Erasmus+ projekti Squere Eyed Students õpilaste vahelised kohtumised said jätku märtsikuu alguses toimunud teise õpilaste mobiilsusnädalaga Bršadinis, Horvaatias.
Läbi Varssavi ja Belgradi Bršadinisse
Pühapäeval, 4. märtsil algas reisiseltskonna teekond juba varajastel öötundidel, et õhtuks läbi Varssavi Belgradi lennujaamas maanduda. Kuigi meie partnerkool asub Horvaatias, on justnimelt Serbia pealinn Belgrad meie partnerkoolile kõige lähem paik, kuhu lennukiga lennata.
Bršadin ise asub väga kurva lähiajalooga, Horvaatia suurima jõesadamaga linna, Vukovari vahetus läheduses. Vukovari nimigi tuleb linna läbivast Vuka jõest. Var aga tähendab ungari keeles kindlust.
Projektiseltskond Bršadinis (vasakult): Mihkel Laar, Varmo Pärnpuu, Ander Hendrik Rohusalu, Mia Metsaru ja Berit Paide. Fotod: Rene Leiner
Hävitatud linna lugu
Kui Jugoslaavia aegadel oli tegemist ühe väga kõrgelt arenenud majanduspiirkonnaga, siis Horvaatia iseseisvussõda pööras kogu elu sealmail pea peale. Linn hävitati sõna otseses mõttes täielikult ning neid jälgi näeb veel ka ligi 27 aastat peale nimetatud sündmusi igal sammul.
Ise organiseerunud mõnetuhandeliikmelised horvaatide üksused kaitsesid linna 87 päeva umbes 36 000 Jugoslaavia rahvusarmee sõduri vastu, keda toetasid 110 sõidukit ja tanki ning kümned lennukid. Hinnanguliselt sai surma 2000 Vukovari kaitsjat ja tsiviilisikut, kadunuks jäi 800 inimest ja 22 000 tsiviilisikut oli sunnitud põgenema. Purustusi meenutama on linna jäetud kuuliauke täis veetorn, mida ka meie reisiseltskond kohapeal nägi.
Kui sõda, siis sõda. Muusad vaikivad.
Sisenemine valesse riiki
Niipalju siis kurvast ajaloost, millest tuleb veel ka veidi hiljem juttu, aga seda rääkimata ei oleks saanud kindlasti see lugu olla. Huvitavat alatooni sellega seonduvalt lisas tegelikult ka asjaolu, et meie partnerkool Bršadinis on tegelikult serblaste kool.
Eks kahe riigi ja rahva pingetest annab aimu väikese huumoriga vürtsitatud seik reisiseltskonna tagasiteel Serbiasse. Nimelt tuli piiripunktis, kus tekkis väike järjekord ja viivitus, bussijuhile keegi midagi seletama. Küsimuse peale, kas midagi on valesti, tuli üsna kiirelt muigel vastus: "Ei ole, lihtsalt siseneme valesse riiki."
Kultuuride, riikide ja rahvaste ristumine
“Paratamatult tekkis peas võrdlus siinse Ida-Virumaaga. Serblaste ja horvaatide keerulised suhted ning rikkalik lähiajalugu pakkusidki suurimat üllatust. Ei teadnud, et niivõrd tugeva ainesega on esindatud kõik peamised ajalooperioodid - keldid, kreeklased, roomlased, Bütsants, Ottomanid jne,” rääkis lapsi projektinädalal saatnud ajaloo õpetaja ja haridustehnoloog ning antud projekti Raatuse poolne pedagoogiline koordinaator Mihkel Laar.
“Põnev oli näha kahe, tegelikult isegi kolme, kui me bosnialased ka arvesse võtame, rahva omavahelist läbisaamist. Kui eestlaste jaoks piisab vennarahvaks tunnistamiseks keelest, siis Balkanil olid asjad oluliselt keerulisemad.”
Kuna kohapealsed kultuurid on omavahel sedavõrd põimunud, siis küllap jäi ka õpilastele lõpuni segaseks, mis ja kes nüüd serblane oli või horvaat jne. Ja küllap see ei olegi kokkuvõttes maailma rahu kõrval kõige olulisem.
