Kodulehel ilmunud eelmise loo alguses, mis kõneles SLAM projektinädalast Horvaatias, sai juba mainitud, et samal ajal toimus teinegi Raatuse välisdessant. Nüüd sellestki veidi lähemalt. Nimelt said aprilli teisel nädalal Csongradis (Ungari) kokku Erasmus+ projektis Square Eyed Students (SES) osalejad. Sai teoks projekti viimane õppimisnädal välisriigis. Lisaks meie delegatsioonile olid kohal meie sõbrad Türgist, Taanist, Horvaatiast ja Ungarist.
Enne Csongradi imetleti Budapesti vaateid
Meie projektiseltskonda, kuhu kuulusid õpilased Merilin Trummal, Maria Kõlamets, Bettina ja Stella Päri, projekti pedagoogiline koordinaator Mihkel Laar ja kooli arendusjuht, kõikide meie välisprojektide koordinaator Rene Leiner, võõrustas Csongrádi János Batsányi nimeline gümnaasium.
Ungari pealinna Budapesti saabuti juba üsna vara, mistõttu jäi enne Csongradi sõitu aega veidi ka suurlinna elu nuusutada. Projektipartnerid bussi ja teekond võis alata. Suund võeti Buda poolel (Budapest koosneb kahel pool Doonau jõge paiknevatest linnaosadest, vanemast Budast ja uuemast Pestist) asuvale kindluse mäele, kus imetleti kuulsat, üle-eelmisel sajandivahetusel ehitatud Kalurite bastioni, sealt linnale avanevat vaadet ja kaunist gooti stiilis ehitatud Püha Mattiase (ungari k Mátyási)kirikut. Jalutati ja suheldi oma sõpradega.
Kuna Budapestis oli plaanis aega sisustada ka projektinädala viimasel päeval, siis võeti peale seda koheselt suund pealinnast 140 km kaugusel asuvasse Csongradi, kus majutuspered kooli juures juba ootamas olid. Soojad tervitused ja koju puhkama, sest järgmiste päevade programm oli tihe ja põnev.
Kellel SES projekt varem kahe silma vahele on jäänud, siis tegemist on projektiga, mille teema keskendub digimaailma ja pärismaailma tasakaalule ja millest lähemalt saab lugeda siit.
Projekt on rahastatud Erasmus+ programmist, mis on Euroopa Liidu haridus- , koolitus- , noorte- ja spordiprogramm aastateks 2014–2020.
SE+S puu ja erinevate riikide maitsed
Projektinädala ametlik osa algas traditsiooniliste austusavalduste, jääsulatamismängude ja kooli tutvustava ringkäiguga. Kui see kõik läbi oli saanud, asuti asja kallale. Esmalt said lapsed teha ettekandeid, kus nad tutvustasid oma riike, linnu ja koole. Seejärel toimus töötuba sellest, millisena näevad lapsed ideaalset 21. sajandi kooli. Üks kohalik õpilane tegi ka sellekohase ettekande.
Seejärel suunduti rahvusvahelistes seltskondades linnaga tutvuma. Seda tuli teha kaardil märgitud punkte läbides. Kooli tagasi jõudes istutasid projekti koordinaatorid üheskoos kooli hoovi SE+S projekti puu, kus E+ tähistab projekti rahastajat Erasmus+'i ja SES kokku projekti akronüümi.
Siis jõudis aga kätte aeg hakata valmistuma rahvusvaheliseks õhtusöögiks. Nimelt oli kõikidel osalevate riikide koolidel palutud kaasa võtta midagi iseloomulikku nende rahvuslikust köögist, et seda siis üheskoos maitsta. Eesti toidulaud koosnes traditsiooniliselt mustast leivast, muna-kilu võileibadest, põdra ja kitse vorstist, juustust ja Kalevi maiustustest.
Enne suupistete kallale asumist nauditi kohalike õpilaste laulu- ja tantsunumbreid. Kõikide toidulauad võeti väsitava päeva lõpus väga hästi vastu ja kuigi hea lugeja neid hõrgutisi ise maitsta ei saa, siis avaneb tal fotogaleriisse kiigates üht teist silmale siiski selgemaks saada.
