Erasmus+ projekti Teaching, Improving And Training Through Literacy Education (TITLE) 2023. aasta esimene õppimisnädal õpilastele toimus 6.-10. märtsini Itaalias, Barbarano Mossano külas asuvas Istituto comprensivo Ramiro Fabiani koolis. Koos partneritega Portugalist ja Horvaatiast osalesid seal ka meie kooli õpilased.

Kõik õpitegevused olid moel või teisel seotud Mario Lodi raamatu „Storie di sassi“’ga (loe selle ingliskeelset versiooni siit), mida kõik projektinädalal osalejad pidid juba eelnevalt lugema ja selle põhjal koduseid ülesandeid (nt joonistused, ristsõnad) täitma. 

Lisaks Barbarano Mossano koolile töötati ka Albettone koolis, samuti kohalikus raamatukogus, kus valmisid „Storie di sassi“ põhjal väikesed süleraamatud ning Cornuda linnas asuvas trükikunsti muuseumis, kus lisaks praktilisele töötoale tutvustati õpilastele muuseumi, arhiivi, raamatukogu, trükikoda ja galeriid. Õpilastel oli võimalus arutleda lugemise üle digiajastul. Osaleti kunsti- ja ajalootunnis, kaunistati kive ja õpiti tundma erinevaid maitsetaimi. Külastati ka Treviso linna ning üks päev pühendati Veneetsia külastusele. 

Õpetajatel õnnestus külastada ka Vicenza piirkonna kõige mõjukama kohaliku ajalehe "Il giornale di Vicenza" toimetust, kus kohtuti lehe peatoimetaja Marino Smiderlega. Samuti külastati ka Vicenza peamist avalikku raamatukogu Biblioteca Civica Bertolianat. See on Veneetsia Biblioteca Marciana ja Padova ülikooli raamatukogu järel Veneto maakonna suuruselt kolmas raamatukogu ja see asub Palazzo San Giacomos. Barbarano Mossano algkoolis tutvuti ilma koolikottideta kooli programmiga ja veebisilla vahendusel kohtuti Jennifer Serravalloga, kes kõneles kirjutamise strateegiate meetodist. Veebi vahendusel toimus kohtumine ka Mario Lodi sõbra Barbara Bertolettiga. Räägiti Mario Lodi elust ja tööst.

Läbivaks jooneks kogu nädala vältel oli õppimine läbi joonistamise, lugemise ja koostöö. Osalejatele tutvustati Itaalia riiki ja kohalikku kooli. Kunsti ja ajaloo tundides käisid külalisõpilased koos vastuvõtvate õpilastega. 

Peamised oodatavad tulemused olid lugemis- ja tekstimõistmise pädevuste arendamine, samuti kriitiline lähenemine loetud raamatutele, meeskonnatöö, esinemisjulguse, loomingulisuse ja suhtluspädevuste areng. Nädala jooksul kasutatud õppemeetoditest ja -vormidest võib ära märkida esitluse, koostöise õppe, töötoad, loovkirjutamisel, kuulamise-vaatlemise-kogemise.

Nüüd aga loeme lähemalt, mida Itaalias toimunu kohta on öelda meie kallitel õpilastel, kes sellel õppimisnädalal osalesid.

---

Projektis osalemine andis mulle kindlasti juurde julgust, sest mulle ei ole kunagi meeldinud kellegagi vabatahtlikult rääkima minna, aga selles projektis pidin seda väga palju tegema. Kindlasti pani projektis osalemine proovile ka mu suhtlemisoskuse, sest minu majutaja ja tema perekond ei osanud väga hästi inglise keelt. Vahepeal pidime isegi Google Trantslate’i ja kehakeelt kasutama, mis oli juba omamoodi kogemus.

Esiteks avardus minu silmaring - sain teadmisi uue kultuuri, uue riigi ja kommete kohta.
Tuleb teha korralik ettevalmistus oma riigi kohta, et seda teistele tutvustada. Samuti ôppisin seda, et igas olukorras on vôimalik hakkama saada. Ka siis, kui nt keeleoskusest puudu jääb.

