Tänasest saab ka meie kodulehe lugeja osa Raatuse kooli poolt Eesti 100 sünnipäevaks kirjutatud luulekogumikuga. Siit leiab väga erinevaid värsiridu õpilastelt, lapsevanematelt ja õpetajatelt.
Võrkpall viis mõtted luulele
Mõte selline vahva kogumik koostada tekkis meie huvijuhi Marju Lille eestvõttel tegelikult hoopis aasta alguses Viljandis õpetajate võrkpalliturniiril.
“Rääkisime seal, millega veel võiksime Eesti juubelit koolis tähistada ja nii liikuski mõte luuletustele ja siis ma otsustasin, et teen üleskutse. Arutasin võistkonnakaaslastega mõtet ja see leidis hea vastukaja. Mõne aja pärast kirjutas Mai (õpetaja Mai Torim) luuletuse ja näitas seda mulle ja siis oli otsus kindel: kui tuleb kas või mõni selline luuletus, oleme üheskoos loonud midagi väga ilusat.”
124 eripalgelist luuletust
Autorite seas oli üks lapsevanem, kes kirjutas luuletuse üksi, aga oli ka kaks lapsevanemat, kes tegid luuletuse koos lastega. Kooli töötajatest esitas oma luuletusi viis inimest, lisaks saatis kolm õpetajat oma tehtud fotosid, mida sai luulekogu illustratsioonidena kasutada. Ülejäänud luuletused on õpilaste loodud, esindatud on peaaegu kõik klassid. Kokku jõudis Marjuni 124 luuletust.
Osa luuletustest kandis huvijuht EV 100 tähistanud aktusel kõikidele kohal viibijatele ette.
Küsimusele, kuidas see raske otsus, mida võtta, mida jätta, sündis, vastas Marju: “Esmalt oli oluline, et luuletus, mille ette loen, oleks sellelt vanuserühmalt, kelle aktus parasjagu käib või siis oleks selle õpetaja luuletus, kes vastavat vanuserühma õpetab. Ülejäänud luuletuste puhul valisin selle järgi, mis mind ennast kõnetas või milles oli kuidagi eriline sõnaseade. Minu jaoks peitub võlu lihtsuses - seega selged ja lihtsad tekstid olid need, mis valituks osutusid. Loomulikult oli luuletusi rohkem, mida võinuks ette lugeda, aga arvestasin ka kooride lauluvaliku ja aktuse üldise meeleoluga.”
Eesti tulevik on meie kätes
Kui kogumikust mingitki üldist alatooni või motiivi otsida, siis jääb kõige enam kõlama ehk see, et meil püsiks rahu ja suudaksime hoida oma loodust, hindaksime oma keelt. Samuti see, et Eesti tulevik sõltub ainult meist endast.
Marju sõnul on kogumikus palju eri vormides Eesti ilust, ajaloost ja iseseisvusest kõnelevaid luuletusi. Juttu on ka reisimisest ja sellest, et Eesti on kindlasti see koht, kuhu tahetakse alati tagasi tulla. Osa luuletustest oli vaatluse alla võtnud erinevad Eesti linnad. Sõnamänguga jäi eriliselt silma Hanna-Lene Sommeri ja tema vanemate koostöös valminud luuletus “Meie Eesti”.
Selline meie luulekogumik välja näeb. Kaanefoto seejuures pärineb hoopis kaugelt Nevadast (USA), kus Eesti lipuvärviline maastik jäi õpetaja Maigi Astoki fotosilma ette. Foto: Rene Leiner
Kogumikust sai menuk
“Mind ehk ei üllatanud niivõrd luuletuste sisu, kuivõrd see, et nii paljud ikkagi kirjutasid. Samuti üllatas mind, kui suurt huvi luulekogu vastu tuntakse ja kui paljud soovivad seda endale soetada - esialgne tellimus on ligi 100 eksemplari. Muidugi on see loogiline, et soovitakse kogumikku, kus enda luuletus sees, aga olin ikkagi üllatunud, et nii paljud soovivad osta meie ühiselt loodud raamatut. Natuke üllatas seegi, et luuletuste üldpilt on hästi positiivne. Pole ju eestlasele väga omane asjadega rahul olemine, seetõttu oli igati rõõmustav, et arvamus Eestis elamisest on nii positiivne,” võttis Marju, talle omase rõõmsameelsusega, kogumiku meeleolud tabavalt kokku.
Raatuse kooli luulekogumikku saate lugeda siit.
