Just nii kaua kestis koos sõidupäevadega Erasmus+ projekti Art, Technology, and Sport keep me bound to my school (AT&S) projektinädal kaunis Barcelose linnas, millest said osa neli 7.a klassi tüdrukut, õpetajad Veronika Uibo, Kadri Kosk ja projekti Raatuse kooli poolne koordinaator Rene Leiner.

Une arvelt lennukile

Reis Euroopa läänepiirile toimus 12.-18. veebruaril ning sellest said lisaks Raatuse delegatsioonile osa lapsed ja õpetajad meie partnerkoolidest Kreekast, Leedust, Hispaaniast, Türgist ja loomulikult Portugalist.

Reisi alustati juba pühapäeva varastel tundidel, et kell kuus Tallinnast Frankfurti lennukile jõuda. Sealt edasi võeti suund Portosse, kust bussiga sihtkohta Barcelosesse sõideti. Lühikesest uneajast hoolimata veetsid lapsed põneva õhtupooliku kohalikes peredes. Eriti tore oli see päev Lii Valmase jaoks, kellel juhtus olema sünnipäev. Ka teda võõrustanud pere pidas seda ühise laulmise ja koogisöömisega kenasti meeles.

„Portugal võttis meid vastu eestlasele juba vana tuttava vihmasajuga, kuid andis maitsta ka lõunamaa kõrvetavat päikest,“ meenutab Veronika. Tõepoolest olid esimesed päevad veidi sombusemad ning korra sai maitsta ka veidi tõsisemat sadu. Samas nädala teine pool pakkus tõsiseid kevadisi elamusi, kus t-särk oli päevasel ajal täiesti piisav riietusese. Seda just eestlastele veidi harjumatul ajal - veebruaris.

 
Koolis võtsid külalisi vastu nende riigilipud ja kogu Portugali sümboliks kujunenud Barcelose kukk. Parempoolsel fotol meie hea sõber ja giid, 12. klassi õpilane Paulo, Raatuse kooli tüdrukutele ja teistele külalistele oma kooli tutvustamas. Fotod: Rene Leiner

Tugev kutseõpe ja tasuline kõrgharidus

Esmaspäeval tutvuti kohaliku kooliga ja tüdrukud esitasid kõikide osalejate ees kodus ettevalmistatud esitluse Eestist ja Tartust. Meid võõrustanud Barcelose koolis õpib kokku 1600 õpilast, kes meie mõistes käivad 7-12. klassis.

Koolipäev algab kell 8:30 ja lõpeb reeglina peale viit. Vahepeal on tunniajane lõunapaus. Koolis on üsna tugevalt integreeritud ka kutseõpe, mistõttu saavad päris paljud lõpetajad juba kohe tööturule siseneda. See kõik jättis väga mõistliku ja positiivse mulje ning ehk on meiegi koolide tulevik.

Teised lõpetajad aga liiguvad edasi kõrgkoolidesse, kus õppimine on üle riigi tasuline. Isegi kõige odavamas tehnikumis tuleb sul üle 100 eurone kuumaks letti lüüa. Mida veel kõrgema renomeega ülikoolidest rääkida.

Ja arvestada tuleb, et tegemist on Euroopa mõistes vaesemate hulka kuuluva riigiga, kus miinimumpalk on 600 eurot ning ka alustav õpetaja ei saa palka naljalt rohkem kui 1000 eurot kuus. Seega omavad Eesti noored palju paremat juurdepääsu kõrgharidusele, mida me täna ehk niiväga hinnata ei oskagi.


Pea kogu Portugali nädalast osa võtnud seltskond on korraks päris ühte kaadrisse mahtunud.

Kiipkaart kindlustab vigastuste ravi

Kuna ka Eesti koolid on aina enam üle minemas kõikvõimalike kiipkaartide kasutamise peale, siis Portugaliski hakkas silma sissepääsul olev kiipkaardi lugeja. Selgus, et kasutatakse seda küll üksnes õpilase koolis oleku ja sealt lahkumise registreerimiseks.

Peamine põhjus selleks on aga praktilist laadi. Nimelt kui koolipäeva ajal õpilasega koolis mõni õnnetus juhtub, siis kui ta oli ennast registreerinud, maksab kool kõik tema ravikulud kinni. Kui ta aga seda mingil põhjusel ei teinud, siis ei ole ka mingit tõendusmaterjali selle kohta, et ta üldse koolis oli. Sellised lood siis seal kaugel Portugalis. Kusjuures kohalike õpilastega rääkides selgus, et enamik ei viitsivat ennast registreerida.

