Märtsi lõpus ja aprilli alguses osalesid Tartu Raatuse Kooli õpetajad Eret Rennig, Kersti Taul ja Eneli Saar nädalasel Erasmus+ programmi rahastatud töövarjurändel Tšehhis, Praha lähistel asuvas Hovorčovice põhikoolis. Õpirände sihiks oli jälgida õppijakeskset õpet ja reflekteeriva õppimise võimalusi väikekooli kontekstis.
Õppimise kõrval oli see reis ka peegliks: milline on meie kool täna ning kuhu suunas me tegelikult liigume? Nädalane kogemus pakkus rohkelt äratundmisi, uusi vaateid ja kinnitust, et paljuski ollakse ka Raatuse koolis õigel teel.
Õpirände jooksul said õpetajad põhjaliku ülevaate sellest, kuidas rakendatakse õppijakeskseid meetodeid, toetatakse iseseisvust ning kujundatakse õppimisrõõmu. Iga päev toodi uusi äratundmisi, kogemusi ja küsimusi, mis on nüüdseks leidnud koha nii õpetajate südames kui ka nende edasistes plaanides.
Uudishimu ja kogukonnatunnet täis kool
Kõige rohkem jäi õpetajatele silma usalduslik koolikultuur. Õpilased oskasid iseseisvalt töötada, seadsid oma eesmärke, andsid kaaslastele tagasisidet ja võtsid vastutuse oma õpiteekonna eest. Algklasside õpetaja Eret tõi välja, et teda kõnetas enim just see, kui teadlikult ja rahulikult lapsed tegutsesid. "Nad teadsid, mida nad teevad ja miks nad seda teevad. Õpetaja roll oli selgelt toetav ja suunav, mitte kontrolliv. Sellist suhet õpetaja ja õppija vahel ei sünni üleöö – selle taga oli järjepidev töö ja jagatud väärtused."
Kogetu andis Eretile kindluse rakendada neid lähenemisi ka oma igapäevases õppetöös: "Kuidas kavandada tunde, mis toetavad õppijate aktiivset rolli ning soodustavad eneseregulatsiooni ja sisemist õpimotivatsiooni. Sain mitmeid uusi ideid ja meetodeid, millest mõnda olen juba rakendanud oma tundide kavandamisel ja läbiviimisel. Üheks suurimaks on teemanädalatel õpitubade korraldamise süsteem, esimeses kooliastmes soovitusliku kirjanduse lugemise tagasisidestamine jne. Samuti kavatsen jagada õpirändel saadud teadmisi oma kolleegidega."
Õpilane kui aktiivne õppija
"Oluline on ennastjuhtiva õppija kujundamine," rõhutas matemaatikaõpetaja Kersti. "Õpetajad suunavad õpilasi ise eesmärke püstitama ja ise ülesannetele lahendusi leidma. Lubatud on kasutada kaasõpilaste abi ja selgitusi, mis loob klassiruumis koostöise õhkkonna. Õppeprotsessi käigus toetatakse erineva mõtlemiskiiruse ja -tasemega õpilasi, kes saavad endale sobivas tempos õppida. Enne probleemülesande lahendamist toimusid põhjalikud arutelud, kus õpilased aktiivselt enda mõtteid ja ettepanekuid avaldasid ning erinevaid lähenemisnurki analüüsisid."
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Eneli jaoks said oluliseks just õppijate eneseregulatsiooni toetavad võtted. "Nägin, kuidas õpilasi suunati oma õpitulemusi analüüsima ning eesmärke seadma, kasutades selleks kaaslaste tagasisidet ja enesehindamist. See kogemus tugevdas minu teadmisi õppijakesksetest õpetamismeetoditest ja andis kindlust toetada rohkem õpilaste iseseisvat õppimist. Tunnen, et paranesid mu oskused loovuse juhtimisel ja individuaalsete huvide arvestamisel."