Itaallaste kohta sain teada seda, et nad ei joo kraanivett, suitsetavad väga palju (vähemalt nii mulle väideti) ning seda, et nad on kõik väga sõbralikud (minu majutajad käisid iga poole tunni tagant küsimas, et kas mul on ikka kõik korras). Lisaks seda, et nad söövad VÄGA palju (eriti saia). Me sõime peaaegu igal õhtul neljakäigulist õhtusööki. Mul oli õhtuti kõht nii täis, et mõtlesin kas ma suudan üldse laua tagant püsti tõusta.

Enda kohta sain teada seda, et uute inimestega suhtlemine ei olegi nii raske nagu ma algul arvanud olin. Ma arvan, et nädala jooksul arendasin ma kõige rohkem oma inglise keele ning suhtlemisoskust.

Tegevustest, mida me koolis tegime meeldisid mulle kõige enam maalimise töötuba ning vürtside töötuba, sest nendes töötubades saime me endale midagi mälestuseks koju kaas teha.

Tegevustest mida me oma majutajatega tegime jäid mulle kõige enam meelde päev Veronas, grillpidu ning õhtusöögid restoranides, sest siis olime me kõik koos ning sai väga palju nalja. Tutvusin inimestega, kellega ma poleks tõenäoliselt ise mitte kunagi rääkima läinud.

Mulle jäävad kõige enam meelde päevad, kus me Barbaranost väljas käisime, sest just need päevad olid kõige huvitavamad. Kõige rohkem meeldis mulle päev Veneetsias, sest see oli minu jaoks kõige erilisem. Mulle meeldisid kanalid, mis mööda linna voolasid, gondlid ning tegelikult terve see linn. Kindlasti jääb mulle meelde ka see, kuidas me Mailiisi, Karoli, Kaarupi ja Ingelaga gondliga sõitmas käisime, sest see oli meie kõigi jaoks (peale Mailiisi) täiesti uus kogemus.

Sain teada, et järgmine kord Itaaliasse minnes tuleks enne kindlasti plaan paika panna ja lahtioleku aegu uurida, sest peaaegu kõik kohad kuhu me päeva jooksul minna tahtsime olid suletud, aga see oli tegelikult meie enda viga.

Nagu juba varem ütlesin, andis sellel projektinädalal osalemine mulle juurde enesekindlust, arendas minu keeleoskust ja suhtlemisjulgust. Sain tutvustada oma maad ja kombeid. Kindlasti tekkis suurem huvi itaalia keele vastu, sest mulle meeldib nende muusika ja tahaksin aru saada, millest nende laulud räägivad.

---

Projektinädalal osalemine andis mulle võimaluse suhelda paljude uute inimestega. Kui niisama ise reisile minna, tõenäoliselt ei tekiks sellist hetke, kus pean suhtlema igapäevaselt terve päeva teiste riikide õpilaste ja inimestega. Isegi kui itaallastel oli inglise keelega rohkem raskusi, üritasid nad ikka minuga alati suhelda ja minu kohta küsida.

Ma õppisin siit, et alati ürita suhelda välismaa õpilastega, kuna sellist kogemust tuleb ette harva. Isegi kui keeleline blokk on üsna suur, saab mingil viisil ikka lõbusalt aega koos veeta.

Ma sain näha Itaalia loodust, kuidas inimesed omavahel suhtlevad, proovida nende toitu, mis oli tõeliselt maitsev, kuigi sai hakkas lõpuks täiega üle viskama. Huvitav asi, mida ma teada sain on see, et itaallastel ei tule enamikel pudelitel korgid ära. Sain teada kui kiiresti võib maanteel sõita.

Enda kohta õppisin, et ma olen võimeline hakkama saama välisriigis, mis on väga erinev mu kodukohast. Koduigatsust oli küll vahepeal, aga kui ma saaksin, läheksin tagasi. Ma sain teada, et itaallased on väga suhtlevad inimesed ja mulle meeldis käia nendega õhtuti tunde restoranis istumas, see õhkkond ja suhtlus oli väga tore.

See projekt arendas kindlasti minu suhtlusvõimekust inglise keeles. Õppisin suhtlema täiesti võõraste inimestega, kellest mitte ühelgi ei ole emakeeleks inglise keel.

Projekti tööpäevadel meeldisid mulle kõige enam väljasõidud Trevisosse ja Veneetsiasse. Koolis meeldisid mulle kõige rohkem kivide värvimine ja Tipoteca külastus. Kõige vähem meeldis mulle enda majutajaga tunnis istumine, kuna me passisime lihtsalt telefonis ja millestki aru ei saanud.

