17.-22. novembril toimus Kortrijkis, Belgias Erasmus+ rahvusvahelise projekti Play: A Gateway To Learning (PlayGate) esimene õppimis- ja õpetamisnädal, kus osalesid ka kolm Raatuse koolipere liiget. Projekti pedagoogilise poole eest vastutavad õpetajad Kadri Kosk ja Riin Jürgenson ning projekti tehniline koordinaator, kooli arendusjuht Rene Leiner.

Raatuse kooli tuntakse ja usaldatakse

Esmalt veidi projekti taustast. Projekt keskendub mänguliste elementide paremale ja rohkemale kasutamisele õppetöös ning selles osalevad nelja riigi koolid.

Lisaks Raatuse koolile veel Don Boscocollege Kortrijk Belgiast, Agrupamento de Escolas Alexandre Herculano Portugalist ning meile juba varasemalt ühest Nordplus projektist tuttav Liminganlahden yhtenäiskoulu Soomest. Just nemad olid ka need, kes ühel kenal päeval Rene Leineriga ühendust võtsid ning taas koostööd pakkusid.

“Oli meeldiv kuulda, et meid nimetati usaldusväärseteks ja töökateks partneriteks, kelle peale saab alati kindel olla ja keda usaldada. Kuna projekti temaatika haakus vägagi kõige sellega, mida õpetaja Kadri Kosk oma draamatundides kasutab ning mille kallal ka oma professionaalses arengus töötab, siis juba järgmisel päeval oli meil soomlaste ja belglastega Skype’i ühendus ning projektikirjutamise seeme sai mulda pistetud,” rääkis Rene.

Projekt on rahastatud Erasmus+ programmist, mis on Euroopa Liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm aastateks 2014–2020. Projekt kestab 2 aastat ning Raatuse koolist on sinna kaasatud peamiselt 2019. aastal 5-7. klassides alustanud õpilased.

Mäng toob 21. sajandi oskused lähemale

Rene Leineri sõnul on inimesed on oma loomult motiveeritud mängima ning sellele motivatsioonile tugineb ka mängupõhine projekt, kus mängimist kasutatakse kui õppimise konteksti.

“Teadusuuringud on näidanud, et mängu- ja draamapõhine õpe parandab õpilaste akadeemilisi ja arengutasemega kooskõlas olevaid õpitulemusi. See on eriti oluline 21. sajandil ja kaheksa Eesti ja teiste Euroopa riikide õppekavade preambulas oleva üldpädevuse saavutamise osas,” ütles Rene. 

Projekti pedagoogiline koordinaatori Kadri Kose sõnul on soov töötada kolme olulise tasandi integreerimisega - õppimise, kasvatamise ja mängimise vaheliste seostega.

“Mängimine on inimkonna oluline osa, sest meie aju eksperimenteerib mängimise ajal abstraktsete mõistetega. Iga elav inimene on "homo ludens" ja elu jooksul on need inimesed, kes tahavad mängida, mitte ainult rohkem õnnelikud, vaid nad kasutavad ka rohkem ära oma aju potentsiaali. Selles projektis tahame uurida erinevaid viise, kuidas kasutada „mängimist“, et motiveerida ja tõhustada laste kognitiivsete ja sotsiaal-emotsionaalsete oskuste kasvu.”

Õpitoad, spioonimäng ja tuleviku klassiruum 

Projekti käigus viiakse osalevate riikide koolides läbi rida õppimis- ja koolitustegevusi ning rahvusvahelisi mobiilsusnädalaid, millest esimene saigi teoks novembris Belgias.

Projektinädala neli tööpäeva jaotusid nelja partnerkooli vahel nii, et iga päeva pedagoogilise osa eest lasus vastutus ühel koolil. Soome vastutas lugude loome (storyline), Eesti draamaõppe, Portugal eTwinningu ja Belgia e-õppe õpitoa eest. Lisaks osaleti Brügge tänavatel toimunud aardejahi põhimõttele ülesehitatud interaktiivses spioonimängus, arutati ja tehti kokkuleppeid projekti edasise käigu osas ning utvustati kohalikele õpilastele oma koole. Viimane kujunes õpilaste poolt kohe eriti küsimuste- ja emotsiooniderohkeks, mida oli rõõm näha.

Lisaks külastati Brüsselis European Schoolnetis asuvat tuleviku klassiruumi (Future Classroom Lab), kus toimunud seminari käigus tutvustati õpetajadtele kasulikke e-õppe tööriistu, õppemänge ja – vahendeid, mida mänguliseks õppimiseks kasutada.

European Schoolnet on Brüsselis asuv 34 Euroopa haridusministeeriumi võrgustik, mille tegevuse sisuks on viia õpetamise ja õppimise innovatsioon peamistele sidusrühmadeni: haridusministeeriumid, koolid, õpetajad, teadlased ja tööstuspartnerid.

