt. 8-aastaselt saab alustada kooli laps, kes on käinud lasteaias, aga pole veel kooliks valmis ning on lubatud aastasele koolimineku pikendusele.
Hindamissüsteemi numbrid on sarnased Eestile 1 kuni 5. Erinevus, mida võimaldab Eesti haridussüsteem on see, et hindeid peab Horvaatias hakkama panema juba 1. klassi 2. veerandist. Eestis saab samal ajal õppida hinneteta veel tervelt kaks kooliastet.
Eesti kolmas, Horvaatia 37
Hetkel alustas Horvaatias kooliteed 39710 õpilast ning esimeses klassis on 7 õppeainet, mis 9. klassiks kasvab, sõltuvalt kooli eripärast, 15-16 õppeaine peale. PISA testides osales eelmisel aastal 7380 õpilast. 2015. aastal, kui Eesti asus Pisa testides 3. kohal oli Horvaatia alles 37, olles tagapool isegi Venemaast.
Saša isiklik arvamus on, et põhjus peitub liialt faktidele keskendumine ainekavades. Põhikooli lõpus eksameid ei ole. Kaheksanda klassi lõpus tuleb valida 5 kooli, milles lapsed soovivad edasi õppida. 9. klassis võetakse arvesse kõikide aastate keskmised hinded, osalemised võistlustel, olümpiaadidel jne.
Punktidest saab reitingutabel, mille alusel lapsi järgmisesse kooliastmesse õppima võetakse. Võimalusi on pärast põhikooli lõppu on kolm. Minna tööle (kuid keegi ei soovi väga põhiharidusega lapsi palgata), kutsekooli (tehniline, majanduse või meditsiiniga seotud eriala, kunsti- või muusikakeskkool) või gümnaasiumisse.
Gümnaasium sarnane Eestile
Õppetöö kestus sõltub kooli eripärast. 3 aastat võib kesta majanduse ja tehnilise eriala õppeperiood, 4 aastat kunst ja muusika ning 5 aastat meditsiiniõe õpe. Mitte kõikides koolides ei nõuta kooli lõpetamisel riiklike eksamite sooritamist. Gümnaasiumis kestab õppetöö 3 aastat.
Gümnaasiumi lõpus on kohustuslik sooritada 4-6 eksamit. Seda sõltuvalt edasiõppimise vajadusest, kuid kohustuslikud on matemaatika, emakeel ja võõrkeel. Sarnaselt Eestile on eksamitel tasemed A ja B, mis Eesti mõttes võiks tähendada kitsas ja lai. Lisaks sellele on valikeksam(id).
Näiteks ajalugu õppima minnes on vajalik horvaatia keele A tase, matemaatika B tase, võõrkeele A tase ning ajaloo A tase. Mingis mõttes meenutab see süsteemi, mis Eestis kunagi oli, mil sooritama pidi 5 lõpueksamit. Arstiks õppima minnes on vaja sooritada lisaks kohustuslikele A taseme eksamitele ka mõne ülikooli jaoks bioloogia, keemia ja füüsika A tase. Eelmisel aastal sooritas riiklikke eksameid 34638 õpilast.
Kokku on Horvaatias 8 riiklikku- ja kaks eraülikooli, milles toimub 3+2 süsteemil õpe. Horvaatia kõige vanem, Zadari ülikool, alustas tööd 1396, kuid on erinevatel aegadel ka kinni olnud. Seetõttu loetakse kõige vanemaks järjepidevalt tegutsenud ülikooliks 1699. aastal loodud Zagrebi ülikooli.
Haridussüteemis võeti 2018. aastal vastu uus haridusreform, mille teostamisega liitus vabatahtlikult 72 kooli. 2019/2020. õppeaastast on uus õppekava kõikidele põhikoolidele kohustuslik.
Muudatused õppekavas on pigem kosmeetilised
„Uurides lähemalt, et milliseid muutuseid siis hariduses seadusandluse raames ette võeti, selgub Saša isiklikule arvamusele toetudes, et muutused olid pigem kosmeetilised. Ainekavades tõsteti teemade järjekorda, kuid sisulisi muutusi ei tehtud. Teemade järjekorra järgimine on järelevalve jaoks vajalik, et mitte langeda ametnike ettekirjutuste küüsi. Haridusseadustikus muudeti õpetajate koolitust kergemaks ning kuna riigis on suures koguses puudu matemaatika õpetajatest, siis võimaldati ülikoolis tehnilise ja inseneeria erialade üliõpilastel töötada matemaatika ja loodusteaduste õpetajana,“ võttis Lauri kokku peamised muudatused.
