13.-19. märtsini toimus Drnjes, Horvaatias Erasmus+ projekti Teaching, Improving and Training through Literacy Education (TITLE) õppimisnädal õpilastele, kust võtsid lisaks Raatuse kooli õpilastele ja võõrustajatele osa ka külalised Itaaliast ja Portugalist.
Viie tööpäeva keskmes oli Ivana Brlić-Mažuranići kirjutatud muinasjutt "Stribori mets", mille ümber kõik tegevused käisid. Osaleti mitmetes selle muinasjutuga seotud töötubades ja Ogulinis külastati Ivana muinasjuttude maja.
Läbi planeeritud tegevuste parandasid osalejad oma aktiivse kuulamise, eneseväljenduse ning lugemis- ja kirjutamisoskust. Harjutati kuidas ennast ja oma tundeid kõige paremini väljendada ning seda mitmel viisil. Näiteks piltide, lugude ja illustreeritud kaartide kaudu.
Šoderica järve ääres aardejahi põhimõttel toimunud “Muinasjutujahis” panid õpilased proovile oma meeskonnatöö ja funktsionaalse lugemisoskuse võimed. Luulekollaaži ja blackout luule töötuba aga julgustas end loovalt väljendama ja luulet lugema.
Muinasjutu autori sünnikodu külastades nägid lapsed kui suur mõju võib ühel inimesel ja tema sõnadel olla paljudele eludele, sh isegi turismile ja majandusele.
Kõige krooniks toodi rahvusvahelises seltskonnas oma sõprade ette muinasjutu põhjal valminud lavastus. Vaid kahe prooviga, mida viis läbi tuntud Horvaatia näitleja Sven Šestak, suudeti saavutada suurepärane tulemus. Meie õpilastest astusid rahvusvahelises koosseisus suurepäraste rollitäitmistega üles Uku Näripä ja Kaarel Erik Tirmaste. Lavastusega olid hõivatud aga kõik teisedki Eesti, Horvaatia, Itaalia ja Portugali poolt projektinädalal osalenud õpilased, kes valmistasid ette dekoratsioone jms.
Nädala jooksul said õpilased üksteisega väga lähedasteks, millest annab tunnistust ka allpool olev tagasiside kokkuvõte. Õhtuti ei istutud enamsti üksinda, vaid oldi koos teiste projektist osalejatega, mis kindlasti aitas kaasa kõikide meie välisprojektide peamisele eesmärgile – õpilaste sotsiaalsete oskuste arengule ja muidugi uute sõprade leidmisele kogu järgnevaks eluks. Kõikidele jättis sügava mulje ka kuulsate Plitvice järvede nn väike vend Rastoke küla ja seal koos giidiga toimunud jalutuskäik.
Rastoke on tuntud Slunjčica jõe poolest, mis suubub just seal Korana jõkke. Rastoke on tuntud ka "kasside linna" nime all, sest statistiliselt on see koht, kus Horvaatias on kõige rohkem kasse inimese kohta.
Slunji linn, mille osa Rastoke on, tekkis Rastoke ning Slunjčica ja Korana jõgede hargnemise koha ümber. Sinna püstitatud vesiveskid, mida õpilasedki külastasid, aitasid suuresti kaasa Slunji kui Korduni piirkonna keskuse majandusarengule.
Rastokes saab näha täpselt samasuguseid loodusnähtuseid nagu Plitvice järvedel – Korana jõkke suubuvaid lummavaid koskede kaskaade. Muuseas läbi Korana jõe on Rastoke ka Plitvice järvedega ühenduses.
Oli väga tegevusrohke ja õnnestunud projektinädal, mille ettevalmistamise eest oleme oma Horvaatia partneritele väga tänulikud ning loodame samaga vastata juba maikuus Tartus toimuval projektinädalal.
-------------------------------------------------------
Nüüd aga ongi aeg hakata lugema juba lubatud õpilaste tagasiside kokkuvõtet Horvaatia nädalale.
TITLE projektinädal oli üks lahedamaid kogemusi, mida ma kogenud olen. Oli väga huvitav olla nädal aega teises peres, inimestega kelle eksistentsist ma varem mitte midagi ei teadnud. Nende juures olemise tegi veel huvitavamaks see, kuidas vahel me pidime üksteisele lihtsaid sõnu seletama kuni Google Translate’ga suhtlemiseni välja, näiteks kui ma küsisin ühe salati kohta mida nad pakkusid, unustasid nad sõna sibul ära ja Google Translate tõlkis valesti. Nii, et nad pidid sibulast pildi üles otsima.
