Esimesed kuus maikuu päeva veetis üks tore Raatuse seltskond Belgia reisil, kus toimus järjekordne Erasmus+ projekti Play: A Gateway To Learning (PlayGate) õppimisnädal. Koos meiega olid seal mõistagi meie partnerid Belgiast, Soomest ja Portugalist.
Kohtumispaigaks oli sel korral Kortijki linnas asuv Don Bosco College. Mõistagi keskendusid kõik sealsed tegevused projekti põhitelje ehk mängulise õppimise ümber.
Iga riigi õpilased pidid kodus ette valmistama kahe erineva veebipõhise õpikeskkonna tutvustamise oma kaaslastele, mida siis üheskoos ka kasutati. Samuti seati juba avapäeval koolis stendidele üles väike näitus igast riigist, mida kohalikud lapsevanemad huviga uudistasid.
Nii Kortrijkis kui ka väljasõidul imekaunisse Genti linna osalesid õpilased linna tutvustavates mängudes. Seda tehti rahvusvahelistes rühmades. Gentis saadi osa mööda Leie jõge kulgenud paadituurist ning muidugi nauditi igat hetke selles suure ajalooga linnas, mis veel 13. sajandil oli Pariisi järel Euroopa suuruselt teine linn.
Ja kuigi belglased pole teab mis lõunamaalased, oli nende temperament ja emotsionaalsus siiski väga võimas vaatepilt. Seda eriti meie mõistes liikumisvahetunnis tantsides, aga ka kooli hoovis asetleidnud lõpupeol. Toimus palju teisigi mängulisi tegevusi, millest annab kindlasti hea ülevaate nii kaasahaagitud fotogalerii kui video.
Ja mida on väärt üks projektinädala kirjeldus, kui sellele pole lisatud kokkuvõtet õpilaste ja õpetajate tagasisidest. Olge lahked.
Õpilased
Alustuseks pean mainima, et see nädal oli üks lahedamaid kogemusi, mida ma kunagi kogenud olen.
Minu kõige lemmikum tegevus, mida projektinädalal tegime oli bingo, mis toimus viimasel õhtul koos peoga. See meeldis mulle kõige enam, sest ma pidin erinevate inimestega suhtlema, et oma tabel täis saada. Tegelikult meeldisid mulle kõik tegevused kus pidi meeskonnatööd tegema, sest minu arvates arendavad sellised tegevused kõige rohkem suhtlemisoskust.
Tänu sellele nädalale sain ma enda kohta teada palju uusi asju, mida ma varem ei teadnud. Sain teada, et uute inimestega suhtlemine ei olegi nii raske, nagu ma varem arvasin. Selle nädala käigus sain endale mitu head sõpra, kellega suhtleme siiani.
Nädalast jäid mulle kõige enam meelde tegevused, mida tegime koos oma majutajatega, sest siis sai kõige rohkem nalja. Nädala jooksul veetsimegi peamiselt aega kõik koos. Käisime koos söömas, ujumas, mänguväljakutel ja jalutasime lihtsalt niisama linnas ringi.
Belgiast ja sealsest elust tean ma nüüd ka kõvasti rohkem kui ma enne teadsin. Sain teada, et seal on inimestel väga palju loomi. Minu majutajal oli väljas näiteks tiik koos kaladega ja sees akvaarium. Igal hommikul, kui kooli sõitsime nägin väga palju loomi. Peamiselt kanu, kukkesid, lambaid ja hobuseid (läksime peaaegu igal hommikul kooli ratastega). Kõik lapsed keda nägime, tulid kooli ratastega. Seal vist sõidetaksegi väga palju ratastega, aga ma ei tea miks. Sain teada, et Belgias on friikartulid väga populaarsed.
Projektis osalemine andis mulle kõvasti julgust, sest mulle ei ole kunagi meeldinud olla esimene, kes midagi räägib või ütleb, ma ei julge peaaegu kunagi oma arvamust avaldada või kellegagi vabatahtlikult rääkima minna.
Nädala jooksul arendasin ma kõige rohkem oma inglise keele ja suhtlusoskust. Õppisin kuidas võõraste inimestega suhelda ja kuidas üksinda välismaal hakkama saada, sest varem olen reisinud ainult koos oma perega ja pole pidanud väga palju inimestega teises keeles ise suhtlema.