Uues haridusseadustik peaks välja tulema 2022. aastal. Sellega loodetakse saavutada suuremaid muutusi õpetajatele ainekava tõlgendamise osas, soosides pädevuspõhist õpetamist. Hetkel toimib süsteem sisuliselt samadel põhimõtetel, mis aastal 2000.
Tulles õpetajate juurde, siis Horvaatia õpetaja peab andma täiskohaga töötades 20-24 tundi. Viimand sõltub õppeainest ning kui tundidega ei saa koormust täis, siis on võimalik alati teha õppetöövälist tegevust. Õpetaja töötasu on 6200 kunat ehk umbes 840 eurot.
Kool kui Alcatrazi vangla
Kohapeal jäi Laurile silma ka mõningaid arhitektuurilisi lahendusi, mis peale vaadates ühte ja sissepoole kaedes hoopis teistmoodi välja nägid.
„Kõndisime Priiduga mitmeid päevi mööda ennist mainitud gümnaasiumist. Koolimaja, mida ümbritses suur staadioniring ja mille ehitis tundus väljast väga modernne, osutus reedesel sisututvustamisel siiski pettumuseks. Tohutus koguses metalltreppe ning -käsipuid, mis meenutas pigem Ameerika filmidest nähtud Alcatrazi vanglat San Franciscos kui kaasaegseks standardiks saanud avatud õpiruumidega kooli.“
Nädala jooksul vestles Lauri palju lastega ka Nikola Teslast, kellele sünnikodu sai külastatud ja osaletud ka tema teadusteatri etendusel Zagrebis.
Tasuta elektrit ei tulnudki
„Eesti lastega vesteldes selgus, et mõned neist pettusid maailmas ning võibolla muutusid sotsialistideks, sest nädala jooksul kogetud Nikola Tesla soov muuta maailmas elekter tasuta kättesaadavaks, muutis neid mingis mõttes maailmaparandajateks. Miks siis seda ikkagi ei hakatud arendama, seda tasuta elektrit? Raha, raha ja veelkord raha on ikka alati kõige taga,“ lõpetas Lauri oma meenutused sellest põnevast, erinevaid huvitavaid mõtteid ja tundeid tekitanud projektireisist, mille põhieesmärgid said koos õpilastega kindlasti kuhjaga saavutatud.
---
Kuna Horvaatias oli õpetajatest kaasas ka tehnoloogiaõpetaja Priit Laats, siis küsisime ka tema käest mõned traditsioonilised küsimused.
---
Mis asukohariigis sealse koolielu juures kõige enam meelde jäi, mis üllatas või inspireeris?
Seekord märkasin, et kohalikud õpilased olid jube lärmakad. Ei teagi kas põhjuseks olid külalised või mustlaste mingi rahvuspüha vist. Meil siin mõnusalt vaikne võib öelda.
Milline oli sinu isiklik eesmärk selle nädala jaoks ning kuidas õnnestus selle täitmine?
Lähetustel on mul alati üks eesmärk. Inglise keelt võimalikult palju rääkida. Pole seda kunagi elu jooksul eriti vaja läinud. Ja ülla-ülla, tuli meil Horvaatias anda kaks tundi kohalikele lastele. Üks oli 7. ja teine 8. klass. See oli päris äge. Kui tuli takus, siis saab ikka kõigega hakkama.
Mis nädalast tervikuna kõige enam õpetas ja miks? Millised on sinu järeldused õpetajana?
Midagi vaud küll ei olnud seekord, pigem oli soov, et lastel oleks äge ja huvitav ning väidetavalt oli neil äge, aga küll nende enda tagasisidest saab teada, kuis tegelikult oli.
Kas jäi silma mõni innovatsioon või muidu põnev lähenemine, mida võiks või saaks ka ise kasutusse võtta?
Mulle meeldis nende hologrammi tegemise töötuba. Selle võiks isegi ära teha. Kõigepealt praktiline osa ja hiljem video tegemine ja kokku miksimine. Mulle meeldis Küprose ettekanne. Tutvustasid oma loovtöö laadset tegemist, kus õpilased sebivad sponsorid, siis modelleerivad vormelid, freesivad välja, katsetavad tuulesimulaatoris jne. Sellest tulenevalt tekkis meil Lauriga ka palju huvitavaid mõtteid, mida katsetada/teostada.
Mida meie õpilased sinu hinnangul kõige rohkem selle nädala jooksul õppisid, miks oli see neile arendav (kui oli muidugi)?
Kindlasti keel ja eneseväljendus. Ilma oleks keeruline hakkama saada. Kõik olid Siim-Erikust vaimustuses, et nii tark ja nutikas. Tihti võttis meeskonnas juhtrollid endale. Uhke oli vaadata. Leian, et need projektid on kõikidele riikidele silmaringi avardamiseks. Näha teiste koolide võimalusi, kuidas keerulistes tingimustes välja vingerdada. Õnneks meie õpilased oli väga tolerantsed, ei kuulnud küll ühtegi halba sõna kohalike pihta. Väga viielised.
