Sel sügisel astusid kõik meie viiendikud korraks tavapärasest koolipäevast välja ja võtsid suuna loodusesse. LAiV-matkal tuli üheskoos liikuda, mängida, lõket teha, süüa valmistada ja otsustada, mida järgmisena ette võtta. Klassijuhatajatele andis see võimaluse näha oma õpilasi hoopis teistsuguses olukorras: kes algatas tegevusi, kes märkas kaaslast, kes leidis metsas oma koha?

Matka korraldas KoosOn MTÜ, kelle matkajuhid suunasid päeva tegevusi. 40% matka eelarvest kattis Tartu linn ja ülejäänu jäi kooli kanda. Õpetajad said sel päeval võtta vaatleja rolli ja veeta aega oma klassiga väljaspool koolimaja. „Palun võtta päeva kui puhkuse ja fun’ina koos oma klassiga,“ kirjeldas üks neljast matkajuhist Margus Püvi ehk Mäx õpetajatele antud üleskutset.

Uues olukorras näeb uusi külgi

Yulia Mironova oli oma klassiga kohtunud alles 1. septembril, nii et matk pakkus talle hea võimaluse õpilasi tundma õppida väljaspool tavalist koolipäeva. Looduses sai jälgida, kuidas lapsed omavahel suhtlevad, koostööd teevad ja tegevusi algatavad. Vestlused eri teemadel andsid talle kiiresti aimu sellest, mida õpilased mõtlevad ja kuidas nad üksteisega suhtlevad.

Yuliale jäi eriti meelde puude lõhkumine. Lapsed said seda soovi korral proovida ja mõnel tuli töö väga hästi välja. „Lastele meeldis, et neile usaldati nii vastutusrikas ülesanne,“ märkas ta. See andis talle võimaluse näha õpilaste iseseisvust ja hakkamasaamist väljaspool koolikeskkonda.

Teine meeldejääv olukord tekkis lõkke ääres. Lapsed vestlesid ja küpsetasid vahukomme, kui kuivanud puu kukkus rajale. Õpilased hakkasid üheskoos rada puhastama, tõid puutükid lõkke juurde ja ladusid need matkajuhi juhendamisel ohutult kõrvale. Nii varusid nad küttepuid ka järgmistele matkalistele. Yulia sõnul näitas see laste algatusvõimet, koostööoskust ja hoolivust ühise keskkonna vastu.

Supp, kullimäng ja kukeseened

Ühine supitegu pakkus mitmele klassile võimaluse jagada ülesandeid ja tegutseda ühise eesmärgi nimel. Tagris Vaherile jäi meelde, kuidas õpilased kandsid joogivett, otsisid lõkkepuid, tegid lõkke ja segasid suppi. Esialgu ei oldud boršist kuigi vaimustuses, kuid kui supp valmis sai, oodati seda juba üheskoos. „Kõik supp sai söödud!“ meenutab Tagris.

Elina Tsäko klass jõudis lõkkekohale, kus polnud puid varuks. Lapsed korjasid kiiresti raagusid ja kuivemaid oksi, et vajalik kütus kokku saada, ning panid ühiste jõududega lõkke põlema. Samal ajal avastas igaüks metsas midagi endale sobivat: kes korjas seeni, kes mustikaid kaaslastega jagamiseks, kes imetles metsa kuuseladvust. Ühe klassivenna osavus mööda kuuske üles ja alla ronida hämmastas mitut kaaslast.

Kadi Talpsepa klassis kujunes omaette ühisettevõtmiseks kukeseente korjamine. Kõik lapsed ei tahtnud ise seeni korjata või süüa, aga metsaalust jälgiti koos. Kui keegi seent märkas, anti korjajatele kohe teada. Nii kogunes lõpuks terve kilekotitäis kukeseeni.