Koolil on oma jalgrattad
Projektinädala teise päeva esimeses pooles toimusid õpitoad, kus tutvustati Csongradi kooli suurepäraseid saavutusi robootikamaailmas, mis on tõepoolest muljetavaldavad. Osaletud on nii Euroopa kui maailmameistrivõistlustel, rääkimata siis juba üleriigiliste võistluste tiitlitest. Projektis osalejad said ka ise oma kätt robootikaringis proovida.
Väga põnevaks osutus ka õpituba pealkirjaga “Füüsika on põnev, sest see on ju nii lihtne!” ja mBot robotite programmeerimine. Pärastlõunal võeti aga koolihoovist jalgrattad (jah, neil on koolil oma rattapark, mida õpilased saavad kasutada!) ja suunduti väikesele matkale, mille käigus roniti muuhulgas ka linna läbiva Tisza jõe ääres oleva vaatetorni tippu ja tehti muidki peatusi.
Grillhõrgutis Ungari moodi
Koolimajja tagasi jõudes valmistati grillialusel aga kürtőskalács’it. Tegemist on Ungari ja Rumeenia ungarlaste maiustusega, mis valmistatud magusast kergitatud pärmitaignast, millest rullitud ja väljalõigatud ribad on keritud ümber koonusekujulise küpsetusaluse ja kaetud suhkruga.
Seejärel küpsetatakse seda käes hoides grillalusel seni, kuni suhkur on pruunikaks karamelliks muutunud ja küpsetis koonuset eemaldatav. Kui kürtőskalács valmis, saab seda soovi kohaselt maitsestada veel näiteks kaneeli, pähklipuru või muu meelepärasega.
Euroopa suurimaid panoraam-maale
Kolmapäeva hommikul viis buss reisiseltskonna aga Ópusztaszeri külas asuvasse rahvusparki või meie mõistes vabaõhumuuseumisse, kus oli võimalik tutvuda vanade aegade Ungari külaeluga. Oli hea, et lastega oli kaasas ajalooõpetaja Mihkel, kellega koos ringi käies saadi kindlasti rohkem teada.
Õpilastele viidi läbi ka üks saja aasta tagune koolitund. Seal saadi aimu kui tugevalt on koolielu korraldus selle aja jooksul muutunud. Muidugi kahjuks veel mitte kõikjal maailmas, kuid vähemalt Raatuses kindlasti selliseid karme meetodeid klassis “korra” saavutamiseks, nagu piitsahoobid jms, ei kasutata.
Ópusztaszeriüheks märkimisväärsemaks vaatamisväärsuseks on kindlasti üks Euroopa suurimaid panoraam-maale – Feszty-panorama, mis kujutab Ungari vallutajate saabumist Karpaatidesse. Ka seda õnnestus projektiseltskonnal, selleks spetsiaalselt ehitatud kinnises rotundis, oma silmaga näha ja vaadata. Oli, mida vaadata.
Seejärel võeti ette teekond Szeged’i linna, kus õpilastel tuli samuti kaardi alusel leida üles mõned olulisemad vaatamisväärsused. Muidugi söödi ka jäätist ja nauditi täiega teineteise seltskonda eestlaste jaoks juba väga suvistes ilmastikuoludes.
Stella ja Bettina särasid luulepäeval
Kui rahvusvahelist luulepäeva tähistatakse üle maailma 21. märtsil, siis Ungaris on ka oma rahvuslik luulepäev. Ja see juhtus sattuma täpselt SES projektinädala sisse, 11. aprillile. Just sellel päeval aastal 1905 sündis kuulus Ungari poeet Attila József.
Kuna Ungaris ja iseäranis meie partnerkoolis on selle päeva tähistamine vägagi au sees, siis olid kõikide riikide delegatsioonid selleks puhuks ettevalmistanud ühe emakeelse luuletuse ettekandmise. Eesti poolelt astus üles Stella Päri Juhan Liivi luuletusega Hommik.
Seejärel toimus Taani õpetaja ja projekti koordinaatori Rikke eestvedamisel veel üks vahva luulemäng või töötuba, kus kõik osalised pidid etteantud aja jooksul kirja panema värsiread, mis võisid olla ka vabavärsi vormis ja riimumata kujul.