Palju betooni, vähe värve

Koolimaja ise oli üks suur betoonist monstrum, mis väga funktsionaalne ja põnev oma erinevate sopistustega, kuid kus oli ootamatult vähe värve ja soojust. Seda nii ülekantud kui otseses tähenduses. Nagu õpetaja Veronika tabavalt ütles, et sooja saamiseks pidi (seda nii koolis kui hotellis) end õue kupatama, sest kütmisele nad tänu oma soodsale kliimale raha eriti kulutama ei pea.

Sarnaselt varasemate projektide raames sageli kogetule, on ka Portugalis õpetajate administratiiv-bürokraatlik koormus võrreldes meie õpetajatega mitme suurusjärgu võrra suurem. Palju kontrolle, aruandlust, atesteerimist, mis lisaks veel sageli väga formaalsed, kuid ajamahukad. Täieliku ajaloolise rudimendina on neil säilinud ka staažitasud.

Valgusküllased, avarad ja funktsionaalsed - söökla, võimla ja raamatukogu.

Hinded kõikidele vaatamiseks

Õpilased saavad 20 punkti süsteemis koondhindeid, mis pannakse kõik seintele vaatamiseks välja ehk siis sisuliselt toimub niivõrd-kuivõrd delikaatsete isikuandmete avalikustamine. Asi, millega Eesti ja teiste progressiivsete riikide haridussüsteemid juba ammu hüvasti on jätnud.

Kriitikud, keda leidub ka õpetajaskonna hulgas, väidavad, et tegelikult puutume me igasugu järjestamisega kokku ka täiskasvanueas ning hea oleks sellega juba koolis algust teha.

Õpetajad edetabelitesse?

Jah, meil on rikaste edetabelid, popmuusika ja sportlaste edetabelid jne, aga kuidas mõjuks kui hakkaksime avaldama ka kõige vaesemate inimeste edetabeleid? Tõenäoliselt ei muutuks koolis õppetöö efektiivsus sellest paremaks kui näiteks õpetajaid mingi ühe kriteeriumi alusel kuivalt kõikidele vaatamiseks igakuiselt edetabelitesse panna.

Pigem tekitab see kohe vastuseisu, et miks ei arvestatud selles hindamismaatriksis ühte, teist, kolmandat jne. Nagu koolidegi „edetabelite“ puhul. Jah, inimene peab teadma seda, kus ta oma arengult, võimetelt või saavutustelt võrreldes näiteks sama vanuserühmaga asetseb, kuid selle info avalikustamine kõikidele osutub enamasti, ebaoluliste kõrvalmõjude tõttu, hoopis tema arengut pärssivaks.

Mida näidata, mida mitte? Selles on küsimus.

Tagasiside olgu õppimist toetav

Seda kõike on koolides ka aina enam arvestama hakatud. Kogu õppimist toetav hindamine ja Tartu koolijuhtide plaanid mitteeristava hindamise laiema kasutuselevõtu kohta, teenivad kahtlemata kõige paremal moel seda eesmärki. Sama suund on võetud ka ministeeriumil.

Isegi sporditulemuste edetabelid, nt olümpiamängude lõpuprotokollid, ei anna ilma vajaliku taustateabeta meile tegelikult peaaegu mitte mingisugust infot, mille alusel saaks teha analüüsi või järeldusi.

Kui me ei tea midagi sportlaste vanusest, ettevalmistusest, jõu- ja aeroobsetest näitajatest, treeningmeetoditest, vigastustest, tervislikust seisundist, isikuomadustest jne jne, saame teha vaid pealiskaudseid järeldusi selle kohta, et teatud ajahetkel juhtus mingi meile teadmata omaduste kombinatsioon ja tähtede seis teistest paremaks või halvemaks.

Igale õppetoolile on eraldatud õpetajate toast väike nurgake oma töökoosolekute pidamiseks. Paremal kooli staadion.

Testimishullus ja õpetajate vähene koostöö

Väga palju on Portugalis õpilaste testimist ja kontrolltöid. Õppetöös prevaleerib täiel määral frontaalõpe. Kuigi kooli uus hoone valmis alles 2013. aastal, siis puudub seal täielikult avatud õpiruumi käsitus. Samas on ka nende suund ikkagi aina enam ainekeskselt lähenemiselt integreeritud õppe suunas.