Belgia tulevik on Eesti olevik

„Belgias toimunud Playgate’i projektinädal oli elamusterohke. Elamusi pakkusid nii füüsiline keskkond kui ka kohalikud inimesed. Vastuvõtt oli soe ja sõbralik,“ räägib Kadri Kosk, keda pani imestama, et heaoluühiskonnas nagu Belgia, on kooli füüsiline keskkond niivõrd vanamoodne.

„Meie koolimaja on nende jaoks tulevik. Käisime Brüsselis ka nn.tuleviku klassiruumis, mis oli meie jaoks tegelikult vägagi kodune. Belgia koolis oli tegemist traditsioonilise klassiruumi paigutusega, mis on Raatuse koolis möödanik.

Töötoad, mida partnerid korraldasid olid toredad, kuid paraku mitte midagi totaalselt uut. Mõned nüansid küll. Olen lugude loomet oma tundides ka ise praktiseerinud, kuid mitte päris sellisel viisil. Ootan huviga Soome projektinädalat ja õpilaste fantaasia avaldumist. Praktikas ja koos õpilastega ilmneb kindlasti uusi tahke ja sünnivad värsked ideed, mida edaspidi rakendada.“

eTwinning loob õpetajatele uusi võimalusi 

Eriti rõõmustas Kadrit aga Portugali partnerite läbiviidud eTwinningu koolitus, mis oli tema sõnum väga kasulik ja praktiline.

„Selle eest olen tõeliselt tänulik ja sain juurde päris reaalse oskuse, mis avas tohutult uusi võimalusi suhelda erialaselt kolleegidega üle terve maailma. Tunnen ka, et tutvustasin draamaõpetust nurga alt, millega paljud ei olnud ennem kokku puutunud. Draamaõpetus ei ole pelgalt laval esinemine, vaid suurepärane meetod meeskonnatöö ja erinevate õppeainete omandamiseks.“

Kokkuvõttes meeldiski kõikidele osalejatele kõige enam see, et tegelikult lähenesid kõik riigid mängule õppetöös oma nurga alt ja sellelt tasapinnalt tekkis ka õpetajatel veel edasisi ideid, mida tunnis rakendada.
 

Kõik, mis viltu sai minna... 

Reis ise oli aga parajalt vintsutusterohke, kus kõik, mis hiljaks sai jääda, seda ka tegi. Lennukid, rongid, ajakava. Nagu Murphy juba ütles, et mis untsu saab minna, see seda ka teeb. Mõlemal suunal tühistati lennud. Anti küll hotellivautšerid, aga unetunde jäi ikkagi napiks, kogu pagas tuli jälle välja võtta, mitu tundi vautšerite ja uute piletite järjekorras seista, hommikul kogu registreerimisprotsess uuesti läbi teha jne.

Ega see heale meeleolule just kaasa ei aidanud. Lisaks tuli otselendude asemel nüüd lennata Brüsselisse läbi Kopenhaageni ning tagasilennul läbi Riia, kus tuli läbida erandkorras veel ka eraldi käsipagasi kaalumine. Belgias hilinesid mitmel korral ka rongid, mis lisasid segadusele veel omajagu vürtsi. Aga kuna töönädal ise möödus suurepärases ja sõbralikus atmosfääris, siis ununesid need viperused kiirelt.

„Oli suur õnn, et kõik see juhtus ikkagi suhteliselt lihtsa logistikaga reisil ning ilma õpilasteta. Ei taha väga ette kujutada nt samasugust olukorda 25 õpilasega projektireisidel,“ võttis Rene Leiner kõik need vintsutused kokku.

Sõbralikud inimesed ja kiivriteta jalgrtturid relvastatud meeste keskel 

Riin Jürgenson alustab oma meenutusi sellest, et tal ei olnud Belgia suhtes erilisi ootusi.

„Põnev ikka, kuid ega ma peale Brüsseli Belgiast suurt midagi ei teadnudki ja see pole mulle mingit muljet varemaltki avaldanud. Tegin küll enne reisi uurimistööd, kuid isegi selle põhjal midagi eriti riigist kui sellisest ei oodanud. Pean ütlema, et kõik erinevad reisi asjaolud kokku-  lendude tühistamine, rongi hilinemine, meeletu rahvamass Brüsselis, relvastatud mehed Brüsseli linnatänavatel ja lennnujaamas, selline üsna mittemidagiütlev linnade eksterjöör ei tekitanud minus sooje tundeid selle riigi vastu.“

Siiski meeldis Riinule sealsete inimeste sõbralikkus, jalgrataste rohkus ja see, et autojuhid selle juures nii rahulikud olid. Siiski häiris teda autojuhina väga, et jalgratturitel ei olnud kiivreid.

„Minu arvates olid nad natuke liiga julged ja jalakäijatel ei olnud helkureid. Vesteles ühe õpetajaga, oli tema jaoks üllatav, et mind see nii segas.

Ajal on erinev tähendus

Minule oli nädal suhteliselt keeruline - eelkõige seetõttu, et kõik toimus inglise keeles ja ma tundsin end ebakindlalt. Suhtluse koha pealt oli see mulle paras väljakutse, mille õnnestumises ei ole ma väga kindel.“

Kadri ja Rene kinnitavad, et Riin oli tegelikult väga tubli ning sai ka keeleliselt hästi hakkama. Eestlased juba kipuvad olema sellised väga enesekriitilised ja perfektsionistlikud tegelased.