Minu üks lemmikumatest ülesannetest, mida ma projektinädalal tegin oli näidend. Kuigi ma ei ole just kõige parem näitleja, oli seda väga huvitav teha. Näidendit aitas meil harjutada ja andis nõuandeid Sven Šestak, kes on Horvaatia näitleja. Tema tegi selle ülesande palju huvitavamaks kui ma olin oodanud, sest ma sain teada kuidas näitleja mõtleb ja tegutseb.
Ma sain ka teada, et Horvaatia vesi on väga selge, seda tõestas ka reis Rastokesse, mis ongi tuntud enda jõgede ja koskede poolest. See projekt arendas minus kõige rohkem suhtlemisoskust ja inglise keeles rääkimist. Üks meeldejäävamatest päevadest oli viimane päev, kus me tagasi Eestisse minema pidime. Paljud olid kurvad ja see ei olnud väga tore, aga see päev pani ka tagasi sellele nädalale mõtlema ja seda rohkem väärtustama.
Mulle ei ole kunagi reisimine just meeldinud, aga see projekt on seda muutnud, sest ma sain teada, et teiste maade keelt, loodust ja kultuuri on väga huvitav tundma õppida ja et sellised projektid on üldse väga huvitavad.
Horvaatias käimine andis mulle rohkem julgust ja ma sain teada, et uute inimestega suhtleminine ja uute sõprade saamine ei olegi nii raske kui ma algselt arvasin. Ma sain teada rohkem Horvaatia kuulsaimast muinasjutust “Stribori mets”, sain teada, et TITLE projekti mõte on lapsi rohkem lugema panna ja nende nutiaega vähendada, mis minule on siiamaani isegi töötanud.
Ma sain teada kui palju on mul vedanud on ja kui teised harjumised Eesti ja Horvaatia inimestel on, sest mul on suur, uhke ja mugav maja, mis on otse kooli kõrval, kuid Horvaatias oli meil isegi väike reis, et lihtsalt kooli jõuda. Näiteks, kulub neil võrreldes meie perega jõhkralt palju saia. Isegi ühe võileiva tegemiseks kulub neil ära terve kukkel saia.
Ma õppisin palju kuidas võõraste inimestega suhelda ja kuidas erinevates peredes ja kliimades hästi hakkama saada. Minule endale meeldisid kõige rohkem õppekäik Rastokesse koskede juurde, Stribori metsa näidend ja tehnoloogia tund. Rastokes olid imeilusad vaated ja megaäge loodus. Näidendis oli üpriski tore osaleda ja suure aplausi saamine oli päris mõnus tunne. Mulle meeldis ka see tehnoloogia tund, sest selle tunni õpetaja oli Eestis meie koolis käinud ja ta tundis Priitu (meie tehnoloogia õpetajat).
Loodus oli Horvaatias imeilus. Kommetest seal midagi väga teistsugust ei ole peale selle, et nad söövad pannkooke ainult kätega ja nad panevad toidu kõrval salati eraldi anumasse. Toiduks söövad nad väga palju saia ja mingisugust valget kastet mida ma ikka ei tea, mis see on. See projekt avaldas mulle üleüldse head mõju, sest ma sain palju uusi ja toredaid inimesi kohata.
Ma sain tänu sellele reisile esimest korda ilma vanemateta lennukiga sõita. Esimesel päeval tegid kõik osalejariigid esitlusi enda riigi kohta. Sealt sain ma teada, et Eestis ja Horvaatias on põhikoolis erinev arv klasse. Eestis on 9 klassi ja Horvaatias ainult 8 klassi. Mõni päev me käisime pärast projektiga seotud tegevusi lähedal asuvas linnas kohvikus ja ühel nendest õhtutest ma proovisin esimest korda lattet ja see oli väga maitsev. Kohvikus käimine ja seal välismaalastega rääkimine arendas minu oskust inglise keeles rääkida.
Mul jäigi kõige rohkem meelde sellest reisist kohvikus käimised, sest Eestis ma ei käi kunagi sõpradega kohvikus. Mulle meeldis kõige rohkem see päev kui me käisime Rastokes, sest enne sinna jõudmist sai bussis rääkida horvaatlastega ja kohale jõudes sai näha koski.
Huvitav oli ka näha, et seal ümber oli küla, sest tavaliselt sellistes kohtades pole maju ehitatud. Mulle meeldis see terve nädal ja kui keegi teine tahaks ka sellisest projektist osa võtta siis see projekt peaks talle õpetama parmini inglise keeles suhtlemist ja see peaks ka teda õpetama teisi kultuure tundma.
