Käesolevat kevadet võib Raatuse kooli 5.a klassi õpilase Uku Tootsi jaoks pidada tema senise elu ehk üheks märkimisväärsemaks. Nimelt saavutas noorhärra märtsi lõpus toimunud konkursil “Parim noor instrumentalist 2018” A-kategooria teises vanuserühmas esikoha ja Grand Prix. Allpool saab lugeda Uku, tema viiuliõpetaja, ema ja muusikaõpetaja mõtteid nii konkursist kui muusikast üldse.
Esmalt olgu aga öeldud seegi, et lisaks Ukule, pälvis tšellistide I vanusegrupis esikoha tema õde Maali (1.b klass). Tema õpetaja on Reet Mets ja kontsertmeister Ester Pille Taniloo.
Esimene viiulitund juba 3-aastaselt
Küsisime esmalt Uku enda käest mõned küsimused, mille läbi ta veidi rohkem konkurssi, iseennast ja oma teed muusikuna lugejale avab.
Uku, kuidas tekkis sul mõte sellel konkursil osaleda?
Konkurssi ''Parim Noor Instrumenalist'' võib võrrelda eesti meistrivõistlustega ja see toimub iga kahe aasta tagant. See on koht, kus saab ennast võrrelda teiste omavanuste mängijatega ja kuulata ka endast vanemaid ja oskuslikumaid pillimängijaid. Minu jaoks on konkursitel osalemine loomulik õppeprotsessi osa.
Milliseid spetsiaalseid ettevalmistusi sa selleks konkursiks tegid?
Lisaks tavapärastele harjutamistundidele (umbes 3 tundi iga päev), tegin pikemaid harjutamispäevi juba kaks kuud enne.
Kuidas toimus repertuaari valik ja mida sa ette kandsid? Saan aru, et oli eelvõistlus ja finaal eraldi, kas palad olid samad?
Repertuaari nõuded kehtestab konkursi korraldustoimkond ja eriala õpetaja valib palad sellest lähtuvalt. Loomulikult on mul endal ka teatud piirides voli otsustada, mida ma mängin. Sel aastal oli erinevates konkursi voorudes erinev kava. Esimeses voorus oli vaja esitada kaks erineva karakteriga pala, millest üks oli soovituslikult Eesti autori looming ja teises voorus tuli esitada suurvormi osad. Mina esitasin esimeses voorus Jean Sibeliuse ''Romans''-i ja Ester Mägi ''Presto''. Teises voorus aga Charles Auguste de Beriot viiulikontserdi nr. 9 II ja III osa.
Kui vanalt sa oma viiuliõpinguid alustasid ja millised on su enda jaoks seni suurimad saavutused olnud ja millisele kohale paigutub see Grand Prix nende seas?
Esimene viiulitund oli mul 2010 a. kevadel seega olin ma 3,5 aastane. Pean kõige olulisemaks, et olen andnud juba 3 soolokontserti ehk siis pikka kontserti, kus olen olnud ainus solist. Grand Prix on kindlasti väga suur saavutus, sest seda ei ole antud välja paljude aastate jooksul ja seda on võimalik saada, kui kõik kolm žürii liiget on andnud maksimumpunktid.
Miks sa just viiuli oma instrumendiks valisid ja miks just see on kõige parem pill? Kas teie musikaalses peres oleks üldse mõeldav, et mõni teist ühtegi pilli ei mängiks?
Kuna minu õpetaja on minu ema kauaaegne sõber ja seda ammu enne minu sündi, siis tegi ta ettepaneku tulla tema juurde viiulit õppima. Ja ema oli huvitatud ja minul seisukoht puudus. Mulle hakkas see väga meeldima. Meie peres mängivad kõik mõnda pilli.
Saan aru, et oled ennast arendamas mitte ainult muusikaliselt, vaid ka kehaliselt. Räägi paari lausega sellest, mis trenni sa teed ja kuidas sul seal läheb ja meeldib, mida see sulle on andnud?
Käin maadlustrennis, aga pillimängu tõttu on see viimasel ajal väga unarusse jäänud.
Millised on sinu lemmikained koolis ja kuidas õnnestub nii paljude tegevuste juures kõike edukalt sobitada?
Lemmikained on mul ajalugu, kirjandus, tehnoloogia, kunstiõpetus ja keeled. Peab lihtsalt oma tegevusi hästi planeerima.
