5.-10. novembrini 2018 toimus Leedus rahvusvahelise õpilasprojekti On The Opposite Shore kolmas projektinädal, kus osalesid ka viis õpilast meie koolist – Mia, Linda Maria, Clealyandra, Marta ja Joonas.
Ühine 100
Projekti, mille alge lähtub Eesti ja meie lähiriikide olulistest iseseisvusega seotud 100-aastastest tähtpäevadest, tegevused keskenduvad nii meie rahvaste ja riikide ajaloole kui ka kultuurilisele tänapäevale.
On The Opposits Shore projekt on rahastatud Põhjamaade Ministrite Nõukogu poolt ellukutsutud Nordplus Junior programmist ja sellest lähemalt saab lugeda siit.
Tõus Kaunase kõige kõrgemal asuva kiriku katusele oli omaette katsumuseks ja tõi tugeva tuule käes seistes esile erinevaid positiivseid emotsioone. Parempoolsel fotol jäid Joonas, Marta, Mia ja Linda pildile kohas, kus ühinevad kaks Kaunast läbivat jõge - Neris ja Nemunas.
Töötoad igale maitsele
Kolme Leedus veedetud pika päeva jooksul toimus rida põnevaid tegevusi. Joonistati, lauldi, õpiti Leedu rahvatantsu, punuti projekti sõbrapaelu. Ühiselt külastati Leedu hariduse ajaloo muuseumit, kus toimus ka temaatiline töötuba.
Kaunase raekoja keldris tutvuti selle linna ja kogu Leedu ajalooliste teetähistega, misjärel toimus linnaplatsi ümbruses ka vanade fotode põhjal väike oluliste kohtade, millest räägiti, äratundmise mäng.
Külastati ka Kaunases asuvat ajaloolist presidendi paleed, roniti treppidest üles Kaunase kuulsa Kristuse Ülestõusmise kiriku katusele, kus nõukogude ajal hoopis televiisoreid toodeti.
Üks lõunasöök söödi päris ehtsas restoranis. Sel korral küll kohaliku kutsekooli õpperestoranis, aga seda püüdlikum ja ekstraklassilisem oli teenindus, serveering ja toit ise. Paremal pool Mia, Joonas ja Linda kohaliku rahvalaulu õppimise töötoas.
Trakais pirukaid valmistamas
Nädala sisse mahtus ka Leedupealinna Vilniuse ja kunagise Suure Leedu hertsogiriigi kunagis pealinna Trakai külastus, kus mõistagi käidi kohalikus kindluses, aga valmistati ise ka lambaliha ja sibulaga täidetud Leedu traditsioonilisi pirukaid – kibinaisid.
Trakai oli selleks sobiv koht just seetõttu, et just sealt sai kibinai tegemise traditsioon alguse. Nimelt tõi Leedu suurvürst aastal 1397 Krimmist Trakai piirkonda ligi 400 karaiimi perekonda, kes seal väga hästi kohanesid ning kelle järeltulijaid on tänagi Leedus elamas.
Tegemist on peamiselt Krimmis 8.-10. sajandil juudi meeste ja kasaari rahvusest naiste abieludest sündinud lastest. Kuna judaismi järgi loetakse juutideks ainult neid, kelle ema on juut, siis tekkiski täiesti uus ja oma värvika ajalooga rahvus, millest huvitatud lugeja saab juba lähemalt veebiavarustest edasi uurida.
Vasakul näitab Joonas, et 21. sajandil võib ka keskaja piinapingis olles hea tuju säilitada, paremal meie õpilased kohalikus kohvikus pirukaid valmistamas.
Lapsed räägivad, et...
Küsisime ka osalenud õpilastelt, mis neile kõige enam meelde jäi, millest oli õppida, nii enda kui teiste kohta ja mida ellu kaasa võtta. Toome allpool mõned katked sellest nüüd ka teieni. On tore lugeda, et Leedu pakkus lastele sedavõrd värvikaid ja eelarvamusi muutvaid elamusi.
Lisaks vaadake ka Leedu projektinädala fotogaleriid.
Raatuse projektiseltskond Kaunase bussijaamas. Oli vahva, kuid on aeg asuda koduteele.
