Iga mäng saab ükskord otsa...parafraseerides ühte tuntud laululugu. Nii ka mängulisele õppimisele orienteeritud Erasmus+ projekt Play: A Gateway To Learning, mille viimane õppimisnädal koos õpetajate ja õpilastega sai teoks maikuu teisel poolel päikselises Portugalis, Santarémi linnas.

Me kõik mõistame, et mäng on laste õppimises kesksel kohal. See on viis, kuidas nad oma maailma mõtestavad; kuidas nad õpivad tundma teisi inimesi ja loovad sõprussuhteid. See on viis, kuidas nad katsetavad ja kujundavad oma intellektuaalset, sotsiaalset, emotsionaalset ja füüsilist keskkonda.

Kaasata mängu klassikalissesse klassiruumi või nö ametlikku koolikeskkonda ei pruugi olla alati väga lihtne, kuna mängu olemus ja koolikeskkond on sageli küllaltki vastupidised. Antud projekt üritas neid piire avardada.

Esimesel päeval toimusid traditsioonilised jäämurdmise mängud, mille kaudu anti osalejatele võimalus oma kaaslastega tuttavaks saada. Need ja kõik järgnevadki mängulised õppimised toimusid rahvusvahelistes segarühmades, kus töökeeleks oli inglise keel. Õieti vahel see küll osadel ununes, kuid üldjoontes saadi siiski sellega hakkama.

Muuhulgas osaleti aardejahile sarnasel mängul Santarémi linna avastades, kus erinevates kohtades tuli nt teha foto, mis kujutas mingit konkreetset tegevust vms. Sarnane oli ka imearmsas väikeses Obidosi linnas toimunud linnamäng. Koolis valmistati rühmades ette

Antoine de Saint-Exupéry „Väikese printsi“ põhjal hulk küsimusi, mis kahte erinevasse veebipõhisesse mängu koondati ja seejärel omavahel Kuldvillakule sarnanevalt mõõtu võeti. Päris viimasena peeti aga maha üks päris pikaks kujunenud põgenemismängu stiilis mäng. Seal tuli kõikidel rühmadel erinevas järjekorras läbida hulk erinevaid ruume, millest edasi sai liikuda kui olid lahendanud seal eesseisnud ülesanded.

Väga huvitav oli väljasõit Grutas de Mira de Aire koobastesse, mis on portugallaste endi seas läbiviidud küsitluse põhjal valitud seitsme Portugali loodusliku ime hulka. Omakorda seitsme mitteloodusliku ime hulka kuulub aga Obidosi linna kindlus, mida projektiseltskonnal samuti külastada õnnestus. Kustumatud mälestused jättis kindlasti õpilaste ja õpetajate poolt läbitud algaja surfikoolitus kuulsas Portugali surfipealinnaks peetavas Peniche’i rannas ning sellele järgnev võitlus vee, lainete, surfilaua ja iseendaga. Kõike seda ja paljut muudki saate vaadata ka projektinädala fotogaleriist ja kohati parjalt vürtsika huumoriga täidetud videoskokkuvõttest.

Küsisime projekti üldkoordinaatorilt, Raatuse kooli arendusjuhilt Rene Leinerilt, mida on meil sellest projektist kõige enam õppida ja tulevikku kaasa võtta.

“Mängu integreerimisel õppekeskkonda on alati tark meeles pidada Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi õpetajahariduse juhtivteadlase Scot Osterweili, kes muuhulgas on olnud ka mängulise õppe esimesi tõsiseid uurijaid maailmas, mõtet neljast mänguvabadusest. Nendeks on vabadus eksperimenteerida, vabadus eksida ja ebaõnnestuda, vabadus kasutada mängides erinevaid minasid või identiteete ning vabadus erinevalt pingutada. Need kõik võrduvad ideaalis ka nelja õppimisvabadusega ja koolide vabadustega haridusmaastikul toimetada ning neid on hea igapäevaselt meeles hoida,” kõlas tema vastus.

