7.-12. novembrini toimus Drnjes Erasmus+ projekti Teaching, Improving and Training through Literacy Education (akronüüm TITLE) esimene projektikohtumine, millest võtsid osa ka Raatuse kooli õpetajad Mailiis Meitsar ja Tõnis Hallaste ning projekti meiepoolne koordinaator, arendusjuht Rene Leiner.
Toimus rida loenguid, töötube ning projekti senise kulu ja järgnevate tegevustega seotud koordinaatorite koosolekuid. Partnerid said võimaluse tutvustada oma riikide haridussüsteeme, said osa Anita Peti-Stantić põnevast loengust, mis kõneles lugemisest, õpetamisest ja õppimisest, samuti Ivana Bašići kogemuslikust biblioteraapia loengust ja töötoast ning assotsiatiivsete kaartide õpitoast. Räägiti ka lugemisega seotud tegevustest Horvaatia koolis ja viidi läbi transliteratsiooni töötuba. Meie partnerkooli õpetaja Mário Miguel Guedes Portugalist, kes on ühtlasi sealne eTwinningu saadik, tegi põhjaliku ülevaate eTwinningu keskkonna võimalustest.
Külastati suurepärast Fran Galovići nimelist Koprivnica linnaraamatukogu ja Horvaatia esimese naivismikoolkonna rajaja Ivan Generalići galeriid Hlebines. Horvaatia pealinns Zagrebis avanes võimalus olla osaline Horvaatia suurimal rahvusvahelisel raamatumessil Interliber. Nädala lõpetas põnev interaktiivne teatrietendus “Griči saladused”, mis toimus Zagrebi vanalinna tänavatel ja parkides. Griči nime all teatakse ühte kahest keskaegsest asulast, millest mäe peal asuv Zagrebi vanalinn koosneb. 13. sajandil nimetati see ümber Gradeciks ehk kindluseks, kuna sõjas mongolite vastu ümbritseti kogu see osa linnast kaitsemüüridega .
Küsisime õpetaja Mailiisi ja Tõnise käest mõned projektinädalat puudutavad küsimused.
Mis Horvaatias sealse koolielu juures kõige enam meelde jäi, mis üllatas või inspireeris?
Mailiis: Otseselt koolielu ei näinudki. Külastasime esimesel päeval erinevaid klasse ja vaatasime koolimaja peal ringi. Meelde jäi see, et bioloogia klassis oli merisiga, keda kõik õpilased nö üleval pidasid ning toitsid ja kelle eest nad hoolitsesid. Selline päriseluline faktor bioloogia õpetamise juures on kindlasti see, mis meeldib ja jääb meelde enamus lastele.
Tõnis: Esimene erinevus – ehkki mitte otseselt olemuslik erinevus ja väga üksiknäitepõhine – oli see, kui vanad ja aegunud nägid koolid välja võrreldes meie omadega. Seal käies olnuks otsekui näha kahekümne aasta tagust tavapärast Eesti kooli. Võib-olla on terve Eesti täis täpselt samasuguseid ja võib-olla on Horvaatia täis hoopis uhkemaid kui meie keskmine, aga see oli üksiknäidetepõhine esmamulje.
Sealjuures inimesed polnud „otsekui kahekümne aasta tagusest Eestist” – töötajaskond polnud teps mitte blaseerunud õpetajad, vaid väga innukad ja motiveeritud rahvas. Tekitas korraks tunde, et selleks, et selliste vahenditega hakkama saada, tulebki veelgi enam panustada, veelgi rohkem välja panna (ehk tuleb seetõttu rohkemgi kontakteeruda näiteks ülikoolide esindajatega näiteks). Kas või see merisiga – põhimõtteliselt lihtne mõte, kus tahes teostatav, aga tuleb vaid selle peale tulla. Selles oli midagi inspireerivat küll.
Huvitav oli kuulda Horvaatia 13 haridusreformist 15 aasta jooksul, mis on tekitanud sügava umbusu riikliku haridusplaani suhtes – ent ei antud ka mõista, kui ranged need plaanid on ja kuivõrd need ühe tavalise aineõpetaja tunni andmist mõjutavad. Kas uus reform tähendab, et Drnje kooli õpetaja Ksenja kõik senised õppeplaanid lähevad rappa? Mida vähem see õpetaja elu muudab, seda suvalisem ja kosmeetilisem jääb mulje igast reformist.
Kuulsime ka teiste riikide elust-olust – Portugalis toimuvatest atesteerimistest näiteks. Huvitav oli. Mõte sellest, et on „tasemed”, mille järgi palka makstakse ja kui oled „kõrgemal tasemel”, saad rohkem kui „alumiste tasemete” õpetajad.
Millised olid teie isiklikud eesmärgid selle nädala jaoks ning kuidas õnnestus selle täitmine?
