Kahe esimese oktoobrikuu nädala jooksul toimus Raatuses üks ütlemata äge ja lahe ettevõtmine. Nimelt otsustasid 15 õpetajat olla õpilastele lugemismajakaks ning tutvustasid enda valitud moel ja viisil meie õpilastele mõnda kirjandusteost või kirjanikku, kes neid endid on elu jooksul kõnetanud.

Kõike seda ja muidki selle nädala raames toimunud üritusi vedasid eest kaks toredat ja hakkajat õpetajat – Mare Kiisk ja Maila Jürgenson.

2019. aasta on Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt välja kuulutatud eesti keele aastana. Koolides pööratakse seetõttu tavapärasest suuremat tähelepanu eestikeelsele kirjandusele ja lugemisele.

Õpilastele tutvustatud raamatud, nende autorid ja kangelased olid kõik väga põnevad ja erinevad, nagu seda on ka neid tutvustanud õpetajad ja klassid. Nii käidi läbi teed Vahur Kersna raamatust “Ei jäta elamata” kuni Juhan Voolaiu “Tuhastatud külavanemani”, vahvad seiklused Harry Potterist ja Kunksmoorist kuni Tom Sawyeri ja Huckleberry Finnini välja, ette võeti ka James Fenimore Cooperi Nahksuka jutud. Sekka rohkem ja vähemtuntud autoreid Eestist ja laiast ilmast.

Toome alljärgnevalt teieni õpetajate poolt kirja pandud mõtteid, milleni need vahvad kohtumised lastega neid viisid ja tõid.

Maila Jürgenson tutvustas lastele Zacharias Topeliuse raamatut "Aallotari jäljed".

“Rääkisin oma Soome-igatsusest, mis lapsepõlves seda lugedes tekkis. Ka sellest, et kui unistus ei täitu kohe, siis võib see juhtuda 55 aasta pärast. Näitasin Soomes jäädvustatud loodusfotosid, mis loetuga seostusid. Toimus hea koostöö klassiõpetaja Helina Mugraga. Lugesin ette muinasjutu "Kaks korda kaks on neli". Õpilased täitsid selle põhjal lugemispüramiidi ülesande, mille andis neile Helina. Nad ütlesid ka loo peamise mõtte.”

Riin Jürgenson võttis ette kogu J.K. Rowlingu Harry Potteri raamatusarja.

“Püüdsin selgitada, miks mulle see sari nii väga meeldib. Tuua välja, miks see võiks lastele meeldida. Avaldasin arvamust, miks raamatud (vähemalt need) on paremad kui filmid. Äge oli see, et mõned õpilased ka minu arvamusega nõustusid. Nende põhjendused olid samad, mis minul.

Lugesin ette mõned kohad, mis on minu lemmikud. Tore oli, et kuulati. 40 minutit kedagi rääkimas kuulata on endalgi raske, 4. klass sai sellega suurepäraselt hakkama.”

Helina Mugra näitles koos 3. klasside lastega läbi Aino Perviku raamatut "Kunksmoor".

“Peaosades olid 3. klasside õpilased, kes kehastasid tormi. Kõrvalosades oli Kunksmoori kehastanud raamatukoguhoidja Malle ja kapten Trummina astusin üles mina. Pärast etendust vestlesime mõnedest raamatus/näidendis olevatest aforismilikest katketest.” Vaata ka videot.

Kristiina Pavlenko rääkis 2. klassidele Mark Twaini surematutest raamatutest "Tom Sawyer" ja "Huckleberry Finn", mis olid tema enda lapsepõlve ühed suurimad lemmikud.

“Andsin lühiülevaate raamatu nimitegelastest, elu-olust ja paarist raamatus ettetulevast seiklusest. Tore oli see, et lapsed esitasid vahvaid küsimusi ning paaril lapsel tekkis juba huvi, et mis nipp see ikka on, mida Tom Sawyerilt õppida saab (plangu võõpamine).”