Küllap see nii ongi. 

Lõpetuseks pakume teile ülevaatliku kokkuvõtte sellest, mida õpilased ja õpetajad Portugali nädalast kirja panid.

Õpilased 

Pean tunnistama, et Portugali kultuurialal ma siiski spetsialistiks ei saanud. Peamised asjad olid sardiinid ja keraamika. Lisaks mingid odast välja kujunenud magusad saiakesed, mis ainult Santaremis olid (liiga magusad minu maitse jaoks).

Mulle väga meeldis Obidos, see küla oli tõesti üliarmas. Mulle meeldis ka tutvuda kohaliku kooliga, mille õppesüsteem ja ehitus erinesid täielikult Eesti koolist. Näiteks oli kool jaotatud kuueks eraldi ehitiseks ja õpilased veetsid oma tihti tunnipikkused vahetunnid hoopis õues. Kõik inimesed olid väga avatud ja sõbralikud, isegi need, kes projektiga ise seotud ei olnud. Projekti programm ise ei olnud minu arust väga hästi läbi mõeldud. Näiteks koolis, Obidosis ja vanalinnas oleks ma eelistanud vähemalt ühes neist tavalist linnauuri.

Ja muidugi nagu Lõuna-Euroopas ikka, käis ka Portugalis koguaeg üks siesta. Aega oli nagu maa ja ilm. Enne igat tegevust toimus kuskil tunniajane paus. Ka siis, kui seda tegevuskavas kirjas ei olnud. See oli muidugi väga erinev Eesti projektinädalast, kus kõik oli minuti pealt välja plaanitud. Aega ajalt käis selline käitumine mulle ausalt öeldes pinda, aga samas õpetas ka elu vabamalt võtta.

Ka belglased ja soomlased olid eestlastest väga erinevad ning nende kõigiga suhtlemine pani proovile minu tiimitöö ja suhtlemisoskuse. Mõne inimesega suheldes tuli ületada ka keelebarjäär.

Kõige rohkem arendaski see projekt minus oskust teha rühmatööd inimesega, keda ma üldse ei tunne. See on ju täiesti erinev kogemus sellest, kui töötada koos nt inimesega, kellega muidu ei räägita, aga käiakse ikka samas paralleelis. Lisaks arendas projekt muidugi ka iseseisvust, mis on üsna iseenesestmõistetav.

Iseseisvust oleks arendanud ka võõras peres ööbimine, aga kahjuks seekord seda võimalust ei olnud. Ööbisime hoopis kuuekesi ühes toas. Mina ise ei näinud hostelis ööbimist halva asjana. Ma tean küll, et peredes ööbimine oleks olnud arendav kogemus, aga hostelis elades sain ma üllatavalt lähedaseks hoopis teiste projektis olevate eestlastega, kellega ma ilmselt peredes olles väga suhtlema poleks hakanud.

Viimasel päeval jäin haigeks ja olin super õnnelik kui sain pärast päev otsa kestnud nohust lendamist taas Tartus olla (kõrvad siiamaani lukus). Aga see kogemus jääb mulle kindlasti pikaks ajaks meelde :) 

Selles projektis sain ma uusi sõpru, eriti just siitsamast Eestist. Kuna me ei ööbinud peredes ja pidime olema hostelis, "sundis" see mind teistega suhtlema. Õppisin sellest nädalast, et vahel tuleb asju veidi rahulikumalt võtta, sest see nädal oli palju rahulikum kui tavaline nädal Eestis. Mulle meeldis kõige rohkem projekti sisutegevustest ilmselt päev, kus tegime "Väikese printsi" kohta mänge ning mängisime neid, sest see oli minu arust huvitav ja ma ei olnud kunagi raamatu kohta mängu teinud.