Kas oskad kirjelda mõnda põnevat üllatusmomenti kohalikust koolielust, eluolust või reisist tervikuna?
Kindlasti lärm koolis. Planetaariumis, kus tuleks olla vait, arvasid paljud, et just nüüd on vaja näidata kui vinged vennad nad on. Samas oli ka mõnel õpetajal vaja paaril korral Facebookis käia jne. Õnneks meie omad olid käitusid selles võtmes hästi.
Mis projektitegevuste väliselt asukohariigis kõige sügavama mulje vms jättis?
Seekord puudus meil vaba aeg. Reisil Smiljanisse nägi õnneks ka kohaliku looduse võlusi, aga ei midagi erilist. Käisime veel ühes kohalikus gümnaasiumis, mis nägi väga uhke välja, kuid meenutas ikkagi Ameerika vanglat. Keskelt avar kõrge lagi ja ühes servas metallist trepid/käiguteed.
---
Ja päris lõpetuseks saavad sõna Horvaatias käinud lapsed ise.
---
Horvaatias õppisin ma programmeerima ja hologrammi kolmnurka valmistama. Sain teada Nikola Tesla ideedest ja pereelust. Enda kohta sain teada, et kui ma ennast veidi kokku võtaksin, saaksin ma kõigega hakkama . See nädal arendas minus kindlasti kuulamisoskust. Kõige rohkem Slam projekti sisetegevustest meeldis mulle hologramm kolmnurga valmistamine.
Horvaatiast jäid meelde toredad inimesed ja suhteliselt soojad ilmad. Tean nüüd Horvaatia elust natuke rohkem ja see on üpris sarnane Poola eluga. Selle projekti mõju ja kogemus on mingil määral nagu kõikides projektides, aga kindlasti oli kogemuseks näiteks olla koolis, kus süüakse plekknõudest ja juuakse soojaks lastud piima.
---
„No, no, no we don’t do that here“, öeldi minule kui ma restoranis rahakotist raha välja võtsin ning toidu eest maksta proovisin. Mainin seda, kuna ma üllatusin, kui lahked on inimesed Horvaatias. Nüüd, projektist lähemalt rääkides, oskan ma öelda, et avastasin endas mitu uut asja. Näiteks varem olin pigem kinnine ja häbelik, aga peale projekti võin ma öelda, et nüüd olen mehisem ja julgen rohkematega suhelda.
Projektinädal meeldis minule väga just sellepärast, et sai avastada uut riiki, inimesi ja tutvuda STEMiga (Science, Technology, Engineering, Math). Rääkides STEMist, siis see sama STEM ümbritseb meid igal pool, isegi üks tavaline harilik pliiats on täis teadust ning tehnoloogiat. Minu jaoks oli kõige igavam päev ka kõige toredam. See päev oli igav, kuna me sõitsime bussiga Smiljiani (edasi-tagasi kokku 10 tundi) ning kohapeal olime ainult kolm-neli tundi. Mis selle päeva toredaks muutis oli aga kõigiga suhtlemine ning nalja viskamine.
Üks minu lemmik projektisisene tegevus oli kohaliku kooli tundides osalemine, kuna see nõudis palju tiimitööd ning ajukasutust. Nagu varem mainisin, õppisin ma suhtlema, millest enamik tuligi just nendest koolitundidest. Kõige enam jäigi minule meelde horvaatide julgus ning sõbralikkus. Näiteks said vanemad õpetajatega väga hästi läbi ning kui nad kedagi tuttavat nägid, lasid kohe autost signaali, mis ei ole eriline, aga nemad tegid seda kogu aeg. Peale seda projektinädalat soovitan ma kindlalt teistel ka sarnastes projektides osaleda, kuna see võib olla ainus selletaoline võimalus teie elus.
---
Ilma selle projektita ei oleks ma saanud iseseisvat klassivälist võõrkeeles rääkimise kogemust. Reisil olles avastasin kui tähtis on võõrkeel(t)e oskamine. Kahjuks ei osanud mõned pereliikmed (ema ja isa) sugugi hästi võõrkeeli. Sain teada ka ka palju ingliskeelseid termineid matemaatika ja füüsika teemal, näiteks “suurim ühistegur” ja ka palju teisi mõisteid, mida ma olin küll matemaatika tunnis õppinud, kuid polnud varem inglise keeles kuulnud.