Tiina Vink otsustas 1.a ja 1.b klasside lastega kõneleda kirjanik Jaanus Vaiksoost.

“Tema poolt välja mõeldud poiss nimega Jaagup alustab samuti kooliteed. Tal on pere ja sõbrad; lõbusad ja mitte nii lõbusad tegutsemised… Nii ka nendel lastel, kes kuulasid.”

Mai Torim kohtus 5. klassi lastega ja tõi kaasa Astrid Lindgreni raamatu "Mio, mu Mio".

“Kõnelesin alguses pisut sellest, kuidas raamatusse eestikeelne jutt üldse saab, kui see on esiti kirjutatud mõnes muus keeles. Samuti sellest, mis tunne oli lugeda seda raamatut nendevanuselt ja hiljem täiskasvanuna. Lapsepõlves tundus "Mio, mu Mio" väga sünge, ja ka nüüd tulid külmavärinad, kui lastele mõnd hirmsamat osa ette lugesin.

Alustuseks lugesin kohta, kus Bosse teatab oma kadumisest. Rääkisin juurde, et see on väga kaval viis, kuidas lugejat paeluda, sest tekib kaastunne ja uudishimu. Samuti mainisin, et kirjutamine on võimas vahend iseenda maailma loomiseks, kus saad täpselt ise otsustada, kellega mis juhtub.

Lapsed mõtlesid kaasa ja väga põnev oli jälgida, kuidas neis üha suurem huvi tekkis. Üks lastest oli seda teost juba lugenud ning tema jaoks oli palju äratundmiskohti. Lapsed avaldasid mitmeski kohas arvamust, tundsid Bossele ehk Miole kaasa ja avaldasid tunni lõpus soovi minna raamatukogusse seda laenutama. Sain tõelise eduelamuse igatahes :). Väga põnev ettevõtmine, aitäh Marele organiseerimast!”

Elina Tsäko tutvustas 1.c ja 1.d klassidele Piret Raua raamatut "Tobias ja teine B".

“Alustasin raamatu peategelase tutvustamisega. Rääkisime kui oluline on olla oma nimega rahul ning kui tobe on kedagi nime pärast pilgata. Püüdsin edastada väikestele kuulajatele sõnumit, et kool on üks igavesti tore koht. Ainult koolilaps saab osaleda KOOLI lemmikloomapäeval või käia KLASSIEKSKURSIOONIL. Selle jututeema ilmestamiseks lugesin raamatust kaks lugu.

Mõlemad minu poolt loetud lood rääkisid laste suurtest sõpradest lemmikloomadest. See teema kõnetas õpilasi väga. Rääkisime üheskoos kuidas lemmiklooma omavad lapsed on endale looma saanud, kuidas nad looma eest hoolitsevad. Lähtuvalt ühest loost käsitlesin ka teemat kui loomavaenulik on püüda kodustada metslooma.

Kuna jutud olid vägagi meeleolukad ja naljakad, siis oli lastel naeru kõvasti. Mõni püüdis ka paralleelselt minu lugemisega mõnd loo tegevust etendada. Ka mina tänan Maret sellist ettevõtmist organiseerimast ning olen kindlasti käpp järgmisel korral :).”

Vaike Hint võttis aga ette tutvustada lastele üht eesti keeles veel mitteilmunud Goldmanni kirjastuse raamatut, milleks on Wladimir Kamineri "Ausgerechnet Deutschland: Geschichten unserer neuen Nachbarn” (toortõlkes: Just Saksamaale? Jutustusi meie uutest naabritest…). 

“See väga naljakas raamat loob värvika pildi Saksamaale asunud uusmigrantide kohanemisest sakslastega ja ka vastupidi. Samuti käsitleb venelasest autor, kes on oma eluga Saksamaal kenakesti rahul, oma Venemaa sõprade külaskäike, mis on ka väga koomiline.