Õpetajate koostöö ja kogemuste vahetamine
Eneli jätkas: "Arutlesin kolleegidega erinevate õpetamismeetodite ja õppijakesksete võtetega seotud kogemuste üle. Jagasime üksteisele kasulikke praktikaid ning vahetasime mõtteid kaasava hariduse ja diferentseeritud õpetamise teemadel. Eriti huvipakkuv oli näha, kuidas õpilasi õppetöösse aktiivselt kaasati ja kuidas õpetajad arvestasid õpilaste individuaalsete vajaduste ja võimetega. Sain palju inspiratsiooni ja praktilisi ideid, kuidas oma tundides toetada sooja õhkkonda ja õppijate vastutustunnet ning õpimotivatsiooni."
Keskendumine ja rahulik tempo
Klassikeskkond mõjus rahulikult ja keskendunult, mis üllatas isegi meie kogenud õpetajaid. Matemaatikaõpetaja Kersti sõnul mängis selles suurt rolli süsteemne toetus, mida pakkusid igas klassis töötavad assistendid. Tänu sellele sai õpetaja tegelikult õpetada ning õppimine ei olnud kellegi jaoks häiritud. Ta nentis, et ka Eestis võiks rohkem rääkida õpetaja ja abiõpetaja partnerlusest. Mitte kui luksusest, vaid kui võimalusest tagada tõhus õpe nii tuge vajavatele kui ka andekatele õpilastele.
"Soovisin leida praktilisi võtteid, kuidas hoida eri tasemel õpilaste õpihuvi ja tähelepanu fookuses," sõnas Kersti. "Kuigi otsest ülesannete diferentseerimist ei rakendatud, aitasid abiõpetajad ja kaasõpilased toetust jagades luua koostöise õhkkonna. Lisaks said 9. klassi õpilased ise valida teemad ümbrikest, mis võimaldas iseseisvat suunitlust ja refleksiooni. Rühmatöödes õpiti sageli kiiremate kaaslaste toel ning erinevate teemade puhul kasutati näitlikke, käelisi tegevusi – näiteks arvude jagamist õpetati läbi praktiliste tegevuste vastavalt õpilaste mõtlemisstiilile."
Eret tõi välja, et kuigi Tšehhi kooli rahulik tempo toetas õpiraskustega õpilasi, jäi see vahel liiga aeglaseks andekamate jaoks. "Võrreldes Eesti ja Tšehhi töökavasid tundub, et Eestis on tempo liiga kiire ja Tšehhis liigagi aeglane. Tunni jooksul keskenduti ühele teemale võib-olla liigagi kaua. Näiteks kui tunni lõpus andsid kõik õpilased klassi ees tagasisidet, võttis see ära palju aega ja kõik ei suutnud lõpuni kuulata. Seepärast kaalun ise pigem iseseisvat tagasiside andmise vormi kasutamist," selgitas Eret.
Valikute vabadus, motivatsioon ja enesekindlus
Ka Eret tõi välja assistentide olise rolli, eriti kui klassis oli HEV-laps. "Läbi selle toimis koostööpõhine õpe väga hästi ning väga palju rakendati väiksematest rühmades õppimist, igal rühmal oma juhendaja. Klassiruumis loodi keskkond, kus iga õppija tundis end väärtustatuna ja kaasatuna – õpetaja suunas teadlikult teist õpilast toetama ning abi võeti alati vastu."
Lisaks inspireeris Enelit väga kirjanduse õpetamine. "Õpilased said ise valida oma kirjandusteosed ja tegelesid alates neljandast klassist loovkirjutamisega. Oma lood esitati klassile, mis arendas eneseväljendust ja kuulamisoskust. See lähenemine näitas, kui võimas tööriist on vabaduse ja vastutuse tasakaal. See suurendas märgatavalt õpilaste motivatsiooni ja enesekindlust."
Eneli märkis, et kuigi vahendid olid lihtsad, oli tegevuste mõtestatus ja lapse valikuvabadus märkimisväärne. "Õppisin eelkõige seda, kuidas pakkuda õpilastele suuremat vastutust ja valikuvabadust lugemise ja loovkirjutamise puhul. Ühes kirjandustunnis valisid lapsed ise loetavad raamatud ja esitlesid neid neile sobival viisil – olgu see siis plakat, koomiks, jutustus või hoopis makett. Oluline ei olnud vorm, vaid sisu ja isiklik seos. See andis ka tagasihoidlikumatele õppijatele võimaluse eneseväljenduseks ja tõstis motivatsiooni," rääkis Eneli.
