20. ja 21. novembril osalesid neli Raatuse kooli õpilast Jõgeval toimunud Betti Alverile pühendatud luulefestivalil Tähetund.

Festivali formaat näeb ette, et igal aastal antakse teema ja luuletajad, mille põhjal tuleb koostada kuni 15-minutiline luulekava. Tänavu oli selleks siurulaste luule ja teemaks 6 krüsanteemi.

Mis juhtub kui internet kaob?

Õpilasi juhendanud kooli kultuuri- ja noorsootööjuhi ja eesti keele õpetaja Marju Lille sõnul valiti kava koostamiseks Underi, Visnapuu ja Tuglase luule ning kava kandis pealkirja "Võrgukatkestus".

„Oma kavas rääkisime miniloo sellest, kuidas noored suhtlevad järjest enam veebi vahendusel ja päriselt üksteisele enam silmagi ei vaadata. Mis aga juhtub siis, kui internet ära võtta ja tuleb päriselt suhtlema hakata? Meie loo tegelased otsustasid hakata mängima erinevaid muinasjutte ja jõudsid lõpuks tõdemuseni, et pärissuhtlus on ka ikka aeg-ajalt vajalik.“

Covid-19 määras tingimused

Luulefestivali korraldajad tegid endast oleneva, tagamaks, et keegi festivalil osalejaist ei nakatuks Covid-19-ga. Kõik osalised pidid kandma maski, kõiki inimesi kraaditi iga kord, kui saali, kooli, sööklasse ja mujale siseneti. Kokkuvõttes tähendas see, et ühte inimest kraaditi ühel päeval vähemalt 50 korda.

„Kuigi kellelgi ei olnud palavikku, küsisin, mida nad siis teevad, kui tuleb selline inimene, kelle peale läheb kraadiklaas punaseks, siis öeldi mulle, et tehakse korduskraadimine ja kui inimesel on ikkagi palavik, siis ei tema ega tema trupi liikmed osaleda ei saa,“ rääkis Marju Lille, lisades, et saal oli muidugi väga tühi ning tavapärase rahvarohkuse oli asendanud saalis haigutav tühjus.

Loobuti ühislõunast ja ööbimisest

Kuna sel aastal sai kohale tulla ainult oma etenduse ajaks ja kogu festivali sai jälgida otseülekandes veebi teel, kasutasid paljud trupid seda võimalust. Raatuse seltskond seadis endale kõrgemadki ohutusnõuded ning loobus ühisest söömisest teiste truppidega, sest see oli ainus koht, kus maske ei saanud kanda.

Samuti ei jäänud meie õpilased ööbima. Kuigi tavapäraselt on üritusel hästi suur melu ja noored loovad uusi tutvusi, siis sel korral piirdusid kõik trupid vaid oma trupisisese suhtlusega. Sellest on muidugi kahju, aga inimeste tervise nimel tuleb praegu need ohverdused teha, et oleks tulevikus taas võimalik rohkem suhelda ja et see tulevik saabuks kiiremini.

Valdur Mikita kiidusõnad

Kõiki truppe hindas žürii, kuhu tänavu kuulusid Märt Treier, Toomas Lõhmuste, Marius Pärn, Viljar Pohhomov ja Valdur Mikita. Igale trupile anti ka tagasisidet.

Kuigi meie tiim nn võitu sel korral koju ei toonud, ütles nt Valdur Mikita, et talle väga meeldis, et oli kasutanud nii vana teksti tänapäevase teema avamiseks. Trupi liikmetel ja juhendajal jäi festivalist hea tunne.

Toomegi nüüd teieni osalenud õpilaste tagasiside.

Kreteli Sibul:

Sellel üritusel osalemine andis mulle nägemuse, kuidas erinevad inimesed tõlgendavad erinevaid luuletusi/luuletuste osasid. Esmakordne esinemine suurel laval oli hea kogemus ning loodan, et kogen seda veel. Väga põnev oli jälgida erinevate juhendajate käekirja ning näha huvitavaid lavakujundusi. Kõik see tekitas rohkem tahet teha järgmine kord veel paremini.

Joonas Aleksander Laipaik:

Esinemine Jõgeva luulefestivalil andis mulle palju kogemust. See andis mulle võimaluse esmakordselt esineda vabariiklikul üritusel ning andis sellise tunnetuse, kuidas on osaleda nii suurel üritusel. Festival avardas mu silmaringi selle poolest, kuidas teised teatritrupid seda üritust näevad ja millisel tasemel esinevad. Samuti selle poolest, millised olid selle ajastu luuletajad, kelle luuletustel etendused põhinesid, ja nende luuletused. Sain ka teada, milliseid tähelepanekuid tuleb teha lavakujunduse ja esinemise osas.

Laura-Liisa Lehtmets:

Võimalus osaleda Jõgeva luulefestivalil oli minu jaoks võimalus osaleda hoopis uudsel lavastuste festivalil. Lisaks väga toredale ajale, mille veetsin selle kahe päeva jooksul Jõgeval, sain ka väga kirjandusliku kogemuse seoses luuletustega. Sellel festivalil osalemine võiks saada meie kooli traditsiooniks.

Marleen Meister:

Hommikul sõitsime jõululaulude saatel Jõgevale - panime need läbi blootoothi autoraadios mängima. Registreerisime end ja läksime kultuurimajja. Enne saali minemist kontrolliti kõigi temperatuuri, telefonis pidi olema HOIA äpp ja ka mask oli kohustuslik.

Üritus avati korraldajate tänamisega ning peatselt nägime ka esimest kava. See oli väga kenasti esitatud, kuid oli vägagi sünge. Meie olime teised. Alguses oli ikka veidi ärev, aga ütleks, et kui pihta hakkas, oli tore ja läks enam-vähem hästi.

Enne lõunale minekut esinesid meile veel Ansambel Kristjan ja Johann. Nende laulud olid sellise sooja auraga.

Lõunapausi ajal  ostsime poest endale meelepärase toidu, sõime ning jutustasime niisama. Samuti tegime huvitavat eksperimenlti Skittles’itega.

------

Selline see luulefestival oli ning selle väikese saladuselooriga kaetud mõttega Marleeni mainitud eksperimendist, mille kohta tuleb juba kohalviibinutelt otse küsida, me oma loo ka lõpetame.

Suur aitäh lastele ja neid juhendanud Marjule! Te olete ägedad!

Lea Pihlaku tehtud ametlikud fotod üritusest on nähtaval siin.