Hotellis, kus Mihkel ja Rene Vukovaris elasid, ilutses seinal Horvaatia rahvusliku uhkuse sümbol - nende jalgpalli rahvusvmeeskonna, keda nad ise põrgulisteks ja tuleohtlikeks (valtreni/valtra) või lihtsalt punavalgeteks (crvena i bijela) kutsuvad, särk. Eriti uhkeks teevad selle mängijate, kes samas hotellis peatunud, autogrammid.
Sõjakoledusi mäletav Dalj
Nädala jooksul külastasid õpilased Serbia ühe mõjukama teadlase Milutin Milankovići muuseumi, mis asus tema sünnikohas, Horvaatia külas Daljis. Seegi koht mäletab karmist lähiajaloost 1. augustil 1991 seal toimunud massimõrva, kus erinevatel andmetel tapeti 56-57 inimest, kelle hulgas lisaks 39 sõjavangile olid ka tsiviilisikud.
Rahvusvahelise sõjatribunali ees kandsid nii selle tragöödia kui ka sadade tsiviilisikute, sh naiste, vanurite ja laste ning 264 Vukovari haiglas kinnipeetud inimese tapmise eest, vastutust tänase Horvaatia territooriumil asunud Serbia Krajina vabariigi president Goran Hadžic ja Serbia president Slobodan Milošević.
Kõikide nende sõjakoleduste keskmes 1879. aastal sündinud Milankovic oli üheaegselt nii matemaatik, klimatoloog, insener, astronoom ja geofüüsik kui ka teaduse populariseerija. Daljis külastati ka kohalikku õigeusu kirikut.
Vukovari sõjas mahapommitatud rongijaama hoone ja veel paljud kuulitabamused terves linnas meenutavad neid koledaid sündmusi veel ka 27 aastat hiljem.
Micro:bit’idega progema
Square Eyed Students’i näol on meil tegemist projektiga, mille teema keskendub digimaailma ja pärismaailma tasakaalule.
Tänapäeval kasutavad lapsed väga palju infotehnoloogilisi vahendeid. Ometi ei ole näha olulist hüpet nende vahendite kasutamisest tuleneva kasuteguri osas ehk siis tegelikud arvutikasutamise oskused ei ole kindlasti tasemel, mis meid rahuldaks. Ikka kasutatakse nutiseadmeid ja arvuteid peamiselt mängimise ja meelelahutuse objektidena.
Seetõttu ongi kõikide mobiilsusnädalate sisse planeeritud ka erinevad töö- ja õpitoad, mille eesmärgiks on näidata lastele rohkem ka arvutikasutamise teist poolt. Horvaatias oli fookus micro:bit’idega programmerimisel ja interaktiivsete kaartide tegemisel.
Selgituseks, et Micro:bit on peopesa suurune, lihtsalt programmeeritav miniarvuti ehk kiip, millel on liikumisandur, kompass ja bluetooth, lisaks veel 25 pisikest LED lampi, kaks programmeeritavat nuppu, viis ringikujulist ühendust ja 23 pinni, mille külge saab krokodillidega kinnitada sensoreid ja teisi seadmeid.
Töö käib. Esiplaanil Ander Hendrik ja Varmo, taustal Mia. Tänelepanelik silm leiab süleraali ja hiire vahelt üles ka Micro:bit’i enda.
Mõju ennekõike sotsiaalsetele oskustele
“Nagu laste tagasisidest selgub, oli nii neid, kellele see oli lihtne ja tuttav maailm kui ka neid, kellele see uut avastamisrõõmu pakkus. Igaühele midagi, aga kindlasti oli see koht, kus ootused olid kõikidel veidi suuremad kui tegelikkus. Samas muidugi on minu jaoks iga sellise projekti fookus ennekõike laste sotsiaalsetel oskustel, mille arengu osas oli ka see reis kokkuvõttes väga mõjus,” rääkis Raatuse koolis rahvusvahelisi projekte koordineeriv arendusjuht Rene Leiner.
