Erasmus+ projekti STEAMus teine õpilastele mõeldud õppimisnädal leidis aset nädalal, mil detsember vahetas välja novembri Itaalias. Kohtumine toimus Roomast lühikese rongisõidu kaugusel asuvas Cisterna di Latinas, meie partnerkoolis L'Istituto Comprensivo Leone Caetani. Lisaks võõrustajatele ja meie õpilastele võtsid õppimisnädalast osa partnerid Poolast, Bulgaariast ja Ungarist.
Nädala käigus toimunud tegevused andsid õpilastele võimaluse saada mitmekülgne vaade muusikast kui nähtusest. Aktiivõppe meetoditele ülesehitatud interdistsiplinaarne lähenemine oli oluline loomaks arusaam muusika mõjust inimesele nende sünnist saadik.
Kõik planeeritud töötoad said läbi viidud väga töises õhkkonnas. Nädala peateema oli „Muusika on maa peal ja vee all“. Eraldi oli fookuses just veega seotud muusika. Õpilased osalesid muusikariistade töötoas, kus konstrueeriti muusikariistade kujuga pildiraam, lisaks ehitati veealune mikrofon ehk hüdrofon, mida siis ka läbi hüdrofoni jutustatud muusikalise improvisatsiooniga muinasjutu testiti.
Õppimisnädala osaks oli ka töötuba vee ja muusika esmasest seosest inimeses (embrüo lootevees), kus tuli jutuks ka see kui kasulik ja ergutav on muusika abil õpetada. Õpilastele tutvustati nn Chladni plaate (nimetatud kuulsa saksa füüsiku ja muusiku, akustika looja Ernst Florens Friedrich Chladni järgi), kus nad kogesid füüsikalist protsessi heli, vibratsiooni ja liiva liikumisega. See on Chladni üheks tuntuimaks saavutuseks peetav meetod plaatide võnke- ehk lainemoodide kujutamiseks. Plaadi normaalvõnkumisel on plaadil pinnal piirkonnad, mis võnguvad plaadiga ristsihiliselt. Neid võnkuvaid piirkondi piiravad jooned, millel võnkumisi ei toimu (sõlmjooned).
Tantsiva NAO roboti programmeerimise töötuba ühendas robootika, STEAMi ja muusika kõik üheks. Lisaks osalesid õpilased aktiivselt projekti teemaga seotud tehnoloogilistes, kunstilistes ja teistes haridustegevustes. Terve nädala jooksul oli fookuses tehnoloogiliste, keeleliste ja kunstiliste väljendusoskuste arendamine.
Projektinädala raames külastati Rooma muusikainstrumentide muuseumi ja Tivolit, kus sai imetleda orel-purskkaevu, mis mängib tänu vee liikumisele ehitatud tehnoloogilisele mehhanismile. Arhitekt Pirro Ligorio poolt rajatud purskkaev on pärit aastast 1568 ning sinna sisse ehitati esimene tolleaegne hüdrauliline orel. 18. sajandi lõpuks peaaegu täielikult kadunud orel on nüüdseks taastatud ja õpilased said seda haruldast arhitektuuri, füüsika, vee ja muusika sümbioosi oma silmaga näha ja kõrvadega kuulda.
Lõunamaadele tüüpiliselt tervitas osalejaid ka Cisterna linnapea ning üheskoos külastati ajaloolist Palazzo Caetanit, millest suur osa sai küll teise maailmasõja pommide all korvamatult kannatada (pommide kahjustusi on siiani palee siseõue seintel näha), kuid mis on jätkuv tunnistus kuulsa Caetani perekonna kohalolekust selles linnas.
Palazzo Caetanis toimub igal aastal arvukalt kultuuriüritusi, millest üks tuntumatest on igal aastal juulis-augustis toimuv Cisterna rahvusvaheline lühifilmide festival. Palees asub ka linnaraamatukogu ja Rooma "La Sapienza" ülikooli inseneriteaduskonna labor. Lisaks on seal moodsa ja kaasaegse kunsti galerii, kus väljas nii kohalike kui välismaiste kunstnike tööd. Projektinädalal osalevad õpilased võtsid ka ise osa ühest temaatilisest kunsti õpitoast, mida juhendas kohalik kunstnik Maria Pia Biagini, kelle väga põnevate töödega näitusest samuti osa saadi.