Mulle kindlasti jääb Itaaliast meelde see esimene sõit Treviso lennujaamast Barbaranosse. Bussiga sõites need emotsioonid, mida ma Itaalia loodusega kogesin. Mägede nägemine igapäevaselt oli üks mu lemmikasju. Rongidele kiirustamine Veneetsia reisile minekul ja see suur kaos seal Veneetsia rongijaamas kui me ei teadnud kuhu rongile minna, jah see jääb meelde. Veneetsia rong oli ääreni täis ja seal palavas hilinevas rongis istumine oli ka meeldejääv osa.

Esimesel õhtul käisin ma oma majutaja, Karola, Marleeni ja Miina peredega söömas. See oli esimene kogemus Itaalias, kus istusimegi maha ja nautisime õhkkonda, ajasime juttu ja jagasime häid emotsioone. Saime süüa itaaliapärast serrano sinki, juustu ja erinevaid kastmeid. Muidugi oli toidu juures meeletus koguses saia.

Kindlasti andis sellel projektinädalal osalemine mulle võib-olla ainsa kogemuse elus, kus ma sain elada vahetusperes, süüa toitu mida Eestis pigem ei sööda. Need imelised mäed, mida aknast nägin ja palmid mis aedades kasvasid. Need inimesed jäävad meelde kogu eluks. Sain tuttavaks ühe Portugali tüdrukuga, kellega esimesel koolipäeval juttu ajasime. Tema jääb kindlasti meelde.
Kindlasti on mul nüüd lihtsam suhelda välisriikides ja mu inglise keele oskus on arenenud.

---

Selliste projektinädalate juures on alati kõige erilisem osa kohalik elu ja ise sellest osa saamine. Elada nädal kellegi teise kodus, käia nende koolis, kuuluda sinna kultuuriruumi, see on miski, mida ei ole teistmoodi võimalik kogeda.

Muidugi on alati midagi koju kaasa võtta. Peale tüüpiliste kultuuriteadmiste jääb minu südamesse alati väike Barbarano, millel oli niivõrd mõnus kogukond. Kindlasti ka Trevisos veedetud aeg ja meeleolukas Veneetsia… Teadmiste poole pealt sain projekti põhiteema ehk kirjanduse kohta nipet-näpet teada trükimuuseumis, aga eks õpitakse iga käed küljes ehk nüüd tean, kuidas kasutatakse trükimasinat. Samuti käis mitu korda läbi kuulsa arhitekt Andrea Palladio nimi, kelle üle itaallased uhkust tundsid, kes lõi Vicenzas asuva Villa la Rotonda ning mitmeid muid tuntud ehitisi. Nägime palju kunsti ja muusikat, mis oli vahva ja neile omane. Toidu poolest on ciabatta balsamiäädikaga väga hea kombo. Kultuurišokiks olid aga friikartulid pitsa peal, mida mina ikkagi ei eelistanud.

Samuti oli huvitav fakt, et Purga (vt Karola Purga) on Itaalias kõhulahtistifima. Arendasin ka endas mõningaid oskusi. Üks aspekt oli kindlasti orienteerumine uues ja suures linnas. Kuigi enamasti läks sellega hästi, siis Veneetsias tegime ühele sillale neli tiiru peale ja sõrmusepoodi ikkagi üles ei leidnud. Seal õppisin ka, et võbolla peaks vahepeal kaarti usaldama, mida ma tavaliselt ei toeta.

Kindlasti ka kohanemisoskus, kasvõi uues voodis magamine või teistsugune hommikurutiin.

Enim meeldisid väljasõidud nii Trevisosse, kui ka Veneetsiasse, need olid lihtsalt niivõrd meeleolukad nii üldpildis kui ka väikestes hetkedes ja olukordades. Näiteks oli väga äge oli olukord, kui viibisime karaokeõhtul ja alguses oli veel vaikne, inimesed olid koondunud ruumi äärtesse, kuigi muusika mängis. Kuidagi spontaanselt ilmus Ingela majutaja ehk Davido tantsupõrandale ja he went all out. Väga hea esitus, muljetavaldav. Hiljem selgus, et ta tantsib seitsmendat aastat hiphoppi.

