Novembrist veebruarini viibisid Raatuse koolis praktikal kolm särasilmset Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna tudengit (fotodel vasakult) Kärt Rebane, Siim Kängsepp ja Kristina Mahoni.
Kõik kolm jäid praktikaga väga rahule. Kristina Mahoni sõnul ei osanud ta praktikast esialgu midagi oodata, mistõttu oli ta avatud kõigele. „Üks asi on see, mis on konspekti kirja pandud, kuid teine asi, kuidas see praktikas realiseerub,“ ütles ta.
Oma juhendajalt Ülle Varikult õppis Kristina palju. Näiteks seda, kuidas erinevateks olukordadeks valmis olla ning kuidas suure hulga õpilastega efektiivselt tundi läbi viia, et kõik õpilased tegevuses oleksid.
„Mulle endale meeldis väga tantsimine. See on oskus kogu eluks. Sain suurt inspiratsiooni, et minna kunagi tulevikus tantsukursustele. Hetkel olen tänulik, et oli võimalus ära õppida Viini valss,“ ütles Kristina.
Siim sai aga praktikal olles selgeks, et pole olemas tagasihoidlikke õppimistingimusi, vaid üksnes loovuse puudus. „Kui mõneski eliitkoolis võib olla täismõõtmetes staadion, euronõuetele vastav võimla ning kõiksugu vahendid lauatennise pallidest kuni golfikeppideni, siis puuduva entusiasmi ja loomingulisuse poolest võiks kõik kena ja ilus poeriiulile jäädagi,“ ütles ta.
Lisaks Ülle Varikule jagus tal kiidusõnu ka tema teise juhendaja Margus Udekülli jaoks. Siim rääkis, et Raatuse kooli kehalise kasvatuse õpetajate töö parimaks tagasisideks on õpilased: „Vähe sellest, et tundi tuldi pigem soovist ja tahtest kui kohustusest, vallutasid õpilased võimla ka vahetundidel. Kui spordipisik oli Raatuse koolis juba varasemalt õpilastele üle kandunud, siis tundub, et õpetamispisik on sama nakkav.“
Lahedaks ja õpetlikuks nimetatud praktikaaega jääb Siim meenutama väga positiivselt. Tema sõnul on väga oluline just võime märgata ja tunda rõõmu õpilase iga väiksemagi õnnestumise üle. „Poleks arvanudki, et õpetaja poolt üle võimla hüütud vali ja siiras „jesss“, kommenteerimaks õpilase õnnestumist, võib õppimisindu ja tahet suurendada ka ülejäänud tunnis osalejatel. Seda eriti antud juhtumil, kus õpilane harjutas iseseisvalt ning ei arvanudki, et õpetaja teda märkab,“ meenutas ta ühte oma praktikaaja eredaimat hetke.
Kärt peab praktikaaja kõige olulisemaks asjaks saadud õpetamiskogemust, seda just eri vanuse ja tasemega õpilastega. Ta nägi, kui mitmekülgne on õpetajatöö tegelikult. Kärt sai teada, et lisaks mitmekülgsusele peab alati olema tagavaraplaan, alustades sellest, kuidas panna kehalisest vabastatud õpilased tunnis tööle, ja lõpetades sellega, kuidas organiseerida tundi 3 või 30 õpilasega.
Kärdi jaoks oli väga tore kogemus osaleda nii esineja kui pealtvaatajana mitmel kooli üritusel. Talle meeldib, et Raatuse koolis on traditsioonid aus ja nii õpilasi kui õpetajaid peetakse alati meeles. „Koolil on ka väga tore koduleht, kus iga kuu tunnustatakse Kuu Tegijaid – tublimaid õpilasi sellel kuul. Lisaks on hiljem kodulehelt oma esinemist võimalik piltidelt ja videost vaadata,“ ütles ta.
Selle lühikese ajaga jõudis Kärt ennast proovile panna nii õpetaja, näitleja, tantsija, kohtuniku, treeneri kui korrapidaja rollis. Samuti käia õpilastega võistlustel, uisutamas ja teatris.
Järgnevatele praktikantidele soovitas Kärt julget pealehakkamist ja avatud meelt: „Võtke seda aega kui õppimist ja kogemuste saamist. Teid pannakse pidevalt proovile ja alati tuleb kõigeks valmis olla. Kuid kõigest on õppida ja iga järgmine tund oled nutikam, tähelepanelikum, paremini valmistunud. Kindlasti võtke osa kõigist võimalikest üritustest, need lisavad praktikale värvi ja aitavad kooliellu sisse sulanduda.“
Tulevikuplaanid on noortel meie avatud maailmas küllaltki erinevad. Kristina läheb tagasi Šveitsi, kus soovib õppida saksa keelt ja saada tulevikus toitumisspetsialistiks. Siim jätkab tööd karate treenerina ja plaanib minna täienduskoolitustele Poola ja USA-sse. Kärt aga otsib erialast tööd Eestis ning kui see ei õnnestu, siis suundub tagasi Austraaliasse.
