Juba teist aastat järjest toimusid meie koolis laste- ja noorsookirjanduse nädala egiidi all kirjandusminutid. Sellest said osa kõik klassid ja kogu ettevõtmise taga seisis kooli suurimaid lugemisentusiaste, õpetaja Mare Kiisk.

Asja mõte ja sisu seisnes selles, et terve nädala jooksul käisid erinevates klassides meie oma õpetajad, kes avasid lastele oma vaatenurka lugemisele ja kirjandusele, tehes seda läbi mõne oma lemmikraamatu tutvustamise. Oli selleks siis mõni viimasel ajal loetud raamat või hoopis lemmik kaugemast lapsepõlvest.

Kuigi sel aastal oli osalevaid õpetajaid veidi vähem kui mullu, siis Mare Kiisk arvas, et väike tagasilangus kvantiteedis oli täiel määral kompenseeritud kvaliteedi tõusuga.

„Kui eelmisel aastal oli rohkem selline esimesele korrale omane võtame, teeme ja proovime, mis välja tuleb, siis sel aastal oli asi juba rohkem sisukam, mida ilmestasid teadlikumad valikud ja suurem elamus. Lapsed kuulasid põnevusega ja olid ka ise aktiivsed kaasarääkijad. Vähemalt seal, kus mul endal õnnestus osaleda,“ lisas Kiisk.

Lisaks õpetajatele olid tegijate poolele rivistunud ka 4. klasside õpilased, kes käisid 1. klasside lastele raamatukatkendeid ette lugemas.

Õpilaste ees käis kokku 11 õpetajat ning mõni neist jagab allpool oma mõtteid ka sinuga, hää lugeja.

Marju Lille:

Mina tutvustasin G. Chapmani "Armastuse 5 keelt" ja "Armastuse 5 keelt meestele". Ma eeldasin, et teema vastu tunnevad selles vanuses pigem huvi tüdrukud, kuid tegelikkuses haaras teema ka poisse. Tõin elulisi näiteid olukordadest, mis on lastele tuttavad. Nt istutakse rahulikult kodus Netflixis või arvutis või teleris vms ja siis täiesti tühja koha pealt hakkab ema järsku karjuma ja õpilane ei saa aru, mis nüüd siis lahti on.

Teise näite tõin raha vallast. Võib-olla tunneb keegi kedagi (või on hoopis ise see isik), kellele antakse palju raha, aga ometi ei paista ta oma eluga rahul olevat või tundub suisa, et ta on õnnetu. Mõlemal juhul on raamatu põhjal, mida tutvustasin, selliste inimeste armastuse karikas tühi. Nt ema on väljendanud oma armastust pereliikmete suhtes enamasti teenimise kaudu. Ta teeb maitsva söögi, hoolitseb selle eest, et kodu oleks korras, riided puhtad jne. Ja siis ta esitab vaikselt palveid, mida aga enne ei kuulda, kui ta hakkab karjuma. Või siis ootab ema lihtsalt tunnustust selle eest, kuidas ta kodus on toimetanud, aga keegi ei märka seda enne, kui jällegi toimub vihapurse. See karjumise hetk ongi see hetk, mil ema (või kes iganes) tunneb, et tema armastuse karikas on võrdlemisi tühi. Rikkur võib aga puudust tunda tunnustavatest sõnadest, füüsilisest lähedusest või hoopiski kvaliteetajast.

Tutvustasin õpilastele, millised on Chapmani arvates inimeste viis põhilist armastuse keelt ja milles need väljenduvad. Tunni lõpus said soovijad teha ka testi enda kohta, et välja selgitada või saada kinnitust selle kohta, mis on õpilaste esmane armastuse keel ehk käitumisviis, mis paneb õpilase ennast tundma hoitu ja armastatuna.

Margit Veromann:

Pamela Lyndon Traversi "Mary Poppins" võlus mind oma salapära ja vana hea inglise käitumiskultuuriga otsekohe, kui see mulle kätte puutus. Lugedes "Mary Poppinsit" jäi loetu mulle meelde erilise lõhnabuketina: vürtspoed, piparkoogid, vaarikamoosikoogid, Mary Poppinsi triigitud tärgeldatud põll, vana maja ja saapaviks. Kõik need aroomid segunesid kokku üheks soojaks turvaliseks lõhnapalliks. Kõik ilus, hea ja õiglane omakorda koondus pehmeks kaitsvaks käeks, millest kinni hoides võisin üheskoos raamatu tegelastega pildi sisse astuda.

