Märtsikuu viimased nädalad õppis VeniVidiVici õpilasvahetusprogrammi raames meie 7.c klassis üks tore Keeni Põhikooli tüdruk Mari Zimbrot. Rääkisime Mariga vahetuse eelviimasel päeval veidi pikemalt.

“Mõte õpilasvahetusse tulla tekkis sellest, et kõigepealt nägin pakkumist oma kooli Stuudiumis. Nii tekkis huvi katsetada ka ise, kuidas oleks õppida kaks nädalat teises koolis ja teises linnas. Kuna ka mu õde on käinud varasemalt õpilasvahetuses ja kiitnud seda kogemust siis mõtlesin katsedada,” räägib Mari, kellel läheb kodukoolis õppimisega hästi, nimetades enda tugevamateks õppeaineteks loodusõpetust, kirjandust, kunsti ja ajalugu.

Raatuse kool jäi Marile silma peamiselt oma väljanägemise ja tunniplaani järgi. Lisaks on ka üks tema sõber meie koolis varem õppinud ja soovitas meid. Mari öeldu tõestab veelkord ühte huvitavat fenomeni Eesti hariduspõllul, kus kooli renoveerimine või kasvõi välise kihi ülevärvimine annab positiivse efekti õpilaste ja lapsevanemate huvi osas selle kooli vastu. Eks ilusad majad hakkavadki paremini silma.

Samas kui jutt läheb sellele, mis siin oldud ajast kõige enam meelde jääb, siis on need ikkagi inimesed - klassikaaslased ja õpetajad. Seegi tõestab seda, et välisega hakatakse silma, aga sisemisega hoitakse teel.

Sõbralikud suhted tekkisid Maril klassikaaslastega juba esimesel päeval. “Kõigepealt me lihtsalt rääkisime ja siis hakkasime ka netis suhtlema. Vabal ajal pole otseselt midagi tegelikult veel koos teinud, aga sooviks teha küll. Ma usun et jään suhtlema ikka päris paljudega.”

Oma kodukooli võtaks Mari kaasa meie lauad ja toolid. “Need on nii ägedad ja mugavad. Samuti ka selle, kuidas õpetajad on väga lahked.”

Väikeses maakoolis õppiv tüdruk tundis meie juures puudust üksnes kahest asjast - koolikellast ja kappidest. “Olen harjunud, et koolikell näitab täpselt kuna tund algab ja lõppeb ja kappidesse oleksin päeva jooksul oma asju jätnud.”

Kõige enam paitab meie kõrvu muidugi see, kui jutt õpetajatele veereb. “Õpetajad olid väga lahked ja toredad. Mulle meeldis, kuidas klassiruumis käis rohkem arutlus, mitte ainult ülesannete tegemine ja see ka, kuidas nad õpilastega käituvad. Minu jaoks oli uus see, et paljudes tundides pole töövihikut, tegelikult kõigis. Eriliselt jäid silma ajaloo ja matemaatika õpetaja (Jane Kruusmaa ja Leanika Vattsar, toim.). Mulle meeldis ajaloo õpetaja, sest ta oli väga tore ja suhtles õpilastega lahkelt, mitte rangelt. Ja matemaatika õpetaja, sest ta oskab hästi õpetada nii, et päriselt saab aru ja aitab kui vaja.”

Valgamaalt pärit Mari on Tartus varemgi palju käinud. Sel korral käis ta koolivälisel ajal poodides ja lihtsalt kõndimas. Kodukohas vaiksema elukeskkonnaga harjunud neiule on Tartu jätkuvalt ikkagi suureks linnaks, kus vahel lärmakus ka häirivaks muutub. “Aga üldiselt meeldib mulle Tartus kõik, mis olen näinud,” räägib Mari, kes soovib tulevikus Tartusse gümnaasiumisse ja ülikooli õppima tulla.

“Arvan et tulevikus näen ennast elamas Tartus. Kindlat kooli gümnaasiumi jaoks pole aga ülikooli tahaksin kindlasti Tartusse tulla. Viie aasta pärast näen ma ennast siin ülikoolis käimas. Aga veel kaugemas tulevikus reisiks ma ümber maailma või töötan advokaadina,” sõnastas Mari oma tulevikuplaanid.

Kuna Marile meie juures väga meeldis, siis jäi õhku ka mõte siia veel vahetusõpilasena tagasi tulla. Mari meeldis meilegi ning ootame teda alati tagasi.


Mari koos klassikaaslastega oma esimesel Raatuse koolipäeval.