Viimasel õhtul pakkus Cisterna linnapea osalejatele itaallaslikult ülevoolava lõpupeo, kus toimus ka tunnistuste kätteandmine. Söödi tüüpilisi Itaalia toite ja tantsiti.
Nüüd aga kõige olulisema ehk õpilaste tagasiside juurde. Mida nemad õppisid ja kogesid?
See kogemus andis mulle julgust ja iseseisvust. Juurde sain ka sõpru. Mõned teistest riikidest ja mõned Eestist. Õppisin, et ma ei peaks kartma inimestega rääkida. Pidin lihtsalt ühe lause ütlema ja tundsin ennast palju kergemalt. Projektinädalal sain teada, et muusika on paljuga seotud. Enda kohta sain teada, et mul on hea inglise keel ja mõned arvavad, et olen sõbralik ja naljakas.
Arvan, et see projektireis arendas kõige rohkem mu suhtlemisoskust. Minu lemmiktegevus oli kalimba tegemine. Kuigi alguses olin ma eri riikidest pärit õpilaste rühmadesse kokkupaneku svastu nüüd pean tunnistama, et see oli hea mõte. Ma õppisin kuidas võõraste inimestega sõbraks saada ja suhelda, mis oli mulle enne projekti väga raske.
Mulle meeldis kui mu majutusperele tuli külla peresõber, kes oskas inglise keelt. Ma sain oma perega lihtsamalt rääkida ja Eestit tutvustada.
Itaaliast tean nüüd, et nad lähevad väga hilja magama, nad ei pane pitsa peale rohkem kui kolm lisandit ja tuunikala pasta on väga hea.
Arvan, et projektis osalemine arendas mu suhtlemisoskust, orienteerumist, tähelepanelikkust ja iseseisvust.
-----
See projektinädal andis mulle iseseisvust, kuna ma viibisin terve nädala võõras peres, võõras kultuuris ja võõras riigis. Ma ei kahetse seda otsust, et ma siia projekti tulin. Ma kohtusin uute ägedate inimestega ja uue ägeda Itaaliaga.
Muidugi õppisin ma asju Itaalia ajaloo kohta, aga ma ei usu, et see nii tähtis mu tulevikuks oleks. Kõige tähtsam asi mis ma õppisin oli see, et kui sa tõesti tunned ennast halvasti, ebakindlalt ja kurvalt (koduigatsus) siis pole mõtet selle üle vinguda. Sellega rikud sa lihtsalt ära teiste tuju ja ka sinu tuju läheb palju halvemaks kui sa ennast haletsed. Kui sa tõesti viibid 2000 kilomeetri kaugusel enda koduriigist ja linnast, siis ei ole midagi teha kui lihtsalt püüda enda tuju tõsta ja nautida seda ägedat nädalat uues riigis.
Ma sain teada seda, et muusika on põhimõtteliselt tõesti KÕIGEGA seotud.
Enda kohta õppisin ma seda, et ma saan hakkama paljudes olukordades, mida ma tõeliselt kardan. Õhtul enne reisi ei saanud ma magada, sest ma ei tahtnud hommikul Itaalia poole sõitu alustada. Ma ei tahtnud enda perest “lahku minna”. Aga Itaalias tekkis mul uus pere, uues riigis. Esimene kord kui ma neid nägin kallistasid ja musitasid nad mind juba, nagu nad oleksid mind terve elu teadnud. Ja see pani mind tundma, nagu ma oleksin kodus. Ma õppisin enda kohta ka seda, et mulle meeldivad koerad. Enne seda reisi olin ma valmis minema teisele poole teed, sest mulle tuli vastu koer, rihma küljes või mitte. Võibolla tekkis mu kiindumus ainult Itaalia koerade vastu, kes teab.
See projekt arendas minus palju omadusi ja oskusi. Näiteks inglise keel, koostöö, iseseisvus, hirmude ületamine. Kõige rohkem arendas see minus ikkagi iseseisvust.
Mulle meeldis kõige rohkem päev Roomas, sest ma nägin asju ja kohti mille nägemisest ma olin unistanud.