Fookuses on arutelud ja analüüs
Teemapõhise õppe fookusega seonduvalt märkas Kersti, et meie partnerkoolis on valdkondadevahelise integratsiooniga ilmselgelt läbi aegade tegeletud, sest õppematerjalides ja käsitletud teemades oli rohkelt ülesandeid ja harjutusi ümbritsevast ning igapäevaelust. Näiteks oli üks 5. klassi matemaatika tund mägedest ja matkamisest.
Kuigi Tšehhi koolis kasutati vähem digivahendeid kui Eestis, oli digioskuste arendamine siiski õppekavas sees ning toimus eraldi tundides. Peamine rõhk oli siiski käegakatsutaval tööl – töölehed, maketid, loovtööd ja rühmaarutelud. See tõi taas esile, et hea õpe ei sõltu alati tehnoloogiast, vaid õpetaja teadlikust valikust ja oskusest luua tähenduslikke õppetegevusi. Kersti sõnul arendatakse seal õpilaste digioskuseid IKT-tundides, kus fookuses pimekirja harjutamine. Viiendas klassis oli õpiti korrektset e-kirja saatma, kuuendas lahendati arvutiprogrammi abil liikumise ja loogikaga seotud ülesandeid.
"Kriitilise mõtlemise ja probleemide lahendamise oskuste arendamine käib läbi erinevate olukordade/situatsioonide analüüsi. Tundides toimuvad aktiivsed põhjalikud arutelud kas siis enne mõne probleemülesande lahendamisele asumist, selle käigus ja/või pärast tulemuste selgumist. Õpilased olid väga agarad kaasa mõtlema ja oma arvamust avaldama," rääkis Kersti.
Projektipäev kogu koolile – päriselt koos
Üheks olulisemaks päevaks kujunes õpetajate jaoks projektipäev "Reading For Our Planet", mille käigus põimiti kirjandus, loodus, kunst ja sotsiaalsed teemad, nagu keskkonna- ja kliimaküsimused, loomingulisteks töötubadeks. Kogu kool, nii õpetajad, õpilased kui ka vanemad, osalesid ühises tegemises, mis kulmineerus pereõhtuga. See oli ehe näide, kuidas sisulise ja loova koostöö kaudu saab luua ühiselt väärtust.
Eneli tõi esile, et just sellist ülekoolilist kaasamist ja tähenduslikku teemapõhisust tasuks rohkem teadlikult planeerida ka Eestis. Projektipäev ei olnud eraldiseisev sündmus, vaid loomulik osa koolikultuurist.
Reflekteeriv õppimine ja enesejuhitud areng
Õpiränne andis õpetajatele ka uusi mõtteid, kuidas veelgi paremini toetada ennastjuhtivat õppimist. Reflekteeriva õppimise toetamine, isiklike eesmärkide seadmine ja õppimise tähenduse mõtestamine olid praktikas pidevalt esil. Raatuse kooli jaoks on need teemad juba fookuses ning saadud kogemus kinnitas nende vajalikkust. Õpetajad tõid välja, et võtavad oma klassiruumides kasutusele uusi töölehti ja aruteluvorme, mis aitavad õpilastel oma õppimist rohkem teadvustada ja hinnata.
Ereti sõnul sai ta õpirände jooksul kogemuse, kuidas eneseregulatsiooni ja vastutustunde kujundamine on tihedalt seotud selge eesmärgistamise, regulaarse tagasiside ja analüüsi oskuste arendamisega.
"Õpilasi julgustati seadma endale realistlikke eesmärke, jälgima oma õppimist ning reflekteerima edusammude ja takistuste üle. Oluline roll oli ka õpetaja, kooli ja kodu toel – tagasiside ja koostöö oli suunav ja motiveeriv. Õpilaste keskendumine ja kaasatöötamine koolitunnis oli märkimisväärne," märkis ta.