Infotehnoloogiliste õpitubade osas jätkus veidi kriitikat ka õpetaja Laaril: “Projektitegevuste eesmärgistamine ja struktuur olid horvaatidel suhteliselt kaootilised ning jäid seega minu hinnangul õpilastele tihtipeale segaseks. Lisaks oli inglise keele valdamise tase väga erinev. Arvan, et õpilasi arendaski nädala jooksul enim peredes elamine ning nö käte-jalgadega suhtlemine. Tähelepanuväärne oli seejuures ka õpilaste kiire leidlikkus ning google translate’i appivõtmine.”
Maailm väljaspool nutiseadmeid
Teiseks probleemiks, millega käesolev projekt tegeleb on meie laste liiga suur nutiseadmete ja ekraanide taga veedetud aeg, mis võiks igast aspektist vaadatuna olla optimaalsem, mistõttu ongi üheks eesmärgiks tuua lapsed võimalikult palju nutiseadmete juurest reaalse käegakatsutava maailma juurde. Seda eesmärki teenis kindlasti ka projektilaulule sõnde loomise töötuba. Laulu endaga minnakse edasi juba novembris Tartus toimuval mobiilsusnädalal.
Projektinädalasse mahtusid ka kohtumine Vukovari linnavalitsuses, väljasõit Osijeki linna, kus külastati Slavoonia muuseumit, mis on üks vanimaid muuseume Horvaatias. Kohalik giid, kes oli eestlaste suureks üllatuseks just hiljuti külastanud Eesti Rahva Muuseumit Tartus, vabandas küll kohe ette, et nende muuseum ei ole nii vägev ja innovaatiline.
Muuseum hõlmab Horvaatia idaosa ajaloo-, etnoloogia-, loodusteaduste, numismaatika, kunstiajaloo ja arheoloogia valdkondi. Slavoonia muuseumil on Horvaatia suurim muuseumiraamatukogu, mistõttu on tegemist olulise kohaga Osijeki teaduselus.
Külastati ka Ilokis asuvat Odescalchi kindlus-muuseumit ja kohalikke koole.
Lapsed Vukovari jõerannas välitreeningut proovimas.
Ajalugu peopesal
Mihkel Laari sõnul erinesid seal nähtud õpetamise ja õppimise tingimused kooliti üsna suurelt.
“Laias laastus tundusid sealsed koolid siiski meie omadele suhteliselt sarnased. Vestlused õpetajatega ja tutvumine õppekavadega näitasid, et ainete sisu, õpilaste teadmiste ja motivatsiooni osas, oleme väga sarnased. Suurimaks probleemiks oli inimeste lahkumine kodukohast. Ära lähevad nii õpilased kui õpetajad.
Mulle kui ajaloo õpetajale pakkus kahtlemata suurimat huvi tutvumine kohaliku ajaloo ja kultuuriga. Kuna piirkonnas kohtuvad mitu kultuuri ja usku (õigeusk, katoliiklus) on tegemist väga põneva kohaga. Selle tutvustamisega ei hoidnud korraldajad end ka tagasi. Õpilaste jaoks jäi selline ringisõitmine võib-olla natukene igavaks, aga minule pakkus see palju.
Ajaloo õpetajana oli kõige huvitavam näha, et sealsed õpilased said ajalugu õppida täies ulatuses kohalikku piirkonda näitena kasutades. Alates suurtest muinaskultuuridest ja roomlastest kuni Euroopa Liiduni välja. Hämmastaval kombel olid ka need kohalikud näited õpikusse pandud, ei tea kas tegemist oligi sellele piirkonnale mõeldud õpikuga või mitte.”
Mis nüüd koolimajade disaini puudutab, siis avatud õpiruume, millest me põhjamaades aina enam kõneleme, ei näinud Raatuse reisiseltskond sealmail isegi mitme valgusaasta perspektiivis. Välisest vaatlusest ja jutuajamistest lähtuvalt võib öelda, et põhirõhk koolides on kahjuks endiselt frontaalõppel.
Pilte kohalikust koolielust erinevates külastatud koolides.