Sain enda kohta teada, et mulle ei meeldi ilma turvavööta sõita. Lisaks eelmainitud võõrkeeleoskuse arendamisele arendas see projekt minus ka suhtlemisoskust ja vähendas hirmu võõraste inimeste ees. Mulle meeldis osaleda matemaatikavõistlusel, sest enamus ülesannetest olid jõukohased ja selle tõttu suutsime ka saavutada 2. koha rahvusvahelisel võistlusel.
Kuigi koolis olid üksikud uued asjad (3d printer, arvutid, projektor), siis üldmulje poolest meenutas see pigem vana Raatuse kooli või ka Ploomi tänava kooli. Koolitundides osalemine oli hea kogemus, kuid selleks, et saada parem ülevaade tuleks osaleda kindlasti rohkemates tundides. Päris head ülevaadet keskmise õpilase koolipäevast need tunnid siiski ei andnud, kuna mulle tundus, et need põnevad tunnitegevused leiavad päris tundides märksa harvemini aset kui meile püüti näidata, kuid on ka võimalik, et mulle võis jääda vale mulje.
Ka meil oleks raske anda välisriigist tulnud õpilastele head ülevaadet kuidas tavapärane õppimine meie koolis toimub, kuna ka meie jaoks ei oleks tavapärane rääkida tundides inglise keelt jne. Tesla leiutiste muuseumi külastamine oli hea mõte, kuid külastusaeg oleks võinud olla siiski pikem, et oleks saanud vaadata kõik eksponaadid koos selgitustega läbi.
Tesla sünnikoha külastamiseks tuli sõita kauem kui üldse sai seal muuseumis viibida ning selle kohta kuulsin ma ka teistelt negatiivset tagasisidet ajaraiskamise kohta. Kui Tesla sünnikoht oleks lähemal, olnud oleks sinna minemine ennast kindlasti ära tasunud. Tegevuste poolest meeldis mulle orienteerumine. Toit, mida nad kodus sõid sarnanes enamjaolt Eesti toiduga. Üks toit mis siiski erines ja oli mingisugune kook Nutellaga.
Koolis sõime lõunaks mannaputru kakaopulbriga, mis oli veider. Ajaloost meile palju ei räägitud, kuid siiski saime teada et seal oli toimunud mingi sõda. Kinno jalutamise ajal tundus mulle, et teised rahvad jalutavad aeglasemalt kui eestlased. Matemaatikavõistlus toimus ühes suuremas koolis. Seal jäi mulle silma, et seal oli igas klassis (vähemalt seal klassis, kus me ülesandeid täitsime) oli eraldi ventilatsioonisüsteem tsentraalse ventilatsioonisüsteemi asemel. Kokkuvõttes sain tuttavaks selle riigi toidu, õppimiskeskonna, sealse rahva ja elatustasemega. Mulle meeldis väga selle projekti käigus Horvaatiat külastada.
See kogemus andis mulle koolist vaba nädala. Ma õppisin siit kuidas natuke paremini suhelda. Sain teada kes on Tesla ja kuidas teha hologrammi. Projektisisestes tegevustes meeldis mulle kõige rohkem võib-olla Tesla muuseumis käimine. Mulle jäävad kõige rohkem meelde bussisõidud, mu majutaja ja ta sõpradega väljas käimine ning kõikidega jalgpalli mängimine. Tean nüüd, et Horvaatia võitis eelmine aasta 2. koha jalgpalli MMil.
---
Nädala programmis olid minu arvates kõige meeldejäävamad kohad, kus me käisime Nikola Tesla muuseumis, IRIM ja matemaatikavõistlus, kus tegelikult ei länud minu võistkonnal sugugi halvasti, saavutasime teise koha.
Siis meenub veel orientuurumise mäng ja see, kuidas viimasel päeval andsid horvaatia õpetajad meile tunde. Võib-olla mõneti mingite ülesannete juures tundsin, kuidas teadmistest jääb puudu, kuna koolis ei ole keemiat ega füüsikat õppinud, aga kuna me olime enamus ajast gruppides, ei olnud sellest suurt lugu, kui ma päris igale küsimusele vastust ei teadnud.
Horvaatia juures meeldis mulle esiteks Horvaatia ise. Selle kliima, loodus ja küla, kus ma tollel nädalal elasin. Samuti olid sealsed õpetajad väga lahked ja abivalmid ning aitasid, kui vaja. Aga erilist tänu tahaksin ma avaldada enda majutusperele, mis oli tõesti parim, mida soovida annab.
Tulevikku annab see kindlasti oskust uute inimeste, kohtade ja olukordadega toimetulekuks. See projektinädal andis mulle kindlasti palju kogemusi, uusi tutvusi ja mälestusi, mida muidu ma poleks saanud.
---
Vaata ka projektinädala fotogaleriid.