>Erasmus+ projekti Play: A Gateway To Learning esimene õpilaste mobiilsusnädal toimus 10.-15. veebruarini Liminka koolis Soomes. Sellest võtsid osa seitse Raatuse kooli õpilast ning õpetajad Kadri Kosk ja Riin Jürgenson.

Lisaks meie kooli rahvale ja võõrustajatele olid kohal ka meie partnerid Portugalist ja Belgiast.

Õpilastest käisid Soomes , Berit Aren, Rudolf Hollo, Kristin Kört, Anastasiia Pershko, Laura Toomsalu, Mona Marii Toots ja Harald Türna.

Projekt on rahastatud Erasmus+ programmist, mis on Euroopa Liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm aastateks 2014–2020 ja sellest saab lähemalt lugeda siit.

Vaata megi nüüd sellele lahedale nädalale Soomes tagasi esmalt läbi õpetaja Riinu meenutuste.

Meie lapsed on loovad ja iseseisvad 

„Lend Soome algas varahommikul. Kuigi kell oli nii vähe, oli tore näha, kui entusiastlikud olid õpilased. Tunnen neid õpilasi vähe, kuid reisi jooksul sain rohkem tundma kui väga ägedad lapsed nad on, kellel on mõnus huumorimeel ja kes on suhteliselt suhtlemisaltid. Ei saaks öelda, et kõik selle nädala jooksul läks lepase reega, kuid väga hea oli näha, et meie lapsed on viisakad, suhteliselt iseseisvad, loovad ja teavad, kuidas käituda ja enamasti piinlikust ei valmista.“

Riinule tundus, et eelkõige õppisid õpilased suhtlemist ning arusaamist, et kõik ei käi alati nende tahtmist mööda ning arvestama peab ka teiste inimestega. Ka vastumeelsed tegevused peab ära tegema ning kui oled ise positiivne, siis on ka kõik tegevused meelepärased. Samuti on oluline haarata initsiatiiv ja olla avatud suhtleja.
 

Inimesed ongi erinevad 

„Loodan, et nädalal lõpuks jõudis nendeni ka teadmine, et kodus on alati parem, sest kuigi me olime uues ja vastremonditud koolis, on oma uus ja vastremonditud kool parim. Sellised olid vähemalt minu tunded. Teisest rahvusest ja kultuuriruumist pärit inimestega suhtlemine mõjub kindlasti õpilastele hästi. Lisaks sellele, et nad saavad keelt praktiseerida, nad suisa peavad seda tegema. Isegi kui on häbelikud, näevad nad ka, et inimesi on erinevaid ning arvestama peab kõikide eripäradega ka siis, kui võib-olla endale see väga ei meeldi. Ja see ei kehti ainult õpilaste kohta.“ 

Liminka koolimaja oli uus ja vastrenoveeritud ning samuti avatud õpiruumiga nagu meilgi. Tõenäoliselt oli Riin juba Raatuse uuest koolimajast veidi „ära rikutud“, kuid sellist vau-efekti kool temas ei tekitanud.

Tundi nagu ei olekski 

„Oli küll asju, mis meeldis, kuid samuti asju, mis jätsid külmaks. Tore oli näha, et avatud õpiruumi kasutati enam-vähem samamoodi ,nagu mina seda teen. Tunni ajal võis näha õpilasi erinevates soppides tegutsemas ja asjatamas. Alati on hea, kui saad kinnitust sellele, mida ise teed.“

Külastati ka ühte inglise keele tundi, mis oli silmale veidi harjumatu. Õpilased tulid, siis mängiti bingot ja nagu tehti midagi ja nagu ei tehtud ka. Ju neil endal kõik toimib ja nii peabki olema, kuid kõrvalt vaadates tundus Riinule, nagu tundi ei olekski. Samas leidis ta selle olema õppimise koha, et tund ei pea alati välja nägema nagu tund. Võimalik, et see oli niimoodi ka sellepärast, et klassis viibisid võõrad.

Leitmotiiviks oli Storyline

Soome projektinädala keskmes oli multidistsiplinaarne Storyline õppemeetod, millest lähemalt loe siit. 

Lisaks osaleti ka projekti logo joonistamise töötoas. Storyline’I keskseks teemaks oli projektis ilm.

