Detsembrikuu algus, tegelikult muidugi lennuk ja tugev töötahe, viis kolm Raatuse meeskodanikku, Lauri Kõlametsa, Priit Laatsi ja Rene Leineri Drnje külakesse Põhja-Horvaatias. Ajendiks, põhjuseks ja eesmärgiks järjekordne Raatuse kooli osalusel toimuv Erasmus+ projekt SLAM-STEM Learning  Activities & Methods (akronüüm SLAM-STEM).

Eesmärgiks õpilane

SLAM-STEM projekt keskendub sellele, mida teatakse kogu maailmas lühendi STEM järgi, kus nelja tähe taga seisavad neli väga olulist õppevaldkonda - science (teadus), technology (tehnoloogia), engineering (inseneeria) ja mathematics (matemaatika). Kõik projekti tegevused on moel või teisel STEMiga seotud.

Projekti eesmärgiks on, nagu alati, õpilane - iseseisev ja ajas jätkusuutlik õppija läbi STEM õppe rakendamise. 

Sellest peab asja saama

„Juba eelmisel talvel seda projekti kirjutama hakates, nii meie kui meie partnerite initsiatiivikust, sisu ja tahet nähes, oli minu jaoks üsna selge, et sellest asjast lihtsalt peab asja saama. Kui vahel on tunne, et mõni nõrgem projekt on rahastuse saanud ja tugevam mitte, siis selle puhul oleks rahastusest ilmajäämisel pidanud ikka maakera teistpidi pöörlema hakkama, sest ma pole ammu näinud nii tugevalt läbimõeldult kirjapandud Erasmus+ projekti ning seda just ühtlaselt tugevana kõikide partnerite poolt,“ rääkis Raatuse kooli projektide koordinaator ja arendusjuht Rene Leiner.

Kui projekti kirjutamise faasis oli üks tugevamaid tegijaid Raatuse poolelt tehnoloogiaõpetaja Renno Raudmäe, siis elul oli talle sügisest pakkuda hoopis uusi väljakutseid ning projektimeeskonda kaasati uue jõuna Rennolt ka õpetajaameti üle võtnud Priit Laats. 

„Priit haakus juba alguses väga kiiresti ja on seni kõigega lihtsalt suurepäraselt hakkama saanud. Isegi asjades, kus projekt ei nõua otseselt nii tõsist lähenemist, on Priit üles näidanud initsiatiivi, tal on ideid ja tahtmist kõvasti. Et kui teha, siis teha täiega ja see innustab ka teisi,“ ütles projekti vaimne liider ja pedagoogilist poolt koordineeriv füüsika ja keemiaõpetaja Lauri Kõlamets.


Vastuvõtt Drnjes oli soe ja südamlik ning koolimaja sissekäigul oli lehvimas ka Eesti trikoloor. Fotod: Rene Leiner

Kui sul on vähe lolli raha, siis on sul palju tarka nutikust ja ettevõtlikkust. Nii oli Horvaatia partnerkooli koridorides hulgaliselt sääraseid kaste, kuhu vanapaberit koguti. Aastas suudetakse sellega teenida sadu eurosid ning jälle üht-teist vajalikku näiteks tehnoloogia- või arvutiparki juurde soetada. Ja nii on need ostud alati kohe väga läbimõeldud ja põhjendatud.

Abakus – mis loom see on?

Esimene õppimis- ja õpetamistegevus ehk projektikohtumine Drnjes keskendus kahele fenomenile – abakusele ja arvutuslikule mõtlemisele tervikuna.

Abakus (abacus) on ladinakeelne sõna, mille juured ulatuvad Kreeka sõnadesse abax ja abakon, mis tähendavad tabelit. Abakus ise on aga arvutuslaud, millel on nihutatavad, kivid, pulgad vms.

See riistapuu oli kasutuses sajandeid enne kirjaliku araabia numbrisüsteemi kasutuselevõttu ning seda kasutavad endiselt mitmed Hiina, Jaapani ja Aafrika kaupmehed ning arveametnikud.

Nõukogude ajal elanud inimesed mäletavad veel poodides kasutusel olnud klassikalist arvelauda, mis on samuti üks abakuse erivorme, nimelt vene abakus. Maailm teab aga ka rooma, kreeka, babüloonia, hiina, egiptuse, jaapani ja veel hulgaliselt teisi abakuse erivorme. Isegi Põhja-Ameerika indiaanlastel oli oma abakus.

