Arne Ader, bioloog ja loodusfotograaf on öelnud, et tema suurim õpetaja on olnud loodus. Seda mõtet läksid 8. oktoobri hommikul kell 9 Kurista metsa testima 3.c ja 3.d klasside õpilased, koos õpetajate Riin Jürgensoni ja Kristiina Pavlenkoga.

Kohale jõudes võeti oma matkakotid selga ning koonduti korraks kokku, et tervitada selle päeva õppekeskkonda ning veelkord meelde tuletada metsas liikumise ja käitumise reeglid.

Taimed ja seened

Teekond algas mäkketõusuga kaunis männikus. Mäe otsa jõudes siseneti nö esimesse „klassiruumi“ ning algas tund. Sissejuhatuseks loendati kuueks ning moodustati meeskonnad. Igal meeskonnal oli tarvis kokku panna korrutustehetega pusle, mille pildid olid kõik seotud päeva üldteemaga "Taimed ja seened".

Samal ajal seadsid õpetajad puude vahele üles tahvli, millel oli plaanis esitleda slaidiettekannet. Õpilased kiitsid õpetajaid tahvlile valitud taustapilti eest, milleks seekord juhtus olema mägine männik.

Pusled valmis, käidi üksteise pilte vaatamas ning arvamas, et mis taim/seen sellel võiks olla. Piltidel võis näha piibelehte (nii õis kui vili), piipheina, jänesekapsast, mustikat, pohla kui punast kärbseseent.

Tuttavad taimed otse „klassiruumis“

Tund jätkus slaidiettekandega, mille käigus tutvustati selle päeva tegemisi ja tuletati meelde eluslooduse kolm peamist riiki – seeni, loomi, taimi. Sel päeval keskenduti peamiselt taimedele ja pisut ka seentele.

Seejärel tuli jutuks maismaataimede peamine jaotus: puud, põõsad, puhmad ja rohttaimed. Arutleti nende sarnasuste ja erinevuste üle. Iga jaotuse juurde toodi näiteid ehk nimetati taimi, mida ka sel päeval metsas näha sai - mõned näited kasvasid lausa „klassiruumis“.

Pöörati tähelepanu mürgistele taimedele ja seentele ning nendega seotud ohtudele. Tutvustati mõistet "taimekooslus" ja nimetati ära kooslused, mida sel päeval peaks näha saama - männik, kuusik ja segamets.

Korrati üle taime osad ja toitumine ning taimede tähtsus looduses, misjärel täideti üheskoos temaatiline lünktekst.

Slaidid jäeti nöörile rippuma ning edasi suunduti järgmise klassiruumi poole. Tee viis mäest alla ning jälle üles ja nii kohe mitu korda järjest. Kohati oli see väsitav, kuid eelkõige siiski lõbus.

Improviseeritud slaidiesitlus looduslikus klassiruumis.


Lumelahing keset sügist

Teiseks „klassiruumiks“ oli kuusik. Võrreldi kuuse ja männi käbisid ning männiku ja kuusiku taimekooslusi. Ühiselt jõuti järeldusele, et mõlemad on taimeliikide arvult pigem vaesed.

Edasi viis tee taas mööda mägist maastikku kuni lõpuks jõuti laugele metsateele ehk kolmandasse klassiruumi. Seal tuli endale leida paariline ning valmistuda lumepallilahinguks.

Paarilised seati vastasleeridesse ja lumepallideks olid käkerdatud paberid. Pallid tuli visata vastaste poolele ning võitis see meeskond, kelle poolel oli peale stopp-märguannet vähem palle.

Peale mängu sai iga õpilane ühe lumepalli endale, mille seest tuli välja jagamistehe. Arvutanud vastuse, tuli leida sama vastuse saanud kaaslased, mille tulemusena moodustusid rühmad kujundite teatejooksu jaoks.

Lõunapaus sõduritekülas

Edasi liiguti mööda lauget metsarada. Vaadeldi ja nimetati teeservas kasvavid taimi, samblaid, samblikke ning seeni. Raiesmikule jõudes, pakkus emake loodus eelroaks pohli ja mustikaid. Viimased olid suhteliselt vesise maitsega, kuid laste arvates siiski maitsmist väärt.

Peale raiesmikku jõuti väga taimevaesesse männikusse, kus kasvasid peamiselt ainult männid, üksikud samblikud ka, kuid mitte ühtegi samblaliiki ega rohttaime. Selles männikus ootas matkaselle sõduriteküla ehk söögisaal.

Sõduritekülaks sai see paik ristitud seetõttu, et seal olid palkidest ehitatud ja samblaga vooderdatud madalamad ja kõrgemad varjualused, mida sõdurid kasutavad ilmset oma metsaõppustel.

Laste jaoks oli see nagu kirss tordil - keegi polnud midagi taolist varem näinud, ja see oli nende jaoks väga äge. Valinud omale sobiva varjualuse ning seadnud endale kilekoti istumise alla, sai iga laps kodust kaasavõetud suupistetega pisut keha kinnitada.

Lõunaampsul "sõduritekülas".

Segametsa avastamine jäi järgmiseks korraks

Edasi oli plaanis ronida kõrge mäe otsa, kus ootas segamets ja võimalus nautida imelist vaadet rabale, mängida veel paar mängu. Kahjuks oli aga kell sealmaal, et tuli hoopis sammud tagasi bussi juurde seada.

Teekonnal oli ülesandeks korjata huvitavaid looduslikke materjale loovaine jaoks. Samal ajal sai vaadeldud ka nimetatud tee ääres kasvavaid taimi ning seeni. Segamets kui taimekooslus jäi seekord kahjuks nägemata, kuid taim nimega kanarbik sai küll kõigile selgeks.

Jõudes tagasi esimesse klassiruumi, korjati üheskoos kokku nööril rippuv slaidiettekanne ning tänati viiskalt päeva võõrustajat ehk emakest loodust.

Neli kilomeetrit õnne

Endomondo andmetel sai kokku matkatud 4 km. Planeeritult viibiti metsas 2,5 tundi, kuid tegelikult oleks tegemisi jagunud 3,5 tunni jagu. Ilmataatki soosis ettevõtmist täiel rinnal.

Koolimajja naastes söödi koolilõunat, täideti tööleht, mis aja nappuse tõttu metsas tegemata jäi ning päevikus olev eneshinnanguleht.

Tagasisidena kõlasid laused, nagu „Kõige ägedam koolipäev!“, „Millal me sinna tagasi läheme?“ ja „Sain teada, et ka metsas saab slaidiettekannet teha.“

Õpetajatele oli tõeliselt südantsoojendav näha sel päeval tõeliselt õnnelikke lapsi.

Emotsioone ja tegemisi saab näha ka õpetajate koostatud fotogaleriidest – link 1 ja link 2