Storyline on sisuliselt projektõppe vorm, kus õppimine toimub mingi loo struktuuris. Seda saab rakendada mistahes aine õpetamisel ja tavaliselt ühendab see erinevaid aineid. See algab alati üllatusest, toimub koostöös osalevate õpilastega ja lõpeb millegi erilisega, näiteks pidustustega. Õpetaja on rohkem vaatleja kui juhendaja rollis.

Meie projekti Storyline moodul algas kuu aega enne Soome mobiilsusnädalat kui Twinspace'ist (õpetajate ja õpilaste piirideüleseks koostööks ja õppimiseks mõeldud veebirakenduse eTwinning üks alamoodulitest – toim) lugesid kõik osalejad šokeerivast ilmauudisest Soomes.

Milline ilm on?

Projektis uurisid kõigi osalevate riikide õpilased ja õpetajad Soome ilma ning võrdlesid seda teiste partnerriikide ilmaga, kasutades erinevaid meetodeid. Näiteks videoreportaaže, temperatuuri graafikuid, avataride kaunistamist, tulede joonistamist, lumekunsti loomist, talisporti, Kahooti mängimist ja Soome looduse uurimist Liminka looduskeskuses. Projekt lõppes uisutamise ja pidutsemisega Soomes.

Projektinädala käigus õppisid õpilased erinevaid Soome ilmastiku tahke, samuti saadi tedmisi üksteise riikide ja kultuuri kohta. Selleks kasutati meediavahendeid, kunsti, keele- ja suhtlemisoskust, muusikat ja geograafiat. Ilmateema viis aruteludeni kliimamuutuste üle, räägiti selle mõjust loodusele jne.

Õpetajate jaoks on Storyline üks paljudest võimalikest aktiivõppemeetoditest, mille rakendamine toob õppetöösse vaheldust ja on metoodilisel rakendamisel kindlasti ka mõjus ja motiveeriv lastele. Seda just tänu oma mängulisusele. Kindlasti aitab sellele kaasa asjaolu kui ka klassi interjöör kujundada vastavale loole sobivaks.

Riin oleks lisanud iga tegevuse juurde ülesande 

„Mulle meeldib Stroyline`i idee ja kohandatud moel olen seda oma klassis ka kasutanud. Kuid nagu ikka, peab olema valmis kümneks erinevaks situatsiooniks ja kahjuks ilma tõttu ei jõudnud lugu päris sellise lõpuni nagu taheti, kuid enam-vähem kõik tegevused said tehtud. Lapsed teha erinevaid lumega seotud tegevusi ning nägid ühe nädala jooksul ilma seinast- seina.

Ootasin huviga, kuidas lõppeb kuuajase ettevalmistusega Storyline ning kas seda kohapeal ka kuidagi õppimisega seostatakse. Võimalik, et asi on minus, kuid ainuüksi sellisel kujul mäng, nagu Soomes oli, minu arvates ilma teemat väga kokku ei võtnud, kuigi ei olnud kuskil kirjas ka, et lõpuüritus peaks samuti veel õppimine olema. See ei olnud selle nädala eesmärk ka.

Samas ei saa öelda, et neid tegevusi ei saaks õppimiseks kasutada, seostada saab kõigega - keelega, matemaatikaga, loodusõpetusega jne. Ja enda maitse järgi oleksin lisanud nt iga tegevuse juurde mingi ülesande ka ja lõpp oleks minu jaoks tulemuslikum olnud,“ rääkis Riin, kelle peamine soov oli näha erinevaid võimalusi, kuidas saab tunnis kasutada mängu õppimiseks. Nagu see projekti peamise telgteemana ka kirjas.
 

Rahunemistuba erivajadustega lastele

„Tõsi on see, et eriti tundides ringi ei käinud ja seetõttu ei oska ma öelda, kuidas teistes tundides mängu kasutati. Inglise keeles kasutati küll nii bingomängu kui lauamänge. Samas ei olnud see minu jaoks midagi uut, sest seda sama teen ma ka ise. Kuid nagu öeldud, kinnitus on alati hea. Teiste projektipartneritega suheldes jäi mul ka kripeldama, kas ma ikka tean, mis on mäng, kas teised teavad ja äkki oleks vaja mingit loengut, mis selles selgust tooks.“

Nagu ikka, soovis ka Riin näha, kuidas toimetatakse Soomes erivajadusega lastega. Vaimupuuedega laste jaoks on koolis eraldi ruumid ja seal tehakse nendega tänuväärset tööd. Erivajadustega lastega ruumides oli nn rahunemistuba. Seal olid mõned asjad, mis oleksid ka meie koolis üpris omal kohal. Just keskendumist soodustavad elemendid.