Sellised need abakused seal välja näevad. Ja lapsed arvutavad, nagu kulda. Nii sõrmede peal kui abakusega. Hämmastavalt võimas elamus.

Jaapan näitab eeskuju

Aga mis on sellel kõigel nüüd siis kaasaegse Euroopa kooliga pistmist ja miks selle kasutamist Horvaatias õpiti? Miks on aga seda ülepea oluline õppida tänastel õpilastel koolis?

Tänaseks on abakus jäänud oluliseks peamiselt just kõrgtehnoloogilises Jaapanis, kus justkui peaks selleks olema kõige väiksem praktiline vajadus. Tegelikkuses on aga teaduslikud uuringud näidanud, et need lapsed, kes on õppinud noores eas arvutamist abakusega, saavutavad hiljem paremaid tulemusi. Seda ennekõike arvutuskiiruses.

Ka Horvaatias keskenduti just Jaapanist pärit traditsioonilise abakusele ehk sorobanile. Esmalt tegid osalejad selle oma kätega valmis ning seejärel toimusid juba töötoad, kus ei puudunud ka võistlusmoment ja Priit Laatsil õnnestus koju viia teine koht. Huvitav oli seejuures fakt, et edukamad selles võistluses olid just need, kes ise matemaatikat ei õpeta.

“Sorobani abil arvutamine aitab arendada lastel mälu, loogilist mõtlemist, keskendumisvõimet, visualiseerimist, enesekindlust, kuulamisoskust ja mis väga oluline – muudab pealtnäha igava matemaatika juba väga noores eas oluliseks, kasulikuks, arusaadavaks ja lõbusaks tegevuseks,” rääkis projektijuht Rene.

Nii see abakuse tegemine käis. Vasakpoolsel pildil käib väike poliitiline lõõp selle kohta, millise erakonna värvid Priit enda abakusile valis ja kuidas see ühtib tema tegelike poliitiliste eelistustega.
 

Rohkem sünapseid, parem tulevik

Töö abakusega rakendab lastes aju kõige kiirema arengu etapil väga suuresti selle meie kõige olulisema organi potentsiaali, luues uusi ja püsivaid sünapseid, mis on muuhulgas kasulikud ka lapse motoorika arengule.

Abakusega töötades kasutab laps mõlemat kätt. Sõrmede töö aktiveerib aju tegevust, parem käsi töötab koordinatsioonis vasaku ajupoolkeraga ja vastupidi, seega mõlemad ajupoolkerad on aktiveeritud. See on aju arengule eriti oluline, sest kuna lapsed kasutavad peamiselt oma vasakut ajupoolkera, siis abakuse kasutamine, mis seotud ka ruumilise mõtlemisega, aitab olulisel määral stimuleerida ka paremat poolkera, tekitades sinnagi vajalikke sünapseid.

Parema ajupoolkera efektiivne kasutamine omakorda arendab lastes kolmemõõtmelist taju, enesekindlust ja loovust. Väga olulisel kohal on ruumilise mälu ja -mõtlemise areng. Uuringud on näidanud sedagi, et mida arenenum on inimese parem ajupoolkera, seda väiksem on tõenäosus jääda dementseks.


Lauri koos Kreeka parnerkooli direktori Konstantinosega abakusi õpitoas ning Priit poseerimas abakusi võistluse teise koha võitjana koos Eleniga Küproselt ja Georgiaga Kreekast.

Teadlased on kõnelenud

Niinimetatud vaimne matemaatika parandab õpilaste tähelepanu, mälu ja loovust, mille tulemuseks on kiirem ja tõhusam õppimine kõikides ainetes. Töö abakusega paneb lapse ka rohkem matemaatika vastu huvi tundma.

Näiteks ühe Inglismaal läbi viidud uuringu tulemused näitasid, et lapsed, kes osalesid abakust matemaatika õpingutes kasutanud õpilaste kontrollgrupis, saavutasid uuringuperioodi lõpuks keskmiselt 40% arenguhüppe võrreldes teise grupi 8%’ga, kus seda imeriista ei kasutatud. Kui arvutusoskustes oli areng tõepoolest jahmatavalt märkimisväärne, siis kõrgemaid skoore saavutati ka objektide loendamises, numbrite tundmises ja ülesannetest arusaamises ehk funktsionaalses lugemisoskuses.

Arvutuslik mõtlemine ei ole mitte ainult üks paljudest töömeetoditest, vaid parandab inimeste arusaamist nt arvutite tööpõhimõttest, binaarsete kodeeringute ja binaararvudega opereerimise osas.