Horvaatia reisi osas olid mu ootused päris kõrged ja need ootused said täidetud suure kuhjaga. Ma kindlasti jään taga igatsema kõiki neid inimesi ja koos veedetuid õhtuid, mis enamasti möödusid kuskil kohvikus, palliplatsil või pargipingi peal. Olgem ausad, tähtis pole asukoht, vaid seltskond ja see seltskond, mis üksteisega Horvaatias kokku sai, oli kindlasti eriline, kuna ma pole varem näinud sellist asja, et inimesed saavad nii lähedaseks saada.
Reisi käigus käisin paljudes erinevates kohtades, alustades mõnusast väiksest talust lõpetades peene restoraniga. Ma võiksin hea meelega rääkida kõikidest nendest hetkedest mis Horvaatias juhtusid, aga selleks pole maailmas piisavalt sõnu, seega seda ma teha ei saa.
Loomulikult sain palju teda Horvaatia rahvusest ja üldse Horvaatia õhkkonnast. Lisaks sain teada, et enamuse Horvaatias elavate inimeste lemmiksöök on sai.
Minu arvates niimoodi reisil käies avastab ja leiab palju rohkem selle riigi kohta, ma tundsin ennast hoopis teistmoodi. Seal on suur erinevus, kui sa käid ise turistina või sellisel projektireisil.
Olen käinud veel ühel projektireisil, no ma ei taha midagi halvasti öelda, aga Horvaatia tegi sellele suure kaarega pähe.
Mulle pakkus see põneva reisimiskogemuse, mille jooksul sain tutvuda paljude uute inimeste ja kultuuridega, sest lisaks meile ja kohalikele võtsid projektinädalast osa ju ka itaallased ja portugallased.
Läbi projektitegevuste sain mitmeid uusi põnevaid teadmisi kirjandusest, ajaloost, erinevatest kultuuridest. Samuti oli põnev elada Horvaatia peres, näha nende eluolu ja süüa sealset toitu.
Enda jaoks sain teada, et uued sõbrad ja inimesed mõjuvad mulle hästi. Sain selle nädala käigus endale mitmeid häid sõpru, kellega suhtleme edasi. Üldse oli väga muljeterohke nädal, mis kindlasti arendas ja jättis positiivse jälje minu suhtlemisoskusele.
-------------------------------------------------------
Ja lõpetuseks saab sõna TITLE projekti pedagoogiline koordinaator Raatuse koolis Mailiis Meitsar.
Minu isiklik eesmärk oli enne reisi ära teha kõik vajalikud ülesanded, mis Horvaatia kool soovis. Need said täidetud ning vähesed puudujäägid tööd Horvaatias ei mõjutanud. Lisaks soovisin näha ja kuulda ning vajadusel ka ise katsetada Horvaatia õpetajate meetodeid, mida kasutati erinevate harjutuste tegemisel. Mõningad uued nipid sealt ka sain. Näiteks netikeskkonna Canva kasutamine.
Nädal oli ilus tervik ning tegeles suures osas Horvaatia muinasjutuga “Stribori mets”. Taaskord leidis tõestust, et hästi ettevalmistatud tegevuste puhul üllatusi ei tule ning sedasi asjad ka sujuvad. Team work makes the dream work.
Õpilaste poolelt moodustas kõige suurema osakaalu suhtlemine, iseseisev tegutsemine, mugavustsoonist välja tulemine, enda eest vastutamine. Kindlasti inglise keele suhtluskeele areng, uute tutvuste saamine ning nende hoidmine.
Nädala parimaks osaks oli meie grupi sujuv suhtlemine ja väga hea omavaheline läbisaamine. Samuti kohaliku kooli õpilaste hea suhtumine külalistesse.
Kõige sügavama mulje jättis neljandal päeval toimunud ekskursioon looduskaunitesse paikadesse. Lisaks sellele veel hästi koostatud ajagraafik ning piisav igapäevane liikumine projektisiseselt. Tegevusi oli palju, kuid need ei väsitanud õpilasi, pigem pakkusid head vaheldust.
Tsiteerides Uku Näripäd “Horvaatlased on väga külalislahked. Ma ei lahku kodust kunagi võileivata”.
Vaata lisaks:
Video TITLE Horvaatia nädalast
Näidend “Stribori mets” õpilaste esituses