Kirjutama pidi projektiga seotud teemadel ja iseenda poolt nutitelefonis veedetud ajast. Eestlastest sai oma luuletuse ette lugeda Bettina ja see oli tõepoolest väga hästi kirjutatud ning publik võttis selle suure aplausiga vastu. Fotogaleriisse kiigates leiab lugeja ka Betti luuletuse käsikirja :).
Harjumatu väljanägemisega vanalinn
Luulega hinged kosutatud, mindi edasi mateeriaga ja osaleti bioloogia ja keemia õpitubades ning tutvustati kodus ettevalmistatud ettekannete läbi oma riikide rahvusspordialasid ja kuulsamaid sportlaseid.
Päeva teine pool viis projektirahva Csongradi vanalinna, mida kutsutakse Öregváriks. Trafaretsest ettekujutusest vanalinnast erines see aga seetõttu, et tegemist on pigem külaga linna servas, kus suhteliselt autentse välisfassaadiga on säilitatud 18. sajandi Ungari kaluriküla rookatustega hooned. Täiesti teistsugune maailm, mis vaid veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel kesklinnast.
Selles idüllilises miljöös osalesid õpilased segarühmadena neljas erinevas töötoas, kus käidi pesade põhimõttel roteerudes. Valmistati ehteid, kaunistati mune, küpsetati ja vooliti savi. Sinna kõrvale kuulati jutte sellest, kuidas kasutatud tehnikad tänapäeva on jõudnud ja muudki põnevat.
Ungariski oma Euroopa Liidu lipuskandaal
Reedese päeva hommikul anti osalejatele kätte osalemist tõendavad sertifikaadid ja võeti nädala tegemised kokku. Põhjalikum tagasiside anti küll hiljem struktureeritud vormis inglise keeles ja vabamas vormis eesti keeles, millest kokkuvõtet saab lugeda allpool.
Hiljem võeti suund Budapesti, kus veedeti üheskoos meeleolukas pärastlõuna ja õhtu, mille jooksul jalutati Pesti linnaosas ja külastati maailma ilusaimaks peetavat Ungari parlamendihoonet, kus selgus, et sealgi on oma Euroopa Liidu lipu skandaal olemas. Nimelt on vastuoluline peaminister Viktor Orban lasknud parlamendist kõrvaldada Euroopa Liidu lipud, asendades need protestiks Rumeenia ungarlaste lippudega.
Kurb lahkumine oma sõpradest
Rõõmus meeleolu muutus küll tänu nädala jooksul süvenenud (oldi ju paljudega juba Eestis toimunud projektinädalast tuttavad) lähedastele sõprussuhetele mingil hetkel kurbade lahkumisemotsioonidega täidetuks, kuid tegelikult on ju endiselt kõik vaid suhteliselt lühikese lennureisi kaugusel ning kindlasti kohtutakse tulevikus taas.
Budapestis veedeti veel ka laupäevane päev kui käidi kuulsates Szechenyi termides ja Terror Haza (terrori maja) muuseumis. Viimane keskendub kahele eriti jõhkrale ajastule Ungari ajaloos – natside ja kommunistide režiimidele. Ühtlasi on see ka kui mälestusmärk nende kohutavate aegade ohvritele, keda selles samas majas piinati ja tapeti. Nimelt asusid seal 1944-1945 Ungari paremäärmuslaste nn nooleristi partei kui 1945-1956 ÁVH ehk Ungari kommunistide salapolitsei ruumid.
Ootamatu kohtumine ühe oma lemmikuga
Muidugi kasutasid tüdrukud vaba aega ka šoppamiseks ja tuntud jalgpallihuligaan ja melomaan Rene sattus õhtul nii Honved-Debreceni jalgpallimängule kui täiesti juhuslikult ka Ferenc Puskas arenal peetud Ungari legendaarse rock-bandi Karthago 40 tegutsemisaastat tähistavale kontserdile.
“Ära küsi neilt midagi ja nad annavad sulle kõik, on olnud üks neist Wolandi poolt Margole öeldud fraasidest, mis minu elu ikka saatnud on ja minu sattumine sellele kontserdile oli täpselt sellest sarjast. Just sellised ootamatused teevadki elu lõbusaks. Oli tõeliselt vinge andmine ja väga hea soundiga kontsert. Täielik tippkvaliteet. Ja seda enam, et nende bändi laulja Tamás Takáts tegutses üks vahe ka minu Ungari lemmikbändis East,” meenutas Rene õhinal tol õhtul läbielatut.