„Olen selle üle juba pikemat aega mõtteid mõlgutanud ja usun, et keskendumisraskustega õpilastele on seal mõned päris head nipid, kuidas neid töö juures hoida ilma, et kahjustada saaksid lauad, õpikud ja töövahendid.“

Kool ilma professionaalse tervishoiutöötajata

Suurim üllatusmoment Riinu jaoks ei olnud aga üldsegi mitte seotud pedagoogilise poolega. Nimelt on sealses koolis kooliõde, kuid kui midagi juhtub, siis sellest mingit reaalselt abi ei ole. Selmet tegeleda tegelike probleemidega peab ta tegema lastele läbivaatusi. Ehk kui midagi juhtub, siis õpetajad peavad õpilase viima haiglasse. Kui meie ühel õpilasel oli hommikusest kukkumisest tekkinud tugev peavalu, siis abi sealt poolt ei saadud.

„Hea, et endal olid kaasas tabletid. Järgmine kord, kui peaksin veel lastega reisima, siis võtan kaasa ka kraadiklaasi ja plaastrid, kuna kindel saab olla ainult enda peale,“ võttis Riin oma üllatusmomendi kokku.

Puudust tundis ta Soomes ka info liikumise kiirusest.

Suhtlemist on vaja “motiveerida” 

„Kummalisel kombel tundsin kogu nädala jooksul, et info ei liigu. Isegi siis, kui küsisime otse ei saanud alati selget vastust ja siis oli ka keeruline õpilastele rääkida, mis toimuma hakkab. Olen harjunud oma klassis asju kümme korda ja rohkemgi veel üle kordama ja seepärast oli minu jaoks harjumatu, et mõnikord pidi korraldajatelt infot välja kangutama. Samuti sain taaskord kinnitust, et eestlased on täpne rahvas.

Riin leidis ka, et meie õpilasi peab rohkem „motiveerima“ teistega suhtlema, siis on kergem ka neil, kes ei ole loomu poolest nii suured seltsijad. Mõni õpilane vajas motiveerimist ja tuju üleval hoidmist.

Peale projektinädalat on õpetajatel väike hingetõmbepaus, peale mida tuleb hakkama tegema ettevalmistusi Eesti nädalaks: vanasõnade valik, filmimine jne.

Soomlased on eestlastest õnnelikumad

Lõpetuseks meenus Riinule ühe meie õpilase ütlus: soomlased paistavad olevat palju õnnelikumad kui eestlased, millega ta väga nõustus, sest naeratavaid nägusid ja sõbralikkust oli tõesti rohkem kui Eestis. Kas see on aga tegelikkus või fassaad ei oskagi öelda.

Raatuses projekti pedagoogilise poole eest vastutav Kadri Kosk pani üldjoontes tähele ja nõustub enamikuga Riinu poolt öelduga ning lisab kohe ühe positiivse asja. Nimelt pakutakse sealses koolisööklas ka eelmise päeva toitu. Nii sai iga soovija süüa nt eilset kanasuppi.

Kadri isiklik eesmärk saada inspiratsiooni ja midagi praktilist, mida enda töös kasutada, jäi suures osas täitmata.

