Novembrikuus toimunud Tartu linna ja maakonna koolide lühijuttude võistlusel "Tuulemaa kajad" saavutasid Raatuse kooli õpilased Niklas Krull ja Salme Laanemäe märkimisväärset edu ning nende tööd pärjati vastavalt kolmanda ja esimese kohaga.
Niklase töö "Mobiilelefon jäi koju" osales 4.-5. klasside arvestuses ning Salme võidutöö "Olend väljastpoolt meie maailma" 8.-9. klasside arvestuses.
Võistlusel osalesid 4.-12. klassi õpilased, kes pidid konkursile esitama kuni 400 sõna pikkuse omaloomingulise jutu ühel võistlusteemal. Tööd võistlesid kolmes vanuserühmas ja neid hindas neljaliikmeline žürii.
Niklase jutu juures tõid žüriiliikmed välja jutu põnevat kulgemist ja head puänti. Salme jutt paelus kõiki aga oma väga huvitava keelekasutuse ja originaalse lähenemisega teemale.
Võistluse korraldas meie kooli õpetaja Tõnis Hallaste. Õpilasi juhendasid õpetajad Elina Tsäko ja Karl Pütsepp. Kiitus ja suur aitäh kõikidele!
Nüüd aga saame teile Niklase lahkel loal pakkuda lugemiseks tema kirjutatud lühijuttu "Mobiiltelefon jäi koju".
Hääd lugemist ja mõnusat jõuluaega!
Mobiiltelefon jäi koju
Autor: Niklas Krull
Robert oli peaaegu täiesti tavaline kõhn kaheteistaastane poiss, kes käis koolis, mängis sõpradega korvpalli ja armastas vaadata põnevusfilme. Natuke ebatavaline oli ta selle pärast, et ta tahtis saada detektiiviks ning pani alati tähee kui toimus midagi kahtlast või vähemalt tale tundus, et asi pole päris õige.
Ühel tavalisel kolmapäeval oli Robertil täiesti igav koolipäev, aga tagasiteel jäi talle silma üks närviline mees, kes telefoniga rääkides muudkui ümber auto kõndis. See asi tundus nii huvitav, et vajas kindlasti uurimist. Esialgu luuras Robert seda imelikku meest põõsast. Natukese aja pärast läks mees aga korraks tuppa ja poisil tekkis võimalus salaja tema auto pagasiruumi pugeda. Ega alguses ta täpselt ei teadnudki, miks ta sinna poeb, aga tundus vajalik.
Auto pagasiruumis oli väga palju huvitavat kraami. Esimesena hakkas silma üks suur roosa parukas, teiseks käerauad, edasi muukraud, klounimask, lukustatud kohver, nahkkindad jne. Robertil oli kohe selge, et tegemist on kriminaaliga. Edasi õnnestus tal lahti auto pagasiruumi ja salongi vahel olev suusaluuk, et sealt edasi toimuvat jälgida. Hirmus mees tuli majast, istus rooli ja sõit läkski lahti.
Esimese hooga sõitis auto mööda koolimajast ja suundus kusagile kesklinna. Nii vähemalt tundus Robertile kõrgete majade järgi. Varsti peatus auto tapamaja taga ja mees kohtus seal samas paksu, verise põllega lihunikuga. Mehed vaidlesid tuliselt ja tüli tulemusena visati auto tagaistmele verisesse paberisse mässitud pakk. Nüüd oli poisile selge, et tegemist on mõrvajuurdlusega. Edasi sõitis auto kuhugi kus haises sõnniku järele. Seal vinnas kahtlane mees selle verise pakki autost välja ning tuli tagasi alles tükki aja pärast. Robert oli kindel, et tegemist oli asitõenditest vabanemisega. Seejärel sõitis mees tagasi sinna, kust nende teekond oli alguse saanud ja läks rahulolevalt ära tuppa.
Robertil vedas, et ta oli nii kõhn, et ta mahtus suusaluugist läbi ronima. Poiss põgenes autost ja jooksis otse koju, et kõik juhtunu kirja panna. Järgmisel hommikul läks ta varakult politseijaoskonda, et kahtlase onu tegemistest rääkida. Robert jutustas politseile kogu loo ja andis üle kirja pandud detailid. Politsei küsis poisilt: „Kas sul mobiiltelefon oli eile kaasas?“. Robert vastas: „Mobiiltelefon jäi koju“. „See tähendab, et sul ei ole ühtegi pilti ega salvestust ja me ei saa sinu eilset teekonda positsioneerida. Meile tundub, et oled lihtsalt üks võrratu fantaasiaga poiss.“
Sellega lugu lõppeski ning Robert ei saanudki teada, kas kahtlane mees oli sarimõrvar või äkki hoopis tsirkusekloun, kes oma tiigrit lihaga toitis või kas see lugu üldse juhtus.