Samuti oli kogu Veneetsia trip toredalt kaootiline, Karola garanteeris endale armastuseõnne, käisime pea laiali otsas mööda tänavaid, naersime, nutsime ja nautisime. Samuti sõin kõige paremat lasanjet, mida kunagi söönud olen, kirss tordil. Kindlasti jään väga igatsema oma majutuspere, kes mind nii soojalt vastu võttis ja kellele väga tänulik olen.

Projektil on kindlasti mõju tulevikus kuhugi kandideerides, kus seesugused projektid tulevad kindlasti eelisena. Aga see selleks, need kogemused mis mul on, need on päris, kõik see mis ma tegin, nägin ja sõin, see jääb minuga ja see on asendamatu.

---

TITLE projekt ei olnud minu esimene kogemus ERASMUS+ projektidega, küll aga oli see minu esimene kogemus projektinädalal pere juures elamisega. Olen selle eest tõeliselt tänulik ja arvan, et võõra pere juures elamine andis mulle midagi, mida ilma selle projektita oleks olnud väga raske saada. Nimelt arendas see minu kohanemisvõimet. Teiste inimeste juures elamine tõi mind äkitselt mugavustsoonist välja ja sundis mind suhtlema inimestega keelebarjäärist ja kultuurilistest erinevustest hoolimata.

Mind üllatas aga see, kui hästi ma selles olukorras tegelikult hakkama sain. Ma ei oodanud otseselt projektireisile minnes, et mul majutajatega mingeid probleeme tuleks, aga samuti ei oodanud ma seda, kui lähedaseks ma nendega lõpuks sain. Pere ema ja isa ei rääkinud väga inglise keelt, aga Chiara, kes oli varem mitmes sarnases projektis osalenud, oli väga hea tõlkija, ja koos sai veedetud mitu lõbusat õhtut söögilaua ääres.

Üks tore mälestus: arutasime perega palju Itaalia ja Eesti sarnasustest ja erinevustest. Pereisa Stefano on väga tark mees ja tihtipeale ei olnud kummalgi meist piisavalt head inglisekeelset sõnavara, et soovitud teemadel rääkida. Nii me siis võtsime ühel päeval kasutusele Google Translate’i programmi ja proovisime teha nii, et kui mina eesti keeles translate’i räägin, tuleb sealt itaaliakeelne jutt välja. Plaan töötas itaalia keelest eesti keelde tõlkides, aga vastupidi mitte. Eesti keelest itaalia keelde rääkides tuli trantslatest välja täielik jama ning pidime üritusele käega lööma. Küll aga sai sellest palju nalja!

Projekti sisutegevustest meeldisid mulle kõige rohkem erinevate linnade külastamised, aga eriti Treviso. See oli üliarmas Itaalia linnake, kus ringi kõndides sai tunda tõelist kevade hõngu. Kõige õpetlikum sisutegevus oli minu jaoks trükikoja külastamine, õppisin lähemalt trükikunsti ajaloost, sain teada, mis on movable type ja sain seda isegi praktiseerida.

Muidugi ei saaks ma Itaaliast rääkida rääkimata sealsest toidust. Juba esimesel päeval viidi mind ja veel mõningaid eestlasi perede poolt õhtust sööma. Seal pakuti meile erinevaid kastmeid, juuste ja serranot, mida saia peale panna. Õppisin, et kange juust ja mesi sobivad imehästi kokku. Väikese šokina tuli mulle aga see, kui palju itaallased söövad – päevas oli keskmiselt viis korraliku söögikorda ja õhtusöögid olid meie peres tihti lausa viiekäigulised.

Itaalias veedetud nädal jääb alati mulle südamesse ennekõike itaallaste külalislahkuse ja heasüdamlikkuse pärast. Ringi käies nägin ma inimeste nägudel vaid naeratusi ja tundsin ennast igal pool teretulnuna. Proovin anda endast parimat, et see endaga ka Eestisse kaasa võtta. Hetkel ei oska ma öelda, kui suur ja milline oli selle projekti terviklik mõju. Arvan, et see väljendub kunagi tulevikus.

---

Mulle andis see projektinädal eelkõige ühe meeletult ägeda mälestuse ja midagi, millele saan 5 või 10 aasta pärast tagasi vaadata, kui ühele südantsoojendavale kogemuele. Itaalia soojad ja heatujulised inimesed jäävad mulle igatahes igavesti südamesse. 