Ma arvan, et kõige rohkem õppisin ma sellel päeval Rooma ajaloost (muidugi), ja Rooma kuulsatest ehitistest nagu Pantheon, Colosseum, Hispaania trepid jne jne. Samas õppisin ma sellel päeval ka sellepärast kõige rohkem, sest ma huvitusin sellest. Võibolla oleksin ma ka ikka ajaloo tunnis õpetajat kuulanud ja kaasa rääkinud, aga Roomas nägin ma neid ehitisi enda silmadega. See oli võimas võimalus.
Mulle jääb alatiseks meelde Paolo ja ta pere. Nad olid imeliselt lahked inimesed kelle juurde ma alati tagasi läheks. Olukordadest jäävad mulle meelde paljud, aga üks on see, kui me jõudsime viimaks, pärast 10 tundi reisimist rongijaama, kus meie majutuspered meid ootasid. Rene ja Lauri olid valinud väljumiseks varuväljapääsu. Kuna see oli varuväljapääs siis seal kohas platvormi ei olnud. Me kõik hüppasime enda 10 kiloste kohvritega kividele. See olukord meenutas natukene pangaröövi. Kindlasti jääb mulle ka meelde hüvastijätu pidu. Seal tantsiti, söödi ja naerdi. Aga meil eestlastel ei olnud aega lõbuks. Meie vaatasime maailmameistrivõistluseid jalgpallis. Kui meil viimaks tuju tagasi tuli, siis me tantsisime, tantsisime ja tantsisime veel.
Midagi uut ma ikka Itaalia kohta tean. Nende pitsa valikud on kas kartul või tavaline juust ja tomat. Kartuli pitsa on siis pitsa friikartulite ja viineritükkidega. Nad annavad sulle alati hiigelsuured portsud. Nad söövad väga palju saia, hommikusöögiks, lõunasöögiks ja õhtusöögiks pasta kõrvale. Kui ma reedel päeva enda peretütrega koolis veetsin siis oli neil religiooniõpetus ja kui ma ütlesin neile et ma ei ole usklik, siis oleks nad nagu keele suust kaotanud. Usk on nende jaoks vägagi tähtis. Natuke nüüd ka ajaloost. Minu jaoks oli huvitav see, et vanasti pandi iga päev Colosseumi seinale marmortahvlil uudised. See tähendab seda, et iga päev pidi keegi ka uuele marmortahvlile uudised kirjutama, sest iga päev ju uudised muutuvad. Üks asi mis mind Itaalias olles hirmutas oli see kui palju kerjuseid seal oli. Igal tänaval oli uus vanamutt enda Jeesuse topsiga, kanepi lõhn juures. See oli hirmus kuidas nad tulid põhimõtteliselt otse sinu ette ja raputasid enda topse. Ma tundsin nendel hetkedel ennast väga ebamugavalt.
Pärast seda projektireisi hakkasin ma isegi rohkem austama ja väärtustama seda mis mul on. Näha seda kuidas inimeste kodud ongi puude all ja tänavate peal, seda oli kurb vaadata. Aga ma väärtustan ka väga seda, kuidas mulle anti see võimalus siin projektis olla. See oli imeline nädal ja ma olen nii õnnelik, et ma kohtusin nii imeliste inimestega.
---
Novembri lõpus oli mul tore võimalus käia Erasmus+ projektiga Itaalias. See oli väga eriline kogemus ja ma olin väga põnevil selle reisi eel!
Eesti kui Põhja-Euroopa väikese riigi elu võrreldes Itaaliaga Vahemere ääres on ikka päris erinev. Kõige meeldejäävam oli muidugi Rooma linn, aga me käisime ka Vatikanis, Tivolis ning üheks nädalaks oli meie koduks hoopis linnake nimega Cisterna di Latina, kus meie tegutsesime kohalikus koolis ja ööbisime kohalikes peredes.
Päris huvitav oli, kuidas nende kool välja nägi. See ei olnud nii kaasaegne kui meie kool, õpetajad olid nagu õpetajad ikka, aga itaallased olid hästi lahked ja sõbralikud. Meile olid korraldatud projekti töötoad, aga me käisime ka tavalistes tundides, koolis olid lapsed väga avatud, aga kahjuks tunnis korda ei olnud, kõik tegid seda, mis meeldis.