Milline on su enda lemmikmuusika, mida vabal ajal kuulad ja kas selle sisse mahub ainult süvamuusika või on seal kohta ka popmuusikal, mida sinuvanused enamasti kuulavad?
Pop-muusika vastu ei tunne huvi absoluutselt. Vahel kuulan jazzi või klassikalist repertuaari.
Ja lõpetuseks - kas plaanid oma tuleviku ka muusikaga siduda ja kellena näed ennast nt 10-15 aasta pärast?
Kindlasti tahan muusikaga tegeleda eluaeg ning sooviksin saada nii heaks mängijaks, kui võimalik.
Viiuliõpetaja: Uku teab, mida tahab ja teeb selle nimel tööd
Esitasime mõned kõsimused ka Uku viiuliõpetajale Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis, Eveli Roosaarele.
Kui tihe oli konkurents sellel konkursil ehk mitu last osales ja kuhu see konkurss teiste konkursside hulgas paigutub, kui oluline on see Eesti muusikamaastikul antud vanuserühmas?
Uku vanuserühmas osales 23 mängijat üle Eesti. Kui arvestada, et ta Grand Prix sai, siis kogu konkursil osales üle 150 mängija. Eesti muusikamaastikul on see kindlasti väga olulisel kohal, sest konkurss toimub üle vabariigi. Kõigepealt on regioonide voorud ja siis lõppvoor regioonide parimate vahel.
Kuidas iseloomustate Ukut õpilasena, millised on tema kõige tugevamad küljed noore muusikuna ja millisena näete tema tulevikku?
Uku on parim, mis ühe viiuliõpetajaga juhtuda saab - ta tahab väga hästi viiulit mängida ja teeb väga palju tööd, et see ka reaalselt nii oleks. See on ka tema kõige suurem tugevus - ta teab, mida tahab ja töötab oma võimete piires selle nimel. Lisaks musikaalsus ja suur tahe seda välja näidata. Väga suur tugevus on ka suur toetus perekonna poolt.
Tulevikku on sellises vanuses veel raske ennustada. Oluline, et Uku armastaks muusikat ja oma pilli ja et tal püsiks rõõm suure töö tegemise juures. Pillimängijaid ootab ees kas töö orkestrandina või solistina. Kuigi väga paljud teevad mõlemat.
Musikaalne perekond
Uku ema Ebe Müntel, kes tegutseb muuhulgas ka oma poja kontsertmeistrina, tunneb, et pillivalikuga on ta Uku puhul päris hästi märki tabanud.
“Talle sobib viiulimäng ja praeguseni on ta sellega meelsasti tegelenud. Areng on olnud muljetavaldav ja loodetavasti jätkub tal edaspidigi püsivust ja huvi, ilma milleta oleks väga raske. Püüame teda sellel teel jõudumööda aidata.”
Uku noorem õde Maali, kes samuti Raatuse koolis õpib, on tšellot mänginud juba kaks aastat ja edeneb Ukust mitte sugugi kehvemini. Ema sõnul on tal hea klapp õpetajaga ja innustav eeskuju suure venna näol. Kuna kodus on kõik muusikud (Uku isa on pianist Jorma Toots - toim), siis on harjutamine ka laste jaoks iseenesest mõistetav igapäevane tegevus.
“Meie Uku” esinemised on koolis alati oodatud
Uku Raatuse kooli esimese muusikaõpetaja Anu Tubli sõnul on noormees oma kooli suure publiku ees esinenud juba 1. klassist peale.
“Ei ole möödunud ühtki tähtsat üritust, kus "meie Uku" üles ei astuks. Tema esinemisi oodatakse ja kuulatakse hinge kinni hoides ja need lõpevad alati tormilise aplausiga. Ta on korduvalt oma mänguga ilmestanud ka klassi laulutunde. Viimati kuulasime Uku ja tema noorema õe Maali (1.b) imelist koosmängu kooli jõulukontserdil Jaani kirikus. Uhkus valitses hinges, et meie koolis sellised musikaalsed lapsed õpivad. Suur tänu emale, Ebe Müntelile, kes on alati lahkelt nõus tulema oma lapsi klaveril saatma. Jääme ootama uusi Tootside kontserte.”
Soovime omalt poolt Ukule ikka pikki poognaid ja loodame teda edaspidi näha veel suurematel lavadel, köitmaks oma ande ja töökusega senisest veelgi suuremaid auditooriume. Kõik eeldused selleks on igal juhul olemas ning oleme uhked, et selline muusikavirtuoos just meie koolis õpib.