Novembris ja detsembris on Raatuse kooli külastanud ja veel külastamas rida põnevaid inimesi paljudest erinevatest riikidest. Allpool peatume veidi pikemalt projekti Erasmus in Schools (ESN) kaudu tundides käinutel.
Ukraina, USA, Prantsusmaa ja Aserbaidžaan on need kauged ja lähemad riigid, kust üliõpilased Raatuse õpilaste tunde viimastel nädalatel sisustanud on.
Sarnased rahvad
Meile geograafiliselt kõige lähemast Ukrainast võõrustasime koguni kahte Tartu Ülikoolis õppivat üliõpilast. Magistrant Arsen Danylyuk, kelle kitsamaks erialaks Euroopa Liidu ja Venemaa suhted, oli külas 2.a klassil, kus ta rääkis lastele oma kodumaast. Lisaks vaadati üheskoos ühte vahvat Ukraina multifilmi.
Muidugi said lapsed ka küsimusi esitada. Üheks meeldejäävamaks oli küsimus, kas Ukrainas elavad sõbralikud või kurjad inimesed. Arsen vastas sellele küsimusele niimoodi: „Me oleme südames kõik väga sõbralikud, aga mitte alati ei pruugi me seda välja näidata.“ Tõdeti, et selles aspektis on meie rahvad väga sarnase loomuga.
Arsen tunnistas hiljem, et alguses oli tal päris korralik hirm, kuidas ta nii väikeste lastega hakkama saab, aga seda suurem oli rõõm väga lahedaks kujunenud tunni üle.
Arvasin, et poliitika lapsi ei huvita
Tartu Ülikoolis kvantitatiivse majanduse esimese aasta magistrantuuris õppiv ukrainlanna Maryna Pashchynska sai oma Raatuse tuleristsed 3. ja 4. klasside inglise keele tundides. Temagi emotsioonid olid pärast külastust laes. „Õpilased olid väga uudishimulikud ja huvitatud kõigest, mida rääkisin. Kuigi arvasin, et nii noori lapsi poliitika ei huvita, siis küsiti isegi Ukrainas käiva sõja kohta.“
Ka Eestis tervikuna on Maryna tundnud ennast väga koduselt: „Ei ole üldse tunnet, nagu oleks välismaal.“ Ta kiitis ülikoolis toimuvat õpet, mis võrreldes teoreetiliste õpingutega Kiievis on siin väga praktilise loomuga. Tartu on tema jaoks suure Kiievi kõrval mõnusalt kompaktne ja väike linn, kuhu kõikjale on võimalik minna jalgsi.
Lapsed aitavad omast maailmast välja tulla
Kui ukrainlastele oli säärane kogemus õpilaste ees esineda esmakordne, siis ameeriklane Jason Mario Dydynski oli varem käinud juba ühes Annelinna koolis.
Eestis on Jasonit ennekõike üllatanud see kui elavad ja heas mõttes lärmakad Eesti koolid on. USAs toimub õpe kellast kellani ja sul on 3 minutit ühest klassist teise kõndimiseks. Seega on koridorid enamasti täiesti vaiksed ja elutud.
„Olen alati rõõmuga valmis tegema erinevaid ettekandeid. Olgu nad siis minu erialast või kodumaast. ESN projekt on mulle heaks võimaluseks anda midagi tagasi ühiskonnale, kes on lahkelt mind enda juurde omaks võtnud. Alati on huvitav kuulda õpilastelt, kuidas nad seda maailma näevad, millised on nende huvid. On väga lihtne kapselduda oma õpingutesse ja mitte märgata ümbritsevat maailma. Kohtumised õpilastega aitavad seda vältida,“ rääkis alates 2014. aastast Tartus semiootikat õppiv noormees.
Mitte ainult hamburger ja Miki Hiir
Jason loodab, et temaga kohtumine avardas õpilaste arusaama Ameerika Ühendriikidest ja nad mõistavad nüüd, et USA see on midagi palju enamat kui Texas, New York ja California. Sellest enamgi tähtsustab ta selliste kohtumiste läbi tekkivat arusaama sellest, kui palju põnevat ja erinevat on maailma eri kultuurides. Uurides midagi, mis on sinust endast erinev, annab see sulle sügavama arusaamise inimkonnast tervikuna.
Jasonit esimesena võõrustanud inglise keele õpetaja Tiina Tirgo sõnul oli tund väga põnev: „Infot oli väga palju ning lapsed olid ette valmistanud rea küsimusi.“
Jason kõneles kohtadest, kus ta on elanud. Juttu tuli Oklahomast ja Marylandist, nende võrdlusest. Sellest, kuidas tema perekonna kodu tornaados hävis, ameeriklaste toitumisharjumustest ning kuidas osades paikades praktiliselt puudub ühistransport, mistõttu on seal elades vältimatu omada autot. Ka temal endal oli toidupood piltlikult öeldes kiviviske kaugusel, aga kuna kodu ja poe vahele jäi kiirtee, siis jalgsi sinna minek oli praktiliselt välistatud.
Õpetaja Tirgo arvates on selliste kohtumiste peamine kasutegur ennekõike võimalus kuulata autentset inglise keelt. Ka see, et nad on külalisega, kes eesti keelt palju ei mõista, sunnitud rääkima inglise keeles, õpetab neile julgust oma mõtteid välja öelda. Eks keeleõppe juures ongi peamine saada lapsed julgelt selles keeles suhtlema.
Inglise keel paremini suus kui prantslastel
4.b ja 6.b klasside lastele sai osaks rõõm kohtumisest väga särava ja emotsionaalse prantslanna Juliette Decroix’ga. Teda eristas teistest külalistest asjaolu, et kui kõik teised õpivad siin statsionaarselt, siis Juliette on Tartus vaid kolmeks kuuks. Erasmuse vahetusüliõpilasena õpib ta siin balti riikide kultuuri, keeli ja turundust.
Juliette rääkis Prantsusmaast, selle riigi sümbolitest, kommetest, geograafiast, kliimast loodusest, toidust ja paljust muust. Ta kiitis väga meie lapsi. „Nad kõik olid väga toredad ja küsisid mitmeid huvitavaid küsimusi. Eriti hea mulje jättis mulle nende inglise keele oskus. Prantsusmaal selles vanuses lapsed enamasti nii hästi seda keelt ei oska,“ ütles Juliette.
Joonistused rõõmsale Rufatile
Kõige viimasena külastas meie kooli Rufat Dargahli päikselisest Aserbaidžaanist, kes õpib Tartus esimest aastat ärijuhtimise bakalaureuseõppes. Temagi kõneles 2.b klassi lastele oma kodumaast. Sellest, millised on sealsed traditsioonid, ajalugu, toit, inimesed ja loodus.
Bakuust pärit noormees palus lastel hoolega tema juttu kuulata, et lõpus läbi viia väike viktoriin. See kujunes väga meeleolukaks ning igale küsimusele õigesti vastanud said igaüks endale mälestuseks kena Aserbaidžaani vaatega postkaardi. Eriti südamlik hetk oli tunni lõpus, kus kaks poissi Rufatile oma joonistused kinkisid. Kõiki külalisi ja ESN Tartu projektijuht Ruth Arukuuske peeti meeles väikeste kooli meenetega.
Detsembris ootame kooli juba uusi külalisi, et oma rahvusvahelist haaret veelgi laiendada.
Mõned fotod toimunud tundidest on näha siin.