Sellest kogemusest õppisin, kui lihtne on inimestega vaid nädalaga nii lähedaseks saada. Samuti õppisin stressiolukorras hakkama saamist, sest minu telefon kukkus Veneetsias kanalisse… kogemuste pagas muudkui suureneb :). 

Nädala jooksul sain teada, et itaallased söövad nii palju! Koolis pidime kõigi teistega kohtuma umbes kell kaheksa (enne seda sõime muidugi hommikust), kodust anti kaasa kilekotitäis „snäkke“ kuhu kuulusid igat sorti krõpsud, küpsiseid ja ei saa unustada ka peasuuruseid võileibasid. Kella kahe kanti saime tavaliselt koju ja seal sõime lõunaks suure eine ja hiljem muidugi ka õhtusöök. Jah, toiduelamused olid ikka tipp! 

Ma õppisin enda kohta seda, et kuigi ma olen igasuguste ekraanide ja nutitelefonide põlvkonnast, siis need viimased päevad ilma telefoni ja sidevahenditeta ei olnudki nii raske üle elada. Samuti seda, et ma olen sisimas ikka tõeline eestlane, kui teised lärmakat karaokeõhtut pidasid, siis meie teiste eestlastega võtsime oma toidu ja istusime natuke aega lihtsalt maja taga nurgas. 

Ma tean, et see on üsna tavaline vastus, aga minus arendas see projekt ikkagi kõige rohkem inimestega suhtlemist isegi, kui on vahel keelebarjäär. Kehakeel tuli ka muidugi kasuks. Kõige säravamalt jäävad meelde muidugi vapustav Veneetsia, turvavööta sõitmise tava ja need mäed, oh need mäed.

---

See projektireis andis mulle täiesti erineva kogemuse nö tavalisest reisist välismaale. Elada koos Itaalia perekonnaga, näha nende omavahelist suhtlust ja dünaamikat ning ka ise sellest osa saada oli väga meeldejääv. Selles on midagi väga erilist, kui lähed nädalaks ajaks elama pere juurde, kes on sulle täiesti võõras, kuid on su juba enne su saabumist üheks võtnud. Olen üüratult tänulik sellise võimaluse eest.

Selle nädala jooksul sain juurde palju enesekindlust, sest üks hetk oled sa mugavasti oma koduses keskkonnas ja siis järsku oled paisatud võõrasse kohta täiesti uute inimestega ning pead iseseisvalt hakkama saama. 

Üllatasin ennast iga päev kui suhtlesin uute inimestega teises keeles, sain aina lähedasemaks enda majutusperega ning tundsin aina rohkem huvi Itaalia kultuuri vastu.

Koos oma majutuspere emaga erinevates linnades käimine oli väga huvitav. Tal oli alati jagada vahvaid fakte Itaalia kultuuri ja arhitektuuri kohta. Kasutasin igat võimalust, et sellest rohkem õppida. Mida rohkem teada sain, seda rohkem tahtsin ka edasi uurida.

---

Mulle meeldis see nädal, sest ma sain jälle Itaaliasse minna ja olin elus esimest korda Alpide juures. Üldiselt meeldis mulle lihtsalt see kogemus, et ma sain käia sellises Itaalia osas, kuhu turistid naljalt ei satu ning seal siis nädal aega majutusperes elada.

Mu majutuspere oli väga tore ja ema oskas seal väga hästi süüa teha. Samuti oli neil kaks koera kellest ühele meeldis väga mul süles käia.

Nädala jooksul sain ma esimest korda elus trükimasinaga trükkida ja see oli uus ja huvitav kogemus. Kõige rohkem meeldis mulle kindlasti Veneetsias käik. See on siiamaani üks kõige ilusamaid kohti, kus ma oma elus olen käinud ja ma tahaks sinna kindlasti tagasi minna. 

Muidugi sain ma sealt eredaid mälestusi millest ma arvan, et kaks jäävad eluks ajaks meelde. Nimelt Veneetsiasse läksime me rongiga ja esimest korda nägin ma kahe korrusega rongi. Selle peale ikka mõtled, et on lootust korralik istekoht leida ja natuke sõitu nautida, aga niimoodi meil ei vedanud. Rong oli puupüsti täis, me seisime terve sõidu vahekäigus üksteisega õlgapidi koos. Tagasitulles vedas meil sedapidi, et me saime istuda vahekäigus maha ja ka treppide peal.