Horvaatias käinud õpetajatel on kindlasti plaanis anda oma abakuse kogemus edasi ka kõikidele teistele kolleegidele ning seda läbi temaatiliste õpiringide.


Hakkab juba looma, nagu öeldakse :). Vasakul proovib Priit tehnoloogiaõpetuse klassi ainsat elektrilist masinat ja tema lihvimisvõimekust.

Horvaatia naivismi kodu

Külastatud Drnje kool ise paiknes kolmes erinevas hoones, mis kõik olid ka erinevates asukohtades. Üks neist asus ühes Ungari-Horvaatia piiriäärses Hlebine külas ja seal oli kõigest 60 õpilast.

Küla, mis väljanägemiselt ja olemiselt pigem tagasihoidlik ja vaesemapoolne, on tegelikult aga maailmakuulus. Seda muidugi nende hulgas, kes maalikunsti naivistlikust voolust lugu peavad.

Drava jõe ääres asuvast Hlebinest sai alguse terve Hlebine koolkond, mis sai ülemaailmselt tuntuks 1952. Aasta Veneetsia biennaalil ning selle kõige kuulsamad esindajad on kahtlemata isa ja poeg Ivan ja Josip Generalić. Koolimajast vaid 200 meetri kaugusel asus talu, kus Ivan Generalić sündis. 

Kohapeal oli üleval väga representatiivne Generalićite tööde ja nende reproduktsioonide kogu, mida üheskoos vaatamas käidi. Sellest võiks veel kirjutada pikalt, aga kunstihuvilised leiavad loodetavasti nüüd juba ise üles tee sellesse fantastilisse paika, kus tõesti oli, mida vaadata.

Vasakul Ivan Generalići töötuba ja seinal tema kõige kuulsam ja hinnatum töö "Hirvede pulm", paremal aga külma sõja lõppu kuulutav maal, mille ta saatis nii USA president Ronald Reaganile kui Nõukogude Liidu liidrile Mihhail Gorbatšovile. Kaaskirjad ja Reagani vastus sellele on näha ka meie fotogaleriis.


Generalićite majapidamises hakkas silma ka vasakul fotol olev kooslus. Mõista, mõista, mis see on? Tegemist on oma ajastu triikimismasina ja hällikiige kombinatsiooniga, kus häll koos lapsega asetati lauajupile ja hakati siis teda seal peal edasi-tagasi liigutama, taignarulliga samal ajal pesu triikides. Paremal näeme Josip Generalići kuulsat tööd "Biitlid Hlebines". Lisaks maalis ta veel hulgaliselt tolleaegselt popi- ja rokiikoone, nagu Janis Joplin jt, kellega ta ka isiklikult tuttav oli.

Rändamine ajamasinas

Tagasi koolimaja juurde tulles tuleb öelda, et Raatuse grupi jaoks oli see justkui pöördumine ajas tagasi ning seda isegi rohkem kui paari aasta tagune, “vana hea” krigiseva laudpõrandaga Raatuse kool. Aga õpetajate ja õpilaste siirast õpihuvi ja positiivset ellusuhtumist nähes, meenus kohe, et mitte seinad, toolid lauad ja tehnika ei õpeta ja õpi, vaid inimene.

Samas õpetaja Laurile meenutas see kõik eelmist õppeaastat kui Raatuse toimetas asenduspindadel Ploomi tänaval ja Eerikal, kus võimalused praktiliste töödega õppevahenditeks olid väga nigelad. 

“Näiteks arvutitundide jaoks tuli õppekava läbimiseks kasutada teistsuguseid lahendusi - piilumine arvutite sisse, viie minutiga protsessori ventilaatori eraldamine, programmeerimine paberil jne. Horvaatia koolis oli tehnoloogiaklassi ainukeseks elektriliseks töövahendiks lihvimismasin. Kuid tööd, mida lapsed olid teinud, ei jäänud kuidagi alla seni kogetule. Kõik saab alguse loovuse rakendamisest ehk kuidas täita õppekava, kui võimalusi pole. Ometi saadi hakkama kõigega - paber, metall, puit, robootika.“

Fotol ei tule tähelepanu pöörata mitte jalgadele ja jalanõudele, vaid vasakul pool asuvale konarusele trepil. Nimelt on see jäetud meelega sümboliseerima teise maailmasõja ajal saadud mürsutabamust koolile. Tänu oma asukohale jäi Hlebine õnneks puutumata 1991-1995 kestnud Horvaatia iseseisvussõjast. Paremal koolimaja aknast avanev vaade külale.