Mailiis: Minu isiklik eesmärk oli põhjalikumalt tutvuda projektiga ning partneritega. Sain ka teada, mida teised koolid teevad projekti asjus meist erinevalt. Meil on küll ühiseid tegevusi, aga ka palju erinevaid asju. Sain keeleõpetuse tundideks mõningaid uusi ideid, mida Horvaatiasse ka otsima läksin. Eriti on need seotud lugemistekstide erineva kasutamisega - sõnavara, üldteadmised, lauseehitus, stiil, jne.
Tõnis: Mul tõtt-öelda puudusid konkreetselt sõnastatud isiklikud eesmärgid, selle asemel püüdsin olla avatud sellele, mida pakutakse ning olla ise võimalikult hea Eesti ja Raatuse kooli saadik. Kuna ma suuri sotsiaalseid fopaasid ei teinud ja kuna oli ka huvitav näha kohalikku elu ja olu ning ahmida enesesse infot, mida töötubade ja muude tegevustega pakuti, loen õnnestunuks küll.
Mis nädalast tervikuna kõige enam õpetas ja miks? Millised on teie järeldused õpetajana?
Mailiis: Terve nädal oli väga õpetlik ja informatiivne. Pigem sai selgemaks projekti olemus. Projekt ei ole puhtalt lugemuse vilumuse treenimine vaid raamatutest/lugemisest üldisemalt. Väga meeldis Zagrebi ülikooli lektori loeng teemal "Kuidas kasvada kogenud lugejaks?". Loeme selleks, et mitte jääda sõnatuks. Lugemine pole lihtsalt lugemiseks, vaid ka selleks, et leida teisi vaatenurki, ühendada erinevaid maailmasid ja kultuure, muuta suhtumist jne. Ilma sügava lugemisoskuseta ei saa omada ka sügavaid mõtteid.
Tõnis: Ühes loengus kõlas mõte, et koolist väljakukkumise probleem Euroopas väiksem kui Ameerikas, sest lugemisse suhtumine on üldiselt parem. Mul on aga tunne, et koolist väljakukkumise probleem langeb drastiliselt, mida madalaklassilisem on riiklik koolikohustus. Eestis on kohustuslik põhiharidus, USAs lisandub kohustuslikuna keskharidus, väljakukkumise protsendid on loomulikult erinevad. Horvaatias on kohustuslik aga 8-klassiline haridus. USA haridust on vaat et lõbus maha teha või on seda lihtne mõelda täisidiootide riigiks, aga pani mõtlema, kui suur oleks meie väljakukkujate protsent, kui meilgi oleks 12-klassiline kool.
Huvitav tundus mõte „We adopt our first language, we do not learn it.” Kohaned emakeelega, mitte ei õpi seda. Ent lugemine pole selline kogemata-tegevus – see pole ajule loomulik, seega nõuab aju ümberkujundamist.
Ettekandes oli ka juttu sellest, et kuskil USA koolis pannakse lugema juba noorest peale populaarteaduslikke artikleid, sest see sütitab lugemisindu. Pani nüüd mõtlema, et kui kirjandustunni üks eesmärke on virgutada lastes lugemishuvi, siis äkki peaks ka sokutama õpilastele täiesti ebailukirjanduslikke artikleid ja tekste. Ma piisavalt vähest aega olnud õpetaja, et see pole olnud enesestmõistetav.
Esimesest ettekandest hulk raamatusoovitusi lugemise olukorrast tänapäevases maailmas:
„Reader, Come Home” (Maryanne Wolf) – „Proust and the Squid'i” autor.
Selle põhitees: me vajame pinnapealset lugemist (digitaalne lugemine) ja me vajame süvitsi lugemist (raamatute lugemine). Vedrana Stantici ja Anita Peti Stantici „Znatiželja” ja „Berem, da sa poberem” ning Miha Kovaci „Ten reasons for reading in a digital age”. Eks näis, kas neidki tõlgitakse.
Kui oli juttu QR-koodide kasutamisest, siis tuli pähe eri ideid, kuidas QR koode pooleldi naljatamisi, aga siiski kirjanduslikult ära kasutada. Näiteks panna QR koodi alla jabur sisukokkuvõte, mis on faktiliselt täpne, aga sisuliselt jabur (näiteks „hulk inimesi otsustab ühe tüübi üliväärtusliku vääriseseme ära hävitada”), ja juures QR kood (mis juhatab „Sõrmuste isanda” guugliotsingusse vms). QR-koodi saatetekstid võivad ka olla teistsugused – võivad ka olla viktoriinilikud küsimused. Midagi, millega oma kooli näiteks ehtida, kui tullakse – kirjanduslikud QRi-lehed, soovitatavalt lamineeritud.
Kas jäi silma-kõrva mõni positiivne innovatsioon või põnev lähenemine, mida võiks või saaks ka ise kasutusse võtta.
Mailiis: Biblioteraapia - sellega ei ole ma varem kokku puutunud aga see tundub ülipõnev ettevõtmine. Biblioteraapia ei tegele murede analüüsimise vaid emotsioonidega, mis muredest tekivad. Inimesi on ikka ühendanud lood/jutud ning selle taustal on hea alustada vestlust. Kui miski meid motiveerib, siis selle põhjal on hea leida ühine keel ja vestlusteema.
Tõnis: Tore projektist tõukunud mäng: „Caught”. Õpetaja (või raamatukoguhoidja või keegi) jalutab mööda klassi, otsib mingi suvalise inimese ja küsib selle kohta, mis raamatut too loeb, et tuvastada, kas ikka loetakse.
Mis projektitegevuste väliselt Horvaatias kõige sügavama mulje vms jättis?
Mailiis: Kõige sügavama mulje jättis horvaatlaste töösse suhtumine. Milline suur sisemine tahe ja milline koostöö on neil omavahel. Meeldis, et tegemist oli igal päeval piisavalt ning päevad olid töised ja produktiivsed.
Tõnis: Õunapuu, mis osutus hoopis apelsinipuuks, aga ei – kodumaal selgus, et see on mingi hoopis kolmandat sorti taim.
Millised on olulisemad projektiga seotud tegevused, mis lähemas või kaugemas tulevikus projekti sisulise poole pealt ees seisavad?
Mailiis: Kõige olulisem on lugeda partnerriikide raamatuid ning igakuiselt väiksemate tegevustega hoida end projekti lainel. Plaanis on koostada ja läbi viia kirjandusteemaline lauamäng ning teha üks Storytelling Day (jutuvestmise päev), kus suuremad loevad väiksematele ette. Plaanin seda teha ka just inglise keeles. Kindlasti teeb õp. Tõnis seda ka kirjanduses.
Tõnis: Lauamäng ning koomiksi tegemine. Kevadel meile tulijate aja ärasisustamine.
Milline on antud projekti kõige olulisem pool/eesmärk/mõju teie jaoks õpilaste vaatele vaadates?
Mailiis: Tutvustada raamatute koostamise/lugemise erinevaid külgi: kuidas kirjutada, kuidas tekste toimetada, kuidas häälestada end kirjutamisele/lugemisele, kuidas valmivad illustratsioonid, raamat ei pea olema traditsiooniline vaid võib olla ka elektrooniline, koomiks, reljeefne raamat jne. Peaasi, et oleks osa igapäevaelust.
Mida lugemine üldse annab ja mis on selle kasutegurid. Lugemine võiks saada samasuguseks normaalsuseks nagu hammastepesu.
Kindlasti ei saa mööda vaadata ka sotsiaalsest poolest ehk suhtlemisest eakaaslastega ning (inglise)keelelisest arengust.
Tõnis: Aidata rõhutada lugemise väärtust. Nagu ütles veebiloengus seda pidanud naine: Lugemine pole üksnes oskus, vaid ka inimõigus. Töötades lastega, kes enda sõnul ei loe (või kui, siis ainult kohustuslikku kirjandust ja sedagi ainult juhul, kui seda päriselt kontrollitakse), võib see peaaegu et ununeda. Mõte, et raamatute abil saab omaenese hoiakuid ja tundeid hoiule panna teistesse maailmadesse, mis pole ju viimaks sugugi fiktiivsed. Need on reaalsed maailmad, mis lihtsalt ei eksisteeri füüsiliselt.
Meenub sulle lõpetuseks midagi iseloomulikku, naljakat, põnevat horvaatlaste või nende eluolu kohta, mida reisil nägid-kuulsid?
Tõnis: Huvitav oli see, kui tehti kooli peal tuuri ja meid saatev õpetaja otsustas meile kui välismaalastele tutvustada õpilasi just sellisel moel, et see võiks piinlik olla. Kirjutasin üles veidi parafraseerimisi: „Nemad siin on õpetajate lapsed! Ksenja ja Ksenja pojad, kas pole naljakas! Ja siin, see poiss on raske taustaga. Ja see poiss on raskustega õpilane, näete abiõpetajat, kes on spetsiaalselt tema jaoks. Ta aitab teda kontrolltööde ajal, sest tal on seda vaja. Aga see siin, see on küll ehtne maailmarändur. Ta on rohkem rännanud, kui kõik teised terves klassis, vb terves koolis! Kas sa Portugalis-Eestis ka käinud oled, sa rahutu hing selline.”
Kõige naljakam oli ehk see, et vahel oli tõlkeraamatute kaanel veidrad foneetilised kirjapildid – umbes stiilis „Dzeims Kuuk” (James Cook). Päris põnevaid leide oli.
------------------------------------
Loe projektist lähemalt siit.
Vaata ka Horvaatia projektinädala meeleolukat fotogaleriid ja videot.