Eneli sõnul saab igapäevases koolielus seda rakendada, planeerides rohkem tegevusi, kus õpilased seavad ise oma eesmärke, hindavad oma edasiminekut ja annavad kaaslastele tagasisidet. "Kavatsen teadlikult luua rohkem võimalusi valikuteks ja individuaalsete arenguteede toetamiseks, pakkudes erinevaid ülesandeid ja tempovalikuid," lisas ta. "Reflekteeriv õppimine, rühmatöövormide mitmekesistamine ning usalduse ja eneseanalüüsi toetamine on minu edasised fookused."
Õppimine, mille mõju jääb
Loomulikult ei olnud kõik ainult sujuv ja ideaalne. Keelebarjäär mõjutas mõnevõrra suhtlemist kohalike õpetajatega ning kuna tegemist oli töövarjuna osalemisega, jäi metoodikate katsetamisele vähe aega. Digipädevuste arendamine jäi pigem üldiseks, kuna kooli fookus oli rohkem teistel valdkondadel. Samuti tõstatus küsimus, kas aeglasem ja rahulikum tempo, mis sobis hästi tuge vajavatele õpilastele, võib mõne andeka õppija jaoks osutuda liiga aeglaseks. Need tähelepanekud ei vähendanud siiski kogemuse väärtust, vaid andsid sellele hoopis sügavust.
Kõik kolm õpetajat jäid õpirändega väga rahule ja kinnitasid, et kogetud mõtted ja praktikad on juba leidmas rakendust nende igapäevatöös. Loovuse toetamine, reflekteeriv õppimine ja teemanädalate sisuline arendamine on vaid mõned teemad, mida nad on kooli tagasi tulles oma töödesse lõiminud.
Eret sõnas, et see polnud lihtsalt üks välisvisiit, vaid peegel meie enda tegemistele – võimalus mõelda teadlikumalt oma õpetajatöö üle ja saada uus vaatenurk. Kersti lisas lõpetuseks, et parim, mida selline kogemus annab, on see, et sa ei tule tagasi ainult ideedega – sa tuled tagasi selgusega.
Eneli sõnul jäi tal veidi arenguruumi meetodite kohese praktilise rakendamise ja mõjuhindamise osas, kuna töövarjutamise periood oli lühike ja keskendus eelkõige jälgimisele, mitte oma õpetamispraktika katsetamisele. "Meetodite tõhusust kavatsen hinnata käesoleva õppeaasta lõpus oma õpilaste tulemuste ja tagasiside põhjal."
Tagasivaade ja praktiline rakendus
Kõigi õpetajate jaoks oli üks keskseid mõjusid õppijakeskne lähenemine ja selle teadlik kujundamine. "Pärast seda kogemust tunnen end enesekindlamalt õppijakesksete lähenemiste rakendamisel,“ sõnas Eneli. „Soovin oma klassiruumis kasutada rohkem reflekteerivat õppimist, mitmekesiseid rühmatöövorme ja pakkuda valikuvõimalusi, mis arendavad nii iseseisvust kui koostööoskusi."
Kersti lisas: "Soovin rohkem usaldada õpilasi eesmärkide püstitamisel ja väikeste testide isekontrollimisel. Pean oluliseks olukordade arutelu, palju käelist tegevust ja võimalusel liikumise seostamist õppimisega."
Eret jäi mõttesse Tšehhi kooli üldise kultuuri üle: "Mind puudutas see, kui rahulik ja toetav oli suhtlus. Koolis valitses viisakus, usaldus ja väärikus. Ka telefoni kasutamise reeglid toimisid – mitte keegi ei olnud tunni ega vahetunni ajal telefonis. Õppimise fookus püsis paigas."
Õpielamus ja seos meie eesmärkidega
Kõik kolm õpetajat nägid õpirändes selget sidet meie kooli Erasmus+ eesmärkidega. Eneli tõi esile just enesetõhusa õpetaja rolli ja õppijate individuaalsete arenguteede toetamist. "Nähtu andis mulle kindlust, et oleme õigel teel uue õppekava rakendamisel, eriti teemapõhise õppe, avatud õpiruumi ja õppija enesejuhtimise osas."