Kullimäng kujunes samuti paljude lemmikuks. Kadi sõnul lõi mängus kaasa peaaegu kogu klass; kõrvale jäänud lapsed ütlesid, et on matkast väsinud. „Vahva oli vaadata, kuidas lapsed olid oma elemendis,“ ütleb ta.

„Maru pikk rohi“ ja lendav paber

Õpilaste meenutustes kordusid kullimäng, vahukommid, lõke ja seened. Lisetele jäi meelde, kuidas kulli eest joosti läbi „maru pika rohu“. Talle meenub ka mini-lõkke tegemine: „Peaaegu kõigil said tikud otsa. Me üritasime teha mini-lõket ja saimegi tehtud.“

Kaisa meenutas samuti mini-lõkke juures eri materjalidega katsetamist. Kui lõkkesse pandi paberit, hakkas see tuulega ringi lendama ja oleks peaaegu mitmele pihta läinud. Kaisa üllatus, kui paljud kukeseeni korjasid, kuigi kõik neid ise süüa ei pruukinud. Meelde jäi ka mänguvalik: terve klass pidi kokku leppima, kas mängida kulli, peitust või peituse kulli. Vahukommide saamiseks tuli lõpuks klassikaaslastelt küsida ja jagati neidki.

Kirkele jäi kõige rohkem meelde kullimäng, kus kaks või kolm kulli otsisid teisi metsast üles. Enne tuli aga üheskoos otsustada, kas jääda kauemaks senisesse kohta või liikuda varem edasi ja mängida järgmises paigas. Klass valis liikumise ning mäng jätkus teises kohas.

Kaaslast märgatakse ka väsinuna

Elina sõnul hoidsid õpilased metsarajal oksi tagasi, et need teistele vastu ei lööks, ja hoiatasid kaaslasi: „Tule ettevaatlikult! Siin on järsk laskumine ja libe.“ Tagasiteel oli näha, et jooksumängud olid mõne korralikult ära väsitanud. Kurtmise asemel mõeldi koos välja fantaasiarikkaid viise, kuidas kiiremini edasi jõuda; kui sammud muutusid raskeks, sai kaaslase matkakepile toetuda. Need hetked näitasid Elinale, et õpilased oskavad üksteist innustada ja vajadusel aidata.

Matkal võtsid lapsed endale eri rolle. Mõni tahtis kiiremini kohale jõuda, teised leidsid matkakepi ja kohandasid seda endale sobivaks. Üks tüdruk jõudis päeva jooksul „kodustada“ kaks matkakeppi, sest esimene sattus eksikombel tuleroaks. Kaotusvalu ei kestnud kaua. Teadmine, et kepp aitas supi keetmisele kaasa, lohutas.

Tagris märkas, et looduses liikumine ja avastamine on mõnele õpilasele väga omane, teistele aga alguses ebamugavam. Vahel vajavad noored lihtsalt aega ja vabadust, et ise proovida. Päeva teises pooles hakkasid õpilased omavahel rääkima ka elulistel teemadel. Tagris soovib jätta sellisteks vestlusteks ruumi ka edaspidi.

Matkajuht Mäxi sõnul tuleb rühma dünaamika looduses kiiresti nähtavale. Ta nägi päeva jooksul eri seltskondade suhtlemist, mänge, nalja ja koostegemise rõõmu. Ka päeva lõpp pakkus mõtlemisainet. Matkajuht märkas õpilaste vahel olukorda, mis vajas täiskasvanu tähelepanu ning jagas oma tähelepanekuid klassijuhatajaga. Tagris tõdes, et tagasiteel andsid tunda nii väsimus kui ka varasemad pinged. Need tähelepanekud annavad võimaluse õpilaste omavahelisi suhteid ka koolis edasi toetada. Matk ei lahenda suheteprobleeme ühe päevaga, kuid võib aidata neid märgata ja anda põhjuse vajalikeks vestlusteks.