Õpetame palees

Ka Priitu üllatas just see, et kohalik kool toimetas üsna kehvades tingimustes.

“Meie Raatuses õpetame nende kõrval nagu palees. Samas jällegi tore, et meile näidati reaalset elu ja nii-öelda päris kooli, mitte ei korraldatud näitust või etendust, esitledes oma parimat kooli, mis tegelikult riigi keskmist ei näita.”

Priidule oli Horvaatias käik heaks võimaluseks kõrvutada oma ainealaseid teadmisi, oskusi ja võimalusi sealsete tehnoloogiaõpetajate omadega.

“Selgus, et minu ja meie õpilaste võimalused Raatuses on mitmekülgsemad. Näiteks tegeldi Horvaatia koolis põhiliselt pisimehhanismidega, mida meie hetkel vaid kompamisi teoorias vaatleme.”

Vasakul Hlebine kooli kitsuke arvutiklass, kus ometi kõik tööd kenasti tehtud sai, paremal tüüpiline klassiruum. Sellistes kohtades käies saad aru, et nuriseda ei ole tegelikult mitte millegi üle.
 

Seotud kätega õpetajad

Lauri igipõline huvi välisprojektide partnerriikides on nende haridusseadustik ja riiklikud õppekavad.  

“Horvaatia kohta sain teada, et iga läbitud peatüki lõpus peavad õpetajad lapsi kontrollima nii kirjalikult kui ka suuliselt ning säilitama kirjalikud tööd-testid ühe aasta jooksul riikiliku inspektsiooni jaoks. Ka kontorlltööde arv on igas õppeaines ette kirjutatud. Õpetajatel hindamise üle otsustamisel autonoomia sisuliselt puudub.”

Eestis on võimalik õppekava vastavalt oma äranägemise järgi "painutada".

“Keegi ei keela meil õpitulemusi saavutada näiteks projektõppe kaudu või muid meetodeid kasutades - Horvaatias on kahjuks selline lähenemine, väljaarvatud tehnoloogias, käsitöös ja kunstis, keelatud. Mida rohkem Eestist eemal olla, seda enam hindan ma tööd, mis on tehtud Eestis õppivate laste hariduse jaoks. See on imeline. Loodan, et seda vabadust jätkub meil ka tulevikuks.”

Lauri tutvumas kohaliku koolieluga ja suhtlemas õpilastega.


Tagasi pealkirja juurde

Mis Laurit ja Rened Drnje koolis üllatas, oli kooli bioloogia klassis nähtud merisiga, mida 8. klassi lapsed ise üleval pidasid. Loom oli väga sõbralik ning soovis kõikidele sülle tulla.

“Tuli meelde oma koolitee. Käisin samuti koolivahajal bioloogia klassis akvaariumit pesemas, et tagada kaladele parem elukeskkond,” rääkis Lauri.

Positiivseks üllatuseks kogu Raatuse meesdelegatsioonile oli ka koolis korraldatud matemaatikaõhtu, kus erinevates klassiruumides sai lahendada põnevaid ja vaimukaid matemaatika ja ruumilise mõtlemisega seotud ülesandeid, millest nii mõnigi neist ka Raatuse mehed sellel määral proovile pani, et higimull otsa ees. Ja mõni ülesanne jäigi targemat lahendajat ootama.

“Suurim üllatusmoment selle õhtu juures oli osalejate suur arv. Kohal olid nii lapsed kui lapsevanemad. Mitte küll kõik, aga kogu maja oli sigimist-sagimist täis. Kindlasti ongi väikses koolis ja väikses kohas sellest lihtsam suurt sündmust teha, aga eks õppida oli siitki. Lisaks leidis see kajastamist koguni Horvaatia üleriiklikus televisioonis,” rääkis Rene.

Käesolevale loole pealkirja andud merisiga, kelle puuri kõrval sekundeeris sama vapralt tundmatuks jääda soovinud akvaariumikala.

Sõbralikud inimesed ja kihutavad autod

“Kogukonnakooli kultuur, mida nägime, avaldas tõesti tõsist muljet. Väga positiivne üllatus oli horvaatlaste soe suhtumine külalistesse. Olin olnud valmis eestlaslikult kohmetuks ja külmavõitu vastuvõtuks, seega võõrastega kohe hästi sõbralikud, lahked ja jutukad horvaadid üllatasid ses mõttes. Lisaks olid väga maitsvad sealsed toidud. Meelde jääb ka väga ilus maastik, mäed igal pool ning Zagreb koos oma vaatamisväärsustega. Halvas mõttes üllatas aga nende liikluskultuur ehk kohati päris arulage kihutamine,” ütles Priit.

