Kuidas alustasite korvpalliga?
Alustasin kolmandas klassis, sügisel läksin trenni, kuid kahe kuu pärast murdsin jalaluu. Sain treenida veel kuu aega ( kips oli jalal kaks nädalat) ning siis murdus käeluu, mis oli kuu aega kipsis. Nüüd sain jälle natuke trennis käia, kui murdsin luu samast kohast. Nüüd olin kipsis juba jaanuarist maini. Järgmine aasta jäi mul arstide soovitusel vahele, treenida sain jälle alates viiendast klassist.
Kes on olnud Teie treeneriteks?
Alguses Tiit Ilver, põhiteadmised sain Roman Noormetsa käe all. Praegu on minu treeneriks Jaanus Levkoi.
Millal saite aru, et sobite korvpalluriks?
Kui kolmandas klassis trenni läksin, tundsin ennast vanematega võrdsena. Pärast vigastusi uuesti treenima hakates jõudsin teistele ruttu järele.
Kas olete rahul oma senise elukäiguga?
Oleks võinud paremini minna. Peale seitsmendat klassi läksin TSIK-i, kus õppisin neli aastat. Muide, olin Rauno Pehka pinginaaber. Kõik läks just ülesmäge, olime noorte meeskonnaga meeste hulgas kolmandad. Siis pidin minema sõjaväkke. Pool aastat kõngesin, teenistus oli õudus. Sain õnneks spordiroodu, kus olin koos hea sõbraga Rauno Pehkaga. Mind ülendati ka seersandiks. Enda leidmine võttis hiljem tükk aega. Enne sõjaväge olin püüdnud ka TPI-sse pääseda, kuid ebaõnnestunult.
Kas olete rahul koduklubiga?
Jah, "BC Tallinn" on küllaltki hea.
Milliseid saavutusi loete oma karjääri tipphetketeks?
Võib-olla siis, kui "Kalev" NSV Liidu meistriks tuli. Olin võistkonnas ja käisin kõikjal kaasas. Kahjuks ei pandud mind finaalkohtumiseks välja. Tegelikult ma siiski "Kalevis" kaks aastat kõngesin, minu ees oli juba neli tagamängijat. Väga raske oli mängima saada. Sain küll ringi käia, reisid olidki üheks stiimuliks. Oleksin pidanud siiski tollasesse "ASTO"-sse jääma. Üheks parimaks tulemuseks loeksin ka Üliõpilaste Universiaadil 24 võistkonna seas üheksanda koha saavutamist. Võitsime siis Rootsit, Kreekat, Gaboni, Hongkongi ja teisi, kuid kaotasime inglastele.
Mida arvate võõrmängijatest Eesti klubides?
Arvan, et nad on vajalikud, näiteks Chris Moore'i sarnast meest Eestis varem polnud. Mõni oma mängija võib küll tunde ära kaotada, teed tööd, aga väljakule ei lasta. Alati ei tule ju kõik välja ka.
Kuidas suhtute Jaanus Levkoi treeneritöösse?
Mis seal ikka. Tõsi, Jaak Salumets oli rangem, aga ka erinev, nii et neid kahte meest ei saa hästi võrrelda. Levkoi tahab võistkonnas kindlat struktuuri luua. Kui mängijatel on kõik lepingud korras, siis võib ka rangem olla, kuid samas on raskem meestele lihtsalt peale hüpata.
Milline õpilane olite koolis?
Hinded olid mul korras. Pärast TSIK-i olin kaks aastat sõjaväes mandumas. Siis kaalusin, kas siirduda TPI-sse või TPedI-sse, lõpuks otsustasin siiski minna kergema vastupanu teed ja läksin kehakultuuri õppima. Siis tulid aga erinevad pakkumised, sõidud ja mul ei olnud enam stiimulit edasiõppimiseks. Olen seal praegugi veel kirjas. Esimesest kursusest on mul veel üks eksam ja kaks arvestust teha.
Kas tahaksite treeneriks hakata?
Ei, treenerina ma ei tahaks jätkata.
Teie tulevikuplaanid?