PlayGate projektinädal õpetas mulle kõige enam seda, kuidas uute inimestega erinevates olukordades suhelda, kui ma ei tunne neid ja pole nendega kordagi elus kohtunud. Kuna minu juures olnud vahetusõpilasele meeldis väga meiega suhelda ning ta rääkis väga hästi inglise keelt, siis sain väga palju Belgia kohta teada - nende koolisüsteemi, toidu, kultuuri ja keele kohta. Mulle jäid kõige rohkem meelde tegevused mida tegime õhtul, siis kui meil vabaaeg oli, sest olime kõik koos ja sai väga palju nalja. Käisime kõik koos bowlingut mängimas, ujumas ja söömas. Lisaks meeldisid mulle kõik tegevused, mida tegime koolis gruppides, sest siis saime kõik üksteise kohta midagi uut teada. Minu kõige lemmikum tegevus, mida koolis tegime oli see, kui pidime esitluse tegema, sest siis pidime kõige rohkem suhtlema.
Kõige rohkem meeldis mulle Genti päev. Mulle meeldib ajalugu ja arhitektuur ning Gentis oli palju uhkeid ja vanu ehitisi. Eriti tore oli paadituur, sest giid rääkis palju huvitavat linna kohta ja ma sain näha veeväravat, mille kohta ma juba varem teadsin, et Madalmaades kasutati neid ajalooliselt vaenlaste vastu võideldes.
Mulle jääb eriliselt meelde minu hooliv Belgia pere - Bart, Inge, Beniyam ja Ephram. Nad olid väga sõbralikud ja külalislahked ning Bart hoolitses mu eest, kui ma oma jala ära nikastasin. Tegelikult kõik belglased olid väga sõbralikud ja hoolivad. Veel jäi mulle eriti meelde üks poiss koolist, kelle nimi oli Arthur, aga nad hääldasid seda Artüür.
Kortrjiki veekeskus oli väga kihvt. Seal oli 6 veetoru. Üks jagunes tegelikult kaheks ja seal sai võidu teha.
Belgias on väga palju loomi, keda võib näha tee ääres asuvates väikestes farmides. Seal oli laamasid, kitsi, lehmi, kanasid, kalkuneid ja hirvi. Belgias oli hästi vähe metsa.
Minu jaoks oli veider, et minu Belgia peres kandsid kõik toas koguaeg susse - meil kantakse susse väga harva, enamasti siis kui jalgadel on külm. Ja söödi ilma koorikuta saia. Minu arvates nad ei oska seal Belgias saia teha - saiaviilud olid hästi suured ja peenikesed ja sepiku värvi ning süües oli tunda terasid hamba all. Liikuskultuur on neil täiesti õudne. Kõik teed olid asfalteeritud. Teed olid hästi kitsad - meie kooliteele mahtus poolteist autot ja tihti pidi auto tee veerde võtma, et vastutulevat autot mööda lasta. Gentis pidid kitsastele teedele korraga ära mahtuma autod, jalakäijad, rattad ja trammid.
Sain teada, et mul enam kõrvad ei hakka valutama lennuki maandumisel. Sain kinnitust, et mul on hea inglise keel - kõik kiitsid seda. Ma arvan, et projektis osalemisega olen muutunud julgemaks ja enesekindlamaks. Õppisin, et tuleks olla positiivsem ja hoolivam ning õppisin paremini inimestega suhtlema. Projekt andis mulle unikaalseid kogemusi ja sõbra Belgias.
Ma olen introvert. Läbi ja lõhki ehteestlaslik "ärge puutuge mind" inimene. Kaks möödunud koroona-aastat pakkusid võimaluse meeldivalt distantseeruda ja suhtlemisoskusele see kahtlemata positiivselt ei mõjunud. See hetk, kui sai selgeks, et PlayGate projekt ka päriselt toimuma hakkab, oli minu jaoks ühtaegu nii äratav kui hirmutav. Tekkis tahtmine minna projektijuhi juurde ja andeks paluda kaks aastat tagasi noorest peast tehtud rumalus ennast projekti kirja pannes ning lasta end projektist välja arvata. Aga mina olen mina - mina ju vigu ei tee ja nii siis tuligi oma meel ja kodu täiesti võõrale inimesele avada.