Taastatud palees ja Doonaul
Õpilased külastasid ka sõjas raskelt kannatada saanud, kuid tänaseks suuresti Euroopa Liidu rahade toel taastatud Eltzi paleed, mis kuulus 18. sajandil Eltzi perekonnale ja kus täna asub Vukovari linnamuuseum. 2016. aastal pälvis see Euroopa muuseumide aastaauhindade jagamisel Stiletto auhinna kui parim näide sellest, kuidas teha koostööd kohaliku kogukonnaga ja kaasata vabatahtlikke.
Seal jättis kindlasti kustumatu jälje kohalik giid, kelle laulev ja emotsioone täis inglise keel ei jätnud kahtlustki, et tegemist on itaallasega. Tegelik elu on aga näilisest sageli väga erinev, mistõttu selgus, et tegemist on kõige puhtamat verd horvaadist doktorandiga.
Oluline osa muuseumist oli pühendatud ka juba korduvalt mainitud traagilisele Horvaatia iseseisvussõjale, millest külastajatel oli võimalik saada väga emotsionaalne ja kronoloogiliselt täpne ülevaade.
Muuseumikülastusele järgnes ühine Bajadera paadisõit Doonaul, kust avanes suurepärane vaade jõe paremal kaldal asuvale linnale.
Aega jäi ka lumesõjaks. Ander Hendrik on oma palli juba teele saatnud, Berit ja Varmo valmistuvad.
Kiluvõileib läks hästi peale
Projektinädala vahvaks lõppakordiks kujunes kohalikus koolis toimunud nn rahvusvaheline pealelõuna, kus kõik osapooled tutvustasid teistele oma riike, tantsisid või laulsid. Samuti olid kõik osalejad võtnud kaasa midagi oma kodumaisest köögist.
Kõik see pandi kohapeal taldrikutele ja lasti heamaitsta. Horvaatia kooli laste vanemad olid valmistanud ka kohapealseid hõrgutisi. Kui alguses kartsid eestlased, et valmistatud kiluvõileivad munaga tuleb neil endil ära süüa, siis tegelikult läksid need üllatavalt hästi peale ka teistele. Oli hästi tore ja südamlikult soe õhtupoolik.
Pidulaua ettevalmistustöödest võtsid osa kõik.
Võtke kooli koer!
Kui võtta ainult üks asi, mida sealsest koolist üle võtta, ei teki projektijuht Renel selles kahtlustki – võtkem kooli loomi. Nad maandavad stressi ja aitavad kindlasti saavutada tänasest paremaid tulemusi.
“Nii oli Bršadini koolimajas oma koer, kelle eest külaelanikud suvekuudel ise hoolitsevad ja sama olen kohanud ka mitmes teises Euroopa koolis, näiteks Kreekas oli koeri suisa mitu ja mõni neist ka kodutu. Nii arendame lastes päris mitut kvaliteeti, mida elu neilt kindlasti rohkem küsib kui Pythagorase teoreemi või moolide hulga arvutamist. Meie aga põrkume tõenäoliselt esmalt kõiksuguste allergiate ja tont teab missuguste eurosteriilsusnõuete vastu, tappes sellega ehk tegelikult selle, milleks me loodud oleme.“
Rene Bršadini koolikoeraga. Koer koolis on väga suur pingete maandaja.
Kaalume alla ehk peened poisid
“Ja mis mulle veel silma jäänud nii Horvaatias, kuid eriti Slovakkias, on võrdluses Eestiga ülekaaluliste ja rasvunud õpetajate väga vähene osakaal külastatud koolides. Üldpopulatsiooni uuringud neis riikides seda küll ei kinnita, aga pilt koolides oli kindlasti palju meeldivam kui paljudel Eesti õpetajate konverentsidel või seminaridel, kus veel ka toidusedel enamasti pigem "tule taevas appi" stiilis. Ma ise ei ole küll ise ülekaalulisena kõige parem kõneisik selles osas, aga olukorda, mis on ikka päris halb, see kuidagi ei muuda. Aga võib-olla just olen, sest muidu võetaks seda solvava kriitikana kellegi teise aadressil, nüüd aga selge enesekriitikana,” viskab Rene välja kinda, mille eest näiteks Evelin Ilves omal ajal arstide poolt ära lintšiti.
