Jah, nii uskumatult kui selle uudisloo pealkiri ka ei kõla, siis nii see on. 3.-4. jaanuaril Pärnus toimunud Eesti Koolispordi Liidu poolt korraldatud õpetajate võrkpalliturniiril saavutas meie kooli võistkond Eesti koolidest esikoha, jäädes finaalis alla turniiril juba aastaid külalisvõistkonnana mängivale Jaunmarupe põhikoolile Lätist.
Raatuse 100 sünnipäeva aastale väärika alguse teinud võistkonda kuulusid Annika Seppa, Mai Torim, Kristi Eelmäe, Renno Raudmäe, Priit Laats, Margus Udeküll, Toomas Kink ja meie seekordne võõrleegionär (reglement lubab kasutada ühte kooliga mitteseotud mängijat) Ott Riisenberg Kivilinna koolist.
Pikk teekond viis lõpuks sihile
Kui Raatuse kool oma 13 aastat tagasi sellel turniiril esimest korda kaasa tegi, alustati kõige madalamast, kolmandast liigast. Aega läks ja pikk tee düünides jõudis üle-eelmisel aastal niikaugele, et kindlustati koht kõige kõrgemas ehk esiliigas, kus eelmisel aastal saadi väga väärikas kaheksas koht.
Kui eelmisel aastal ei olnud koolil oma võimlatki, mistõttu treeningtingimused olid tänasega võrreldes olematud ning võistkond klopsiti kokku sisuliselt viimasel minutil, siis sel aastal alustati treeningutega kooli uhiuues võimlas juba septembris. Jaanuaris tuli aeg vilju lõigata.
Esimene mäng andis otsustava tõuke
Pärnu turniiri alustas Raatuse võrgutiim alagrupivõiduga, mis nopiti võitudega Kuristiku Gümnaasiumi ja Paikuse Põhikooli üle. Tagantjärele võib ehk öelda, et just esimese mängu kolmandas geimis Kuristiku võistkonna vastu üles näidatud võistkonnavaim defineeris edu kogu järgneval turniiril. Nimelt oli see ainus meie võistkonna kolmegeimiliseks kujunenud mäng kogu turniiri jooksul, kus viimase geimi võidunumbrid olid 15:10.
Tundmatu autori foto, mis tehtud peale esimest ja lõppkokkuvõttes nii oluliseks kujunenud võitu Kuristiku Gümnaasiumi üle.
Veerandfinaalis võideti 2:0 juba „vanu tuttavaid“ eelmise aasta alagrupiturniirilt, kelleks olid Avinurme Gümnaasiumi õpetajad. Poolfinaalis tuli vastu aga Eesti ehk üks tuntumaid koole Gustav Adolfi Gümnaasium Tallinnast, kelle võistkond oli eelmisel aastal parim Eesti kool teises liigas. Mõistagi mingist aukartusest siin juttu olla ei saanud ning kuigi esimeses geimis jäädi kohe viie punktiga kaotusseisu, vormistati mänguvõit taaskord numbritega 2:0.
Kuna teises poolfinaalis oli eelmise aasta võitja Jaunmarupe põhikool võitnud mulluseid pronksmedaliste Nõo Gümnaasiumist, oligi selge, et Eesti koolidest sellel turniiril meie vapraid võrkpallureid enam keegi võita ei suuda.
Finaalis anti lõunanaabritele küll parim lahing, mida viimased olid seni turniiril kohanud, aga sel korral jäi nende alistamiseks sellest veel veidi väheseks. Aga ometi on põhjust üksnes suureks rõõmuks ja ajalooline saavutus märgitakse kindlasti kuldsete tähtedega kooli ajalukku.
Endalegi uskumatu võit
Direktor Toomas Kink, kes turniirile eelnenud päeval toimunud treeningul oma sõrme vigastas ning suurema osa turniirist taustajõu rollis veetis, leidis võistkonna saavutuse kohta üksnes suurepäraseid hinnanguid.
„Kes oleks seda enne turniiri ennustanud oleks ilmselt panused sajakordselt tagasi saanud. Ma ei ole veel enne näinud sellist tahet ja üksteise toetamist ning seda ka siis, kui midagi ei õnnestunud. Me olime nagu üheks sulandunud kamp. Võrkpall on meeskonna mäng, täpselt nagu õpetaja töö koolis, mida me ka Raatuses igapäevaselt rõhutame. Õpetajate vaheline koostöö on eduka õppetöö alus ja võrkpalli võistkond näitas seda suurepäraselt. Olid ägedad lahingud ja kiitused vastastele, kes andsid endast parima, et meid võita, aga seekord võitis ühtseim võistkond, kes oli seejuures veel ka kogu turniiri üks lühemaid. Rõõm on igatahes suur.“
Vasakul fotol võistlusvormis Raatuse tiim peale esimest rasket võistluspäeva ja paremal ainus foto, mis on meie valduses koos võidukarika ja medalitega. Direktor Toomasel on õnnest ja väsimusest siin küll juba silmad kinni vajunud ja meie võrguässast Annika pidi enne seda juba areenilt lahkuma, aga kõik see näitabki, et endast anti õigete spordimeeste ja -naiste kombel kõik.
Igalühel oli võistkonnas oluline koht
Kui küsisime juba mitu aastat meie kooli võrkpallivõistlustel esindanud Mai Torimilt, et kes meie mängijatest väljakul silma paistis, kõlas vastus järgmiselt: "Ott ja Renno tegutsesid põhilise ründejõuna, Margus ja Annika olid suurepärased sidemängijad, kes tõid nii mõnelgi korral kavalaid, vastasele ootamatuid punkte, mina ja Kristi kindlustasime põhiliselt kaitsetagalat, Priit mängis samuti ründes ja näitas väga head servi. Toomas, kes ei saanud vigastuse tõttu mänguaega, oli põhiline ergutaja ja tõeline võistkonna hing."
Eks uuel aastal läheb muidugi keeruliseks, sest iga tiitli kaitsmine on enamasti kordades keerulisem kui selle võitmine. Ometi on meil kahtlemata usku ja tahet tänane saavutus veel kuldsemaks kullata ja lätlasedki viimaks alistada, sest kaua sa ikka lased neil meie õpetajate turniiridel lammutada. On aeg!
