Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see, kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime… Just nende kõikidele eestlastele tuntud lauluridadega alustas lastekirjanik Kätlin Kaldmaa oma kohtumist 1.-4. klasside õpilastega meie traditsioonilisel algklasside lugemisõhtul.

Tol õhtul laulis kirjanik lastele ära kogu kõikidele meile südamesse süüvinud laulu. Olgu selle sõnade autor siis Lydia Koidula või Klaus Groth, kelle luuletuse “Min Platz voer Doer” põhjal see tegelikult meie ühel kuulsaimal poetessil sündis. Oma olulisust ei kaota sellest ei sõnad, ega viis, mida folkloristid enam eesti rahvaviisiks ei peagi. Nagu lugeja juba aru on saanud, siis just Lydia Koidula ja temast inspireeritud kirjaniku teos “Lydia”, olid 18. mail toimunud lugemisõhtu teemakeskmeks.

Supertüdruk Lydia

“Laulmine on minu jaoks mugavustsoonist väljatulek”, märkis kirjanik oma esinemist alustades. 

Poolteist aastat tagasi, kui “Lydia” ilmus rääkis Kätlin rahvusringhäälingule, et tal oli soov ­kirjutada raamat Lydiast, nagu ta oleks laps, et tuua teda lähemale meie väikestele lugejatele. Lydia Koidula – ta ei ole luuletus, mis on vaja pähe õppida, vaid Eesti esimene supertüdruk.

Lugemisõhtule kogunenud huvilisi sütitas Kätlin mõttega, et siinsamas ruumis võib viibida mitu tulevast kirjanikku, aga nad ise veel ei tea seda. Kirjanik ise alustas lugemisega nelja-aastaselt. Kooliminekuks olid tal paljud lasteraamatud juba läbi loetud. Muidugi oli tol ajal vähem raamatuid kui praegu.

Kirjutamine on kustutamine

Nagu paljud lapsed, kirjutas Kätlin raamatukesi tavalistesse vihikutesse. Käsitsi kirjutamine aeglustab peas toimuvat mõtete rallit. Käesoleval ajal käib kogu kirjatöö arvutiga. Kirjutamise põhiosa on kustutamine, märkis kirjanik. 

Seekordse lubemisõhtu keskmes olnud "Lydia" raamatus täiendavad kunstnik Jaan Rõõmuse joonistatud pildid väikese Lydia elu kirjeldavat teksti ja loovad lugejale elava ettekujutuse sündmustikust.

Lugude kuulamisel on elus oluline roll. Kätlin Kaldmaa rääkis, kuidas ühest tavalisest tüdrukust, kes kuulas vanaema jutustatud lugusid, sai kuulsus - esimene eesti naiskirjanik.

Noortel kirjandussõpradel jätkus uudishimu ja küsimusi nii raamatu kui kirjaniku kohta ja aeg möödus märkamatult. Kohtumise lõpus said soovijad kirjanikult autogramme küsida. Seejärel liikusid õpilased juba töötubadesse, kus neid ootasid “Lydia” raamatul põhinevaid tegevused ja rühmatööd.


Õhtu täis luulet, tähtkujusid, leiba ja liikumist

Gooti kirja uurimine ja lugemine toimus “Lydia kirjatoas”, mida juhendasid õpetajad Luule ja Maia- Eliisi. Vanaaegses kirjas teksti lugemine edenes paljudel üllatavalt hästi.

Soojendusharjutusi riimiseadmiseks tegid õpetajad Kaisa ja Airi töötoas “Täna ma luuletan”. Riimi ja rütmi arvestades oli vaja kokku panna ja teistele ette kanda luuletus.

“Tähtkuju” töötoas juhatasid õpetajad Riin ja Marilin, kuidas lõngakeraga saab ringis istudes põnevat võrku kujundada, tähelepanu treenida ja täis- ning kaashäälikutest uusi tähtkujude nimetusi teha.

Leib on eesti rahva toidulaual olnud austusväärsel kohal. Õpetajad Tiina, Mare (Leivo)  ja Tiiu juhendasid töötoas “Jätku leiba” isuäratavate võileibade valmistamist. Isu oli kõigil loomulikult hea, sest omavalmistatud võileib on parim.

“Aardejaht” toimus üle terve koolimaja, suunajateks olid  õpetajad Mare (Kiisk) ja Malle. Paaristöö tulemusena saadi teada põnevaid fakte Lydia Koidula kohta. Trepitreening peidukohtade leidmisel andis õhtule tublisti juurde liikumisaktiivsust.

Traditsioon on täies elujõus

Õues hõljus sel õhtupoolikul mõnusat poeedinartsisside hõngu. Raamatu “Lydia” lood muutusid lugemisõhtul elavaks ja jõulude paiku on meil põhjust meelde tuletada Lydia Koidula sündimise 180. aastapäeva. Tutvus Kätlin Kaldmaa ja tema raamatuga “Lydia” on tehtud.

Täname omalt poolt kõiki lugemisõhtu läbiviimises kaasa löönud õpetajaid ja selle meeldiva traditsiooni eestvedajat Mare Kiiska, kelle meenutuste läbi ka käesolev lugu suuresti valmis.

Vaata ka lugemisõhtu fotogaleriid.