Riinu sõnul sujust tal kõige paremini suhtlus soomlastega. Ikkagi naabrid ning sarnaselt eestlastele on ka nemad harjunud oema täpsed. Kuigi tegevused olid huvitavad ja põnevad, siis nö üleminekul ühelt tegevuselt teisele tekkis sageli pigem Lõuna-Euroopale omane ajaline mõõde, mida eestlased kipuvad hilinemiseks, venitamiseks või aja raiskamiseks nimetama.

Porised koolipõrandad ja šokobatoonid sööklas 

Kuna õppetöö sisulise poolega sügavama tutvuse tegemine ei olnud selle projektinädala eesmärk, siis jäi sarnaselt Kadrile Riinulegi silma ennekõike kooli väline pool, mis pakkus nii mõnegi üllatusmomendi, millest Riin nüüd meile ka kõneleb.

„Mina olen harjunud maast madalast vahetama koolis jalanõusid. Oli väga kummastav ning isegi suisa imelik, et selles konkreetses koolis, kus meie käisime, olid päev läbi nii õpetajad kui ka õpilased välisjalanõudes. Ma saaks veel aru botastest, kuid saabaste kandmine päev läbi, oli minu jaoks täiesti arusaamatu ning piin. Rääkimata sellest, et tänu sellele olid trepid ja põrandad mullased ja porised ning seal samas hoidsid lapsed oma koolikotte. Riided olid klassiruumides. Sööklas istusid samuti lapsed jopedes. Ning koolimaja oli külm, vähemalt see ruum, kus meie olime.

Minu jaoks oli imelik ka koolis toitlustamise kohapealt magustoidu valik, mis oli nii ebatervislik kui veel olla saab. Võimalik, et selle kooli õpilased on šokolaaditahvlitega harjunud ja neis see mingeid erilisi emotsioone ei tekita. Ütleme nii, et meie kooliga võrreldes ei olnud Belgias midagi, mis oleks mind pannud millestki puudust tundma. Pigem oli isegi hea taas mõista, et ei ole igalpool mujal rohi rohelisem ja taevas sinisem. Kuid kõik ei olnud sugugi nii must, nagu äkki mu jutust tundub. Sõbralik õhkkond õpetajate ja õpilaste vahel oli tore. Ning õpilased ise väga jutukad ja suhtlemisaltid.“

Uut teadmist ja põnevaid nippe jagus küllaga

Nädal tervikuna, oli Riinu jaoks siiski tulemuslik. Mõni asi, mida projektinädala jooksul kuulda sai, oli juba küll tuttav või siis natuke sarnane sellele, mida ta ise koolis teeb. Näiteks storyline meenutas mingil määral meie koolis toimuvaid teemanädalaid või siis perioodi kokkuvõtvaid töötubasid. Samas on väärt mõte tutvustada seda ka meie koolis.

Storyline’i saab võtta kasutusele klassitundides, siduda erinevate ainetega, kuid mingi ajavahe tagang, kuna muidu kaob laste jaoks uudsus. See kõik võiks lõppeda ka mõne käegakatsutava tulemuse – õppekäigu või klassihtuga. Seda meetodit saab kasutada ka koostöös mõne teise klassiga, mis viib nt klassiõhtu või ühisürituseni. Võimalusi on palju.

Riinugi innustas portugallaste eTwinningu tutvustus, mis oli väga kasulik ja pani mõtlema, kuidas temagi saaks seda enda klassiga kasutada. Tema sõnul on eTwinnningu tutvustamine õpetajatele väga mõistlik, kindlasti leiavad paljud seal tegutsemisvõimalust.

„Õppisin ka seda, et meie koolis juba paljud asjad, mida esimese õppimisnädala jooksul nägin, toimivad. Väikese pettumuse valmistas minu jaoks „future classroom“, kuna ootasin sellest midagi rohkemat. Pigem pedagoogilisi nippe kui asju. Kuid ka sellest õpitoast sain mitmeid huvitavaid ideid, mida kasutada.“

Makarovi flööt

Selline sai see üsna omanäoliseks kujunenud projektinädal Belgias. Pigem ikka väga positiivses võtmes. Kui ehk lõpetuseks veel mõni äge aspekt lisada, mis reisikirjast välja jäi, siis on see kindlasti koolis asuv ning kuulsa Makarovi flöödiga assotsieeruv, õuealale avanevate klaasist uste ja seintega meeste WC ning eelarve mõistlikku kasutust silmas pidades taotluslikult ööbimispaigaks valitud askeetlike betoonseintega, kohati vangikambrit meenutanud, hostelitoad. See kõik inspireeris jätkuvalt elu võimalikkust maal.

Muidugi jäi üht-teist kirjeldatud ja kirjeldamata olustikust ka fotokaamera silma ette, millest väikese valiku oleme koondanud lugejalegi vaatamiseks fotogaleriisse.