Küll on direktor, sarnaselt Eestile, väga suures hädas õpetajate omavahelise koostööga, sest iga õpetaja on kui Jumal klassiruumis, kes ei jaga kellegagi suurt midagi ning väga keeruline on tuua sisse sellesse mõtteviisi muutust. Väidetavalt on siiski tehtud juba ka esimesi edusamme.

Barcelose kirevad kuked

Esimese päeva jooksul tutvuti ka Barcelose vanalinnaga ning külastati kohalikku raekoda ehk linnavalitsust, kus igale osalejale kingiti tuntud Barcelose kukk ehk Galo de Barcelos, millest on saanud kogu Portugali mitteametlik sümbol.

Vihm, tuul ja päiksesära, kõik me sõbrad parimad. Just nemad kolm tingisid nii pildil näha oleva riietuse, rõõmsa meele, kui ka raskuse silmade lahtihoidmisel. Üks osa Raatuse reisisellidest koos linna raekoja kõrval oleva Barcelose kukega.

Muidugi ei olnud kingitus mitte elusal kujul, vaid väikse meenena. Ja neid kukkesid oli seal linnas muidugi igal sammul, igas võimalikus ja võimatus värvikombinatsioonis ja kujul. Muide Barceloses endas pidigi enamik nendest, kes riigiametis või kaubandussektoris ei tööta, teenima leiba keraamikatööstuses.

Päeva teisel poolel toimus seminar Portugali Fit-School programmist, kus oli peamiselt juttu sellest, kuidas nad üleriigiliselt õpilaste kehalist võimekust monitoorivad ja analüüsivad ning selle põhjal riiklikke programme ellu rakendavad.

Apelsinipuud ja õitsev kevad tervitasid Barceloses kõikjal.

Eestlased Portos

Teine ja kõige vihmasem päev veedeti tuntud sadamalinnas Portos, kus sõideti paadiga mööda Douro jõge ja külastati ühte kohalikku veinikeldrit. „Ma küll olin alguses üsna skeptiline mõtte üle lastega sinna minna, aga kuna see on nende sõnul niivõrd suur osa kohalikust kultuurist, siis oleks olnud ebaviisakas ka sellest keelduda,“ ütles Rene Leiner.

Ega seal rõskes keldris midagi põhjapanevalt põnevat ei sündinud, kui sa just ise suur veinikultuuri huviline ei ole. Küll aga lustisid lapsed ekskursiooni lõpus alkoholivaba siirupit mekkides. Eks igal reisil tule ka mõned turistilõksud alla neelata, pole parata.


Veinikeldri omanike töö ei ole kahtlemata meelakkumine, mistõttu vähemalt autopark olgu korralik.

Portos oli aega tutvuda ka kohaliku värvikireva vanalinnaga ja väga majesteetliku raudteejaamaga. Kuna projektijuht Renel õnnestub enamasti igal oma välisreisil kohata ka mõnda eestlast ning enamasti täiesti ootamatutes kohtades, siis täiesti juhuslikult läks see head õnne toonud enne täide ka Portugalis. Seda justnimelt Portos, kus ta kohtas Vigost Lissaboni teel olnud vahvaid noori inimesi, kes isegi olid sellise kohtumise üle väga üllatunud. Oli see nendegi reisil oleku aja jooksul esimene kohtumine kaasmaalasega.

Vihmasaju järgne lummav Porto. Vasakul fotol paistab taamal majesteetlik São Bento vaksalihoone, parempoolsel Praça da Liberdade ehk Vabaduse väljak.

Marihuaana avalikult tänaval

Renele jäi Portost kindlasti meelde ka see, kuidas talle tunni aja jooksul kolmel korral kesklinnas ringi liikudes marihuaanat müüa pakuti. "Mulle meeldib küll mööda suurlinnade getosid ringi kolada ja kohalikega suhelda, aga sellist asja ei olnud ma varem päise päeva ajal ja veel kõige käidavamates kohtades kohanud. Isegi mitte Kopenhaageni Christianias."

Hiljem selgus, et nad on seal juba 16 aastat tagasi kõik narkootikumid dekriminaliseerinud ja seetõttu ka selline poolavalik tihe pakkumine. See muidugi ei tähenda, et tegemist oleks legaalse ja lubatud tegevusega. Samas on dekriminaliseerimine ja narkomaanide kohtlemine kui tervishoiuteenust ja sotsiaalset tuge vajavate inimestena, viinud kangete narkootikumide tarbimise ja narkosurmade arvu selle ajaga oluliselt madalamale tasemele.