Ma olen nüüd 11 aastat Tallinnas elanud, 4 aastat TSIK-is õppinud, 2 aastat sõjaväes olnud, 10 aastat olin ilma kindla elukohata, elasin hotellides. Ostsin endale nüüd korteri Mustamäele. Ka tahaksin midagi õppida, veek pole hilja. Noorena ma eriti ei viitsinud, nüüdseks on käidud-tehtud-nähtud, nüüd tahan õppida. Miljonäriks ma saada ei taha, ulmelisi sihte mul ei ole. Tahan, et kõik läheks edukalt ja et ma korvpallis jõuaksin järjele. Tahan aga ka väljaspool sporti midagi saavutada.
Millised mälestused on Teil meie koolist?
Eks ikka head. Kooli läksin 1976.aastal, tulin 1983. aastal. Mäletan suurt basseini, kus sain ujuda. Kahjuks suleti see hiljem. Ka suur saal on meelde jäänud. Meie koolis elu kees. Õpetajatest on meelde jäänud Heli Kuus, õp. Kaasik, Selma Taavet, Anu Tubli, üheks inimlikumaks õpetajaks oli Tiina Tõnnson. Käisin tihti ka matemaatikaolümpiaadidel. Raske uskuda, aga väiksemana olin olnud paras patsaan, tegin suitsu ja olin pätt. Näiteks ükskord kolhoosis olles põgenesime ära. Teinekord tegi õpetaja Lätt äkktöö. Selle peale kortsutasime paberid kokku ja lennutasime klassi ette. Mida suuremaks sain, seda targemaks muutusin. Õppisin ühel ajal Tiit Tikerpe ja Urmas Teppoga.
Milline on Teie perekondlik seis?
Olen vallaline. Elasin tükk aega oma girlfriendiga koos, kuid läksime sõpradena lahku. Praegu ei taha ma ka kellegagi siduda, enne pean enda elus kõik asjad korda saama.
Mida arvate Tiit Soku käitumisest?
Ma saan temast aru, ta on siiski professionaal. Sportlase tegutsemisaeg on lühike, selle aja jooksul pead ennast kindlustama pikaks ajaks. Kreekas on küll hullumeelsed olud, kuid seal liigub raha, seal on publikut, seal on ka prestiizne mängida. Iga mäng on seal tähtis. Tal on vaja ka puhata, et hoida vormi. Mulle ei meeldi näägutav press, iga mees otsustab ise, mida teeb. Ta on niigi palju meie heaks teinud. Kui ta EM-finaalturniiril oleks vigastuse saanud, oleksid kohe trahvid ja mängukeeld kaelas olnud. Ta peab tulevikule ette mõtlema, pärast karjääri lõpetamist on ta tavaline inimene, kelle käekäik kedagi ei huvita.
Kes on Teie arvates Eesti parim korvpallur?
Tiit Sokk. Martin Müürsepp on veel noor, temast võib veel küll tulla. Ta on ju pikk ja looduse poolt on talle annet antud. Ma pole ka teda veel mängimas näinud.
Mida arvate pikkade probleemist meie korvpallis?
See mure on kogu aeg olnud. Valik on meil ka küllaltki väike, mitte nii suur kui lätlastel või ukrainlastel või venelastel. Meie pikad on ka pehmed, jõulisusest tuleb puudu. Uusi noori pikki pole ka näha. Kõige tugevam tsenter oli Margus Metstak. Noortel on tänapäeval ka teised stiimulid. Noori ei tule praegu üldse palju, leidub mõni üksik talent.
Mida teete vabal ajal?
Eks nagu teisedki, mängin golfi, tennist, ujun, loen, käin teatris ja kinos, kuulan muusikat. Mulle meeldivad erilised hääled, seepärast on mu lemmikuteks Bonnie Tylor, Whitney Houston, Rod Stewart. Hevibändidest meeldivad mulle aeglased lood ("Scorpions", "Metallica").
Aitäh intervjuu eest!
Intrrvjueerisid: Janar Matt, Eero Epner, Markko Olo