Õpilastele esitlesin ma aga raamatukatkeid omatehtud eestikeelses tõlkes ja paralleelselt veidi ka saksa keeles. Minu põhisõnum oli: selleks tulekski võõrkeeli õppida, et nautida autori originaalsõnastust ja saada millestki eriti huvitavast teada enne kui teised.

8. klasside lapsed kikitasid kõrvu, kui ütlesin, et nende jaoks ekstra sai mõned peatükid tõlgitud ja raamatut eesti keeles veel ilmunud polegi. Turtsatasid vahepeal isegi naerma, sest pagulaste-lõunamaalaste eelarvamused ja käitumiskultuur ka Euroopas olles on veidi “omapärane” :)

Lisaks usutlesin õpilasi paguluse tekkepõhjuste ja eestlastest pagulaste kohta ja sain päris toredaid ja adekvaatseid vastuseid. Igastahes soovitasid nad Kamineri raamatu ikka täies mahus ära tõlkida ja välja anda.”

Mai Rand tegi raamatututvustuse oma armsale 5.b klassile ja rääkis oma absoluutsest lapsepõlve lemmikust Annie M. G. Schmidt’i “Viplala lugudest”.

“Raamatut polnud keegi neist lugenud, küll aga multifilmi näinud. Tegin neile lühikese sisukokkuvõtte, lugesin paar naljakat kohta ette ja arutasime teosega seotud teemasid - headus, nutikus, ettevõtlikkus, fantaasia. Samuti lahkasime ka mõtet, et miks peale raamatu lugemist ei tundugi alati samateemaline film nii tore. Näitasin ka üht naljakat videoklipikest pisikeste lõbusate mehikeste tegemistest.”

Margit Veromann võttis koos 9. klasside õpilastega ette Eesti kirjandusklassika, August Gailiti “Toomas Nipernaadi”.

“Oli rõõm näha vahvaid üheksandikke tunnis. Vahetundides ja üritustel olid nad juba jätnud väga meeldiva mulje ning jätsid ka tunnis. Püüdsin edasi anda seda tunnet, mis mind igal kevadel valdab, kui võtan selle raamatu uuesti kätte. See on minu suvealguse raamat.

Suvi lihtsalt enne ei tulegi, kui ma seda raamatut pole kätte võtnud. Ma ei tea, kas kõik need fantaasiapildid ja imelised romantilised kirjeldused õpilastele päris sedamoodi pärale jõudsid kui nendest kordades vanema minuni, aga ma loodan, et ehk jäi midagi kripeldama. Kui ei muu, siis vast ehk muinasjutt maharadža tütrest, milles imetabane Eestimaa looduse kirjeldus. Et siis selle teose juurde pisut vanemana tagasi pöörduda ning see enda jaoks päriselt avastada.”
 

Seda, et raamatud pole kaugeltki mitte ainult kooli naispere lemmikkaaslased, vaid hinnatud ajasisustajad ka meeste hulgas, näitasid õpetaja Tõnis Hallaste ja koolijuht Toomas Kink.

Tõnis kõneles 7.b klassile Truman Capote romaanist "Külmavereliselt".

“Võtsin raamatu, millest lugesin vist pool ära ja mille lugemisel tekkis täiega suur vastumeel (sest sõjaväes polnud mitte midagi teha, oli telode-eelne aeg) ja mõtlesin: miks, miks, miks pagana pärast peetakse seda "nii heaks raamatuks". Otsisin meeletult seda headust, aga kust sa seda leiad, kui kõik on nii kuiv.

Esialgsest kuulsa raamatu lugemise vaimustusest sai nördimus ja ma lugesin seda nagu kärsitu laps, kes veetakse virtuoossete klassikaliste muusikute kontserdile ja viriseb, et mis jura ma kuulama pean. Samamoodi lugesin ja mõtlesin, et mis see nüüd olgu.