Mis ma sellest reisist siis õppisin? Esiteks seda, et Itaalial on vägev ajalugu, seal on igal sammul olulisi monumente, hooneid, kirikuid jms, mis olid väga hästi säilinud. Itaalia on täis turiste, aga itaallased ise ei oska väga hästi inglise keelt. Sellegipoolest saime suheldud, sest kasutasime Google Translate’i abi. Kindlasti arendas see nädal päris palju minu inglise keele oskust. Tegelikult sain enda kohta kinnitust, et oskan piisavalt inglise ja ka saksa keelt rääkida, et võõras keskkonnas hakkama saada.
Selle rahvusvahelise projekti juures meeldis mulle, et asjadest räägiti lihtsalt ja arusaadavalt. Mul oli hea meel, et ma oskasin inglise keelt sellisel tasemel (inglise keel ei ole minu esimene võõrkeel koolis), et ma sain kõigest aru ja kõigest osa võtta. Projekti tegevused olid huvitavad ja sain nii teadmisi kui praktilisi kogemusi. Kõige rohkem meeldis mulle pilli tegemise töötuba, kus me meisterdasime pilli nimega kalimba. Üldse oli põnev avastada seoseid muusika ja tehnoloogia vahel, helide tekitamine erineval moel ja erinevate pillidega oli väga huvitav teadmine ning mulle jäi meelde, et beebidele on hea rahulikku muusikat lasta.
Väga tore ettevõtmine oli päev Roomas, nägime palju suuri ja vanaaegseid ehitisi. See oli päris tore idee, et kõik grupiliikmed tutvustasid omavahel erinevaid Rooma vaatamisväärsusi, nende ajalugu ja huvitavaid fakte. Kõndisime täiega palju ringi ja saime teadmisi ajaloost ja tänapäevast. Praktiliselt kõndimine läbi Rooma ja filmisime selle ka üles. Meelde jäid rongiga sõit, Rooma ehitised, näiteks Colosseum ja Villa Adriana, kus olevat olnud Julius Caesari suvekodu, see kui palju turistipoode oli igal pool, kus me käisime. Tänapäeva Itaalias oli ka uuemaid maju, tõesti, kõik majad ei olnudki vanaaegsed.
Itaallaste kohta sain teada, et nad on väga sõbralikud ja peres ööbides sain võrrelda, kuidas erineb Itaalia perekond Eesti perest. Itaalased naeratavad alati ja nad on kohutavalt lahked. Tegelikult itaallased ei söögi ainult pitsat ja pastat, neil oli iga päev uus roog laual ja need toidud maitsesid väga hästi. Tõeline avastus minu jaoks oli kindlasti gelato (jäätis Itaalias), see maitses imehästi. Itaalia koolis ei pakutud koolitoitu ja lastele pandi toit kodust kaasa. Enamasti oli toit hea, ainult mõnikord oli sai kõvem kui telliskivi.
Meelde jäävad teised selle projektiga seotud riikide esindajaid, eriti poolakad, nad olid väga naljakad ja toredad ning oskasid väga hästi inglise keelt. Meie Eesti tiim oli lõbus ja me klappisime hästi.
Muidugi jääb meelde ka pere, kelle juures ma elasin terve nädala ja nende poeg Robert. Käisime nendega mitu korda Vahemere ääres ja ka Bowlingut mängimas.
Kindlasti lähen veel kunagi Itaaliasse ja jätkan innukalt inglise keele õpinguid!
Üleüldiselt oli väga korda läinud reis. Aitäh selle võimaluse eest!
Ciao!
---
Ma ei oleks nainud tavalist Itaalia pere elu ja kooli elu ning igapäeva tegevusi, sest see on teistsugune kultuur Eestist.
Ma võtan tulevikku kaasa selle, et arvestan inimestega rohkem (ma mõtlen aega), sest neil on ajaga teistsugune planeering.
Ma õppisin rohkem inglise keelt. Ma sain teada erinevate ehitiste ajaloo kohta ja nägin ka ühte huvitavat pilli, mida pole kunagi nainud. Selle nimi on lauto.
Ma sain enda kohta seda, et olen julge ja suudan hakata võõrastega rääkima. Ma hakkasin ka enda ilu selle reisi juures hindama, mida ma väga ei tee.
Kõige rohkem arendas see nädal minu inglise keele oskust ja mu perfektsionismi mu enda sees, st seda et kui me tegime pilli või mingeid asju, siis ma tahtsin, et kõik oleks täpselt perfektne, lihtne ja hästi kunstiline.