Suitsud suhu!
Eesti õpetajate kiituseks tuleb aga öelda, et avalik suitsetamine on meil ikkagi enam-vähem tabuks muutunud. Kahju muidugi, et see on tulnud läbi karmide regulatsioonide, aga küllap siis inimene õpibki endiselt suuresti hirmust karistuse ees. Samas kui Horvaatias silmas suitsetavaid õpetajaid kõikjal, sealhulgas otse koolimaja ees. Ka keskkooli õpilased, kelle vanus seda lubas, käisid vahetundide ajal maja ees suitsu tegemas. Kuna elu on siiski hea võtta positiivse huumoriga, siis kerge irooniana mõjus selles kontekstis ennist mainitud kooli koera nimi, milleks oli häälduse järgi kirjapilti pannes Smoky või midagi sarnast.
SES Horvaatia nädala rahvusvaheline pere ühisel fotol.
Kaks Peetrit ühes Belgradis
Äralennupäeval jäi eestlaste delegatsioonil veel paar tundi aega, et tutvuda Belgradi kesklinnaga, et seejärel juba kodutee ette võtta. Oli üks rikastav nädal hoopis teistsuguses Horvaatias, kui eestlased tavaliselt Aadria mere ääres puhkusereisidel käies harjunud on.
Ehk nagu reisiseltskond omavahel ütles – kaks Peetrit ühes potis!
Belgrad kostitas reisiseltskonda juba tõeliselt sooja kevadilmaga. Kõige ees sammub projektinädala Eesti seltskonna slogani ehk hüüdlause autor Varmo.
Projekt Square Eyed Students on rahastatud Erasmus+ programmist, mis on Euroopa Liidu haridus- , koolitus- , noorte- ja spordiprogramm aastateks 2014–2020. Loe lähemalt siit.
Fotogaleriid projektinädalast:
SES Horvaatias 1
SES Horvaatias 2
Lõpetuseks teeme hetkelise pausi ja lisame seejärel katkeid õpilaste antud tagasisidest meie Horvaatia projektinädalale, kus käisid Mia Metsaru, Berit Paide, Varmo Pärnpuu ja Ander Hendrik Rohusalu.
-------------------------
Sain kogemusi, kuidas reisida ja iseseisvalt teistes riikides hakkama saada.
Kuna tuli palju võõramaalastega suhelda, õppisin inglise keelt vabamalt kasutama, mida Eestis nii tihti ei teegi.
Tean nüüd teistest riikidest rohkem ja kunagi tahaksin ka neid külastada. Kuna sain sellelt reisilt sõpru, siis suhtleme nendega praeguseni.
Õppisin, et tuleb läheduses asuvatelt inimestelt abi paluda, mitte helistada kuskile Eestisse, sest nad ei saaks sind niikuinii aidata.
Oskan nüüd iseseisvamalt paremaid valikuid teha, mitte ei pea kohe vanematelt abi küsima.
Selle reisiga arendasin endas kõige rohkem inglise keele oskust ja iseseisvust. Kõige enam meeldis mulle saada uusi sõpru ja nendega edasi vestelda ja kes teab, võib-olla kunagi ka uuesti kohtuda.
Vaatamata sellele, et noorte olemist nutimaailmas peetakse pigem negatiivseks, on sellel ka palju positiivseid külgi. Välismaa sõpradega saab suhelda igapäevaselt võõrkeeles. See arendab kindlasti keeleoskust. Siiski oleks toredam suhelda näost näkku.
See projekt võrreldes eelnevatega, milles olen varasemalt kaasa teinud, oli erinev juba sel põhjusel, et me lendasime sinna lennukiga ja teise seltskonnaga kellega ma pole varem eriti reisinud.
See reis andis mulle kogemuse elada natuke vaesemates tingimustes kui on seda Tartu ja õppida palju väiksemas koolis kus on vähe õpilasi ning näha nende igapäeva elu.