Teine mälestus on üleüldiselt Veneetsia ja Veneetsias kaheksandike ja õpetaja Mailiisiga gondliga sõitmas käisime. Kohe esimese asjana ütles gondeldaja meile, et me ei tohi üldse liigutada, või gondel võib ümber minna. Ja päris mitu korda kaldus gondel sügavalt vasakule poole ja gondeldaja ütles "no move" mille peale kõik elu eest paigal püsisid.

Muidu jääb mulle meelde ka olukord koolitundides, kus ma küsisin, mis tund järgmisena tuleb ja mulle vastati prantsuse keel. Ma pole elu sees prantsuse keelt õppinud ja seal tunnis olek oli väga keeruline. Arvestades, et mul puudusid teadmised selle teema kohta.

Ma tahaks kindlasti kunagi Itaaliasse naasta ja seal olevate sõpradega uuesti kokku saada. Ma loodan tulevikus veel palju reisida ja ma olen väga õnnelik nende reisikogemuste eest, mis ma Raatuse koolis olevatest projektides osaledes saanud olen.

---

Mis aga Itaalias meie kooli TITLE projekti pedagoogilist koordinaatorit Mailiis Meitsarit sealse koolielu juures kõige enam üllatas või inspireeris?

Üllatas avatud suhtumine ning koostöine kollektiiv. Erasmus projektiga on seotud palju õpetajaid, kes terve nädala jooksul olid nõu ja jõuga abiks. Kool iseenesest oli pigem konservatiivne ning uuenduste ootuses. Koolil oli kaks nädalat olnud uus direktor, kes õpetajate ootuste kohaselt võiks tuua uut hingamist ja ideid. Põnev oli see, et kõik õpilased peavad koolis õppima ühte muusikainstrumenti. Parimatest muusikutest koosneb ka kooli orkester, kes oli lahkelt valmis meile esinema.

Minu isiklik eesmärk oli partnerkooli rohkem mõista ning näha koolis töötamise nö köögipoolt. Muidugi mõistan, et külalistele soovitakse näidata vaid parimat ning viie päeva jooksul polegi võimalik tervest süsteemist aru saada aga midagi siiski nägin ja sain teada õpetajatega suheldes ja neid kõrvalt vaadeldes. õpetajad on motiveeritud oma tööd tegema ning hoiavad paljuski kokku. 

Lisaks soovisin leida veidi uusi ideid enda tundide jaoks, neid ei õnnestunud sel korral eriti saada.

Itaallased on tohutult uhked oma riigi ja ajaloo ning kõige sinna kuuluva üle, muidugi põhjendatult. Nädal käis loetud raamatu ümber, õpilaste tegevused olid sellega seotud. Kuigi tegevused jäid meie õpilastele pigem nõrgemapoolseks, olid nad vaprad ja tegid kõike kenasti kaasa. Raamatu ja selle õpetliku looga oleks saanud minna rohkem sügavuti ning teha selle põhal ka suuremaid järeldusi. Lisaks autori kohta jäigi saadud info tagasihoidlikuks.

Päris sellist innovatsiooni, millest saaks eraldi kõnelda seal koolis silma ei jäänud, aga meeldis, et tutvusime inimesega, kes õpetas või oli teatud perioodil õpetanud väikeklassi õpilasi ja õpilasi, kel esines autismispektri häire tunnuseid. Ka õpetaja endal olid sama häire tunnused ning mainis seda ka ise. Usun, et antud õpetaja suudab suuremal määral tunnetada ja arvestada vastavate õpilaste rõõmude ja murdega rohkem ning vajadusel kiiremi taibata, kuidas lapsed koolis ja elus paremini hakkama saaksid.

Järgmiseks seisab projektis osalevatel õpilastel ees Portugali õppimisnädala keskmes oleva raamatu lugemine, selle mõistmine, neil teemadel arutlemine ja portugallaste poolt saadetud ülesannete täitmine. Lisaks raamatuteteemalise podcasti kahe episoodi loomine, nn reljeefse raamatu koostamine ning õpilaste funktsionaalse lugemisoskuse testimine. 

Projektist lähemalt loe siit.

Vaata ka TITLE Itaalia mobiilsusnädala fotogaleriid ja videosid (1. osa ja 2. osa).