Muidugi käivad vaidlused selle üle, mis tegelikult seda mõjutanud on ning kui palju on selle ajaga muutunud mõõtmise metoodika jne, seega ei saa üheselt väita, et üks või teine meede on seda 100% põhjustanud ning kindlasti ei räägita siin legaliseerimisest. Narkootikum jääb narkootikumiks. Samas on Eestil, kus narkosurmade arv aastas on 100 korda suurem kui Portugalis ning ülivõimsalt suurim terves Euroopas, neilt kindlasti midagi õppida.

Ookeani märg pale

Tagasiteel Barcelosesse võeti ette külaskäik Atlandi ookeani äärde. Paljudele oli see esimene kogemus niivõrd aukartust äratava vee ääres olla. Varasema kogemuse puudumine põhjustas ka veidi nalja. Nimelt ookeani ääres pilte tehes ja laineid oodates ei teatud arvestada ookeanilainete ootamatu kiirusega.

Suure ja võimsa ookeani taustal jääme me kõik väga väikesteks. Võimsad Atlandi lained, jäljed liival ja inimene (Veronika) all paremas nurgas.

Nii saidki peaaegu kogu Eesti delegatsiooni liikmete jalanõud ja mõnel ka seljas olnud riided tänu sellele märjaks. Aga see lisas niigi heale tujule veel vürtsi juurde, mistõttu kujunes tagasisõit Barcelosesse eriti meeleolukaks ja lõbusaks.

 
Suur ookean on väga petlik. Mõne hetke pärast võib pealtnäha olematust kohast tulla laine, mis kõiki märjaks pritsib.

Kadestamisväärselt võimas võimla

Kuna projekti kolmest kandvast vaalast oli sel korral rohkem fookuses sport, siis kolmapäeva alustasid õpilased Fitnessgram testide tegemisega, mis sisuliselt on modifitseeritud valik meilgi kasutatavatest Eurofit testidest.

Muuhulgas tehti joonejooksu, kätekõverdusi, testiti kõhulihaseid ja painduvust. Peale sportlike tegevuste jätkuks õppisid lapsed ja õpetajad pealelõunasel ajal selgeks ühe laheda Portugali rahvatantsu. See pakkus kõikidele laialt lõbu ja nalja, mis kenasti ka fotogaleriis näha.

Kadedust tekitas nende koolikompleksi ehk kõige uhkem ruum – võimla, kus saab täismõõtmetes harrastada kõiki siseruumide sportmänge ning kuhu mahub ristipidi vähemalt kolm võrkpalliväljakut.

Kohalik võimla oli sedavõrd vaimustav, et niitis osa seltskonnast suisa jalust.

Liikumisrõõm elu normiks

Kahjuks ei võimaldanud väljapakutud ajakava põhjalikumalt tutvuda nende kehalise kasvatuse ainekavade, metoodika ja suundadega, sellega kuidas tervikuna toimub riigis südameveresoonkonna haiguste ennetus ja tegelemine ülekaalulisuse probleemiga, mistõttu ei saa siinkohal sügavamat analüüsi teieni tuua.

Küll aga võis kohalike laste nägudest ja liikumisrõõmust välja lugeda, et tõenäoliselt on peamine suund võetud sinna, kuhu Eestigi loodetavasti oma uueneva õpetajaskonna, ainekava ja õpikäsitusega teel on. Teel, mis ei tapa lapse huvi liikumise vastu ning teeb kõik selleks, et inimese järgmine füüsiline aktiivsus ei ilmne peale tema esimest infarkti, vaid säilib terve eluea jooksul. Samas on Portugali näitajad laste liikumisaktiivsuse osas küll paremad kui Eestis, kuid siiski madalamad Euroopa keskmisest.

Johanna ja Ester on liikumisaktiivsuses kõikidele eeskujuks. Ka Portugalis läks neil Fitnessgram testides väga hästi.
 

Riikides, mille haridussüsteeme oleme endale eeskujuks seadnud, on sellest aru saadud. Soomes tegeleb regulaarselt spordiga hinnanguliselt üle 60% elanikkonnast ning laste liikumisaktiivsus on ülivõimsalt esimene kogu Euroopas. Meil on sinna veel pikk tee minna ja muidugi ei saa siin Soome näitelgi kooli rolli üle- ja ühiskonna rolli alahinnata.

