23. aprillil esinesid Raatuse kooli õpilased näiteringist Aplaus Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu liikmetele näidendiga „Ostetud sõbrad“.
Kõik sai alguse sellest kui ühingu toetajaliige, näiteringi juhendaja Maila Jürgensonilt ühel sealse kirjandusringi kohtumisel küsiti, kas õpilased sooviksid näidendiga esinema tulla. „Imestasin siis, et täiskasvanuid, suuremas osas pensionäre, laste koolielu kajastav lugu huvitab. Vastati, et see oleks suureks vahelduseks,“ ütles Jürgenson.
Nii lepitigi õpilastega kokku, et esinemisvõimaluse saab teine koosseis, kuna mitmele osatäitjale on näidendis dublant. Esinemisruumgi on seal väiksem, mistõttu oligi hea saada esimene esinemiskogemus just selles ruumis.
„Meid oodati. Esitasime näidendi „Ostetud sõbrad“, mille kirjutasin möödunud aastal koos Tartu Emajõe Kooli õpilase Evelin Sulega ja täiendasin sel aastal näiteringi Aplaus liikmete Karl Marti Puna ja Karel Somelariga. Etendust jälgiti suure huviga. Minu suureks rõõmuks oli vaatamas ka kaks kunagist Tartu Emajõe Kooli näiteringi liiget, nüüd juba kahekümnendates eluaastates noormeest. Publik jäi etendusega rahule. Meie Aplaus kuulis tugevat aplausi. Et lugu vaatajatele hinge läks, mõistsin, kui kuulsin, et see põhjustas ka pisaraid. Lapsed said suure kommikoti ja juhendaja kimbu roosasid tulpe.“
25. mail kell 12:15 saab sama näidendit näha juba Raatuse kooli aulas.
Külaskäiku pimedate ühingusse meenutab näiteringi liige Karel Somelar:
Sisenesin hubasesse ruumi, kus tundsin ennast kuidagi koduselt. Pabistasin vähe, arvestades seda, et seekord pidin peaosa mängima. Kui hakkasime proovi tegema, oli kõik kuidagi harjumatu. Eelkõige sellepärast, et esinemisruum oli palju väiksem ning ruumi oli vähem. Proov kulges hästi, kuigi mul tekkis segadus ruumis liikumisega. Sain oma küsimustele vastused ning peagi hakkas ruumi kogunema publik. Kordasin ruttu enne esinemist oma osa üle, kartes, et tekst läheb meelest.
Kui kõik olid kohal, alustasimegi oma näidendiga. Kohe näidendi algul tuli mulle naer peale, sest üks tüdruk, kes seekord meiega ei esinenud, vaid pildistas meid, tegi naljakaid nägusid. Sundisin ennast tõsiseks jääma. Endast mängides parimat andma innustas see, et publik elas meie mängule kaasa, kus vähegi nalja sai, seal naerdi.
Üldiselt läks meil hästi. Ainuke halb asi oli see, et kohas, kus pidin tooli pealt maha kukkuma, kukkusin kuidagi halvasti oma jala peale, nii et jalg pärast valutas. Kui meie näidend läbi sai, saime suure aplausi osalisteks. Meile anti ka tänutäheks kommi.
Fotomeenutus erinevate autorite silmade läbi avaneb siit.
Näiteringi Aplaus liikmed koos juhendaja Maila Jürgensoniga.