Priidule ja Laurile avaldas õpetajatena suurt muljet ka kahetunnine külaskäik Zagrebis asuvasse Nicola Tesla nimelisse tehnoloogiamuuseumisse, mida õnnestub loodetavasti külastada ka kevadel kui Horvaatiasse minnakse juba koos õpilastega. Omamoodi põnev oli ka Zagrebi illusioonide muuseum. Varaždinis jäi lisaks väga austrialikule arhitektuurile, ikkagi Austria-Ungari keisririigi mõjud, meelde külaskäik putukate muuseumisse.

Projekti sisulised tegevused jätkuvad Raatuse koolis juba 2019. aasta alguses, kui hakatakse õpetaja Priidu käe all tehnoloogiaõpetuses autosid modelleerima.

Illusioonid ja tegelikkus. On seal suurt vahet?

SLAM-STEM aitab õpet mitmekesistada

“Asume õppima 3D-printeri käsitsemist, praktiseerime ja loome selle abil lõpptulemusena puldiga juhitava auto. Õpilased saavad võimaluse iseseisvalt planeerida, disainida ja valmistada omanäolise toote, antud juhul siis auto. Oluline ongi selle juures just see, et programmeeritakse arendatakse oma ideed ise. See on hea võimalus õppetööd mitmekesistada,” rääkis Priit.

Muidugi oli esimene projektikohtumine oluline ka teineteise tundmaõppimiseks. Kuigi varasemalt oldi oldud ühenduses nii e-kirjade, sotsiaalmeedia kui Skype-konverentsi vahendusel, siis ühise laua taga koosolekut pidades ja koos töötoas toimetades, saad inimestest kaugelt parema pildi. Oli rõõm, et kõik tundsid ennast kogu nädala jooksul teineteise seltskonnas väga hästi ning lahku mindi juba nagu vanad sõbrad või tuttavad.

Iga partnerkool tegi Drnjes ka ettekande selle kohta, kuidas nende koolis õpilaste kognitiivsete võimete arengusse panustatakse, sh läbi käesoleva projekti.

Valitud meeleolusid. Detsembrikuumus oma luigeparvede poolest tuntud Šoderica järve ääres oli soe kui varasuvine Eestimaa. Sorteerime prügi.


Kohtumine vana sõbra taksofoniga.               Viinilik Varaždin.


Ortodoksne Zagreb.                                       Varalahkunud legend - Dražen Petrović.

Majesteedid.                                                    Tema majesteet.


Jõuluootel öine Koprivnica.                            Trepikontsert Hlebines.

Varjatud vabamüürlus.                                    Varjamatu ilu.

Tagurpidi tegelikkus.                                        Lihtne.

Kuidas hapendada kapsast (lugeda luubiga). Mina ja muud loomad.


Nimetu.                                                           Nimega.


Imetabane Vedran ja naivistlik muna, mille koopiaid saadetakse üle maailma, muuhulgas Rooma paavstile. Kass Basilio õukonnaga. 


Klaab Ollivuud.                                               Priit Pärn või Josip Generalić.


Julgestuseta julgus.                                        Arvo Pärt.

Ühe tiku mõistatus.                                         Guugeldatud Eesti.

Balkani maffia kaante vahel ja päriselus.

Kohal on rahvustelevisioon.                           Sarjast suuri unistajaid.

Öös on ööd.                                                    Hommikune kärjeSTEM.  

Järgmine Küpros, valmis paneb Horvaatia

Projekti järgmine välismobiilsus leiab aset juba veebruaris Küprosel, millele järgneb taas kohtumine Horvaatias. Mõlemad nädalad on mõeldud ennekõike õpilastele ja ettevalmistused nendeks juba käivad. 

Küprosel on muuhulgas plaanis keskenduda nt aerodünaamika seadustele ja Bernoulli printsiibile, kasutada 3D printimise tehnoloogiat ning testida tuuletunnelis erinevate 3D objektide aerodünaamilisi omadusi. On põnev aeg.

Projekt on rahastatud Erasmus+ programmist, mis on Euroopa Liidu haridus- , koolitus- , noorte- ja spordiprogramm aastateks 2014–2020, millest saad pikemalt lugeda siit.

Vaata ka meeleolukat fotogaleriid.

SLAM-STEM on õnnelikult alanud. Head teed meile minna!