Aprilli alguses osalesid meie inglise keele õpetaja ja teise kooliastme õppetooli juht Aire Rillo, õppejuht Kristi Eelmäe ning arendusjuht Rene Leiner Erasmus+ töövarjutamise õpirändel Portugalis. Täpsemalt Lagoses, kus neid võõrustas Agrupamento de Escolas Gil Eanes, kus huviorbiidis oli ennekõike selle koolide grupi erinevates linnaosades asuvates hoonetes toimuv teise ja kolmanda kooliastme õppetöö.
"Läksime sinna eelkõige õppima ja vaatlema, mis viisil teised õpetavad ja õppimist toetavad," tõdes Aire. „Ja seda saime kuhjaga. Alates digivahendite kasutamisest, lõimitud õppe korraldamisest kuni töörahu tagava tugipersonalini koolikoridorides.“
Väärtustest lähtuv koostöö
Õpirände jooksul osales kogu meeskond vähemalt kahekümne tunni vaatlemisel, kuid mitte ainult. Tunni vaatlusele järgnesid refleksioonid kohalike õpetajatega ning arutelud kooli tugimeeskonna, eripedagoogide ja juhtkonna liikmetega.
"Mind inspireeris enim see, kuidas teemapõhist õpet kavandati ja hinnati kolmestes õpetajate meeskondades," sõnas Rene, kellel õnnestus osaleda kahetunnisel õpetajate koosolek-seminaril, mis toimub iga kahe nädala tagant ning kus käsitletakse enamasti kooli innovatsiooniplaani rakendamisega seotud küsimusi.
"Selle aasta fookuses olid neil kaks konkreetset väärtust: autonoomia ja vastutus. Need olid selgelt defineeritud ja seotud ka hindamiskriteeriumitega, mille järgi nii õpilaste arengut kui ka meeskondade tegevust hinnati. See kõik on osaks kokkulepitud agenda järgi toimivast kooli innovatsiooniplaanist."
Ka Aire sõnul oli õpetajate koostöö sisuline ja eesmärgipärane. "See ei olnud koostöö koostöö pärast, vaid neil olid selged eesmärgid, tegevuskavad ja jagatud vastutus."
Kristi tõi esile ka selle, et kavandab sarnase lähenemise rakendamist oma koolis: "Soovin piloteerida väikestes õpetajate tiimides väärtuspõhist lõimitud õpet, kus keskendutakse nii õpioskustele kui sotsiaal-emotsionaalsele arengule."
Tugistruktuurid, mis loovad turvalisuse
Eestis on tõstatunud korduvalt küsimus: kes toetab õpetajat? Gil Eanesi koolides oli see toetussüsteem mitmetasandiline.
"Uut õpetajat ei toetatud mitte vaid mentori kaudu, vaid selle taga oli kogu struktuur: ainekoordinaatorid, klassijuhatajate koordinaatorid, tugispetsialistid, kellest igaüks teadis oma rolli,“ kirjeldas Rene. "Selline süsteem pakub struktuurset tuge uutele õpetajatele ja igapäevases töös tekkinud murede puhul, aitab hoida õpetaja enesekindlust ja töömotivatsiooni. Eraldi roll oli ka sotsiaalpedagoogil, kes mitte ainult ei tegelenud õpilaste heaoluga, vaid koolitas ka õpetajaid, kuidas tulla toime nt paanikahoogude või konfliktolukordadega klassis."
Ta lisas, et õpilaste kaasamisele tugisüsteemide kaudu oli pööratud suurt tähelepanu: "Väga inspireeriv oli näha, kuidas õpilasmediatsioon oli osaks koolikultuurist. Välja koolitatud õpilased sekkusid vajadusel konfliktidesse ja olid võrdväärsetena kaasatud kooli heaolu loomisesse."
Sealne sotsiaalpedagoog valib sobivad õpilased, kes kandideerisid mediaatoriteks. Neid koolitatakse oskuslikult kuulama, empaatilist suhtlust looma. Nad on koolis nähtaval, sekkudes kiusamisjuhtumitesse ning vajadusel annavad edasi info sotsiaalpedagoogile, kelle juhendamisel toimub neutraalse mediaatori, kes ei tohi olla osapooltega hea tuttav, töö osapooltega. Rene sõnul võiks sellist mudelit tugimeeskonna eestvedamisel väga hästi katsetada ka meie koolis, et tugevdada õpilaste rolli koolikultuuri kujundamisel.