Kadri vaimustus loodusest ja linnupargist

„Mängud, mida tunnis mängiti ei olnud mulle uued ja halva ilma tõttu jäi osa planeeritud tegevusi ära või poolikuks. Pean jällegi tõdema, et meil on koolis kõik hästi või paremini. Õpilaste seisukohalt võib öelda, et nad pidid seekord end rohkem ületama, kuna koht oli väike ja nn. kohalikku meelelahutust otseselt ei olnud, vaid pidigi pigem peredega suhtlema. Ja sellega saadi üldjuhul hakkama.“

Kõige sügavama mulje jättis Kadrile looduses olek ja linnupargi külastus. „Arvan, et see meeldis väga ka lastele. Lumel mängiti jalgpalli ja jalutati mere ääres.“

Oluliseks edaspidiseks tegevuseks on Kadrile kindlasti partnerite vastuvõtmine Tartus ja meie koolis. Kokkuvõtteks tahaks ta loota, et õpilased hakkavad mõistma meeskonnatöö olulisust ja seda, kui tähtis on teistega arvestada, olgu ta sõber, kaasmaalane või teise riigi kodanik.

Nüüd aga toome teieni õpilaste meenutusi sellest veebruarikuisest nädalast Soomes.

Oulus käigu juures oli tore see, et sain esimest korda selle talve jooksul lumega mängida :). Õigupoolest küll vesivärvidega lumele maalida. Tore oli ka uisutamas käia. Portugallased uisutasid esimest korda, aga nad uisutasid kohe väga hästi.

Liminka koolimaja, mida me külastasime, tundus väiksem kui meie kool, aga seal oli rohkem õpilasi. Nimelt 604. Kuid koolimajas valitses ka vahetundidel rahu ja vaikus, nagu seal oleks 604 inimese asemel 64. Ma tahaksin väga teada, kuidas see saavutatud oli. Ka bussis Tiedomaale sõites olid Soome lapsed väga viisakad. 

Mulle tundub, et ka söögivahetundide organseerimise kohta oleks sealt koolist õppida. Ma ei näinud seal selliseid pikki järjekordi, nagu meie koolis on.

Pere, kes mind majutas, oli väga hoolitsev ja selle pere ema murteses, et kas mul ikka kõik hästi on.

Selles peres, kes mind majutas, oli puudega laps. Ma ei olnud varem ühegi sellise inimesega nii lähedalt kokku puutunud. Ta oli tegelikult tore ja sõbralik, aga ta oli kogu aeg omaette. Minu jaoks oli huvitav ka see, et ta õppis samas koolis, lihtsalt erinevas klassis. Erivajadustega laste jaoks oli seal koolis oma ala.

Mulle meeldis väga Liminka Bay, kuhu meid külastama viidi. See on lindude looduskaitseala. Sõbrapäeva pidamine koos jõuluvanaga oli muidugi ka vahva.

Enda kohta õppisin midagi olulist puhtuse osas :) . Kuna minu ema ei kannata mustust, siis koristab ta tolmuimejaga kodu iga päev. Mina aga ei armasta koristamist ja arvasin, et mul on ka puhtusest ükskõik. Mind majutanud pere oli väga tore ja väga sõbralik, aga väikeste laste ja koduloomade tõttu oli põrand sageli purune. Ning ma sain aru, missugune väärtus on puhtusel ja sellises elukeskkonnas on minul harjumatu igapäevaselt elada. 

Ma sain selle projekti ajal endale mitu uut sõpra ja mõned teadmised, mis on huvitavad ja mida ma ilmselt muidu kunagi teada poleks saanud. Panin kõrva taha mõned ajaloolised teadmised Oulu kohta.

See projekt arendas minus ilmselt kõige rohkem suhtlusvõimet, võõrkeele kasutust ja tähelepanuvõimet.

Kõige paremini jääb mulle ilmselt meelde see, kui tore ja lahke kogu Soome rahvas on. See projektireis mõjus mulle kindlasti pigem hästi kui halvasti. :) 

Mäletan, et esimesed kaks päeva ma nii kahetsesin, et tulin Soome, sest ma nii nii väga kartsin ja ma ei tundnud ennast hästi seal, kuna see oli esimest korda kui ma olen midagi sellist teinud. Mida rohkem ma hakkasin rääkima teistega, hakkas mul palju parem ja hakkas palju paremini meeldima seal olemine.

See kogemus andis mulle palju julgust ja enda eest vastutamist.

Isegi siis kui ma teadsin, et ma pean julge olema, õppisin seal, et pean veelgi julgem olema. Ma hakkasin alles viimastel päevadel rohkem rääkima oma majutajaga ja ma kahetsen seda väga. Tema ja ta pere tundus väga tore ja kui oleksin julgem olnud, oleks saanud ma nendega rohkem aega veeta.