Partei ütleb, inimene on
Kui veel poliitikast ja jalgpallist rääkida, siis Honved, kelle kummalisel staadionil (puudusid otsatribüünid, kohe väravavahtide taga olid betoonseinad) jalgpallimäng toimus, oli viimase ajani veel ainud kohalik tõsiseltvõetav jalgpalliklubi, kelle omanikeks polnud veel juhtiva Fideszi partei liikmed, siis nüüd on ka see viimane kants kukkunud.
Olukord, mille eest ka Eestis on hoiatatud, on Ungaris saanud tõeks. Kirjutada, luuletada, laulda, jalgpalli mängida ja näidelda tohib ainult ühe partei taktikepi all.
Lynch, Katatonia ja turvavöödeta riik
Enne ärasõitu jõudsid kiiremad ära käia veel ka kultusliku filmirežissööri David Lynchi fotonäitusel ja kohalikul plaaditurul, kust isegi Merilin endale pikka aega otsitud Katatonia plaadi leidis ja selle endale ostis.
Kui millelegi veel eraldi tähelepanu pöörata, siis on see ehk turvalisus. Nimelt on Ungaris, nagu ka väga paljudes teistes lõunapoolsemates endise idabloki riikides sageli võimatu bussis turvavööd kinnitada. Eriti groteskne oli see, et nt Szegedi bussisõidul ei kasutanud turvavööd isegi bussijuht (vt fotogaleriid). Nii mõnelegi eestlasele oli harjumatu seegi, et lapsed lubati rattamatkale ilma kiivriteta ning neid isegi ei olnud koolil ostetud.
Nüüd aga lubatud tagasiside juurde. Esmalt saavad sõna Ungaris käinud preilid.
---
See projekt andis mulle unustamatu kogemuse. Selle projekti käigus sain tuttavaks inimestega, kellega ma poleks ilmselt kunagi kohtunud. Ma õppisin selle projekti käigus suhtlemist, sealjuures arendades ka oma inglisekeele oskust, palju õppisin ka Ungari inimeste kohta. Samas ilmselt midagi väga uut ma teada ei saanud, pigem sain ma meelde tuletada ning kasutada oma teadmisi robootika, keemia ning bioloogia vallas.
Enda kohta sain teada seda, et kui palju võivad mõjutada minu ümber olevad inimesed (positiivselt muidugi). See projekt arendas eelkõige minu suhtlusoskusi (inglisekeeles) ning oskust leida igas asjas midagi positiivset.
Mulle meeldisid enim jalgrattamatk ning vanalinnas toimunud töötoad. Esimene sellepärast, et sain nautida ilusat ilma ning vaadet, samal ajal tehes midagi liikuvat ning suheldes teistega. Vanalinna töötoad meeldisid mulle, sest sain õppida Ungari kultuuri kohta, samal ajal midagi praktilist tehes.
Enim jäävad mulle meelde imelised päevad Budapestis ja eelviimase päeva õhtul peetud pidu Csongradis. Inimestest jäävad mulle meelde ilmselt minu majutaja, Máté Kiss ning tema vend ja paar toredat inimest, kellega oli lõbus suhelda. Lisaks paar õpetajat ning türklased (ühega nendest ööbisin samas vahetusperes).
Kindlasti tean rohkem nende toidukultuuri ja inimeste kohta. See projekt tervikuna avaldas mille positiivset mõju, kuna see pani mind mõtlema telefoni otstarbetu kasutamise peale, lisaks arendas mind ennast ja minu sotsiaalseid oskusi. Sellest projektist sain uusi sõpru, kellega plaanin ka tulevikus edasi suhelda.
---
Ungarisse projektiga sõitmine polnud mul kunagi plaanis, kuni tuldi mult küsima, et ega ma ei soovi minna kuna üks koht vabanes. Tol hetkel natukene kõhklesin, kuid võtsin selle vastu ning pean tõdema, et see oli üks parimaid otsuseid mu elus.
Ungarisse sõites oli mul väga suur ärevus sees kuna tegu oli minu viimase välismaa sõiduga, aga kohale jõudes hakkas ärevus taanduma ja otsustasin võtta kõik sellest nädalast.
