20. septembril sisustas kolme meie kooli tundi noor ja särav külaline Anneli Rääbis (fotol), kes rääkis õpilastele põnevatest paikadest, kuhu elu teda viinud on.

Alcatraz pakkus huvi

Neljanda, kuuenda ja seitsmenda klassi lapsed kuulasid suure huviga lugusid, mida Annelil oli pajatada Hollandist, Suurbritanniast, Ameerika Ühendriikidest ja Keeniast. Oodatult kujunesid hittideks need kaks kaugemat riiki, millest kõige enam juttu oli ning mille kohta ka enim küsimusi esitati.

Ameerika puhul pakkus kõige rohkem huvi põnevuslugu sellest, kuidas Annelil tuli politsei eest põgeneda, aga küsiti ka kuulsa Alcatrazi vangla kohta. „Küsimusi esitati mitmeid ja see näitas, et lapsed tulid teemaga hästi kaasa,“ rääkis külaline.

Populaarseks osutunud põgenemislugu ise sai aga alguse sellest kui Anneli otsustas minna oma sõpradega Chicagos Michigani järve äärde jalutama.

Kuidas politsei Annelit taga ajas

„Nägime küll silti, et öösel rannas viibimine keelatud. Samas mõtlesime, et kuna me ujuma minna ei kavatse, siis jalutada ehk ikkagi võib. Ühel hetkel jooksid meile vastu inimesed ja hüüdsid jookske. Edasine meenutas juba action-filmides nähtut, kus randa paisati prožektorite valgusvihud ja mõistsime, et otsitakse justnimelt meid. Tagasi tänavale jõudes oli politseipatrull meil juba vastas, kuid õnneks pääsesime üksnes hoiatusega. Tuli välja, et kuna ujumine võib seal öösiti olla väga ohtlik ja lisaks tohib seda ka päevasel ajal teha vaid tasulistes randades, siis sellest need põhjendatud keelud.“  

Keenia reisilt pakkusid lastele põnevust lood erinevatest loomadest. Juttu tuli elevantide orbudekodu külastusest ja reisist kohalikku rahvusparki. Seal nägi Anneli nii sebrasid, kaelkirjakuid (vt alumist fotot), ahve kui ninasarvikuid. Samas ei õnnestunud kahjuks näha lõvisid. „Meie reisijuhid küll pingutasid selle nimel, aga loomadel olid sel päeval teised plaanid.“

Ootamatu kohtumine kaelkirjakuga

Keeniast jäi Annelile meelde ka üks autosõit. „Magasin autos, ärkasin äkkpidurduse peale ja nägin autoaknast pikki jalgu ja nähes, et nii kaelkirjaku kui meiega oli kõik korras, ohkasin kergendatult.“

Meie õpilased said teada, et kui meil on kooliharidus kohustuslik, siis Keenias ei saa paljud lapsed koolis käia, sest neil ei ole selleks lihtsalt raha. Samas on nad kõik kooliskäimisest väga huvitatud, kuna see tagab neile parema elu, võimaluse käia tööl, teenida rohkem raha.

Elu keset vaesust

Juttu tuli ka elust kõige vaesemates piirkondades, nn slummides, kus elatakse lihtsalt ettejuhtunud materjalidest kokkuklopsitud „onnides“. Osade majade juures on ehitusmaterjalina kasutatud muuhulgas nt sõnnikut.

Traditsiooniliseks Keenia roaks on maisipuder (ugali), mis koosneb maisijahust ja veest. Samas vaestele võib ugali olla ainsaks toiduks ning harv pole ka see, kui päevas ongi ainult üks toidukord, õhtuti.

Kui õpid, elad hästi

6.a klassi õpilase Merilin Trummali sõnul oli tund külalisega väga huvitav ja hariv ning ta loodab, et selliseid kohtumisi tuleb kooliaasta jooksul veel. Kõige enam jäi Merilinile meelde just võrdlusmoment sellest kui vaeselt suur osa inimkonnast tänapäeval elab ning seda peamiselt just vähese hariduse tõttu. „Sain veelkord kinnitust sellele kui tähtis on inimesele kooliharidus ja et me siin Eestis elame suure osa maailmaga võrreldes ikka väga hästi.“

Põneva külalise tunnid Raatuses said teoks läbi Tagasi Kooli haridusprogrammi, mille kaudu on Anneli külastanud juba kaugelt üle kümne koolitunni.

Tema lemmikteemaks ongi olnud just oma reisidest ja sellega seonduvalt teistest kultuuridest rääkimine, mis on ka lastele kõige enam huvi pakkunud. Samas on ta laulukirjutajana käinud andmas ka muusikatundi. Lisaks sellele on külalistundides tegeletud ehete meisterdamise ning laste meeskonna- ja koostööoskuste lihvimisega.

Rännakud jätkuvad

Reisimispisiku sai Anneli kaasa juba lapsepõlvest kui vanematega suviti lähiriikides käidi. Juba 8. klassi lõpus võttis ta ette oma esimese iseseisva reisi Inglismaale keelelaagrisse. Oma järgmise reisi teeb noor maailmarändur Santiago de Compostela palverännuteele.

Koos elukaaslasega võetakse ette üks pikemaid, nn prantsuse teekond, mis algab St Jeanist, kust jääb sihtpunktini ligi 800 kilomeetrit. Loodetavasti talletuvad seal kogetud emotsioonid taaskord põnevateks lugudeks, mida teistelegi edasi anda.

Anneli Keenias kaelkirjakut toitmas. Foto: erakogu