Õppisin ka jällegi paremini kommunikeeruma. Õppisin Portugali kultuurist päris palju. Näiteks sain ma aru, et nad on väga sotsiaalsed ning neile meeldib, erinevalt eestlastest, väga rääkida. Portugali loodus oli väga ilus, kuigi kliima oli minu jaoks veidi liiga soe. Oli lahe kui palju troopilisi taimi neil oli. Selles projektis osalemine tekitas mulle tahtmise rohkem reisida ning õppida uutest kultuuridest/kohtadest, millest varem ei teadnud või mis ei huvitanud mind. Ma arvan, et kui võimalus avaneb, osaleksin kindlasti veel mõnes projektis. 

Enne Portugali minemist ma poleks arvanud, et see reis nii välja lõpuks kujuneb. Portugalis olles ma olin inimestega, kellega ma igapäevaselt nii palju ei suhelnud, mis oli juba omamoodi eneseületamine. Reisil olles meie suhted kõigiga soojenesid ja reisi lõpuks saime hästi läbi (tore oli seegi, et see läks edasi ka argiellu). Reisil sain ma aru, et riigid on täiesti erinevad suhtlemise osas. Soomlastega ei saanud kunagi otseselt jutule, aga samas portugallased tulid kohe juurde kui meil koolis vaba aeg oli.

Kui nüüd tagasi mõtlema hakata, olin ma enda kohta ka üllatavalt sotsiaalne. Veel ka see, et portugalis on kõigil väga palju aega ja kogu aeg on siesta-fiesta, mida ma õudsalt kadestan. Nad söövad ka häirivalt palju saia.

Projekti tegevustest meeldis mulle kõige rohkem koobastes käimine. Ülejäänud tegevused ei olnud nii huvitavad/nauditavad, kuna portugallased vedasid meid ise enamus ajast ringi ja neid huvitas hinne, mille nad selle töö eest saavad tunduvalt rohkem, kui meile linna näitamine.

Need tüdrukud, kellega ma tiimi sain ei rääkinud nii palju inglise keelt ka, seega nendega suhtlemine oli raske ja nad ise ei üritanud ka enamus ajast. Loomulikult oli vaieldamatult lemmik vaba aeg mis me õhtuti saime. Me käisime linnas ringi, rääkisime niisama jne.

Reis oli väga huvitav kogemus ja olen väga õnnelik, et sain võimaluse viimasel hetkel sellest projektist osa võtta.

See kogemus andis mulle uusi teadmisi Portugali kohta tõi uusi sõpru ja ka uusi toredaid õpetajaid. Õppisin sellest kuidas teistega rohkem arvestada ja kuidas teistega kiiremalt tuttavamaks saada. Sain teada ja näha kuidas Portugalis käib koolis õppimine ja kuidas nende elu on. Enda kohta sain seda teada, et olen päris hea suhtleja ja saan teiste inimestega kiirelt tuttavaks ja sõbraks. Ma oskan nüüd rohkem ja veel paremini suhelda ja teistega paremini arvestada.

Kõige rohkem meeldis mulle escape room, mis oli koolis, kuna seal oli kõige rohkem vaja tiimitööd ja kõik pidid ühiselt kaasa töötama. Samuti pidid kõik kõigiga ühiselt arvestama ja õppisin seda, et tiimitöö on elus päris oluline asi - tiimitöö viib sihile. Kõige rohkem jääb meelde kogu rahvas kes seal olid, kuna nad kõik olid väga toredad ja armasad inimesed ja nendega oli mõnus see nädal veeta ning olukordadest jääb meelde linnatuur, see oli minu jaoks isiklikult kõige põnevam.

Tean nende kultuurist nüüd rohkem seda, et kõik kes on sõbrad ja kohtuvad kuskil teevad üksteisele põsemusi. Seda sain ma kultuurist näha ja teada ja muiudgi toiduna oli neil laua peal alati mingi kala või siis mõni mereloom, nagu kalmaar vms.
9Mulle omas see projekt kindlasti head mõju! Ainult head mälestused ja head muljed jäid projektist :) !