Kogu nädala juures oli minu suurimaks väljakutseks üritada võimalikult kergete sõnadega rääkida inglise keeles, kuna mu peres oskas inglise keelt ainult ema ja seda ka vaevaliselt. Aga noh, see ei seganud, kuna kehakeeles suhtlemine on mul projektidega hästi arenenud ja mõistan juba inimesi ilma, et nad midagi ütlema peaksid.
Lisaks halb keeleoskus ei seganud kohe üldse neil mulle lugude rääkimist ja fotote näitamist, mis oli väga tore ning ma isiklikult loodan, et minu veedetud aeg seal aitas ka nende keeleoskusele kaasa ning motiveeris rohkem inglise keelt õppima.
Projektinädalal sai hästi palju sõidetud ratastega, mis oli minu jaoks vägagi meeldiv kogemus, kuna sai nautida tuult juustes ja tänavatel asetsevaid maju. Kool oli seal ka väga huvitav ja kena, sealsed õpilased olid hästi toredad ja rõõmsameelsed. Nädala jooksul sai tehtud koolis vägagi palju huitavaid asju. Näiteks keemia katsed, programeerimist, mõelda ideaalsest koolist, proovida erinevate riikide traditsioonilisi toite jne.
Kuid nüüd magusama teema juurde mida kogesin Ungaris. Nimelt oli meil iga õhtu mingi ühine tegevus projektis osalejatega. Ühel päeval käsime bowlingus ja teised päevad veetsime ühiselt, kas kusagil söömas või kellegi pool “peol“. Need “peod” olid kõige toredamad.
Ühel sellisel õhtul saime kõik koos kuulda kuidas erinevad rahvused oma mingisugust laulu laulisid ja isegi meie tüdrukutega otsustasime laulda vanat head “Ämmamoori maja”, mis pani kõiki rõõmsalt kaasa plaksutama ja naerma (PS. mul on hea meel, et nad sõnadest aru ei saanud).
Viimasel õhtul oli ka minu enda majutavate pool pidu, kus sai niiiii palju nalja, et lausa tool läks katki ja vahukoorest sai uus hit ning ka parim nali. Olen märganud, et mida totakamalt käitud või mida rohkem nalja teed projektides, seda rohkem sa silma jääd ning seda rohkem sa leiad endale lahedaid sõpru.
Nüüd kõigele järele mõeldes, mis me minu majutavate juures veel tegime, tuleb ikka pisar silma, sest ohh oli see alles õhtu.
Viimasel päeval, kui sõitsime kogu projektiseltskonnaga Budapesti ja veetsime seal aega, mõistsin järsku, et oh ei, see kõik saabki läbi. Olles sellest teadlik, oli tuju tusane ja kõige hullemaks läks siis, kui ungarlased ise tagasi kodulinna sõitma hakkasid.
Nimelt olin ma just nii toredad sõbrad leidnud ja nüüd nendel minna lasta oli väga raske. Pisarad kippusid silma ja oli raske olla. Ma pole vist mitte kunagi üheski projektis nii kurb olnud selle üle, et pean hüvasti jätma.
Aga positiivselt lõpetades, siis olime veel päeva Budapestis, mis oli minu jaoks imeline, kuna sai külastatud basseine, kunstimuuseumit, plaadi/vinüülipoode jms. Ostsin endale kassette ja 2 vinüüli bändidelt keda ma ei tea, sest miks mitte avastada nii endale uusi huvitavaid bände.
Lisaks sain endale soetatud kaua otsitud LEMMMIIIIIK BÄNDIII PLAAADIII. Ma siiani ei suuda seda uskuda ja hetkelgi ronib minusse see õnnelikuse tunne sisse.
Mainimata jäi veel hostel, kus me viibisema viimasetel päevadel Ungaris. Nimelt see hostel oli tõsiselt imeline ja nii toreda väljanägemisega. Seal ühisesköögis tegime ka tüdrukutega piimasuppi ja muffineid.