Kuna projektis sai palju aega veeta projektikaaslastega, saime me väga palju rääkida ja nalja ajada üksteisega. Ma sain väga palju nende kohta teada ja mõnega isegi sõpradeks.

Ma sain teada enda kohta, et isegi siis kui ma võin häbelik olla, suudan ma väga jutukas olla. Kõige enam jäävad mulle meelde need korrad kui saime aega veeta projektikaaslastega Oulu linnas ja mu majutaja kodus. Me saime mitu korda kokku projektist väljaspool. Me käisime Oulus söömas ja poodides ringi. Majutaja kodus saime piljardit mängida ja teisi mänge, mis olid väga naljakad. Need olid väga lõbusad ajad ja ma olen nii õnnelik et sain nende inimestega selles projektis olla.

Paar asja mis mulle ei meeldinud selle projekti juures oli see et need tegevused ei olnud väga seotud projekti eesmärgiga ja et vahepeal saime kell 18 koju, aga teised päevad saime kell 13-15 koju ja pidime terve päev kodus passima.

Isegi siis kui vahel oli halbu aegu, oli ka väga palju häid, ma olen õnnelik, et see oli mu esimene projekt kus ma osalesin ja ma loodan et saan kunagi uuesti sama toredas olla. 

Meie Soome-sõit algas Tartu lennuväljalt öösel ja suure tormiga. Hoolimata tuulest, meeldis mulle sõit lennukiga väga, sest lennuk raputas palju ja see oli lahe. Soomes, Oulus oli meie sealviibimise ajal nagu Eesti tavaline talv ehk porine ja märg, mis soomlastele endale üldse ei meeldi, sest nad on harjunud suure lume ja külmaga.

Oma peresse kohale jõudes tuli välja, et inglise keelt rääkisid hästi ainult pereisa Mika ja vanem poeg Niklas. Seepärast suhtlesime ülejäänutega google translate-i abil. Alguses oli suhtlemine piinlik ja raske, kuid hiljem läks lihtsamaks. Pealegi on eesti ja soome keel päris sarnased. Sain ka teada mõned soome sõnad, nagu näiteks maito ja lumiukko (piim ja lumememm).

Liminka kooli juures meeldis mulle see, et igal hommikul kell pool 9 läksime koolibussile. Nende kool on sarnaselt meie kooliga moodne ja uus ja seal käib üle 1000 õpilase.

Pere, kus ma elasin, oli väga tore: seal on 5 last ja neil on väga tore kodu. Nende kodus on saun, liuküngas ja kindlus. Selle kindluse keskel on neljameetrine torn, milles on väga tore lumesõda mängida. Kuuris oli neil palju uiske, suuske, hokikeppe ja asju, millega talvel lõbutseda. Soomes on väga populaarne sport jäähoki, mille tõttu oskavad enamus soomlasi hästi uisutada. Käisime kaks korda ka perega uisutamas ning jäähokit mängimas.

Kokkuvõtteks arvan, et õppisin suhtlema inimestega, kellega pole iial kohtunud, ja ennast inglise keeles väljendama. Sain teada, milline näeb välja kooli- ja koduelu Soomes. Toit, loodus ja kombed on seal üsna sarnased meie omadega. Meelde jäi mul kõige rohkem ikka pere ja uued sõbrad Soomes, kellega loodan ka tulevikus kohtuda. Kindel asi, mis Soomest minuga kaasa tuli, on armastus uisutamise ja hoki vastu.

See projekt andis mulle uusi tutvusi ja sõpru, võimaluse rohkem võõras keeles rääkida. Ma õppisin seda, et ei tohiks inimest hinnata tema rahvuse ega muude asjade pärast.

Sain teada, et Soomes on umbes 2 300 000 sauna, inimesed vaatavad väga vähe televiisorit, kui üldse vaatavad, vaid lõbustavad ennast laua- ja kaardimängude, pillide mängimise, suusatamise, uisutamise või muude  vabaaja tegevustega.

See projektireis arendas minus julgust inglise keeles rohkem rääkida, võõraste inimestega läbisaamist ning suhtlemist. Mulle jäi kõige rohkem meelde linnuvaatlusmaja, kool ja kooli õpilased, nende lahkus ja hoolivus.