Väga palju sellest kõigest määratakse tegelikult ära lasteaias ja kodudes vanuses 2-5. Aga kui me juba koolis tegutseme, siis ainult siin saame me ka enda käitumises muutusi esile kutsuda, sest väga palju oleneb siin justnimelt õpetaja suhtumisest ja liikumisõpetuse paradigmast.

Liikumine elu normiks. Taevast sajab inimesi. Maandumisloa on saanud Rene ja Johanna.

Fookus lasteaedadesse

Rõõm on tõdeda, et tegelikult on juba ka päris paljudel võistlusspordi taustaga inimestel, kes harjunud tegelema üksnes hästi motiveeritud tippudega, see murdepunkt tekkinud. Ka Eestis. Mis liikumist tervikuna puudutab, siis kuigi teema on täna Eestis kõvasti päevakorral ning ka poliitikud, koolijuhid ja TÜ Liikumislabor on sellega tegelemas, ei ole olulist mõju veel saavutatud.

Siin tuleb tegelik fookus, nagu öeldud, suunata mitte niivõrd koolidesse, kuhu suure hooga ronimisseinu jms atribuute püstitatakse ja mis probleemiga vaid näiliselt tegelevad ning kus me näeme ronimas enamasti niigi sportlikke lapsi ja mitte kunagi neid, kelle liikumisharjumisi me tegelikult toetama peame, vaid lasteaedadesse.

Lisaks on tänastegi uuringute põhjal laste liikumisaktiivsus tervikuna kõige suurem just koolipäeva ajal ning langeb drastiliselt päeva teises pooles, nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Aga see kõik on pikem ja keerulisem teema kui siin lahata jõuame.

Valguses ja varjus. Veronika. Kolmikvee.

Robootika võlus põnevusega

Tagasi projektinädala tegemiste juurde. Neljapäeval saadi osa kahest põnevast robootika presentatsioonist, millest üks toimus koolis ja teine Minho ülikoolis Bragas, mille robootikalabor on tuntud üle kogu maailma. Nad on olnud osalised ka mitmetel robotite jalgpalli maailmameistrivõistlustel ning arendanud oma selleks otstarbeks mõeldud roboteid oma paarkümmend aastat.

Nagu nad ise ütlesid, ei juhtu midagi üleöö. Et vaid Hollywoodi filmides võib keegi ühe aastaga maailmameistriks tulla, päriselu on midagi muud.

Teel Minho ülikooli robootikalaborisse. Tüdrukud on rõõmsad - päral on tõeline kevad! 

Võitjad jagavad tasuta lahendusi

Sümpaatse faktina jäi meelde, et robootika maailmameistrid jagavad peale võistlusi tasuta kogu oma robotite tarkvaralahendusi kõikide osalejatega, sest ainult nii sünnib tõeliselt uus teadmine ja tehnoloogia areng. Nii mõnigi osaleja sai seal kindlasti mingi positiivse pisiku või tõuke ka ise tulevikus rohkem selle alaga tegelemiseks. Nende hulgas oli ka vähemalt üks meie tüdrukutest.

Selliste projektide mõju võibki tegelikult ilmneda pealtnäha tühistes nüanssides, kus inimest võib mõjutada ootamatu aspekt ja ta saab kordades rohkem kinnitust oma tulevikumõtetele kui mis iganes karjääriõpetuse tunnist. Lisaks õppetunnid iseseisvaks eluks, mille osas, nagu välja tuleb, on koolidel täna endiselt oma tegeliku võimekuse juures arenguruumi piisavalt.

Bragas, mis on selle maa religioosne pealinn ning kus muuhulgas asub Portugali teadaolevalt vanim katedraal, said projektis osalejad aega ka kohaliku linnaeluga tutvumiseks.

Kes soovib teada, mis sellise siira rõõmupahvaku esile kutsus, peab pöörduma asjaosaliste endi poole :). Vastus, mis on kindlasti ilma vihjeteta raskesti aimatav, võib teil endilgi sarnase reaktsiooni esile kutsuda. 

Mandariinid ja humoorikas fotosessioon lõunamaa turul

Selle päeva üheks oluliseks maamärgiks oli kindlasti kohalik turg. Nimelt peetakse seda vaid kord nädalas, just neljapäeviti. Toimub see keset linna, suurel munakividega sillutatud turuplatsil, mis muudel päevadel on paksult täitunud sinna pargitud autodega.