Paberkaart, õiged riided ja aega märgata

Matkajuhi jaoks on ka praktilistel valikutel tähtis roll. Mäx eelistab paberkaarti. Suurem pilt aitab tema sõnul paremini kohataju kujundada. Ka õiged riided mõjutavad matka kvaliteeti palju.

Looduse märkamiseks võib kuluda aega. „Pool päeva olemist, liikumist ja hakkab juhtuma,“ ütleb ta. Kui õpilasel tekib matkal eduelamus, võib koos sellega sündida ka parem arusaam loodusest ja selle hoidmisest.

Ka november sobib tema meelest matkamiseks: karged hommikud, värvilised lehed, madal päike, udune vihm või esimene lumekirme muudavad iga retke isesuguseks. Tuleb lihtsalt õue minna. Ja kuigi matk on ette valmistatud, jääb Mäxi sõnul alati ruumi ka ootamatustele: „Seiklus ongi siis, kui asjad juhtuvad täpselt õigel ajal ja õiges kohas. Need hetked on parimad!“

Ühest matkast saab uus algus

Kadi soovis matka kaudu aidata klassil paremini läbi saada ja õppida leppima sellega, et kõik ei ole ega peagi olema ühesugused. Pärast matka kogutud tagasisides leidis 46% vastanutest, et ühine päev andis parema võimaluse klassikaaslastega sõbraks saada. Umbes kolmandik arvas, et see võis sõprussuhete arendamisele kaasa aidata. Ülejäänud leidsid, et matk ei muutnud suurt midagi. Kadi jaoks oli siiski tänuväärne näha klassi koos mängimas ja metsas tegutsemas.

Ta loodab, et klass saab veel vähemalt korra LAiV-matkale minna, võimalusel ka ööbimisega. Koolis jätkub suhtlusoskuste harjutamine teemapõhise õppenädala aktiivõppeprogrammis „Väärtuste ja suhtlemisoskuste labor“. Kadi tõdes ka, et klassi ühine ettevõtmine ei pea olema kallis ega keeruka programmiga ja vahel piisab lihtsalt kvaliteetaja veetmisest väljaspool kooli.

Õppekorraldusjuhi Kristi Eelmäe sõnul aitab LAiV-matk õppida päris olukordades: õpilased saavad liikuda, koostööd teha, vastutust võtta ja ümbritsevat märgata. Matkajuhid loovad tegevusi, kus noored saavad ise valikuid teha ja panustada, märkavad rühma dünaamikat ning kaasavad ka neid, kes võivad muidu tagaplaanile jääda.

„Tänapäeva lapsed vajavad lisaks teadmistele võimalusi päriselt liikuda, üksteisega vahetult suhelda, rühma kuuluda ja kogeda, et nad saavad ise hakkama,“ räägib Kristi. Matka mõju saab jätkuda siis, kui koolis leidub võimalusi kogetut meenutada, harjutada ja edasi kanda.

Kooli arendusjuht Rene Leiner lisab sellele mõttele järgmist: „Matkalt saadud kogemus saab koolis edasi kasvada, kui õpilastel on ka hiljem võimalusi liikuda, õues õppida, koostööd teha ja ise vastutust võtta. Meie liikumisnädal, õuesõppepäevad ja Liikuma Kutsuva Kooli tegevused aitavad hoida liikumist ja ühist tegutsemist koolielu loomuliku osana, mitte ühe toreda päeva erandina.“

Matkal ei olnud kõige tähtsam jõuda ühest kohast teise. Oluline oli see, mida teel koos prooviti: lõket teha, suppi valmistada, libedal rajal kaaslast hoiatada, väsinud sõbrale tuge pakkuda või ühiselt otsustada, millist mängu mängida. Sellised kogemused aitavad klassil üksteist tundma õppida ka väljaspool tundi ja annavad õpetajatele tähelepanekuid, mida koolis edasi toetada.

Vaata ka mõnusat matka fotogaleriid