Eret tundis tugevat sidet kooli eesmärgiga kujundada motiveeritud ja õppimisest rõõmu tundev õpilane. "See läks mulle väga hinge. Tekitas küsimuse – kuidas meie Raatuse koolis selleni jõuame?"
Kersti jaoks seisnes suurim väärtus selles, kuidas igakülgselt toetati õpilaste arengut, luues sõbraliku ja motiveeriva keskkonna. "Paljusid õpitegevusi viidi läbi liikumisega seonduvalt – see oli inspireeriv. Samuti õppisin, kuidas rohkem usaldada õpilasi eesmärke, probleemülesandeid püstitama ja lahendama, ka väikesemahulisi ülesandeid ja teste ise või kaaslaste poolt kontrollima. Meeldisid põhjalikud olukordade arutelud ja analüüsid ning palju käelist tegevust."
Järeldused õpetaja rollist ja kultuurist
Ereti sõnul on tema arusaam õpetaja rollist muutunud: "Õpetaja ei pea kõike ette andma – vahel piisab oskuslikust suunamisest. Kool, kus töövarjuks olin, oli väga sarnane meie kooliga. Tekkis kinnitustunne: me oleme õigel teel. Samas tuli selgelt esile, kui oluline on süsteemne reeglite järgimine, vastastikune austus ja tegutsemine märkamise ja reageerimise põhimõttel."
Talle jäi ka meelde juba eelnevalt mainitud projektipäev "Reading For Our Planet", kus 20 peret avasid oma koduuksed kogu koolile, et lugeda lastele raamatuid. "See oli osa kogukonnaelust. Kool oli kogukond. Õhtu lõppes ühise ööbimisega koolimajas – see oli sümbol, mis kinnistas väärtustavat ja sidusat koolikultuuri."
Hea ettevalmistusega inspireeriv kogemus
Õpirände sujuv kulg oli võimalik tänu kooli arendusjuhi ja Erasmus+ koordinaatori Rene Leineri tööle, millega kõik õpetajad väga rahule jäid. Eneli täpsustas: "Tänu Rene pühendunud ja põhjalikule tööle kulges kogu protsess õlitatult ja sujuvalt. Kõik vajalikud korraldused olid läbimõeldud ning tänu sellele saime keskenduda täielikult õppimisele. Olen väga tänulik professionaalse ja toetava korralduse eest, mis tegi kogu õpirände kogemuse veelgi väärtuslikumaks."
Õpirände olulisust ja jätkusuutlikkust tõestab ka Eneli öeldu: "Minu Erasmus+ õpirände kogemus oli igati positiivne ja inspireeriv. Eriti hindasin väikese kooli sooja ja kogukondlikku õhkkonda ning vastuvõtvate õpetajate sõbralikkust ja avatust. Oleme tänaseni kontaktis, mis näitab, et see kogemus oli sisuline ja jätkusuutlik."
Sõnum kolleegidele
Õpetajad usuvad, et rahvusvahelised projektid pakuvad võimsa võimaluse õppimiseks, peegelduseks ja uuendusteks. "Soovin, et see kogemus innustaks ka teisi õpetajaid rahvusvahelistest projektidest osa võtma, et tuua koolikultuuri rohkem avatud, jagavat ja koostöist mõtteviisi," sõnas Eret. "Meil on, mida jagada ja palju veel avastada."
Hovorčovice õpiränne kinnitas, et ka väikesed koolid saavad luua tugeva õppijakeskse ja hooliva koolikultuuri, kus iga õppija on märgatud ja väärtustatud. Just sellise hariduse poole liigub ka Raatuse kool – enesetõhusate õpetajate, motiveeritud õppijate ja sisulise koostöö kaudu.
Loe ja vaata lisaks:
Reflektsioonide põhjal koostatud õpirände analüütiline lühikokkuvõte
Raatuse kooli Erasmuse õpirännete akrediteeringust