Juba kolmapäeva hilisõhtul oli toimetamas märgata esimesi turuks ettevalmistavaid maapiirkondadest kohale sõitnud prouasid-härrasid, kelle maa- ja elulähedus jätsid koordinaator Renele väga sümpaatse mulje.

„Mõtlesin, et palun ühel proual, kellelt ma tema koduaias kasvanud mandariine ostsin, endast mälestuseks pildi teha. Tema jaoks oli seebikarbist fotoaparaat aga täielik tehnikaime, mida ta kätte võtta ei julgenudki. Kohe leidus aga kõrval üks teine proua, kes lahkelt abi oli valmis pakkuma. Võttis ta siis aparaadi tagurpidi kätte ja käsitles seda kui binoklit, sest järsku ilmus aparaadi tagaküljel olevale ekraanile, mis nüüd oli näoga minu poole pööratud, hirmuäratavalt suur inimese silm, millest nüüd ka tore fotomälestus salves.

Lõpuks alles kolmas proua, kes aparaadi kiirelt enda kätte haaras, oskas seda käsitleda viisil, nagu enamik seda tegema on harjunud. See seik jääb mulle kindlasti igaveseks meelde, nagu iga kohtumine positiivse laenguga inimestega, kelle elukulgu tehniline revolutsioon kuidagi ei ohusta, ega sütita, sest neil on päriseluga rohkem tegemist.“

Kirevad värvid ja kirevad kuked. Just nii võib kõige paremini iseloomustada kohalikku ja tõepoolest väga kirevat turgu.

Portugali uhkus – soolatud kilttursk   

Kogu turg aga oli omaette vaatamisväärsus, millest lugeja saab veidi aimu fotogaleriisse piiludes. Millised värvid ja rohelus keset Eestimaa halli talve. Kõikvõimalikud puu- ja juurviljad, maasikad, salatid, pähklid, kastanid, lilled, istikud, küülikud, tibud, kanad, kuked… Omaette kaubaartikkel oli mõistagi kilttursk.

„Kuigi ka turul müüdi Portugalis laialt tuntud ja tegelikult just sealt pärit kuulsat soolatud kiltturska ehk bacalhaud, mille teadaolevalt suurim kaal on olnud ligi 17 kg, siis ise ostsin seda viimasel õhtul koju kaasa ühest spetsiaalsest kalapoest. Viimane jäi meelde veel ka seetõttu, et kui mujal oli inglise keelega kohati ikka väga keeruline ennast selgeks teha, siis seal rääkis kõige lihtsam kalamüüja minuga parimat inglise keelt, mida terve reisi jooksul kuulsin, tutvustades täpselt, kuidas ma enne kalaroa valmistamist ettevalmistustöid pean tegema.

Nii ma siis kodus tegingi kogu selle kadalipu kenasti läbi. Kalanahk ülevalpool tükid külma vette ja kaheksaks tunniks külmikusse. Seejärel vahetasin vee ja kordasin sama protsessi veel kolmel korral enne kui toidu lõpuks kahe päeva pärast valmis sain teha,“ võttis oma kulinaarsed elamused kokku Rene.


Selline ta on - kuulus bacalhau.

Palju liha, vähe rohelist

Mis aga kohapealseid toite puudutab, siis üllatav oli kogu nende võimaluste spektri juures väga vähene salatite osakaal. Nende jaoks tavaline salat on rikkaliku oliivõliga üle kallatud salatilehed koos tomatiga ning peamine toidus näis olevat, nagu Eestiski, kartul ja liha.

Kala on ka muidugi toidulaual, kuid sarnaselt muule maailmale, sh kalariikidele endile, on see seal lihast oluliselt kallim, mistõttu ka mitte nii tihe külaline taldrikul. Muidugi ei saa ühe nädala ja valitud toidukohtade põhjal põhjapanevaid ja lõplikke järeldusi teha.

Kuhu kõik need lilled jäid?

Kvaliteetaeg veedeti peredega

Viimane päev algas küll organisatoorse segaduse ja bürokraatlike viivitustega, kus palju aega tuli lastel ja õpetajatel lihtsalt jõude passida, kuna paljud ametlikud projektikohtumisega seotud paberid tuli nende puuduliku vormistuse tõttu ümber teha, aga see ei rikkunud positiivset üldmuljet.

