Oleme oma kodulehel ikka juttu teinud neist, kellest on mida rääkida ja kirjutada. Täna toome teie ette pikema loo ühest Raatuse kuuenda klassi koolipoisist, kellest on kohe eriti palju kirjutada. Tema nimi on Kristjan Randmaa ja juba neljandast eluaastast tegutseb ta aktiivselt ja tohutu pühendumusega judoga.
Kristjani ema Kristiine-Nändi Hõimu sõnul teeb ta trenni neli korda nädalas ja seda Tartus spordiklubis Olümpiko, Andre Seppa ja Egert Ehari käe all.
“Tema laupäevad on sageli sisustatud võistlustel osalemisga. Tänaseks päevaks on ta välja teeninud rohelise vöö. Erinevatelt piirkondlikelt, üle-eestilistelt, aga ka rahvusvahelistelt Keeraku turniiridelt on Kristjan teeninud 11 kuldmedalit, 5 hõbemedalit ja 7 pronksi. Eesti meistrivõistlustel sai ta eelmisel aastal pärast ääretult põnevaid matše väärika neljanda koha ja sellel aastal võitis juba pronksmedali,” räägib Kristiine-Nändi.
Esitasime Kristjanile, tema emale ja treenerile eduka spordipoisi teekonna kohta mõned küsimused, mille vastused nüüd teieni toome.
Heiteid harjutamas ja poodiumil võidurõõmu nautimas.
Kristjan, kuidas sul tekkis mõte judoga tegelema hakata, kui vana sa siis olid, mis sind treeningutele tõukas ja mida sa oma esimestest treeningutest mäletad ning kes oli treener?
Käisin siis Tallinna Sinilinnu lasteaias. Kuna teised minu rühmast hakkasid ka judos käima, siis võtsin kampa. Olin siis 4-aastane. Olen olnud alati füüsiliselt väga aktiivne ja sedalaadi trenn tundus väga sobilik. Boonuseks oli see, et treener jagas alati trenni lõpus karikast kommi, kutsusime seda ,,kommisajuks“. Minu esimeseks treeneriks oli Edward Murel judoklubist Aitado.
Oled sa varasemalt tegelenud veel mõne spordialaga või teed seda ka nüüd või kulub kogu aeg judole?
Lisaks judole käin ka kord nädalas jõusaalis ning iga trenni lõpus mängime ka korvpalli.
Mis sind judos kõige enam köidab, paelub?
Judo annab võimaluse üleliigset energiat ära kulutada ja sõpradega aega veeta. Enim paelub mind see, kui saad vastase õigesse haardesse ja suudad teha täiusliku heite ehk ipponi. Maasmaadlused meeldivad, sest siis ei löö pead ära kukkudes.
Milliseid saavutusi pead oma senise sportlaskarjääri jooksul kõige kaalukamateks?
1. Eesti Meistrivõistlused Judos, III koht (2022)
2. Rahvusvaheline Rothberg Cup, lasteturniir, III koht (2020)
3. XX Rahvusvaheline K. Keeraku laste judopäev, II koht (2020)
4. Rohelise vöö eksam
5. Elva Open, 1. koht (2021)
Kindlasti mäletad ka oma kõige esimest võitu. Kus see tuli ja millistel võistlustel?
Esimese võidu saavutasin 2019.a noorteturniiril.
Milline on olnud sinu karjääri kõige raskem võistlus ja/või võit ning miks just see?
Minu karjääri raskeim võistlus oli esimesel korral Eesti meistrivõistlustel, kui minu vastaseks pronksimatšil oli Kõu Lennart Saar. Võistlus kestis ligi 7 minutit (tavapärane matši pikkus on 3 minutit). Olime suhteliselt tasavägised ja kumbki ei saanud heidet. Lõpuks toimus kohtunike vahel hääletus, kus otsustati, et heite katseid oli rohkem siiski Kõu Lennart Saarel.
Millised on su lemmikspordialad peale judo, mida kas teed ise või millele vaatajana kaasa elad?
Mulle meeldib jalgpalli mängida. Krossi jälgin, kuna minu tädipoeg Jan-Marten Paju on 85cc klassis tubli sõitja. Vahel käin ka kohapeal tema sõitudele kaasa elamas.
Kes on sinu suurimad eeskujud spordis või elus üldse? Kui sul on mõni sportlane, keda sa tänagi fännad, siis kirjuta ka tema nimi/nimed.
Suurimaks eeskujuks on mulle treenerid Andre Seppa ja Egert Ehari. Mulle on eeskujuks nende elurõõmus suhtumine judosse. Neil on alati sära silmis ja nad innustavad meidki samasuguse positiivsusega sellesse võistluskunsti suhtuma.
Millega tegeled koolist ja spordist vabaks jääval ajal?
Mulle meeldib raamatuid lugeda. Käin ka jalgrattaga sõitmas ja vahel mängin sõpradega arvutis.
Millised on sinu lemmikained koolis ja kuidas õnnestub nii tiheda sporditegemise juures kõike edukalt sobitada või oled pidanud spordi tõttu ka kooliõpingutes veidi lõivu maksma?
Lemmikaineteks koolis on puutöö, kunst ja inglise keel. Siiani olen ilusti suutnud sobitada kooliõpingud ja sporditegemise.
Spordimehed kuulavad sageli enda häälestamiseks, aga ka lõõgastamiseks palju muusikat. Kas ka sina?
Vahel kuulan muusikat, eriti naudin klassikalise muusika kuulamist. Minu lemmik heliloojaks on Beethoven.
Ja lõpetuseks - kas plaanid oma tuleviku ka judoga siduda ja kellena näed ennast nt 10 aasta pärast?