Esimesed päevad olid keerulised. Vastutus olla olemas kellegi jaoks, kes on esimest korda elus ilma vanemateta võõras riigis täiesti võõraste inimeste juures, oli esmapilgul liiga suur. Sinna lisaks mulle loomuomane vähene vajadus inimestega (eriti võõrastega) suhelda ja ega see kombo just paljulubav paistnud. Hommikuti pakkus lohutust, et peagi lähme kooli ja õhtuti, et peagi lähme magama. Aga vaikselt see laabus, sest minu juurde tulnud tüdruk oli võrratult tore, naerusuine, positiivne ja ääretult hea suhtleja ja lugude jutustaja ning mingil hetkel jõudis teadmine, et tegelikult pole vaja rohkem kui avatust, positiivsust ja sõbralikkust, et asjad toimima saada, ka minuni. Pärast Belgias toimunud projektinädala lõppemist tundsin ennast palju parema ja vahetuma suhtlejana ning pean selle oskuse arenemist enda jaoks suurimaks võiduks sellest projektist.
Projektipäevad olid nii uskumatult pikad ja sisutihedad. Projekti tegevused õpetasid, kui palju lihtsam on uusi teadmisi enda jaoks salvestada, kui need on saadud kogemise kaudu. Valdavalt toimetasime rühmadena ja meeskonnatööoskus paranes selle aja jooksul kõvasti. Ma igapäevases koolielus ei ole eriline rühmatöö austaja, mistõttu oli ka see komponent projektis mulle tõsiseks väljakutseks.
Eks sellist küsitava väärtusega mängulist õppimist oli ka. Näiteks oli seda õppemäng Kortrjikis, mis pidi õpetama kaardilugemise oskust ja andma teadmisi linna ajaloost, kuid kaardi lugemist ei õpi, kui sul on ekraanil nool, mis ütleb sulle ette sinu asukoha ja mis suunas praegu vaatad. Lõpuks kujunes see nina telefoniekraanil punktist A punkti B liikumiseks. Õnneks pakkus minu võõrustaja mulle veel samal päeval toreda ekskursiooni linnas, koos oma lugude ja teadmistega. Põnev oli tema lugude kaudu seda linna tundma õppida.
Ma sain tänu projektile võimalusi, mida tavaturistina reisimine mulle ei võimaldaks. Eelkõige teise riigi koolieluga tutvumine ja võõras peres elamine oli miski, mida ma ilma projektita ei oleks saanud teha. Olen tänulik, et sain sellest projektist osa.
Reisisin PlayGate projektiga viieks päevaks Belgiasse, Kortrijki. Belgias olles oli kõik natukene teistsugune. Ma rääkisin kogu aeg inglise keelt (va kui rääkisin eestlastega) ning toit ja soojakraadid, mida meil veel Eestis polnud. Mulle meeldis oma majutaja (kuigi ta väänas oma jala välja ning käis karkudega ringi). Tal oli 2 lammast ning 3 kana, keda me hommikuti ülejääkidega toitsime. Kool oli ka väga suur ja ilus, ning aega oli meil küllalt, välja arvatud siis kui me Kortrijki ja Genti linna peal käisime. Sain ka teada, et väga paljud belglased omavad palju kodukalu. Koolis olid kalad ning osade teiste eestlaste majutajad omasid ka kalu. Avasasin, et Belgias on poes müüja gaseeritud jääteed, mis Eestis pole veel saadaval. Belgias oli väga tore, kuid nende ajakava lappas natuke, aga see ei rikkunud väga seda elamust.
Sain teadmisi selle riigi kohta ja kindlasti paranes ka mu ingliskeelne suhtlemis oskus. Sain teada seda, et portugaallastel on vaja veel harjutada trips-traps-trulli ja seda, et minu inglise keele oskus on tegelikult täitsa hea.
Ma arvan, et mulle meeldis kõige rohkem Gentis käimine, väga põnev oli. Kõige enam jääb mulle meelde uute ja toredate inimestega tuttavaks saamine. Kuna ma ei teadnud alguses Belgiast midagi, siis kindlasti on palju asju mida ma nüüd tean, nt maaalused rongi teed olid väga lahedad.
Ma arvan, et minu jaoks andis see projektinädal rohkem julgust inimestega suhelda.