Naljakatest lugudest nii palju siis, et härra Amin tegi koguaeg mahlast contenti, mis jäi kõigile seal meelde. Seega iga päev sai natukene nalja. Vahepeal Tartu Rockist ,siis härra Hansen Heinost ja no teatud tuttavad nägusi oli seal veel. Aga võtke välja või tehke järgi!

Kõiki mõtteid seoses konkreetse reisiga Portugali on nii palju, et on keeruline kuskilt alustada, kuid mis mul esimesena pähe tuli, olid siiski Portugali inimesed. Inimesed, kes on nii palju erinevamad põhjamaistest eestlastest. Näiteks, ei tuleks üks keskmine Eesti kaheksanda klassi õpilane sulle plaksu viskama ja igasuguseid küsimusi küsima täiesti suvaliselt tee peal. Alguses ehmatas see ära küll, aga üsna kiiresti sulandusin sealsesse meeleollu ja lasksin sellele keskkonnal anda mulle seda, mis sellel anda on. Selle mõtte lõpetuseks võiksin öelda, et avastasin, et olen kiire kohaneja ja võõrastega saan üsnagi edukalt jutule.

Tegevuste kohapealt meenus mulle muidugi esimesena ookeanis surfamine, mis juba kõlab tohutult ägedana. Ütlen ausalt, ega alguses see ei olnud kohutavalt äge midagi. Pean silmas jooksmist ja soojendust pikkade varrukatega kalüpsodes 30-kraadises rannas lauspäikese käes. Aga elasime selle üle ja kui varbad juba vett puudutasid, kadusid kõik allaandmise mõtted peast. Samuti sai palju nalja ja sellest ma pikemalt ei hakka rääkima, sest need, kes reisil kaasas polnud, neist niikuinii midagi aru ei saaks. Kokkuvõtteks ütlen, et see oli väga meeldejääv reis, mida mäletan kindlasti veel kaua kaua aega.

Nii, kust ma alustan. Arvan, et seltskonnast. Ma arvan, et mul vedas kogu selle reisi, olukorra ja seltskonnaga. Elades kuuekesi 5 päeva järjest ühes toas muudab inimesi ühtsemaks. Meil oli koos lõbus ja samuti ei jäänud me kinni oma klassikaaslastesse. Väga positiivne oli jälle inimesi, keda tunned pinnapealselt, ka tegelikult tundma õppida. Täpselt niipalju kui seda viie päeva sees teha sai. Meie eredaimad momendid võtaksin kokku lausega ,,Aa, miks mees toru ei tõsta?" samuti Meribeli otsus pesta kraanikausis papaiat... Me võibolla naersime liiga palju…

Igatahes rääkides inimestest, siis portugaallsed mulle isiklikult eriti ei istunud, olles kinni hinnetes, punktides ja reeglites, justkui nähes läbi tunneli. See selleks, seevastu pidasin belglasi vägagi sümpaatseteks. Olin nende ja ka soomlaste peale kohati kade, et neil õnnestus rõduga toas elutseda.

Programmi poolest oli neile väga omane siesta-fiesta, ootamist oli küllaltki palju, aga see ei olnud eriti häiriv, arvestades ilma ja seltskonda. Tegevused olid muidu ägedad, eesotsas surfamise, koobaste ja ajaloolise külaga.

Eriti meeldis mulle vabadus, mis see projekt meile tegelikult andis, mille suurim faktor oli muidugi elamine hostelis, mitte elementaarselt peredes. Saan aru, et pereelu tegelikult annaks parema pildi sealsest igapäevaelust, aga kui nii, siis nii. Mulle väga meeldis bussijaama hommikosöögi kohvik, kus proovisime ka kohalikku maiust, mille nimi ei tule hetkel ette, aga mis oli magus kreem keeratud torusse, taignasisse. 10/10, läheks veel.