Õppejuhil küpses mõte tõhusama keeleõppe ning kohanemisprogrammi käivitamiseks
Kristi tõi esile ka soovi arendada edasi koostöömudeleid oma koolis: "Kavatsen tugevdada õpetajate ja tugispetsialistide vahelist süsteemset koostööd, et paremini toetada iga õpilase individuaalset arenguteed."
Ka Kristile jäi silma õpetajate ja tugispetsialistide vaheline sujuv koostöö, mis toetas igati õpilaste individuaalseid arenguvajadusi: "See andis häid ideid, kuidas ka meie koolis senist koostöömudelit edasi arendada. Samuti saime häid näiteid rahvusvaheliste õpilaste lõimimisest ja kohanemise toetamisest. Selle põhjal on võimalik luua meie koolile sobivam ja tõhusam keeleõppe ning kohanemisprogramm, et paremini toetada iga õpilase individuaalset arenguteed."
Aire sõnul jättis sügava mulje kooli üldine töökultuur: "Ei mingit lärmi koridorides, õpetajad liikusid klasside vahel rahulikult ja organiseeritult. Selline rahulik tempo mõjus ka õpilastele turvaliselt." Ta lisas, et kavandab senisest teadlikumat tähelepanu pöörata töörahu toetamisele nii organisatsiooni kui klassitasandil.
Lõiming ja loovus – rohkem kui metoodika
Erilist tähelepanu pöörati lõimitud õppele, sealhulgas erinevate ainete sünergiale. Rene kirjeldas entusiastlikult web radio projekti, kus õpilased valisid muusikat, salvestasid esitlusi ja said keelelise ning eneseväljendusliku arengu kohta kohest tagasisidet. "See ei olnud pelgalt keele- ega muusikaõpe, vaid nende loomulik sulandumine tähenduslikuks tegevuseks. Selline lõiming arendab keeleoskust, esinemisjulgust ja eneseanalüüsi oskust. Sobiks väga hästi ka meie kooli konteksti."
Rene sõnul avaldas muljet, kui loomulik ja sisuline oli erinevate ainete lõiming. "Näiteks robootikat lõimiti matemaatika ja andmetöötlusega, mis suurendas õpilaste osalust ja motiveeritust tegeleda tõhusamalt ka matemaatikaga, mida üldjuhul peetakse jätkuvalt õpilaste poolt üheks keerulisemaks õppeaineks. See ei olnud tehislik kokkuviimine, vaid tähenduslik ühistegevus."
Aire tõi heaks näiteks kuuenda klassi tunni, kus matemaatikat õpetati läbi robootika projekti: "Üks nädala matemaatika tund oli sisustatud rühmatööga digitaalses keskkonnas, kus tuli ehitada vastavalt juhendile robot. Õpilased olid entusiastlikud ja motiveeritud leidmaks lahendust."
Nähtu andis ideid edasiseks
Kristi sõnul suurendasid õuesõppe lõimitud tegevused õpilaste kaasatust, motivatsiooni ja arengut ning aitasid tõsta ka keskendumisvõimet. "Eriti just liikumise ja õues tegutsemise kaudu sai luua seoseid õppeaine ja igapäevaelu vahel, mis on tihti see puuduolev lüli. Väga inspireeriv oli näha, kuidas kõik see on integreeritud igapäevasesse õppetöösse. Kogutud teadmiste põhjal hakkan looma interdistsiplinaarset õuesõppeprogrammi oma koolile."
Külastatud liikumisõpetuse tundidest jäid Renele silma FITescola testid, millega hinnatakse õpilaste liikumisvõimekust kahe referentsväärtuse, tervise- ja sportlasetaseme põhjal: "Õpilased sooritavad kaheksast testist neli, tulemusi kasutatakse arengu hindamiseks. Väga positiivsena jäi silma kohaliku liikumisõpetaja professionaalsus ning see, kuidas ta igale õpilasele sobiva lähenemise leidis ning kuidas liikumisõpetajad õpilaste üldist kognitiivset arengut jälgivad ja õppetöös silmas peavad."