Ühel hetkel käis mingi plõks ära ja ma otsustasin, et see ongi lihtsalt jura. Tõnis, sa ei pea seda nautima, see ei ole hea. Ära muretse, see lihtsalt on.

Aga siiski, ma olin juba ära lugenud üle poole raamatust, olnuks nagu narr pooleli jätta. Sest see polnud ka räigelt jama... see on küll jama, aga see on ikkagi "hästi kirjutatud", kohati on mingid head laused, kohati on huvitavad mõtted. No olgu, ma siis loen edasi. Loen seda jama raamatut.

Ja kui ma leppisin mõttega, et see on jama raamat, siis äkitselt... läks raamat täiega heaks. Raamatul ei lasunud enam vastutust olla kogu aeg väga köitev. Kõik raamatu igavad kohad, mis mind enne ärritasid, muutusid lihtsalt... taustakaunistuseks. Need olid osa sellest, aga ma ei pidanud iga uue igavuse peale reageerima.

Kui kõik need jamad kohad muutusid lihtsalt kohtadeks, siis kõik head kohad muutusid mu silmis ootamatult headeks.

See kuidagi kinnitas mulle, et asju on võimalik väga mitmel moel nautida. Võib-olla üks suurimaid naudinguid, mis olla saab, ongi see, mille saad, kui oled pikalt teinud midagi vastumeelset.

Ka trots on energia, aga kui vabaned trotsist, ei kao see energia kuhugi, vaid muundub millekski positiivseks. Mingi eritabane rõõm peitub asjades, mis pole koheselt mõnusad ja toredad ja vahvad, vaid nõuavad sinupoolset panust.”

Toomas võttis ette teistest veidi erineva žanri. Nimelt luule ja seda läbi varalahkunud poeedi Juhan Viidingu ehk Jüri Üdi.

“Rääkisin kaheksandikele natuke luulest, natuke muusikast ja natuke elust enesest. See viimane ei olegi alati lust ja lillepidu. Mul oli abiks suur, paks ja must raamat - Juhan Viidingu ja Jüri Üdi kirjutatud tekstidest kokku pandud kogumik. Ei pääsenud üle ega ümber tema keerulisest eluteest ja traagilisest lõpust.

Tsiteerides kolleeg Aarnet: Juhan Viidingu elutee näitab, et poeediks ei saa kunagi ilma raskusteta ja et luuletaja rada on täis okkaid. Alguses ma küsisin, kes teist loeb luulet, andke käega märku. Kerkis 3 kätt, aga lapsi oli saalis ligi 50. Ilmselt ajamärk. Lugedes ette mõningaid luuletusi, kuulates luuletaja tekstidele loodud erinevate esinejate laule ja rääkides asju natuke lahti, üllatas mind see, et kuulati ja nii mõnestki silmapaarist vaatas vastu heakskiit.

Minu jaoks oli meeldiv üle tüki aja seista nii noorte inimeste ees ja panna ennast proovile, kas mitte õpetamise pool pole rooste läinud. Tuli välja küll, vähemalt enda arvates.

Lugedes/kuulates hakkasid endal meeltes pildid jooksma ja loodan, et ka kuulajatel. See ongi selle luuletaja fenomenaalsus.Olen kohaletulnuile tänulik, et nad selle lühikese teejupi koos minuga maha käisid ja isegi söögivahetundi natuke hiljaks jäid.”

Lisaks nimetatud õpetajatele olid lastele lugemismajakateks Marju Lille, Kadri Kosk ja Aarne Ruben.

Kirjandusnädalad Raatuses said teoks 9.- 12. oktoobrini Eesti Kirjanduse Seltsi, Tartu Linnaraamatukogu, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi ning mitmete koolidega koostöös toimunud kolmanda Tartu laste ja noortekirjanduse festivali raames, mille põhiliseks eesmärgiks on raamatute lugemise väärtustamine laste ja noorte seas.

Vaata ka fotogaleriid lugemismajakate valgusvihkudest.