Ma kavatsen kindlasti enda tuleviku judoga siduda ja näen ennast kümne aasta pärast Eesti meistrina.
Kristjan autasustamisel koos Eesti Judoliidu asepresidendi Vahur Pindmaga.
Ema Kristiine-Nändi Hõim: Kristjani trumbiks on mänguline suhtumine judosse
Kas juba sündides oli näha, et sellest poisist tuleb üks spordimees või tuli see teadmine ikkagi hiljem?
Sündides ütlesid arstid, et see poiss on visa ja tal on tugevad südamelöögid, mis on igati sobilikud omadused ka ühele spordimehele.
Seda küsisin ülal ühe nurga alt juba ka Kristjanilt, aga küsin ka siin teise nurga alt - kas otsus tegeleda judoga tuli pigem Kristjanilt või vanematelt? Ja siit edasi - millal märkasite, et just sel alal võiks Kristjan saavutada häid tulemusi?
Kuna Kristjan oli 4-aastane, kui judoga tegelema hakkas, siis kuulutuse judotrenni kohta lasteaia teadetetahvlil lugesin talle ise ette. Ta oli kohe rõõmsameelselt nõus proovima. Tal oli väga vahva ja lastega suurepäraselt toime tulev treener ning judost sai kohe Kristjani meelistegevus. Naljalt ta ühestki trennist ei puudunud. Tartu Do-s (sellest aastast treenerite enda asutatud klubis Olümpiko, toim) Andre Seppa ja Egert Ehari käe all treenides oli esimestest võistlustest peale näha, et ta tõeliselt naudib judot ja võistlemistki võttis ta mängleva lustiga. Ajapikku on muidugi tulnud juurde ka keskendunud pilk ja tõsidus, kuid sära silmis on tal jätkuvalt.
Kuidas te Kristjanit noormehena iseloomustaksite? Miks tal spordis nii hästi on läinud?
Kristjan on olnud väikesest saadik füüsiliselt aktiivne poiss. Judos on tema eeliseks olnud kiirus ja taibukus. Sel spordialal ei piisa vaid toorest jõust, peab olema ka hea strateegia ja tundma kaasvõistleja maadlusstiili, et ta nö „üle kavaldada“. Oluline on kindlasti ka pühendumine ja selles osas pole ma siiani pidanud teda tagant sundima. Kindlasti on tal väga vedanud treeneritega, kes teevad iga trenni kaasahaaravaks ja on alati võistlusel nõuandeid jagamas, elades kõikidele oma õpilastele innukalt kaasa, patsutavad õlale, olenemata tulemusest. Kindlasti on aidanud motivatsiooni hoida ka see, et Kristjanil on säilinud mänguline suhtumine judosse ja seda suuresti tänu oma treeneritele.
Kui tihti ise võistlustel vaatamas käite ja kas see on Kristjanile pigem toeks või hoopis segav faktor?
Enamasti olen olnud võistlustel kaasas. Varem olin mati ääres kaasa elamas, kuid nüüd lasen tal pigem rahulikult võistlusele keskenduda. Tean, et minust oluliselt asjalikumat abi annab mati ääres juhendav treener.
Kristjan võistlemas.
Treener: Kristjanil on kõik võimalused jõuda maailma tippu
Lõpetuseks küsisime Kristjani treeneri Andre Seppa käest, kuidas tema poisi tegemisi judokana näeb.
Kuidas iseloomustate Kristjanit judokana, sportlasena, inimesena? Millised on tema kõige tugevamad küljed?
Kristjan on inimesena heatahtlik, kes vajadusel aitaks meid kõiki. Judokana suudab Kristjan alati kaasa mõelda, kuidas mingeid asju paremini teha. Analüüsivõime on see, mis teeb temast juba parema judoka.
Kuhu võiks Kristjan spordis välja jõuda ning mida ta peab selleks veel tegema, milliseid külgi rohkem arendama?
Ainult Kristjan saab endale spordis piire ette tõmmata. See tähendab, et Kristjani jaoks on kõik võimalused olemas, et jõuda tulevikus judos maailma tippu. Vaja on teha lihtsalt järjepidevalt tööd ja nautida judot.
Kui tihe on Kristjani trennigraafik ja millele treeningutel peamiselt keskendute?
Hetkel treenib Kristjan 4 korda nädalas ja treeningutel proovime laiendada tehnika arsenali. Varsti tuleb ka taktikaline pool juurde, kus proovime hakata tegema iga vastase elu võimalikult raskeks.
Kui palju võistlusi Kristjanil aasta peale koguneb ja millised on teie hinnangul olnud need kõige paremad saavutused seni?
Kristjan võistleb aastas kaheksal kuni kümnel võistlusel. Hetkel treenerid saavutusi tähtsaks ei pea, pigem peab olema kõik lõbus ja tulemust hakkame tegema alles siis kui Kristjan on U18 vanuseklassis. Seniks peame hoidma meele rõõmsana ja arenema mitmekülgselt edasi. Treeneri jaoks parim mälestus on olnud Elva Open, kus üks aasta Kristjan heitis järjest efektsete heidetega vastaseid suure kaarega selili. Tasuks tuli loomulikult esikoht.
Kui tihe on konkurents judos ja kui kõrgelt tuleb hinnata tema kõige olulisemaid võite?
Konkurents on laste seas üüratult tihe. Mida aasta edasi, seda lihtsamaks läheb, sest paljud teised klubid treenivad väikeseid koheselt võitude nimelt, jättes baastehnika lastel omandamata - see kahjuks maksab hilisemas eas kätte ja nii mõnedki loobuvad seetõttu judost. Meie jaoks on tähtis aga üleüldine areng ja kõige tähtsamad ja olulised võidud on Kristjanil alles ees!