Ka teistele jäi silma kuidas liikumisõpetuse tundides erivajadustega lapsed alati võimetekohaselt ja hetke vaimset olukorda arvestades kaasatud olid. Rene tõi lisaks esile, et tehnoloogia ei olnud Portugali koolis "eriline element", vaid loomulik osa õppetööst, teenis sisu, mitte ei asendanud seda.
Õppejuhina muutuste lävel - emotsionaalne heaolu toetab õppimist
Kristi sai juurde teadmisi, kuidas kehalise aktiivsuse kaudu toetada mitte ainult füüsilist tervist, vaid ka emotsionaalset heaolu: "Õppisin, kuidas üles ehitada programm, mis seob liikumise, eneseväljenduse ja koostöö arendamise igapäevase koolieluga. Plaanin kujundada kooliülese heaolu algatuse, mis toetab terviklikku lähenemist õppimisele."
Õppejuhina soovib Kristi alustada väikestest sammudest – näiteks tuua teatud õpitegevusi koridori, koolihoovi või klassivälistesse ruumidesse. "Samuti katsetan liikumispause ja õppemänge, et toetada keskendumisvõimet ning luua vaheldusrikkust. Saadud kogemused innustssid aktiveerima Liikuma Kutsuva Kooli meeskonna tegevust ja üle vaatama kooli tervisemeeskonna ning korraldama kooli töötajatele erinevaid liikumisüritusi."
Lisaks märkas Kristi, kuidas loovus ja emotsionaalne heaolu olid oskuslikult lõimitud igapäevaellu: "Lapsed said tundidesse kaasa võtta enda mõtteid ja kogemusi. Näiteks tegeldi stressi maandamisega ja loodi kindlaid kohti, kus õpilane sai ise valida, kuidas ja kus ta hetkel õpib."
Hindamine kui pidev tagasiside, mitte kohtuotsus
Portugalist saadud kogemus näitas, et hindamine saab olla ka loomulik osa õppeprotsessist. "Kasutati enesehindamist, partnerhindamist ja nõndanimetatud “tagasiside redelit”,“ meenutas Aire. „See tekitas õpilastes tunde, et neid usaldatakse, nende arengut jälgitakse ja toetatakse pidevalt."
Aire õppis, kuidas kohandada õpetamisviise ja tegevusi, et kõik õpilased saaksid aktiivselt osaleda, sõltumata nende erivajadustest: "Nägin, kuidas õpetajad kasutasid lihtsustatud ülesandeid ja toetasid õpilasi individuaalselt, et tagada igale õpilasele õppimisvõimalus. See aitas mul mõista, kui oluline on diferentseeritud õpetamine ja kuidas seda igapäevaõppes kasutada."
Kristi lisas: "Saadud kogemuste toel kavatsen arendada oma kooli jaoks uuenduslikke hindamismeetodeid, mis arvestavad õppijate eripäradega ja soodustavad motiveerivat õpikogemust."
Rene rõhutas samuti: "Hindamine oli sageli suuline, protsessipõhine ja pidev. Mind kõnetas see, kuidas hinnati pingutust, mitte ainult tulemust. Kaasatus, koostöö, pingutus ja pühendumus olid võrdselt tähtsad - see andis hindamisele hoopis teise mõõtme."
Kristi märkas, et õpilastele anti palju autonoomiat oma õppeteede kavandamisel: "Eestis kipub õppetöö veel sageli olema ainekeskne ja struktuurilt jäik. Sealne lähenemine näitas, kui palju paindlikkust ja loovust saab kasutada. Õpilastel oli võimalus ise valida, millises järjekorras ülesandeid lahendada. See kasvatas vastutustunnet ja aitas keskenduda sisule, mitte ainult hindele." Kindlasti on meiegi koolis arenguruumi kasutamaks senisest paindlikumaid formaate oma tööde esitamiseks ja hindamiseks.