Päeva teise poole said lapsed veeta oma võõrustavate peredega ja ahmida endasse veel viimaseid lõunamaa emotsioone, lõhnu, tundeid, saladusi…

Just peredega veedetud aeg jäi ka lastele endile kõige enam meelde ning mis saab olla veel olulisem kui vahetu kokkupuude teise maa kultuuri ja inimestega. Kõikide muude tegevuste ja eesmärkide kõrval on see koos laste sotsiaalsete oskuste, enesekindluse, iseseisvuse ja toimetuleku arendamisega endiselt kõige olulisem, miks me siin koolis neid rahvusvahelisi projekte sellise õhinaga ette võtame.

Ja sära laste ja nende vanemate silmades on selle kõige suuremaks tänuks ja kinnituseks, et teeme midagi, mis korda läheb ja mõjutab.

Palju uusi sõpru! Ülal lisaks meie piigadele Nazlican Türgist, all Paulo Portugalist, Jose Hispaaniast ja Nicoletta Kreekast.

Kohtumiseni Tartus!

Barceloses toimusid ka projekti koordinaatorite töökoosolekud, millel kõneldi toimunust ning lepiti kokku järgmised tegevused, ülesanded ja ajakava. Järgmine AT&S projektinädal toimub 7.-13. mail Tartus ning siis on fookuses projekti akronüümi täht A ehk kunst. Kevadesse sai planeeritud mitmeid projektiga seotud tegevusi, mis viiakse läbi igas koolis eraldi. 

Tööülesanded on kõikidele laiali saadetud ja ettevalmistused Tartu nädalaks juba käivad. Muuhulgas on plaanis teha varjude teatrit, tegeleda tänavakunsti ja klassikalise maali uuestisünniga. Ootame põnevusega.

Hispaania, Kreeka ja Türgi sõpradega koolimajas. Paremal Ester koos oma vastuvõtja, Avaga.

Lõpetuseks mõned Portugali kõnetavad tsitaadid ja mõtted õpilastelt ja õpetajatelt.

Meeldis, et meie õpilastele meeldis. See oligi vast kõige positiivsem. Võime ka olla uhked oma õpilaste keeleoskuse üle. Kahel neil ju tegelikult B-keel. Riik oli ilus ja elav.

Kadri

----

Peaaegu, et võpatusega kostis esimesel koolikülastuspäeval minu kõrvu vana hea koolikell. Peab nentima, et seda polnud üldse meeldiv kuulda. Huviga mõtlesin ja kujutasin juba ette seda hetke, kui portugallased meile külla tulevad ja ühtegi helinat ei kuulegi.

Üldiselt oli Portugalis väga kodune tunne. Kuigi elu-olu ei liigu pooltki nii kärmelt kui meil siin ja naljatlevalt kujunes nädala loosungiks „Aega on!“, siis sellest hoolimata on seal nii inimesi, arvamusi kui ka võimalusi erinevaid nagu Eestiski.

Portugali loodus pani mind natuke nagu väikest last ikka ahhetama küll, vahva oli näha, et apelsini- ja sidrunipuud kasvavad neil tagahoovis sama tihedalt nagu meil õunapuud. Kõikidest huvitavatest kohtumistest ja uudsetest võimalustest hoolimata suutsin nädala  lõppedes ikkagi täisteraleiba ja kodudiivanit igatsema hakata, seega – mujal hea, kodus parim.

Veronika


Kreeka õpetaja Nikos Veronikale, ühest tee peale jäänud aiast, apelsine ulatamas.

----

Mulle meeldis Portugalis väga, seal sai näha teistsugust kultuuri ja kombeid, arendada ja praktiseerida enda inglise keele oskusi ja võtta osa huvitavast programmist. See kogemus innustas mind ja andis julgust juurde, et rohkem sarnastest projektides osa võtta.

Kui kellelgi on võimalik sellisest projektist osa võtta, siis ma kindlasti soovitaks seda. See võib alguses tunduda hirmus, aga tegelikult on see väga huvitav ja silmaringi arendav kogemus. Ma sain aimu portugalaste igapäeva elust ja nende kommetest. Mulle jääb kindlasti kõige rohkem sealsete inimeste sõbralikkus meelde. Kokkuvõtteks ütlen, et see oli väga vinge!