Tänu sellele kogemusele olen ma kindel, et tulevikus reisides olen ma pigem hostelis kui hotellis. Lõpetuseks, see oli kõige emotsionaalsem projektinädal, mis mul olnud ja mul on olnud neid palju. Tõsiselt loodan, et tulevikus saan taas külastada Ungarit ja kohtuda nende kõikidega, kellega lähedaseks sain.
---
See projektinädal andis mulle võimaluse suhelda Ungari inimestega ja näha, milline on nende igapäevaelu. Mind üllatas, et nt minu majutuspere elas ühendatud majas isapoolsete vanematega - tegu ei ole just tavapärase nähtusega. Kohalikega koos elamine ja nende elu kõrvalt jälgimine oli kogemus, mida oleks olnud raske ilma selle projektita saada.
Projekt arendas minust oskust suhelda teiste inimestega inglise keeles. Pisut valmistas raskusi see, et osad õpilased, kes projekti kaasatud olid, ei osanud piisavalt inglise keelt. Mis kindlasti mõjus arendavalt oli teisest riigist pärit inimesega ühes toas elamine. Olles „sunnitud“ inglise keeles suhtlema, sain nii keeleoskust arendada kui ka uusi sõprussuhteid luua.
Tulevikus Ungarit meenutades tulevad esimeste asjadena kindlasti meelde nende pisut liiga rasvased toidud, majutusperede külalislahkus, hiiglamasuur koolimaja, Budapest õhtutuledes, meie ülilahe hostel jpm. Tegu oli väga meeldejääva projektiga. Väikese hulga kaasmaalaste tõttu sai ka nendega väga palju suheldud ja muljeid vahetatud. Alles ise sellises olukorras viibides, kus enamikega inglise keeles suhtlema peab, hakkasin emakeele rääkimist palju kõrgemalt väärtustama.
Mulle meeldis, et meiega kaasa tulnud õpetajad olid mõistvad ja arvestasid meiega. Ei kujutaks sellist reisi ettegi ilma nõnda kihvtide õpetajateta. Meie kaasmaalaste ettevõtlikkus, tahe uutesse kohtadesse minna ja uusi asju avastada üllatas mind, kuid seda ainult positiivses mõttes.
Tahan tänada kõiki projekti osalisi - minul oli väga tore reisikogemus ning see jääb eluks ajaks meelde.
---
Teretulnud (asjatundmatutele - selline oli modifikatsioon sõnapaarist tere tulemast, mis meie delegatsiooni ukse kõrval ootas - toim.)
Seitsmenda aprilli hommikul kell 1.55 bussi istudes ei olnud mul aimugi milline nädal sellest välja kujuneb. Projektidest osa võtmine on alati meeldejääv kogemus olnud, kuid ükski teine ei ole olnud nii unustamatu kui GrandFinaleUngaris.
Majutajapere oli väga külalislahke ja sõbralik. Minule ja viiendas klassis käivale horvaatlasele tehti terve teise hoone korrus vabaks ning toidud maitsesid imehästi. Eriti lemmikuks osutusid pereema tehtud hilisõhtused kaneeliga pannkoogid. Nädalalõpu poole hakkasin siiski pisut igatsema musta leiba, kartulit, vähese õliga valmistatud toite ning viie asemel kolme toidukorda päevas.
Tänu majutaja tutvustele sain külastada kahte farmi. Esimeses farmis oli võimalus Ungari ratsavõistlusel esimeseks tulnud hobuga ratsutada. Teises farmis, Biofarmis ütles hosti ema järgmist: „This is Hungarian traditional food, do you want try?“ Ühes käes hoidis ta ämbrit, täis mingisugust oranžikat ollust ja teises käes pisikest purki punase pulbriga.
Näpuga osutas ta tohutule valge saia käntsakale laual. Kui ma pärisin, millega tegu, vastas ema, et saiakääru peale määritakse hanerasva (veider oranžikas ollus ämbris) ning sellele raputatakse paprikapulbrit (punane pulber pisikeses purgis). Algul kõhklesin sügavalt, kuid siis vilksatas peast läbi mõte: Miks ma tulin Ungarisse, kui ma ei proovi saia hanerasva ja paprikapulbriga? „Yes please, I would like to try it.“ Pärast seda sain aru mille järgi kõik sõõrikud maitsevad – selle sama hanerasva.