Mulle meeldis robotit programmeerida ja teha videoid Roomas. Programmeerida, sest mulle meeldis kasutada oma loovust ja panna Naod rääkima ning kõige parem tunne oli see, kui ma sain näha lõpptulemust. Videoid teha Roomas, sest mind huvitas ehitiste ajalugu ja see oli naljakas.
Mulle jääb kindlasti meelde poolakas, kohvi joomine hommikul, et see oli mu esimene projektireis ja see, kui ilus saab olla Rooma.
Itaalased on vaga elavad (Eesti lapsed pole vist kunagi nii rõõmsad ja elavad ja see on kindlasti teistsugune). Mu isa ütles mulle paar nädalat enne reisi algust et itaallased ei pruugi rääkida inglise keelt nii hästi kui meie. Ma vastasin talle: ,,Küll nad räägivad, ma usun, et see tüdruk peaks ikka oskama.'' Ja siis kui me reisil olime sain ma aru, et vist oleks pidanud ikka Laurit uskuma ja ma ei arvestanud sellega.
See reis jääb mulle südamesse ja ma arvan, et kui seda eelnevat lugeda, siis on aru saada, mida ma endaga tulevikku kaasa võtan. Ma arvan et mu põhilause on see - mind võib palju asju ees oodata ja ole nendeks valmis! Ma sain aru et see lause kõlab, nagu ma kirjutaks horoskoopi, aga nii see on!
Ja lõpetuseks Lauri Kõlametsa legendaarne projektinädala ülevaade, kus põimitud ajalugu, inimesed, emotsioonid, ajastud, elud ja lood.
Meie partnerkool L'Istituto Comprensivo Leone Caetani di Cisterna di Latina asub Itaalias Lazio maakonnas, mida Eestis võiks võrrelda Harjumaaga, kuna samas Lazio maakonnas asub ka pealinn Rooma. Kui Harjumaa võrdlust jätkata, siis võiks öelda, et Cisterna Di Latina (37000 elanikku) on justkui kauguse mõttes Keila. Piisavalt väike, kuid kõik vajalikud infrastruktuuri osad on olemas (haiglad, gümnaasiumid, tootmishooned, isegi Lidl jne). Lisaks, Itaalia rongiliiklus on teistsuguse võimekusega kui Eestis ning kiirused ulatuvad 160 km/h. Rong sõidab pealinna 60km vahemaa läbi natuke üle poole tunniga.
Latina piirkond Itaalias on iidne soine ala, mille kuivendamist alustas Julius Caesar ning lõpuni viis selle töö Mussolini, et vähendada sääskede levikualasid ning sellega kaasnevat suremust malaariasse. Viljakate muldadega ala on tänapäeval Euroopa üks suurimaid kiivi eksportijaid.
Teises maailmasõjas pommitati linn maatasa. Ajaloolisi hooneid on taastatud ja alles vähe. Peamiseks vaatamisväärsuseks on linna keskel paiknev 1560. aastal valminud Caetani palee, mis praegu täidab linnavalitsuse esindushoone rolli. Kuna Cisterna di Latinas suurtes kogustes käega katsutavat ja silmaga haaravat ajalugu näha pole, siis on ka linn sellest tulenevalt turistide seas vähepopulaarne. Tavaline turist eelistab ikka Itaalia rannikut või siis Toscana päikese all laiuvaid viinamarjaistandusi ning oliivipuude põlde imetleda. Võimalike turistide vähesusest kõneleb ka tõik, et näiteks booking.com lehel oli pakkuda kogu linna kohta üks eraalgatuslik majutus.
Cisterna di Latina on spordi poolest kuulus kui võrkpalli linn, kus esindusmeeskond Top Volley Cisterna hoidis meie sealoleku ajal Itaalia superliigas viiendat kohta. Kuid selleks, et minna Itaalias võrkpalli tippliiga mängu vaatama tuleb pileti eest välja käia vähemalt 25€. Minul jäi seekord võrkpallielamus tajumata. Küll piilusin pisut läbi klaasi halli ning publiku emotsioonide järgi ei jää Itaalia seitsmes mängija väljakul (publik) alla Eesti võrkpallipublikule. Trummid, pasunad, plakatid ja vali möll, kõik omal oli kohal.