Välisõpilased ja tähenduslik muusikaõpe
Kristi märkis: "Välisriikidest tulnud õpilaste lõimimine oli samuti fookuses. Tutvusin keeleõppe ja kohanemisprogrammidega, mis soodustavad uute õpilaste sulandumist koolikeskkonda. Kavatsen rakendada nende eeskujude põhjal kohandatud lõimimisraamistiku.2
Tema sõnul on rahvusvahelise mõõtme mõtestatud käsitlemine Eesti koolis veel algusjärgus: "Saime mitmeid häid näiteid, kuidas rahvusvahelist kogukonda toetada, mitte pelgalt läbi keele, vaid ka läbi sotsiaalsete tegevuste, visuaalide ja rutiinide."
Rene sõnul jättis eriti sügava mulje seitsmendike muusikatund, kus rakendatakse Rock School'i lähenemist: !Muusikatund oli ülikõva! Seitsmendikud valmistuvad aasta lõpus kontserdiks, kus igaüks esitab mõne loo – kuigi kellelgi pole varasemat muusikaharidust. Just siin nägin ma muusikaõpetuse tõelist mõtet ja mõju. See kasvatab armastust muusika vastu, mitte ei keskendu tehnilisele täiuslikkusele. Sama põhimõte peaks kehtima ka näiteks liikumisõpetuses – tähtis pole see, kui “õigesti” palli lüüakse või kui kiiresti joostakse ning isegi areng ei ole siinkohal sellisel kujul nii oluline, vaid see, et laps hakkaks liikumist armastama."
Koolikultuur ja rollijaotus
Külastatud koolides torkas silma ka juba eelnevalt mainitud selge rollijaotus. "Klassijuhatajaks hakkamine ei olnud nõusoleku küsimus, see määrati juhtkonna poolt ilma suurema aruteluta ja oli osa laiemast juhtimisstruktuurist," sõnas Rene.
Samas tajus ta, et sealne struktuur ja tugivõrgustik toetas õpetaja professionaalsust: "Kogu süsteem oli väga ratsionaalne ja läbipaistev. Kui õpetajal on kindel koht ja teada, kuhu ta kuulub ning kelle poole pöörduda, tekib ka rohkem ruumi sisuliseks tööks. Inspireeris rahulik ja lugupidav koosolekukultuur, hoolimata lõunamaisest temperamendist lasti inimestel isegi suurtes gruppides alati lõpuni rääkida, ei emotsioneeritud üle ja hoiti fookust."
Kristi pani tähele, kui suur roll oli mittepedagoogilisel tugipersonalil: "Koolis olid inimesed, kelle töö oligi hallata logistikat - nad vastutasid ruumide, liikumiste ja info sujuvuse eest. Õpetaja sai keskenduda õpetamisele. See oli suur vahe Eesti süsteemiga."
Õpetajate töökorraldus ja tugispetsialistide roll
Rene kirjeldab Portugali õpetajate töökorraldust järgmiselt: "Õpetajad töötavad ametlikult juuli lõpuni ning neil on 24 tööpäeva puhkust. Tegelikkuses on siiski leebemaid perioode ka jõulude, lihavõtete ja juulikuu paiku. Kuna 5.-8. klassil puuduvad lõpus eksamid, keskendutakse alates juuni teisest nädalast kuni juuli lõpuni peamiselt dokumentide ja raportite koostamisele, aga ka õpilaste vastuvõtuga seotud toimingutele jne. Osadel õpetajatel on suurem, teistel väiksem koormus, aga kuhugi linnast ära sõita ka ei saa, sest äkki kutsutakse tööle. Õppeaasta alguses, septembri esimesel kahel nädalal, viibivad õpetajad koolis, kuid õpilasi veel pole. Sel ajal toimuvad ka ainsad kogu kooli ühised koosolekud. Koolituste osas on süsteem üsna formaalne - õpetajad peavad teatud aastate tagant läbima kindla hulga koolitusi, mistõttu võetakse neid vahel lihtsalt punktide pärast, mitte tegelikust vajadusest lähtudes."
Rene sõnul on tugispetsialistide töökorraldus Portugalis üsna kõikuv ning sõltub suuresti riiklikest otsustest: "Gümnaasiumis töötab psühholoog ja meie külastatud koolis oli sotsiaalpedagoog, aga tugispetsialistid saavad ainult ühe-aastaseid töölepinguid. Igal aastal otsustab riik, kas selliseid spetsialiste on koolides üldse vaja. Algkoolides teenindavad lapsi kaks linnavalitsuse palgal olevat psühholoogi, kes jagavad end viie erineva kooli vahel."