Projektides meeldib mulle osaleda eelkõige seetõttu, et on võimalik reisida eraldiseisvalt oma perest. Saan õppida iseseisvust ja vastudada ise oma otsuste eest. Teadmine, et saan ise endaga päris hästi hakkama, oligi ehk peamine, mida enda kohta teada sain. Niisama reisides ei oleks võimalik elada peredes. See on omaette tore kogemus, mis aitab mõista erineva rahvuste omapära. Samuti saab nii leida uusi tuttavaid ja ehk sõpru kogu elukski.
Kuna projektides oleme me isegi siis sunnitud suhtlema, kui ka selleks tuju ei ole, muudab see mind edaspidi võõrastega suhtlemisel vabamaks ja avatumaks. Loomulikult paraneb ka inglise keele oskus.
Mulle meeldis, et saime Kaunases ringi käia ning ka Vilniust külastada. Eriliselt tore oli see ka seepärast, et saime ringi käia omaealistega. Tuleb välja, et erinevast rahvusest noored on tegelikult päris sarnased. Mõnikord polegi tähtis, kus käiakse. Hoopis tähtsam on see, kellega käiakse.
See kogemus andis mulle rohkem julgust teiste inimestega rääkima minna. Tulevikku võtan projektist kaasa rohkem julgust ning saan endale saan rohkem meelde tuletada, et inimesed on kõik erinevad ja kõikidel on oma arvamus. Seda eriti siis kui juhtub mingi tüli või midagi jääb meie vahel arusaamatuks.
Sain teada väga palju põnevaid asju teiste inimeste kohta teada, nende naljakaid seikluseid ja muid hämmastavaid lugusid.
Enda kohta sain ma teada seda, et olen teiste silmades kuidagi väga energiline, lõbus ja naljakas. Kui keegi oleks küsinud minu käest kuidas ma ennast kirjeldaksin, siis neid sõnu poleks ma kasutanud.
Projekt arendas minus kõige enam julgust ja seda, et asju tuleb vabamalt võtta.
Mulle jääb kõige enam meelde see, kuidas me viimasel päeval Vilniuses kohtumispaika otsides peaaegu ära eksisime ja see kuidas ma väga lahedate inimestega kohtuda sain :)
Selles projektis osalemine mõjutas mind väga. Oskan nüüd inimesi teatud olukordades rahule jätta (kui seda väga vaja teha on), erinevate inimestega paremini kommunikeerida ja iseendaga paremini läbi saada.
Kuna ma varem polnud üheski projektis osalenud oli see minu jaoks uudne ja huvitav kogemus. Kõige enam arendas see minu inglise keele oskust ja suhtlemist uute inimestega, mida ma niisama tavalistes koolitundides istudes poleks saanud.
Juba reisimine ise oli väga tore. Eriti huvitavaks tegi selle see, et see oli koos inimestega, kellega ma igapäevaselt ei suhtle ja sellist kogemust pole mul varem olnud, nagu ka majutusperedes ööbimine.
Lõpuks nägin ma ka ise Leedu ära ja millised Leedu koolid välja näevad ning milline on leedu keel ja kuidas sealsed inimesed elavad.
Leedu enda kohta sain ma uut teada seda, et kunagi oli Kaunas olnud Leedu pealinn ja paljud Leedus elavad inimesed ei osanud inglise keelt ning neil oli kombeks pakkuda väga palju süüa.
Eriti eredalt jäi mulle meelde see, kuidas me kohvikuid otsisime ja kakaod jõime, aga ka Trakai kindlus, pirukate valmistamine, koolis laulude ja tantsude õppimine, muuseumis käimine jne.
Varem pole ma projektides osalenud sellepärast, sest mul pole just väga hea inglise keele oskus ning julgusest on puudu jäänud. Seekord võtsin julguse kokku ning käisin ära ja mul on selle üle hea meel, sest ilma selleta poleks mul nii palju uusi mälestusi ja kui ma nüüd poleks seal ära käinud, siis ma ei tea, millal või kas ma üldse oleksin läinud.
Kõige rohkem andis ilmselt see nädal mulle julgust osaleda uutes projektides ning uusi kogemusi uute inimestega.
See reis õpetas mind rohkem suhtlema välismaalastega ja aitas reisivalmidust arendada.