Meie Itaalia partnerkooli liikumisõpetaja Antonio, kes lööb ka projektitegevustes kaasa, sarnaneb meie kooli Margusega, sest jälgib huviga kohalikus spordis toimuvat ning lisaks tugevale võrkpallihuvile on ta hästi kursis ka korvpallis toimuvaga. Nii teatas ta kohe meie saabumisel, et õige, Eestist on meil hetkel mängimas kaks poissi - Seria A-s Joonas Riismaa Happy Casa Brindisi klubis ning Seria A2-s Agrigento Fortitudos mängiv Mait Peterson.
Kultuuriliselt on minu jaoks Itaalia ikkagi väga erinev maa. Töötamise tempo on teine. Pärast seitset aastat erinevates projektides osalemist üllatun endiselt Vahemere riikide kolmetunniste lõunasöökide peale ning selle üle, et pärast nii pikka koosviibimist liigutakse kooli tagasi õppetööd tegema. Isegi minul tuli korraks uni peale kui proovisin motiveerida oma kooli õpilasi keskenduma kell 17:30 programmeerimisele.
Minul endal on veel palju õppida, et teiste kultuuridega silmapilkselt kohaneda. Eestis muidugi nii hilistel tundidel sellist asja naljalt ei kohta. Isegi kui koodikirjutamise väljundiks panna 10 tuhat eurot maksva humanoidroboti Nao tantsu liigutusi tegemine. Nao on muidugi tore robot. Olen vaikselt mõelnud, et kas peaks Tartu Raatuse Kooli ka sellise tegelase muretsema, aga siis tekib mul küsimus, et kes selle robotiga tegutsema hakkab ja millistes tundides Nao potentsiaali saab kõige paremini rakendada. Nao tuleviku suhtes olen Tartu Raatuse Koolis samuti skeptiline, kas pärast inimkapitali lahkumist leiab ta uuesti oma väärt koha uute töötajate südames.
STEAMus projekti raames on muidugi ime, et me Itaaliasse saime üldse õpilastega minna, sest pärast projekti hindamist ei rahastatud Itaalia mobiilsust, aga kuna kuues partner Hispaania loobus projektis osalemast ning Itaalia oli nõus võtma üle Hispaania mobiilsuse tegevused, siis saigi osaks antud töine nädal koos meie 5. ja 6. klassi õpilaste Kirke, Marta, Ursula ja Villem Erikuga.
Lisaks eelnevale olen kindlasti uhke meie kooli õpilaste üle, kellega koos veetsime ühe pärastlõuna Roomas vaatamisväärsustega tutvumiseks. Miks? Sest iga külastatud vaatamisväärsuse ajaloolise tausta kohta uurisid õpilased ise ning tegid kogu seltskonnale väikese tutvustava sissejuhatuse. Antud päeva jääb alatiseks meenutama kooli Youtube’i kanalis olev paarikümne minutiline videolõik. Lisaks tehnoloogia ja muusika omavahelistele seostele said siit projektist õpilased endale külge ka ajaloopisiku.
Käelise tegevuse poolest nõudis õpilastele projektinädala jooksul suurimat väljakutset kalimba meisterdamine. Instrument, mille eelkäija on arvatavasti Ida-Aafrika Zambezi jõe aladelt pärit kolmetuhande aasta vanune “mbira”. Praeguse kuju ja kõlaga kalimba on pärit ja kasutuses Kariibimere piirkonna rahvamuusikas.
Meie õpilased said instrumendi valmis esimeste seas. Kuna, aga pilli tuli ehitada teatavas järkjärgulises struktuuris, mille olid ette seadnud Itaalia õpetajad, siis oli meie õpilaste imestuse kohaks loovuse vähene kasutamine õppetöös. Praktiseerin ise ja näen seda ka teiste õpetajate töös, et meie haridussüsteemis antakse õpilastele pigem õppevahendid ette ning lõpliku toote peavad õpilased kirjelduse või näite abil ise looma. Antul juhul sooviti teostada täpselt ühesuguseid vabrikutooteid.
Lisaks kohtasin ka teistes töötubades hetki, mil iga tekkinud jäätme järel käis imekiirelt kohalik õpetaja neid kokku korjamas. Mingil hetkel juba keeldusin, sest meie kultuuris on tavaks mõte, et “sinna kuhu häda teed ei jäta sa pükse” - tõlgituna, enda järel tuleb koristada. Itaalia ühiskonnas, milles pojad antakse emadelt üle tulevastele naistele, on see siiski juurdunud paratamatus, et kõik tehakse ette ja taha ära.