Kokkuvõtteks oli see projektinädal unistuste kogemus, täitis kõik mu ootused, lootused ja veel pealegi!
 

Õpetajad 

Reisi algus ja ka lõpp olid pikad. Tunne oli, et nagu ei saakski otsa. Portugalis esimest päeva oli raske alustada. Ja ei olnud üldse nii soe ka, nagu oma mõtteis ette kujutasin. Välja arvatud viimased päevad.

Teisi koole on alati huvitav uudistada. Direktor oli väga rõõmsameelne ja tegi väikese koolituuri. Ise moodsas koolimajas toimetades, oli harjumatu näha klassiruume, mis oleksid tahtnud veidike värskendust. Eks meie jaoks ole harjumatu ka see, et koolivärava uksed lähevad lukku ja koju minnes pead ka õpilaspiletit (ma arvan, et see oli see) näitama, et ikka kindel oleks, et võid koju minna.

Koolis oli kõik hall ja mitte ainult koolis. Ei saaks öelda, et rohelust ei olnud. Oli küll, aga kivi oli kõvasti ülekaalus.

Kooli direktor on seda meelt, et erivajadustega lapsed peaksid olema kaasatud tavakoolidesse. Tema sõnul on ta oma pika tööaja jooksul näinud selle positiivset mõju nii ühtedele kui ka teistele õpilastele. Erivajadustega lapsed õpivad koos teistega ja vastavalt vajadusele on neil tugiisik. Need, kellel on rohkem omaette olemist vaja, õpivad mõndasid asju eraldi klassis ja mõndasid asju koos teistega.

Lisaks erivajadustega õpilastele oli selles koolis ka palju sisserändajaid, kes vajasid samuti abi, et kohaneda. Pidevalt liikus vahetunni ajal ringi koolipsühholoog, kes lastega suhtles ja neid toetas.

Sarnaselt Belgiaga oli ka Portugali partner ette valmistanud erinevaid orienteerumismänge, kuid nende õppimismoment ja korralduslik pool jäid natuke arusaamatuks, nii mulle kui ka tegelikult osadele meie õpilastele. Enda sõnul oleksid nad oodanud midagi rohkemat. Näiteks saavad ka midagi teada, mitte ei tee ainult mingis kohas pilte.

Ja kuigi reeglite järgimises oleme kõvad tegijad, siis häiris neid see, et kohalikud õpilased olid neis veel rohkem kinni. Järeldada saab siin minu meelest seda, et meie õpilased ootavad tegevustest ka mingit konkreetset õppimiskohta. Neile on oluline asju mitte niisama teha, vaid sellel peab olema põhjus. Mulle jäi mulje, et nendest orienteerumismängudest nad midagi olulist enda jaoks ei saanud. Pigem olid nad pahurad.

Tore oli see, et õpilased said ise raamatu “Väike prints” põhjal erinevaid internetipõhiseid mänge luua. See vist oli ka ainus tegevus, kus kõik pidid ja said omavahel suhelda. Kuid jällegi oli erinevus meie õpilaste ja teiste vahel. Kui meie õpilased midagi teevad, siis nad tahavad ka aru saada, miks nad seda tegema peavad, mis kasu sellest sünnib ja mis nad sellest õpivad. Väga lihtsad asjad ei ole neile.

Nn escape room koolis oli tore ajaviide ja enamikule meeldis, sest oli ka õppimismoment juures. Kas kokkuvõttes meie õpilased õppisid midagi? Ausalt öeldes, ma ei tea. Tavaliselt ütleksin, et õppisid suhtlema, aga seekord ma seda öelda ei saa. Vähemalt nii palju, kui ma kõrvalt nägin. Ei saa muidugi öelda, et see nii kõigiga oli, sest seitsmest õpilasest kaks olid aktiivsed suhtlejad. Kuid viis hoidsid omaette ja ma ei usu, et mingeid sõprussuhteid loodi. Ka kohapeal moodustatud rahvusvahelised töögrupid ei soodustanud suhtlust.