Liana

Liana ja Johanna

---- 

Minu arust oli väga huvitav ja hariv reis Portugali. Võibolla oleks võinud rohkem käia selles linnas kus me ööbisime ja elasime rohkem ringi ja vaadata mis seal veel on, aga muidu oli väga väga tore. Mulle meeldisid Portugalis elavad inimesed, nad olid kõik väga sõbralikud ja toredad ning ootan väga mil saaksin veel minna selliste projektidega kuhugi reisima.

Portugali kool oli väga ilus ja lahe, võib-olla natukene külm ainult. Mulle meeldis ka Eestist kaasa tulnud seltskond ja kõik õpetajad ja giidid, kes seal kohapeal olid. Ma arvan, et meie tegevused koolis ja mujal oleks võinud kauem kesta ja me oleks võinud rohkem aega teiste maade lastega veeta, aga ma olen täiesti rahul sellega, mis meile pakuti. Transport oli väga hea koolist Tallinnasse ja koju tagasi ka. Suur suur aitäh kõigile, kes osalesid selles projektis :) !

Johanna

----

Minu jaoks oli Portugalis olemine üks huvitav seiklus ja uute teadmiste ning põneva kultuuriga tutvumine. Reisi tegid meeldivaks inimesed, kellega oli lihtne suhelda. Sain osa sealsest elust ning võimalusest olla imelises peres ning tutvuda nende tuttavatega ja käia põnevates kohtades. Söögikohad olid suurepärased, kuna igakord sai maitsta midagi teistsugust.

Tore oli kohata ja suhelda inimestega nende tavapäraste toimetuste juures ning luua sõprust.  Ma õppisin kiiresti kohanema uue keskkonnaga, samuti asju rahulikumalt võtma ja keskenduma hetkele kus olen ja mida teen, mis tegi seal olemise veel võrratumaks.

Erinevate inimestega suhtlemine arendas minus ka enesekindlust. Sain teada Portugali kultuuri kohta, nende veinide ja tantsude kohta. Tutvusin ka põnevate robotitega. Kõige meeldejäävamaks pean mina aga siiski inimesi, sest nemad ju muudavadki elu huvitavaks.

Ester

Lii ja Ester

----

Ma õppisin seal ennast tundma, nagu näiteks kuidas ma käitun erinevates olukordades. Kui ma pidin minema Margarida isaga üksi sõitma minema ja isa ei osanud inglise keelt, seega  pidin ma kuidagi kehakeeles temaga rääkima aga see oli vahva :).

Ma sain teada portugallaste traditsioonidest, milline on näiteks nende tavaline kolmapäeva õhtune kodusolemine. Oli huvitav vaadata, millega sealsed inimesed tegelevad. Ja muidugi oli nende suhtumine parim asi maailmas. Reaalselt neil oli respekt kõigi inimeste vastu, ükskõik millisest soost sa oled või kui vana sa oled. Ja seda oli lihtsalt imeline vaadata. 

Mulle ilmselt jäävad kõige rohkem meelde need ühistegevused, mida ma tegin Margarida ja tema perega ning vahel ka sõpradega. Mulle meeldis väga neljapäevane päev, sest seal pidime minema nende tundidesse ja ma mõtlesin, et kindlasti tuleb see selline hästi igav ja natuke piinlik tund, aga ei. See oli nagu parim.

Esiteks nende õpetaja oli ülimalt vaimukas ja vahva, see kuidas ta üritas rääkida inglise keeles ja kõik see oli kohutavalt armas ja naljakas. Ja Margarida sõbrad olid samuti hästi vahvad. Ma ei olnud seal tunnis poolt tundigi olnud, kui juba mul oli mingi 6 sõpra olemas sealt klassist.  

Nendega oli hästi tore. Ja reedel oli ühel tüdrukul sünnipäevapidu ja siis me läksime sinna. Kohal olid peaaegu kõik klassikaaslased ja nad kõik olid nii elevil, et ma ka seal olin ja tahtsid mulle igasugu sõnu õpetada, küsisid paljude asjade kohta. Ma tahan tagasi :) :( 

See reis arendas minus kindlasti keeleoskust ja suhtlemisoskust. Ja muidugi ma olen ka julgem, kui ennem :) 

Lii

Projektist üldisemalt saab lugeda siit.

Fotogalerii Portugali projektinädalast ja selle jooksul nähtust, avaneb siin. Fotod pärinevad Ester Savi ja Rene Leineri kogudest.