Kõige meeldejäädavad kohad olid Vilniuses ülikoolis käimine ning Kaunases kiriku otsa ronimine. Ma käisin ka Kaunase vanalinnas, kus õppisime mõndagi Kaunase ajaloo kohta. Näiteks sain teada, et Kaunas on kunagi Leedu pealinn olnud. Me tegime lihapirukaid, mis on Leedu rahvustoit.
Enda kohta sain teada, kui hästi suudan ma võõraste välismaalastega suhelda. See kogemus andis mulle võimaluse veelgi parandada oma suhtlemisoskusi. Tulevikuks õppisin, et olla julgem suhtlemisega. See projekt kindlasti mõjutas mu vaateid teiste riikide suhtes.
Kui meie reisiseltskond Eestist teele asus ei teadnud ma absoluutselt, mis eelseisval nädalal mulle varuks on. Tõttöelda oli mul Leedu inimestest välja kujunenud natukene kahemõtteline eelarvamus. Pilt, mis telesarjas ENSV ühe temperamentse leedukast korvpallikaru järgi mulle maalitud oli, terendas alati silme ees, kui keegi ütles sõna leedukas. Patriootlikult südamlik, kuid siiski veider. Olles 2 kuni 3 korda läbi Leedu Euroopasse rännanud, ei imponeerinud Leedu maastikki mulle vormide poolest kuidagi teisiti, kui Läti või meie Eesti oma. Pean kohe tunnistama, et tunnen kuu aja tagusele endale tagasi vaadates maru kitsavaatelisena.
Käies paljudes erinevates muuseumides, mälestuspaikades, linnades hakkas Leedust moodustuma hoopis uus pilt. Põnev ajalugu, mis lähiaastatel küllaltki sarnane meie omaga ning Eesti mõistes suurlinnad jätsid ca 10 aastat Eestist mahajäänud taristu hoopis enda varju. Jah, võiks arvata, et kohati veneaegne keskkond koostöös pilves ilmaga maalis mu puhta lehe lõunapoolseimast Baltimaast nukralt igavaks, siis see nii siiski pole.
Mõneti trööstitu vaatepildi päästsid mu jaoks ära arvatust vähem korvpallilembesed leedukad. Kuigi Kestutis ENSVst on muhe kuju, olid leedukad tegelikult ka palju muud. Nad olid sõbralikud, vastutulevad ning paljutpidi nagu eestlased.
Minu lemmikleedukas on vaieldamatult minu ooperilauljast hostvend. Kuigi ülejäänud pere andis selle nädala nimel maksimumi, jättis nende inglise keele oskus siiski tibake soovida ning keelebarjääri tõttu istusime tihti köögilaua taga küünlavalgel kuldses vaikuses. Olukord muutus hoobilt kodusemaks, kui koju saabus perepoeg, kes kohvi tehes Schuberti ja muude klassikute hääleetüüde trillerdas. Et hostõe ja -venna abiga nüüd pere suhtlus keelelises mõttes mitmekesistus, lahkusin lõpuks oma „kasupere” juurest sooja tundega.
Ei tasu unustada, et projektis osales ka muudest rahvustest noori. Olles nende kõigiga suhelnud, pean nentima et noored on igal pool 90% ulatuses ühesugused. Vahet pole, kas nad on pärit kargest Taanist ja Soomest või alles hiljuti ärganud Baltimaadest.
See nädal Eestist eemal andis mulle palju tegemata kontrolltöid ja unetuid öid järgi õppides. Ometi olen selle eest sügavalt tänulik. Nüüd on mul iga kell Kaunases olemas sõbrad, kelle juures ööbida, palju uusi teadmisi ühe toreda ja sõbraliku riigi ning selle rahva kohta. Kübeke parem inglise keel ja eriti hea ülevaade Leedu rahvatantsudest, mida ma täiega alati uuesti tantsiks.
Kui eelnevast jutustusest veel ei selgu, oli tegu toreda nädalaga. Ma ei tunne, et see mind igapäevaselt mõjutaks, aga kogedes pidevalt selliseid asju, kogume materjali, millest kokku tekib palju selgem pilt pidevalt muutuvast maailmast, kui tekiks vaid rutiinse kooleluga kaasa voolates.