Viimasel õhtul toimus Merilini majutaja pere juures viimane hangoutprojekti õpilastega. Vaatamata faktile, et pidevalt pidi üle türklaste muusikavaliku rääkima, kujunes see õhtu legendaarseks. Kui enamik külalisi oli otsustanud tuppa Just Dance’i mängima minna, küsisid kaks ungarlast, kas me nende keeles mõnda sõna ei tahaks õppida.
Rahvusvaheline kommunikatsioon toimus ning õhtu lõpuks olime mänginud 10 ringi Uno kaarte, kaotajale kokku seganud „imemaitsva“ coca-cola-vahukoore-virsikumahla kokteili, kogemata ühe tooli katki istunud ja väga-väga-väga palju naernud. Lisaks kõigele saime me (eestlased) tollel õhtul kaks uut ja imelist sõpra (miks tulevad kõige paremad sõbrad alles viimasel õhtul?).
Hüvastijätt ungarlastega oli nukker. Väga nukker. „Võib-olla ei näe neid enam kunagi?“ – mõtles mu üleväsinud aju tollel hetkel, kuigi hiljem lubati ikka kunagi Eestisse külla tulla. Hoolimata kurbusest olid järgnevad päevad Budapestis ei midagi muud kui hingematvalt kaunid ja põnevad.
Järgmisel hommikul kell 5.15 helises äratuskell, et jõuaks kella kuueks klassitsismist inspireeritud spaasse ujuma. Järgnevate päevade jooksul külastasime plaadilaata, punkpoodi, kebabikioskit, ühte sajast Budapesti Genialistide Klubi versioonist, kus tutvusime armsa sakslasest koeraga, kes high five’is. Ühtlasi käisime ka Kommunismiterrori muuseumis, mille järjekord ulatus ümber tänavanurga.
Karjuv kukk, piimasupp ja Entombed jäävad alatiseks meelde. Meenub veel üks sõna, mis kallid ungarlased meile õpetasid:
Persze!
---
Ja nüüd on sõna SES projekti pedagoogilisel koordinaatoril, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajal, härra Mihkel Laaril.
---
Meelde jäi koolis valitsev õhkkond. Õpilaste ja õpetajate suhted meenutasid Raatuse kooli omi. Arvan, et meil on need pigem head, kohati võib-olla isegi liiga familiaarsed. Ungaris sama. Samas võib see tulla ka sellest, et projektiga oli seotud sealse koolijuhi pere.
Üllatas sealse kooli kõva tehniline baas (arvutiklass, robootika teema, infoteleviisor jms) + tõsiasi, et seda osati ka arvestataval tasemel ära kasutada. Üritusest tehtud fotode kvaliteet oli tõesti üllatav, samuti jätsin meelde idee, et pilte võimalikult kiiresti infoteleviisoris kuvada.
Kooli robootikaring, eriti Lego First League on neil väga hästi tööle saadud. Asi töötab erinevates vanuseastmetes ning oli näha, et õpilastele see tõesti meeldib. Väga tuus!
Pedagoogilise poole pealt ei oska eriti miskit ütelda. Laias laastus tundub asi Eesti keskmisega suhteliselt sarnane olevat. Samas on see nö kõhu tunde pealt antud hinnang. Õpetajatega vesteldes ning õpikuid/õpilaste töid sirvides tundusid asjad tuttavad.
Kuna kaasas olnud seltskond on pigem iseseisev ning akadeemiliselt juba niigi võimekas siis minu arvates õppisid tüdrukud kõige rohkem teistega arvestamist. Sama asja oli näha juba Eestis toimunud nädala jooksul, aga praegusel juhul märkasin juba arengut.
Tüdrukutel oli esialgu raske endast nooremaid või aeglasemaid lapsi järgi oodata/nendega arvestada. Ungari nädala jooksul nägin, kuidas nad selles küsimuses arenesid. Samuti oli neil tegelikult raske oma murede lahendamiseks pöörduda võõra täiskasvanu poole, aga ka siin oli hea näha progressi.
---
Kuigi sellele on ülal juba korduvalt viidatud, paneme ka reisiloo lõppu veelkord lingi projektinädala fotogaleriisse, kust traditsiooniliselt leiab fotosid nii projektiga otseselt seotud tegevustest kui paljust muustki, mis Ungaris fotosilma ette jäi.