Olen väga õnnelik, et võtsin projektist osa. Sain täiendada oma inglise keele oskusi, mida ma peale kooli väga tihti ei kasuta. Oli väga tore saada uusi sõpru, kellega loodetavasti saaks edasi suhelda. Enda kohta sain teada, et ma saan kõigiga hästi läbi. Vahet pole, mis riigist nad pärit on. Projekti alguses arvasin, et äkki mõned ei oska inglise keelt hästi ja et nendega on raske suhelda. Kõige enam meeldisid mulle tegevused, kus pidi palju liikuma ja mille jooksul sain paljusi huvitavaid asju näha. Seda nii Kortjikis kui Gentis. Kõige rohkem jäävad mulle meelde inimesed kes osalesid projektis. Nad olid väga sõbralikud. Alati kui käis mingi mäng, võisin nendega ühineda. Perekond kus ma viibisin Indrekuga oli väga lahke. Alati kui sul oli mingi mure, nad aitasid. Oli väga lõbus projekt ja soovikis tulevikus veel sellistest üritusest osa võtta.
See kogemus andis võimaluse muidugi näha teist riiki, aga see andis ka võimaluse kohata uusi inimesi ja arendada iseennast. Tulevikus tahaks välismaale kooli minna või elama mingiks ajaks ja see projekt aitas mind muuta enesekindlamaks inglise keeles rääkimisel.
See mida koolis inglise keele tundides õpib ja see mida või kuidas välismaal suhelakse on erinevad. Olen alati koolis grupitöid vihanud, ma ei ole see kes võtaks juhtimise enda peale. Selles projektis oli grupitöid palju ja avastasin, et kui vaja on, siis ma võtan kuidagi juhtimise enda peale ja väljendan oma mõtteid ja ideid.
Aga kõige rohkem olen üllatunud, et ma üldse rääkisin nii palju, nagu ma tegin. Ma arvan, et kõige enam jäävad mulle meelde inimesed keda ma kohtasin. Kõik olid sõbralikud ja enamasti väga jutukad. Kindlasti mäletan tükk aega Belgia õpetajaid, sest nad kõik olid väga toredad ja abivalmid.
Mäletan loomulikult ka seda tüdrukut kelle juures ma Belgias olin, temaga me oleme ka peale projekti lõppemist natuke rääkinud. Jäävad meelde ka teised belgialased kellega hästi läbi sain. Kuus belglast andsid mulle oma Snapchati ja tänu sellele hoiame ikka veel ühendust. Sain ka sõbraks ühe soomlasega, kes on ka samuti väga tore. Muidugi oli Belgia teistsugune kui Eesti. Belgias olid kõik majad hästi koos ja väga ilusad. Peaaegu igaüks neist erinesid teineteisest, mis muutis seal tänavatel ringikõndimise huvitavaks. Tegin ka palju palju pilte Genti linnast, mis mulle väga meeldis. Seal maitses ka toit teisiti, aga see kooli söök maitses väga veidralt või ma lihtsalt olen pirtsakas, kes vingub iga toidu üle. See kool oli ka palju teistsugusem kui Eestis on koolid ja nad on harjunud kuulama teistsugust muusikat. Tüdruk kelle juures ma olin, lasi mulle laule mis talle meeldivad. Need polnud halvad, aga suuremat osa nendest lauludest polnud ma kunagi kuulnud. Kokkuvõttes oli see väga lahe kogemus, mida kindlasti pikka aega mäletan.
Õpetajad
Nüüd Belgias käies oskasin juba midagi oodata, kuigi reis oli ju tegelikult teistsugune, kuna õpilased olid ka.
Midagi väga uut ei olnud, kuid kokkuvõttes oli lahe. Ja taas pean ütlema, et meie õpilased on ägedad.
Uus asi koolielus oli nn tantsuvahetund, mida viiakse läbi kord nädalas õpetaja ja õpilaste juhendamisel ning kus soovijad saavad tantsida. Õpetajate sõnul on osavõtjaid kord rohkem ja kord vähem. Seekord oli tantsijaid päris palju, peaaegu pool koolihoovi täit. Tundus, et selline üritus kestab neil juba pikemat aega, kuna välja olid kujunenud omad lemmiklood ja tantsuliigutused olid ka üldiselt selged. Kui meie õpilased alguses natuke võõristavalt pealt vaatasid, siis said ka nemad lõpuks hoo sisse. Väga väga lahe üritus, mis võiks meie koolis ka olla, kuna võimalused on meil ju olemas ja usun, et kui piisavalt promoda, siis vähemalt algklassides saaks hoo sisse.
Nagu juba öeldud, siis midagi väga uut ei olnud, kuid kordamine on tarkuse ema ja tuntud asjadele kinnitust saada on ka ikka hea.