Arvan, et hostelis ööbimine võttis neilt tegelikult väga olulise osa suhtlusest, vastutusest. Ja seetõttu oli reis pigem ekskursioon. Küll aga andis hostelis ööbimine hea võimaluse teistega arvestamiseks ja sellega saadi küll hästi hakkama. Õppimine seegi.

Kokkuvõttes oli reis tore ja teistsugune. Portugallased on sõbralikud ja elujaatavad. Kõige rohkem jäi meelde see, et ookeani vesi oli ülisoolane ja kohvikupidaja teadis, kes on Ott Tänak.

Portugali koolielu juures oli kõige sümpaatsem viis kuidas suurte erivajadustega laste peale on mõeldud. Nad on integreeritud üldisesse kooliellu, kuid on siiski jäetud võimalus nendega eraldi tegelemiseks. Ruum, kus erivajadustega laste õpe toimus, oli vaatamata vähestele finantsvahenditele väga loovalt muudetud õpilaste vajadusi silmas pidades hubaseks, rõõmsaks ja samas funktsionaalseks kohaks, millest õhkus õpetaja hoolt. 

Nädal oli põhjalikult planeeritud ja õpilased olid eesmärgistatud tegevuses. Mängud olid kohati üldises plaanis küll sarnased, kuid piisavalt atraktiivsed, et keegi ei pidanud otseselt igavust tundma. Eesti õpilaste seisukohalt kumas küll läbi, et nemad oleksid soovinud keerulisema ja sisutihedama struktuuriga mänge. See võttis neilt motivatsiooni vähemaks ja alandas võistlusmomenti, mis neid oleks rohkem aktiviseerinud. Meil olid kaasas õpilased, kes naudivad väljakutseid. Linnajaht ei pakkunud neile piisavalt põnevust tänu nende jaoks liiga lihtsatele ülesannetele. Selle kompenseeris aga koolis toimunud põgenemistoa versioon, kus ülesanded olid keerulisemad ja nõudlikuma iseloomuga. Andis juurde ka see, et mängu olid kaasatud kõik õpetajad. 

Peamine õppimiskoht õpilaste jaoks oli läbivalt koostöövalmidus eri kultuuridest inimestega, mis omakorda osutus ka suurimaks väljakutseks. 

Õppimiskohaks on kindlasti planeerituse suur osakaal kõikvõimalike mängude korraldamisel ja oskus juba eelnevalt panna end mängija olukorda. Mängu korraldajal ja mängujuhil peab olema teadmine, millised võivad olla mängija eeldatavad ootused. Tuleb arvestada kõigi faktoritega alates õpilaste vanusest, eelteadmistest kuni füüsilise kohani, kus mäng aset leiab. 

Varasem kogemus on näidanud, et lõunamaa kultuurile on omane pigem ajaga ja organiseeritusega väga vaba ringikäimine. Seekord üllatas meeldivalt korraldajate vastupidine suhtumine. 

Õpilastevahelist lähedust suurendasid ühiselt kogetud elamused väljaspool kooliga seotud ülesandeid. Suurem rahvusvaheline sulandumine leidis aset hetkedel, mil võeti osa surfitunnist ja käidi vaatamas imelisi vaatamisväärsusi. 

Kuna õpilased ei ööbinud kodudes ja peale programmilisi tegevusi oli neil seekord vabadust oma aja veetmise üle ise otsustada, oli seekordne kogemus eelnevatest erinev. Kuigi tundus, et suhtlus oli orgaanilisem ja vähem sunnitud. Õpilased leidsid ise ühistegevusi ja sobitusid rahvusvahelistesse gruppidesse loomulikumalt ja ühiste huvide pinnalt. 

Projektist pikemalt loe siit.

Vaata lisaks:

Portugali projektinädala galerii

Portugali projektinädala video