Sain teda ,et Soomes on palju erinevaid ja huvitavaid linnuliike. Soomest lendavad paljud linnud läbi ja puhkavad.

See projektinädal võis minus arendada suhtlemis võõraste inimenste ja rahvustega, koostööd teiste inimestega, inimestega kelle emakeeleks ei ole sama keel mis minul ning kellega saab ikkagi toredalt ja lõbusalt aega veeta.

Projektiga nädal Soomes andis mulle eelkõige juurde julgust rääkida võõrkeeles ja suhelda avatult. Ma sain endale uusi sõpru kaugemalt kui ainult Eesti.

Tänu sellele projektile nägin ma Oulu ja Liminka linna. Sain ka teada Liminka lindudest ja nende olulisusest. Liminka on üks Euroopa tähtsamaid lindude peatumiskohti. Sealt käib aasta jooksul läbi palju erinevaid linnuliike, kes vahel puhkavad seal vaid natuke aega.

See projekt arendas minus võõrkeele oskust, suhtlemist ning huvi Soome ja lindude vastu. Mulle jäi meelde palju uusi sõnu inglise ja soome keeles

Kõige meeldejäävamad inimesed olid kindlasti majutajad. Nad olid väga toredad ja jutukad. Minu lemmikkoht, kus me käisime, oli Liminka linnuvaatlemise torn. Huvitavad olid erinevad tegevused koolis ja see, milline nende õppimine välja näeb. 

Tulevikku saan kaasa võtta julguse ja endas vähem kahtlemise.

Täna räägin oma kogemusest, mille sain PlayGate projektiga Soome reisimisel. Alustuseks oli mul väga hea meel, et mul oli võimalus külastada uut riiki, kus ma polnud kunagi varem viibinud ja mul oli ka võimalus saada uusi kogemusi.

Sinna jõudes sain oma üllatuseks teada, et me ei ela suures ja lärmakas metropolis, vaid rahuliku eluga väikelinnas ja just see andis mulle võimaluse elada hoopis teistsugust elu elu, õppida ja kogeda midagi täiesti erinevat minu tavapärasest elustiilist.

Ma mõistan hästi, et ilma selle projektita poleks ma vaevalt hakanud seda tüüpi turismi vastu huvi tundma ja õppinud nii palju uut enda ja oma võimete kohta.

Mõistsin, et rahulikus elus on ka palju eeliseid ja asjaolu, et mõõdetud elu ei pea alati igav olema. Tegelikult õppisin palju uut, näiteks linnumuuseumites käies nägin väga ilusat Soome loodust ja õppisin lindude kohta palju. Isegi nende kohta, keda ma juba teadsin, kuid keda polnud varem nii süvitsi uurinud. Või kui linnas ringi jalutasime ja sain teada, et isegi selles linnas, kus (oh Jumal) on ainult üks toidupood, on midagi tähtsamat ja sügavamat ning see pole esmapilgul nähtav.

Külastasin selles kohas turuga sarnast poodi, kus oli palju vanu, kasutatud, juba unustatud  ja tolmukorraga kaetud asju, kuid iga asi oli omal moel ilus, kuna neil oli oma lugu ja ainulaadsus.

Ja Liminka on samasugune, sest alguses näete ainult igavat küla, kuid tegelikult peitub ilu seal elavates inimestes ja nende isiksustes ning ka selles, mida saate tunda ja milliseid kogemusi seal kogeda.

Selles projektis arenes mul väga soov õppida uusi asju. Näitena võin tuua asjaolu, et peale linnumuuseumi külastust, hakkasin tunduvalt rohkem huvi tundma loomaelu ning mitmesuguste looduskaitsealade ja loomaliikide vastu.

Mul on hea meel, et selles projektis osalemine julgustas mind pühendama aega uutele arenguvaldkondadele, nagu näiteks uisutamine (mida proovisin üle pika aja esimest korda ja mõistsin, et see mulle väga meeldib) või origami. Tänan teid veel kord võimaluse eest selles projektis osaleda!

------------------------------

Vaata ka Riin Jürgensoni poolt jäädvustatud fotogaleriid Soome projektinädalast.