Õpetajana sain näha mitmeid erinevaid internetikeskkondi, mida õppetöös kasutada. Mõnda teadsin juba varem, kuid oli ka uusi. Mõne esitletud keskkonna puhul on vaja rohkem sellesse süveneda, kuid igast nähtud asjast annab midagi noppida, et tunde mitmekesistada. Ja mõne puhul tean, et vaevalt ma seda kasutama hakkan, kuna vähemalt minu praeguses klassis need eriti sooja vastuvõttu ei saavutaks. Samas mõeldes läbiviidud mängudele, peaks äkki just õpilastele õpetama ka lõdvemalt võtma. Meie õpilased ootavad, et nad teadmiste eest ka tunnustust saaksid. Võit on oluline, ertiti kui on teadmised, et seda saavutada. Klišee küll, aga tegelikult ongi nii, et “võit pole oluline, vaid osavõtt” ja sellist suhtumist peaks harjutama. Tore oli see, et Belgias ei keskendutud ainult internetikeskkondade tutvustamisele. Liikumine ja orienteerumine ning nende kaudu teadmiste saamine on alati hea viis õppimiseks.
Usun, et meie õpilased õppisid kõige rohkem suhtlemist ja teistega arvestamist, kuna tegevused olid rahvusvahelistes rühmades. Ei antudki väga võimalust omavahel gruppe luua. Kõrvalt vaadates tundus, et õpilased said integreerumisega kenasti hakkama. Mõni kergemalt, mõnel võttis rohkem aega, nii nagu ikka. Arvan, et tutvustatud ja läbi mängitud erinevate keskkondade mängud ei olnud õpilastele väga uudiseks. Vaatamata sellele, et need olid võõramad, kui need, millega nad siiani kokku on puutunud. Erinevaid mänge mängitakse ju meiegi koolis.
Samuti õppisid nad kannatlikult ootama :) Iga koolis toimuva tegevuse vahel oli ikka tunnike või poolteist vaba aega. Täiesti harjumatu meile. Alguses oli neil sellega raske leppida, kuid varsti harjusid endale tegevust leidma. Taaskord mõni kergemalt, mõni raskemalt.
Belgia liiklus on jätkuvalt täielik hullumaja. Mulle ei mahu pähe, kuidas nad suudavad liigelda, vahet siis ei ole, kas jalgratturi, autojuhi või jalakäijana ja seejuures nii sõbralikuks jääda. Kõige kaootilisem oli pilt, mida nägin Gentis, kus korraga olid ühel kitsal tänaval tramm, veoauto, jalgratturid, mopeedijuhid ja inimesed (nii täiskasvanud, lapsed kui ka päris beebid vankrites). Ja ega ülekäiguradadega ka väga liialdatud ei oldud. Ja ikka oli näha kiivriteta päid rohkem kui kiivritega.
Gent on väga ilus linn ja kuigi seal on inimesi palju, on tunnetada sõbralikkust. Belglased on üldse väga sõbralikud ja abivalmid.
Vahva reis oli!
Belgia koolis oli õpilaste ja õpetajate vaheline suhtlus vabam kui Eesti koolis. Olemas oli nähtav omavaheline austus, kuid ka usaldus. Väga meeldis kuidas õpetajad osalesid koos õpetajatega suurel vahetunnis ühistantsul. See meeldis ka meie õpilastele, kuigi nad alguses end ebakindlana tundsid ja tantsimist võõristasid, kuid tantsu käigus toimus siiski vabanemine ja õpilased olid lõpuks üliõnnelikud, et kogu üritusest osa said. See elamus koos meie õpilastega vabalt tantsida oligi minu jaoks külastuse üks tipphetki. Õpilaste eneseületamine ja sellest saadud rahulolu oli väga positiivne kogemus. Paneks selle ka õppimiskoha alla.
Meie õpilasi tuleks samuti julgustada ennast rohkem väljendama ja tants on selleks ideaalne võimalus. Oli näha, et keegi ei hinda nende tantsuoskust, vaid on lihtsalt rõõmus, et saab oma elamust nendega jagada. Ei ole kindel, kas meie koolis sarnane ettevõtmine toimiks, kuid tasuks proovida.
Õpilased ja õpetajad mõlemad said laiendada oma pagasit nii õppimisel kui õpetamisel mänguliste õppematerjalide ja metoodika osas. Tutvustati internetipõhiseid õppemänge, mida kindlasti saab kasutada ka meie koolis ja kolleegidele tutvustada. Õpilased nägid põnevaid mänge, mille kaudu keele, geograafia ja matemaatika alaseid teadmisi täiendada ja harjutada.
Vaata lisaks:
