Selle õppeaasta kõige viimaseks projektireisiks Raatuse koolis osutus saatuse tahtel 8.-13. märtsini toimunud Blue Countries mobiilsusnädal rikka ajaloolise pärandiga Kreeta saarele, Rethymnosse, kus osalesid viis Raatuse kooli õpilast, keda saatsid õpetaja Aigrid Kõõra ja arendusjuht Rene Leiner.

Blue Countries projekt on rahastatud Erasmus+ programmist, mis on Euroopa Liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm aastateks 2014-2020. Projektist lähemalt saate lugeda siit.

Tallinn-Istanbul-Ateena-Heraklion 

Kuigi eestlastest turistid, kes Kreetat sihtkohana väga hindavad, on harjunud sinna lendama mõnetunnise tšarterlennuga otse Tallinnast, siis turismihooaja väliselt on sinna Eestist mõistliku hinna ja ajaga reisimine ikka üsna tüsilik ettevõtmine.

Kõikide faktorite parimaks kombinatsiooniks osutus sel korral kahe vahepeatusega lend läbi Istanbuli ja Ateena. Tallinnas lennule mineku ja Heraklionis maandumise vahele jäi enam kui kümme tundi. 

Tegelikult muidugi oli ülepea suur ime, et see reis üldse toimuda sai. Nii olid kolm partnerkooli kuuest teatanud juba enne, et nemad on otsustanud Kreetale koroonaviiruse ohu tõttu mitte lennata.

Pandeemia tundus endiselt uskumatu tulevikuna

“Meil, ega ka Rumeenias või Kreekas ei olnud seatud mingeid riiklikke või koolide omanike poolseid reisipiiranguid ning sel hetkel tundus kõik see, mis järgnevate kuude jooksul Euroopas lahti rullus, endiselt kauge ja tume unenägu. Haigestunute arvud nii Eestis, Rumeenias kui Kreekas olid olematud ja ka WHO polnud pandeemiat välja kuulutanud. Muide, ka kaitseminster Jüri Luik, koos päris suure, tõenäoliselt sõjaväelastest koosneva saatjaskonnaga, lendas meiega sama lennukiga Istanbuli, seega tundsime ennast ka otseses mõttes päris kindlalt,” rääkis Raatuse koolis välisprojekte koordineeriv arendusjuht Rene Leiner.

Maanduti küll Heraklionis, aga päris kohalejõudmiseks tuli sealt edasi sõita veel Rethymnosse, kus asub meie partnerkool.
 

Kreekas mõistad kui suur privileeg on elada Eestis

Projekti pedagoogiline koordinaator Aigrid Kõõra meenutab, et tegemist on kooliga, kus õpivad 250 1.-6. klassis käivat last. 

“Sööklat koolis pole. Õpilastel on kaasas oma lõunasöök. Päris mitmeski klassis õpetab korraga kaks õpetajat. Abiõpetajad aitavad toime tulla erivajadustega lastega. 

Koolimaja ja klassiruumid nägid täitsa head välja. Vanemad kooli territooriumil viibida ei või, kuid huvitav oli see, et kõikidel lastel käisid vastas vanemad, kes siis koolivärava taga oma lapsi ootasid.”

“Seda näeb ette sealne kord ning sellistel hetkedel saad aru kui suur väärtus on vabadus ja terve mõistus, mis Eestis kooli mineku ja sealt tuleku osas valitseb. Eks muidugi tuleb ka aru anda, et Eesti väärtus on ka väga suur turvalisus. Seda eriti mitmete Euroopa suurlinnadega võrreldes. Aga Rethymno muidugi tundus olevat isegi Tartust turvalisem, seega ei näinud need vati sees hoidmise meetmed kuidagi mõistlikud, aga eks iga riik otsustab ise, kuidas ta talitab,” lisas Rene.

Esimesel päeval koolimajas ootas külalisi ees tore vastuvõtt koos tantsuga.

Virtuaalne linnatuur kui koduõppe ettekuulutus

“Saime ka ise proovida seltskonnatantsu tantsida. Edasi toimusid etteasted müütidest. Saime näha ja kuulda ka poolakate, iirlaste ja itaallaste töid. Kohalikud esitasid meile näidendi. Meie õpilastest Mirelle ja Enrico kandsid ette esitluse Ülemiste järves vanakesest. Mirelle oli väga närvis, kuid suutis end koguda ja õpilased said esitlusega hästi hakkama,” rääkis Aigrid. 

Pärast ettekandeid oli plaanis minna linnaekskursioonile, kuid vihma tõttu jäi linnatuur ära ja giid tuli andis ülevaate linnast video abil.

Õhtul käisid õpetajad vanalinna restoranis õhtustamas. Aigrid meenutab, et algselt polnud ta üldse teadlik, mis ees ootab ehk mida kujutab endast üks tõeline Kreeka ehk siis täpsemini Kreeta õhtusöök.
 

Meeletud toidukogused

“Järjest kanti toitu lauda. Sain juba eelroast kõhu täis ning tol hetkel ei osanud ma ettegi kujutada, et tegemist on alles eelroaga. Toidukogused olid seal meeletud, aga minu meelest väga tore, et toidud, mis lauda toodi, olid kõik jagamiseks. Kusjuures see, et toitu on laual palju ja ka palju jääb järgi, on neile tavaks ja viisakuse märgiks “parem rohkem kui vähem”. Kõigest proovitust oli minu lemmik siiski igal toidukorral Kreeka salat, mis oli tõeliselt maitsev.”

Esmaspäeva õhtul hakkas ka üldine koroonakriis vaikselt projektis osalejateni jõudma ning kõikideni jõudis teade, et kohalik kool pannakse eriolukorra tõttu kinni ning programmis hakkavad toimuma muudatused. 

Jokkimine Kreeka moodi

Nii keelati kohalikel õpilastel bussireisid, kuid osavad kreeklased lahendasid asja nõiaväel nii, et osad õpilased said ikkagi ka väljasõitudele kaasa tulla, kuna nad sõitsid koos vanematega autodes.

Teisipäeval viiski väikebuss reisiseltskonna Heraklioni Cret@quariumisse, mis on Vahemere piirkonna suurim mereuuringute, tehnoloogia ja meelelahutuskompleks. Seal sai tutvuda Vahemere elustikuga ja toimus õpituba, kus osalejad said puhastada liiva plastikust, õpiti kuidas prügi mõjutab mereelustikku jne

Edasi liiguti Knossosesse, mis on suurim pronksiaja arheoloogiamälestis Kreetal. Ja siis muidugi oivalisele lõunasöögile, kus kõik külvati taaskord üle suure kõhutäie maitsva toiduga.
 

Kournas – Euroopa lõunapoolseim järv

Kolmapäeval viis teekond esmalt Chaniasse, kus külastati kohalikku meremuuseumit.  Seejärel tehti peatus Kournase järve ääres. Tegemist on Kreeta ainsa mageveejärvega mille ümbermõõt on 3,5 km ja maksimaalne sügavus 22 meetrit, mis kõigub vastavalt hooajalisele veetasemele. Järve edelaosas asub looduskaitseala.

Antiikaja ürikutes nimetati järve Korisiaks. Nimelt usuti, et järve kaldal asus Athena Korisia tempel.  Tänapäevane nimi tuleb aga hoopis araabia keelest ning tähendab vanni ja tiiki.

Tegemist on Euroopa kõige lõunapoolsema järvega, mis omal ajal oli väidetavalt täis angerjaid, kuid on nüüd rohkem tuntud suvituskohana, kus võimalik läbida mitmeid erinevaid veega seotud teraapiaid. Vesi on väga hea kvaliteediga ning igati sobilik ujumiseks. Kui seista paljajalu liivaranna vees, ümbritsevad sind väikesed kakad, kes viivad täiesti tasuta läbi jalgadelt surnud naha eemaldamise protseduuri.

Pulmatoit ja kaimaki jäätis

Edasi tehti väike peatus Argyroupolise allikate juures ning suunduti sööma lähedalasuvasse restorani, kus sai proovida traditsioonilist pulmatoitu, milleks oli keedetud lammas ja samas keeduvees keedetud riis.

Kui kulinaarse poolega veel jätkata, siis õpetajad käisid õhtul mere ääres jalutamas ning külastati ka populaarset jäätisekohvikut, kus mekiti käsitööjäätiseid.

Aigrid proovis esimest korda elus kaimaki jäätist. Tegemist on Türgi päritoluga jäätisega, mille koostisesse kuulub kohustusliku elementidena orhidee juurtest saadav sahlepi pulber, mille kilohind võib ulatuda kuni 100 euroni ning mis lisaks huvitavale maitsele annab jäätisele ka närimiskummi meenutava elastsuse. Vaesema mehe jäätises saab selle komponendi küll ka maisitärklisega asendada.

Teine oluline komponent selles omapärases jäätises on aga mastiks. Seda saadakse mastiksipistaatsia vaigust ja mida kasutatakse mitmete toitude maitsestamiseks.
 

Kreetalt otse eriolukorda

Viimasel päeval said õpilased osa linnatuurist ning õpetajad pidasid videosilla kaudu koosoleku kõikide projektis osalevate riikide koolide vastutavate koordinaatoritega. Pealelõunasel ajal said õpilased vaba aega veeta oma majutusperedega ning õhtul toimus kohalikus tavernas ühine õhtusöök, millest said osa nii lapsed, nende pered kui õpetajad. Pikalt õhtustada ei saanud, sest juba väga vara hommikul tuli taas ette võtta pikk ja väsitav kodutee.

Sel korral oli saabumine Eestisse eriline ka seetõttu, et riigis oli selleks ajaks juba välja kuulutatud eriolukord ning oldi sisuliselt viimased saabujad, kes ei pidanud andma allkirja kohustuslikku karantiini minekuks. Mõistagi mindi sinna niikuinii vabatahtlikult ning esmaspäevast algas juba õppetöö kodudes.

Lõpetame selle loo positiivsel lainel ning seda õpetaja Aigridi sõnadega.

“Kogu reis sujus väga hästi. Kohalikud õpetajad, lapsevanemad ja lapsed olid äärmiselt meeldivad, sõbralikud ja külalislahked. Programm oli vaatamata takistusele põnev ja kaasahaarav. Meiega kõik päevad kaasas olnud giid oli samuti äärmiselt tore. Oli näha, et nautis oma tööd. Lastega kontakt oli väga hea. Lapsed reaalselt tundsid huvi vaatamisväärsuste vastu. Usun, et me kõik saame meenutada seda reisi vaid hea sõnaga ja mis veel kõige tähtsam- kõik jäid terveks.”

Kreetal käisid Ingela-Maarja Avastu, Anabel Hussar, Juhan Leenurm, Enrico Martis ja Mirelle Rebane. Lõpetuseks saavadki sõna just nemad. Toome teieni mõned katked õpilaste poolt antud tagasisidest.

----------------------

Kreetal on väga huvitav laevade ajalugu ja ma panin tähele, et kõige suurematel laevadel on 12 - 28 aeru.
Kreeta koolides ei ole WiFit.
Kreeklastel on erinavd kombed majja sisenemisel. Kui meie võtame jalanõud ära, siis neil on teist moodi. Nemad jätavad jalanõud jalga.
Kreeta lääneosas Chania ja Rethimno vahel asub pisike kuurort Georgioupoli.
Kreetal on suur müür sellepärast, et kui piraadid ründasid, siis müür kaitses kreeta rahvast.
Kreeta kohvikud on ka paremad kui eesti omad (nt pankeri).
Kreetal on väiksed poed, ei ole suuri kaupluseid. Väga tore oli, väga meeldis ja uusi teadmisi on alati hea saada.

Reis oli väga tore, sain palju uusi teadmisi ja sain uute inimestega kohtuda. Sain teada, et ookeanid ja rannad on väga reostunud. Sain näha uusi loomi ja kalu, mida ma varem ei olnud näinud. Sain teada kui maitsvad Kreeka söögid on ja mis on nende rahvustoit. Ma sain korraldamisoskust arendada. Mulle jäävad kõige rohkem Kreekast meelde need mäed ja tempel. Sain teada kui palju ilusaid kohti ja inimesi maailmas on. Selle reisi ajal sain tundma, kui tore võib olla teiste inimestega reisida.

Kui ma veel reisile lähen, siis ma kindlasti võtan ühe väikse koti veel lisaks ,millega ma saaksin ringi liikuda ja ma võtan kindlasti kaasa väikse lisateki, sest öösel võib külm hakata ja kindlasti mingi sooja kampsuni ja dressipüksid ka kindlasti.

Meenub see, kui me käisime seal akvaariumis ja seal oli see tuba, kus me tegime neid katseid liiva seest asjade otsimisega ja vee sisse asjade uputamisega, siis seal räägiti, et 1 minuti jooksul tuuakse 1 prügiauto täis prügi vette ja see vaatepilt ei olnud väga ilus. Ma loodan, et see muutub kunagi paremaks.

Ma õppisin seda, et kui mul pole mitte kellegi käest küsida kuidas ma seda tegema pean või kui ma ei saanud aru mida ta ütles, siis kui ma kardan või ei julge midagi öelda, saan ma aru ja oskan vastata, sest muidu ma ei oskaks vastata kui keegi oleks mu kõrval ja oskaks ise vastata, siis ma ei õppiks midagi juurde.

Mul on hea meel enda üle, sest kui tavaliselt on mingi projekt või ükskõik misasi, kus peab inimestega rääkima, ei võta ma sellest tavaliselt osa, sest ma kardan inimestega rääkida, kuna ma ei tea, mida nad minust arvavad ja see on nii hirmu tekitav.

Mulle meeldisid enda inimesed, kelle juures ma siis olin kõige rohkem ja see, kuidas nad alati küsisid, et kuidas läheb ja kas kõik on korras ja mul oli nii hea nende juures olla. Nad alati küsisid mida ma teha tahan ja mis mulle meeldib ja kus ma minna tahan. See oli nii tore ja me alati käisime iga päev kuskil. Mitte ükski päev me ei istunud kodus ja ei olnud igaüks oma toas, vaid alati oli meil tegevus olemas ja iga õhtu kell 22:00 oli meil õhtuoode. Kas kuum piim või tee ja pähklid ja see oli nii tore.

Kreeka on väga tore koht ja sealne loodus on vähemalt mägedes ilus. Seal olevad mäed on väga kõrged ja ilusad. Mägedes on nii palju rohelust ja kui ma saatsin oma emale pildi kui ilus ja roheline seal on, siis ta oli kohe, et nagu me lähme ka kindlasti sinna kui see koroona on läbi. Kreeta on mu ema unistuste saar.

Sealne kultuur on väga selline, nagu natuke imelik, sest kui sa sõidad autoga, siis kõnnivad inimesed lihtsalt üle tee ja ei vaata isegi, kas auto tuleb või ei tule. Ja kui sa lähed suurest tänavast mööda ja seal on mingi söögikoht ja see inimene, kes annab sulle menüü, siis ta käib sul nii kaua taga, kui sa ütled et ei ma ei tule siia sööma.

Sealsed kombed on isegi peaaegu samasugused, nagu on meil siin Eestis. Toidud on sellised natukene teistsugused. Kui on näiteks täidetud paprika, siis siin on tomat, tšilli ja kartul, mis oli minu jaoks natuke imelik, sest ma ise ühtegi asja neist kolmest ei söö ja mul oli natuke halb neid süüa. Ja nende sees omakorda oli riis, mida ma kohe üldse ei söö.

Kindlasti ma loodan sellises projektis veel osaleda kui selline võimalus on olemas. See projektireis andis mulle kindlasti enesekindlust juurde ja võimaluse areneda ja kohtuda uute kohtade ja inimestega. See oli väga lahe kogemus. See reis jääb mulle meelde igaveseks ja selle tüdrukuga, kelle peres ma ööbisin, ma suhtlen edasi. Isegi praegu ma saatsin talle väikese paki ja tema saatis mulle ka, aga ma pole seda veel kätte saanud :).

Kindlasti jäävad need projektinädala päevad seotuks COVID-19 viiruse esilekerkimisega. Juba alguses oli segadus, kuidas olukord lahenema hakkab. Kas sõit võib üldse ära jääda?

Minu jaoks oli see osalemine esimest korda projektireisil nii, et olin nii kaugel kodust ära. Eks ma ikka kartsin.

Külastasime Knossose varemeid. See oli väga huvitav. Ma ikka ei suuda uskuda, et nad ehitasid selle ilma masinateta ehk käsitööna.

Ringkäik Rethymno vanalinnas. Väga huviatv ja ilus.

Ekskursioon Aquariumisse. Näha sai palju huvitavaid kalu ja teisi mereelukaid. Puhastasime liiva.

Maritime muuseumis nägime miniatuurseid paate.

Kournase järve piirkonnas oli palju suveniiripoode, mis olid justkui maha jäetud. Põhjuseks oli see, et polnud veel turismihooaega.

Argyroupoli spingsis nägime veekoski.

Pere, kelle juures elasin, on väga-väga tore. Mulle meeldib see, et majutuspere ja minu pere suhtlesid juba varasemalt ja suhtlevad ka praegu edasi.

Kunagi tahaksime kindlasti neile külla minna ja ootame neid Eestisse samuti.

Kindlasti oli see väga silmaringi laiendav ja teadmiseid täiendav projektireis.

Ma arvan, et ilma selle kogemuseta ei oleks ma näinud Kreeka majapidamist sellise nurga alt.

Õppisin seda, et kohanemine võtab aega aga see on seda väärt ja niimoodi saab uusi kogemusi mida muidu ei saaks.

Sain teada kui palju tegelikult liivas prahti on ja kui raske seda eemaldad on ning seda, et mul on vahepeal raske öelda asjadest ära. Nt kui seal mingeid sööke pakuti siis vahepeal arvasin, et ära ütlemine oleks väga ebaviisakas.

Projektireis arendas minus kõige enam kohanemise ja sõpruse loomise võimet.

Meelde jääb see kuidas me bussis ja lennukis naersime ja nalju tegime ning kindlasti sinine vesi ja ilus loodus ja soe kliima. Samuti see, et kreeklastel pole üldist kommet toas jalatseid ära võtta ja et nad in väga sõbralikud.

Leidsin uusi vaateid maailmale ja uusi sõpru.

------------------------------------------

Lõpetuseks otsetee Kreeta projektinädala fotogaleriisse.