Mai Torim:

Rääkisin 5. klassi õpilastele enda raamatust "Tüdruk, kes kukkus kaevu". Võtnud kodust kaasa peategelase ja kaanestaari Tolli, oli ehk enim elevust tekitanud hetk see, kui sain teda ka õpilastele tutvustada. Tunnen selle nuku suhtes teatavat aukartust ja ma usun, et suutsin seda emotsiooni ka lastele ja õpetajatele edastada. Teosesse kirjutatud teekonda kirjeldades tundsin, et käisin taas neil radadel, mis oleks kui eile astutud, ja seekord ma polnudki üksi. Tore oli vastata spontaansetele küsimustele ja näha elevil silmapaare. Ja veelgi toredam oli kuulda, et nii mõnigi laps avaldas huvi seda raamatut lugema hakata. 

Fotod: Rene Leiner

Kadri Kosk:

Tutvustasin üheksandikele Urmas Vadi raamatut "Elu mõttetusest". Raamat ise koosneb pildikestest, mis kujutavad igapäevaeluisi olukordi, mis on tihtipeale naeruväärsed ja meie reaktsioon neile mõneti kohatu. Mulle meeldivadki eelkõige reaktsioonid, mida täiesti suvalised olukorrad Vadi tegelastes tekitavad. Ehk siis tihtipeale eikuidagi. Lugeja käest vast küsitaksegi pigem, et mida tema teeks?

Need on lihtsad olukorrad ja tegelaste reaktsioonid neile panevad muigama ja seda üheksandikud ka tegid.

Aarne Ruben:

Tutvustasin James Fenimore Cooperi pentaloogiat "Nahksuka jutud", rääkisin põlisameeriklaste raskest saatusest. Samuti oli juttu põlisameeriklaste juhtidest Pöörasest Hobusest ja Istuvast Sõnnist. Sellest, et Pöörase Hobu süda on maetud Wounded Kneesse ja tsiteerisin Stephen Vincent Benet' luuletust "Ameerika nimed".

Tõnis Hallaste:

Rääkisin kaheksanda klassi õpilastega ulmeteemadel, täpsemini utoopiatest. Tõukudes Andris Feldmanise väga heast ulmeraamatust "Viimased tuhat aastat", tekkis õpilastega põnev arutelu selle üle, kas me juba elame ulmes, kas tehnoloogia abiga oleks utoopia võimalik ja milliseks muutuks inimesed ja ühiskond sellises ühiskonnas, kus robotid teeks ära kogu töö.

Fotod: Marleen Veski

Maila Jürgenson:

Valisin tutvustamiseks Zacharias Topeliuse muinasjuturaamatu "Aalotari jäljed", sest sellest sai juba lapsena alguse huvi Soome looduse vastu. Kuulasin koduste mändide mühisemist Liivi lahe äärses külas ega mõistnud, miks raamatus kirjeldatud mändide juured olid kinnitunud "kivi pinda, kalju rinda". Võimalus näha seda, kuidas männid kaljudel kasvavad, avanes mulle alles mõned aastad tagasi, kui sain võimaluse sõita Soome, ronida kaljumäe tippu ja vaadata seal mäe küljel kasvavaid puid. Jäädvustasin Soomes olles nähtut fotoaparaadiga ja nüüd oli hea võimalus pilte õpilastele näidata. Ütlesin lastele, et kunagi ei tohi loobuda unistamast. Kui ei saa kohe reisida sinna, kuhu soovitakse, siis võimalus võib avaneda ka 50 aastat hiljem.

Mare Kiisk leidis lõpetuseks, et just vaheaja eelne nädal on selliseks raamatunädalaks väga sobilik ning loodab ka järgmisel aastal üritust korrata.

Vaata ka fotogaleriid raamatunädala kohtumistest.