Ma arvan, et teistest rahvustest õpilased on samasugused nagu meie eestlased ja me ei peaks kartma nendega rääkimist. Kuigi osad horvaatlased ei osanud inglise keelt siis kuidagi sai ikka oma jutud räägitud.
Sellel reisil sain ma enda kohta paljusi asju teada näiteks seda, et ma polegi kõige halvem inglise keele oskaja kuigi nendele õpilastele kes seal koolis õpivad õpetatakse inglise keelt siis pole see kõige paremal tasemel aga nad üritavad.
Sellel reisil sain ma teada kuidas töötab Micro Bit-i programm see oli minu jaoks suhteliselt uus ja põnev kogemus ning see arendas mind palju.
Mulle jäi kõige enam Horvaatia reisilt meelde muuseumide külastamine ning kirikute vaatamine. Kuigi praeguses eas ei ole ma just kõige suurem muuseumide külastaja.
Üldiselt mulle meeldis see reis ning võibolla lähen kunagi veel vahetusõpilaseks.
Ma sain sellest reisist huvitava kogemuse proovides uut toitu ja võõraste inimestega rääkides.
Ma sain enda kohta teada seda, et ma oskan inglise keelt suhteliselt hästi ja ei tasu inimestega rääkides häbelik olla.
See reis arendas minus kõige rohkem suhtlemist uute inimestega.
Mulle jäi kõige rohkem meelde, kuidas nad iga toidu kõrvale saia sõid ja kuidas kõik väga vaiksed esimesel õhtul olid.
Ma ei õppinud nutimaailmas midagi uut tegema kuigi meil olid küll workshopi programmid, aga nendes ma kahjuks midagi uut teada ei saanud kuna seal oli kõik ette näidatud ja nende plokkide kokku panemine ei ole ilma õpetuseta raske kuna seal on inglise keeles kõikidel klotsidel peal mida nad teevad.
Muuseumid olid toredad, aga kirikutes käisime liiga palju.
Reis oli tore ja sai nädal aega koolist puhkust. :)
Mulle andis see reis ja kogemus võimalust teada saada milline on elu väljaspool Eestit. Milline elu keskkond on Horvaatias, Horvaatia põnevad muuseumid ja kloostrid, mis jäid paraku natukene igavaks aga sellest pole midagi, õppisin ikkagi natukene Horvaatia ajaloost ja sain ka teada, et seal kus meie viibiseme ehk Brsadinist natukene eemal oli koht, kus Pompeius võitles.
Sain teadmist, et olen olnud uues ja põnevas keskkonnas, suhtelnud välismaalastega, kes ei oska Eesti keelt. Siit saan ka kaasa võtta sotsiaalse oskuse ja edendasin oma inglise keelt, lavahirmu.
Vukovar oli Serbia poolt pommitatud ja nad tungisid sisse. Vukovaris ja mujal oli väga põnev, Horvaatias ei sõideta turvavöödega? Jah, tõesti. Neil võivad alates 14 aastased juua õlut (tekst muutmata, tegelik seadusega lubatud vanus selleks on siiski 18 ja turvavööde kasutus ja muu eluolu meenutab tõesti kahjuks veel Eesti taasiseseisvumise algusaegu või veelgi varasemat aega. Toim. märkus)
Sain teada, et ma võin olla julge ja oskan inglise keelt paremini kui ma arvasin, kogemus andis mulle ka sotsiaalseid oskusi ning arendas enesetunnet.
See reis arendaa minus kahte asja, julgust ja sotsiaalseid oskusi mille abil saan ma inimeste ees rohkem rääkida, näiteks presentatsioonid jms.
Meelde jääb tore suhtlus sõpradega ja muidugi ka hittlause: 'Kaks peetrit ühes potis.' Mulle jäid ka ehedad mälestused sellest koolist, eriti koerast kes seal ees magas.
Nutimaailma peaks kasutama piiri pidades ja kindlasti ikka mõistusega. Mis kord sinna internetti satub, enamus ajast tagasi ei saagi. Peaksime oleme hoolsamad. Seda arvesse võttes õpetas reis mind internetti hoolsalt ja õiges koguses kasutama.
