Juunikuu teisel nädalal osalesid meie kooli 3. klassi õpilased Erasmus+ õpirändes Tšehhimaale. Võõrustajaks oli Strakonice linna külje all Repice külas asuv kohalik Edubbaa põhikool. See nädal elamus, mille käigus õpiti palju - tehti animatsioone, käidi koobastes ja jões, elati kohalikus peres ning õpiti suhtlema ka siis, kui ühine keel puudus.
Projekt "Peast sabani” ehk inglise keeles "From Head To Tail” keskendus veeökosüsteemidele ja kaladele, kuid tõeline fookus oli palju sügavam: iseseisvuses, julguses ja koostöös. Õpilaste ja õpetajate mõtted räägivad iseenda eest.
Õppimine läbi loovuse ja animatsiooni
Enne kohtumist töötasid Eesti ja Tšehhi lapsed veebis. Loodi animafilmi tegelasi, kirjutati süžeesid ja valmistuti animatsiooni loomiseks. Esimesel kohtumispäeval Tšehhis toimusidki tutvumismängud, nukkude valmistamine ja esimesed filmikatsetused.
"Mulle meeldis väga käia kaevanduses ja jões kalamehepükstega – see oli nagu päris seiklus," ütles Liisa. "Animatsiooni tegemine õpetas, et filmiks on vaja iga väikest liigutust eraldi pildistada," lisas Emilia.
Kirke avastas: "Kui ma patsutan kodus koera, rahunen maha. Aga kui sain seal kalale pai teha, oli tunne veel parem. Ja ma sain teada, et kalal on ujupõis, mis pannil plahvatab!"
Retked looduse ja linnade vahel
Teisel päeval käidi Písekis, kus tutvuti linna arhitektuuri ja animatsioonistuudioga. Seal valmis ka lõplikult laste poolt loodud film, mida saab vaadata siit. Kolmandal päeval viis õpilaste tee UNESCO maailmapärandi linna Český Krumlovi, mille keskmes oli Vltava jõe tähtsus. Külastati grafiidikaevandust ja kogeti maa-alust maailma.
"Kaevanduses oli huvitav, sest sai puudutada seinu ja näha, kuidas grafiit jätab käed mustaks," kirjeldas Viktoria. "Seal oli nii pime ja jahe, aga samas lahe," lisas Mark, kelle jaoks oli ka vees kalamehepükstega kõndimine põnev kogemus. Mirjam meenutas, kuidas kõik olid kaevanduse rongis närvis, "aga mina lihtsalt istusin rahulikult ja ootasin."
Franz meenutas: "Ma sain teada, et Tšehhis pole säga looduskaitse all. Ja et vees ei tohi tormata, muidu kukud!"
Kaladest tõenduspõhiselt
Neljandal päeval toimus õppereis Vodňany kalandusmuuseumisse ning Lõuna-Tšehhi Ülikooli rahvusvahelist keskkonnaalast haridus-, nõustamis- ja teabekeskust. Saadi uusi teadmisi kalade anatoomiast, vesiviljelusest ja säästlikust kalapüügist.
"Sain teada, et kalad hingavad lõpuste kaudu, mis asuvad silmade lähedal, mitte seespool nagu ma arvasin," ütles Viktoria.
"Et haug on suurem kui ma arvasin ja kalamehed vajavad eriluba, see oli mulle uus teadmine," sõnas Hanna.
Julgus rääkida ka siis, kui sõnu napib
Kõige suurem õppimine toimus siiski sotsiaalsetes olukordades – võõras peres, võõras keeles, uutes rühmades. Lapsed avastasid, et nad oskavad rohkem, kui arvasid.
"Ma ei teadnud, et olen inglise keeles nii hea," ütles Kirke, kes aitas majutuspere emal lauseid lõpetada. "Kui ma ei oska öelda, siis näitan kehaga ka see toimib ka," märkis Kaisa. Jakob kinnitas: "Julgen nüüd rohkem ilma vanemateta võõrastes riikides käia."
Mirjam leidis, et "kui ma tahan, siis ma saan hakkama". Ta tõi esile ka inglise keele praktika ja kultuurierinevuste mõistmise.
Peredes elamine, päriselt kohalolek
Lapsed elasid kohalikus peres, mis pakkus võimalust vahetuks õppimiseks ja kogemuseks.
"Ma sain teada, et mõnes peres ei ole telekat ja et söömine on teistsugune kui Eestis," ütles Emilia. Hanna kirjutas: "Nüüd julgen rohkem nädalaks kodust ära minna." Franz tõdes, et esialgu kartis, et tekib suur koduigatsus, aga see ei olnudki nii hull.
Mark sai kogemuse, et kala puudutamine ei ole enam nii hirmus: "Ma ei karda enam nii." Emilia meenutas seebimullide puhumist, kui ta libises mäest alla ja sai küll väikese sinika, aga ütles: "See oli ikkagi nii lõbus!"
Õpetajad: "Nende lastega läheks luurele küll”
Õpetaja Kristiina Pavlenko: "Oli ootuspärane, et lapsed tunnevad koduigatsust, aga nad olid hoopis tublimad kui arvata oskasin. Nad olid julged, vastupidavad, huumorimeelsed ja tähelepanelikud – märkasid erinevusi kultuuris ja pidasid kokkulepetest kinni. Ja see, kuidas nad võõras keelekeskkonnas hakkama said, oli lihtsalt suurepärane."
Ta lisas ka, et Tšehhi koolis nähtud Hea Alguse metoodika (nt õpipesad ja õppimise tempovalik) pakkusid inspireerivaid ideid.
Õpetaja Riin Jürgenson tunnistas ausalt: "Mida lähemale jõudis reisinädal, seda rohkem mõtlesin: mis meil küll arus oli, et läheme kümne 10-aastasega võõrale maale? Aga selgus – need lapsed on imetlusväärsed. Julged, avatud ja õppimisvõimelised igas mõttes. Lõpuks sain aru, et nende lastega läheksin luurele iga kell."
Riin tõi välja, et projekt ei õpetanud ainult kalade kohta, vaid eelkõige suhtlemist, enesekehtestamist, empaatiat ja kriitilist mõtlemist.
Rohkem kui lihtsalt õpiränne
Viimane päev kulges meisterdamise, refleksiooni ja ujumise rütmis ning nädala lõpuks tunnetasid paljud õpilased oma arengut. Kaisa tõdes, et nüüd julgeb ta rohkem rääkida, Emilia avastas endas varjatud julguse ja Kirke rõõmustas uute sõprussuhete üle, mis tekkisid vaatamata keeleerinevustele.
"Kõige toredam oli see, et me olime nagu üks suur sõpruskond, kuigi me ei saanud kõigest aru," ütles ta.
Erasmus+ õpiränne Repicesse oli noorte jaoks selgelt midagi palju rohkemat kui õpiränne või reis välismaale. See oli kasvamine: keeleliselt, sotsiaalselt ja isiklikult. Kalade kaudu õpiti tundma kultuuri, loodust, iseennast ja teisi. Ja nagu õpetaja Riin ütles: "Meie lapsed ja nende vanemad oma usaldusega on lihtsalt niivõrd ägedad!”
Loe ja vaata lisaks:
Reflektsioonide põhjal koostatud Tšehhi õpirände analüütiline kokkuvõte
Raatuse kooli Erasmuse õpirännete akrediteeringust
