Kõige liigutavam on alati kirjutada lugusid heategudest. Täna on see eriline päev mil toome teieni loo, mille peaosades on Miia Maria Treier, Railiina-Victoria Rips, Lauren Paab ja nende käsitööõpetaja Tuuliki Vuks.


Igal aastal sünnib ligikaudu 800 enneaegset last

Ühel kenal päeval saabus õpetaja Tuuliki postkasti teade, milles MTÜ Enneaegsed Lapsed kutsus üles head tegema. Tegemist oli kudumise-heegeldamise kampaaniaga, mille käigus oodati kootud või heegeldatud beebitekke.

Eestis sünnib igal aastal ligikaudu 800 enneaegset last, kes veedavad oma esimesed elupäevad, -nädalad, -kuud haiglas. Kingime neile esimese pehme teki, mis rõõmustaks neid haiglas ja hiljem koju minnes,” seisis üleskutses.

Nii pöördus õpetaja kolme oma õpilaste poole, kas nad oleksid valmis selle väljakutse vastu võtma. Miia Maria, Railiina-Victoria ja Lauren võtsid koheselt selle mõtte omaks ja töö võis alata.


Milline tekk sobib nii väikesele beebile?

Enne seda tuli aga mõistagi hankida lõng. Kui õpetaja poodi jõudis, selgus, et sobivate omadustega lõnga oligi seal täpselt kolme teki jagu. Nimelt pidid valmivad tekid olema kas sirelilillad või valged. Teadupärast on just sirelililla enneaegselt sündinute tunnusvärv, mis tähistab uue elu algust ja sümboliseerib optimismi. Lisaks pidi lõng olema spetsiaalselt beebidele sobiv, näiteks puuvillane ning lõng pidi vähemalt 50% ulatuses koosnema looduslikest kiududest või bambusest. 

Ette oli antud ka beebiteki minimaalne ja maksimaalne mõõt - 50x50 kuni 60x60cm. Teki muster ei tohtinud olla auguline ja pidi olema tihedalt kootud või heegeldatud, et pisikene enneaegne laps ei saaks oma sõrmi sinna vahele panna. Samuti tuli silmas pidada, et tekk ei kahjustaks beebi õrna nahka. Tekk pidi mõistagi olema kerge, sest enneaegselt sündinud beebid on kaalult alla 3kg, neist kõige pisemad kaaluvad sündides vaid pool kilo.


Rips ja ripskude

Kõik see oli tüdrukutele mõistagi parajaks väljakutseks, millega kahe kuu jooksul kenasti hakkama saadi. Tüdrukute endi hinnangul, kelle jaoks see oli esimene sarnane heategevuslik projekt, oli kõige suuremaks väljakutseks mustri järgimine. Põnevaks kokkusattumuseks oli asjaolu, et kudumistehniliseks valikuks osutus ripskude ja ühe tüdruku perekonnanimi on samuti Rips.

Õpilased ise oma töötunde kokku ei lugenud, aga õpetaja sõnul võiks algusest lõpuni selleks kuluda 10-20 tundi. Kogu töö tehti tüdrukute poolt ära kodudes ning jaanuari keskel jõudiski kätte aeg valmis kudumid teele saata.

Kui uurida, kuidas just need tüdrukud käsitöös nii head on, siis just kodud ja pered tulevad esimeste märksõnadena kuuldavale ka õpetaja Tuuliki suust.

Laurenil oli heegeldamine selge juba siis kui teised selle õppimist alles alustasid. Railiina ema ütles mulle, et tüdrukul on tunnis igav, äkki saab midagi keerulisemat teha ja nii saigi talle individuaalne õppekava koostatud. Kõik tüdrukud on alati väga abivalmid ning kui mõnel klassikaaslasel on tunnis keerulisem, siis nad alati aitavad.”

Miia Maria üllatas sõpru kahe uue seelikuga

Uurisime ka seda, mis on tüdrukute endi arvates olnud nende seni kõige rohkem rõõmu pakkunud käsitöödeks. Lauren rääkis, et heegeldas oma õepoja sündimise puhul talle ühe suure jänese ja Railiin tegi kaks-kolm aastat tagasi oma Barbiedele riideid. Miia Maria aga õmbles sel suvel endale kaks uut seelikut. Viimane tuli üllatusena isegi vestlusringis olnud kahele klassikaaslasele.

Rääkides tulevikust, siis Miia Maria näeb kõike käsitööga seonduvat pigem enda hobina, kuid lisab, et miks mitte sellega ka võimalusel raha teenida. 

Kõigil kolmel tüdrukul on plaanis ka oma järgmisel aastal tehtavad loovtööd kodunduse või käsitööga siduda. Lauren ja Railiina plaanisid esmalt rahvariideid teha, kuid nüüdseks on plaanid veidi muutunud, sest riide tegemine võtab kaua aega ja pole head meistrit, kes seda teeks. Nüüd on suund võetud pükstest ja pintsakust moodustuva kostüümi tegemisele. Miia Maria teema seob enda töös saksa keele ja kodunduse, mis on ehe näide meie koolis väärtustatud lõimingõppe rakendamisest.