Kõigele eelnevalt mainitud põnevatele muusika ja tehnoloogiaga seotud töötubadele, milles õpilased osalesid, jättis mulle ka väga sügava mulje Itaalia muusikainstrumentide muuseum Roomas, kus lisaks suurele flöödi ja klaveri eelkäijate kollektsioonile oli väljas ka imetlusväärne valik 17.-19. sajandi tänapäevase kitarri eelkäijaid. Instrumendid, millel on komponeeritud väga palju klassikalisele kitarrimängule mõeldud muusikat. Olles tegutsenud 17 aastat kitarriõpetajana, meenub mulle kohe kolm suuremat Itaalia kitarrile muusikat kirjutanud heliloojat, kelle repertuaari ei jäta vahele vist ükski klassikalise kitarri õpilane. Elagu Matteo Carcassi, Fernando Carulli ja Mauro Giuliani!
Lähemalt partnerkoolist
L'Istituto Comprensivo Leone Caetani di Cisterna di Latina’s õpib 1200 õpilast. Kuna Itaalia pole just tuntud “mammutkoolide” ehitamise poolest ning rikkalik ajalugu on võimaldanud kinnisvara rajada igale poole, siis peab ka partnerkool läbi ajama väiksematel pindadel ning õppetöö toimub kümnes erinevas hoones. Koolimajad on jagatud lasteaia, algkooli (scuola primaria/ scuola elementare: 6.-10. aastastele) ja põhikooli astmete vahel (scuola secondaria di primo grado/ scuola media: 11.-14. aastastele).
Kõik hooned asuvad 5 km raadiuses, kuid õnneks ei pea õpilased rändama ühest hoonest teise, vaid seda teevad õpetajad. Rääkides õpetajatest, siis neid on koolis 200. Lasteaias töötavad ühes klassis (meie mõistes “rühmas”) kaks õpetajat ja täistööajaga on nende koormus mõlemal 25 tundi nädalas. Algkoolis annab õpetaja 22 kontakttundi ja põhikoolis 18. Õppeaasta algab septembri teisel täisnädalal ja lõpeb juuni esimesel täisnädalal.
Võrreldes Tartu Raatuse Kooliga (5%), on Itaalia partnerkoolil ainult 2% õpilasi, kes ei räägi emakeelena riigikeelt.
Vanemad on kohustatud käima lasteaias ja algkoolis õpilastel kooli väravas järel. Alates põhikoolist võivad lapsed iseseisvalt kooli ja koju liikuda.
Pärast õppetööd pakub kool ka spordiringe, tehnoloogia, loodusteaduste ja draamaringe ning lisaks võimaldatakse õpiabi tunde. Koolil endal on peamine fookus suunatud hetkel kaasatusele ja robootika õppele.
Koordinaator Adriana di Muro
L'Istituto Comprensivo Leone Caetani di Cisterna di Latina rahvusvaheliste projektide koordinaator Adriana di Muro õppis Rooma Ülikoolis bioloogiat ning Siena Ülikoolis keemiat ning kosmeetika tehnoloogiat. Lisaks loodusõpetuse ja bioloogia tundidele tegeleb Adriana kodus ka kosmeetika toodete arendamisega ning paar-kolm korda aastas saab ta kosmeetika ettevõtetelt tööpakkumisi. Seni on ta veel keeldunud erasektoris töötamast, mis ei võimaldaks panustada oma perekonda ja vaba aega, kuigi palgad on 2-3 korda kõrgemad kui avalikus sektoris.
Kõigele lisaks peab Adriana arvestama veel kosmeetiliste toodetega kaasnevate riskidega, sest kui toode paisata turule, peab iga teadlane oma toodete eest vastutama. Pere on Adriana jaoks esikoha. Nii palju kui Adrianal on oma kiire elutempo kõrvalt vaba aega, soovib ta selle sisustada jõusaaliga või lugeda raamatuid.
Täpsemalt saad projektist lugeda siit.
Vaata ka STEAMus Itaalia projektinädala fotogaleriid ja videosid (1. osa ja 2. osa) Eraldi video valmis Rooma vaatamisväärsustest, mida õpilased ise tutvustasid.