Inimlikud hetked ja praktilised peegeldused
Õpiränne pakkus lisaks professionaalsele sisule ka isiklikke taipamisi ja meeldejäävaid hetki.
Kristi sõnul oli kõige inspireerivam koostöö omaenda kolleegidega: "Jagades ideid ja toetades üksteist, tekkis sügavam meeskonnatunne. See andis jõudu ka tulevikuks ühiste eesmärkide saavutamisel."
Ka Aire jäi lummatuks mitte ainult koolipraktikatest, vaid kohalikust loodusest: "Lagos oma kaljuse rannikuga oli visuaalselt erakordne kogemus. Õhtused päikeseloojangud Atlandi ääres olid hingematvad." Samas nentis ta muigega, et paadiretk delfiine otsima osutus tema jaoks "kehvaks investeeringuks", sest delfiine endid sel päeval näha ei õnnestunudki.
Mõndagi jäi meelde ka kohalike eluolust. Aire pani tähele, et elu kulges aeglasemas tempos: "Kui keegi ei ilmu õigeks ajaks kohale, see on okei." Ja lisas vaimustusega: "Apelsinipuud õitsesid samal ajal, kui nad vilja kandsid. See oli hämmastav eluring." Rene jagas lugu viienda klassi Inglismaalt pärit tüdrukust, kelle pere elab karavanis ja hooldab elatise teenimiseks rikaste perede loomi ja kodusid, elades samal ajal nende majades. "Nutikas ja keskkonnasõbralik elustiil," nentis ta.
Kas koolis peavad kõik kõike õppima?
Kuigi õpirändurite fookus oli põhikoolil, siis jäi Portugali koolisüsteemist Renele meelde üks tema jaoks väga märgiline ja positiivne mõte, mille suunas võiks ka Eestis liikuda. Tugevdada tugevusi, mitte arendada nõrkusi. "Mulle avaldas väga suurt mõju nende gümnaasiumiastme õppe paindlikkus - suurema osa saad ära teha 10-11. klassides ja 12. kassis juba peaaegu puhkus enne ülikooli ning kui valid kindla suuna, nt humanitaari, siis ei pea matemaatikat üldse õppimagi keskkoolis jne. Samas ei ole see tekitanud hariduslikke tupikteid ning kõik, kes soovivad saavad hiljem ümber profileeruda." Kes (ennekõike meie riikliku poliitika kujundajatest ja otsustajatest) soovib sellega põhjalikumalt tutvust teha klikib siia ja tõlgib endale sobivasse keelde.
Rene tõi välja ka asjaolu, et õpetajate ühisüritusi toimub neil seal vähe ning kuna koolil selleks eelarves raha pole, siis maksavad õpetajad ise need üritused kinni. Spordipäevi koolis ei ole. Ainult vahel liikumisõpetajad õpilasesinduse liikmed korraldavad midagi, aga need on selgelt võistlused, kus võistlevad üksnes "parimad". Lõimingu osas oli huvitav, et kõige suuremad vastalised on seal, erinevalt Eestist, olnud keemia ja füüsika õpetajad.
Korraldus sujus tõrgetest hoolimata
Rahulolu väljendati õpirände korraldusliku poole üle. Kristi ja Aire kiitsid meie kooli Erasmuse koordinaatorit väga selge ja toetava töö eest: "Info oli alati selge ja piisav, ettevalmistus ja korraldus põhjalik, mis aitas mis aitas mul rahulikult ja kindlalt õpirändeks valmistuda. Koordinaator tegi kõik endast oleneva ja mitteoleneva, et õpiränne sujuks :)." Rene, kes ise meie õpirändeid koordineerib tõdes, et kuigi oli keerulisemaid hetki siis lõpuks kõik sujus.
Vastuvõtva kooli kohta olid muljed erinevad. Kristi kiitis sooja ja läbimõeldud vastuvõttu, Aire aga nentis, et organisatoorses pooles jäi mõndagi vajaka ning päris kõik planeeritud kohtumised, mis olid kavas, ei toimunud. Ka ajakava hilines või muutus ja puudu jäi sisuline kohtumine kooli direktoriga. Viimasest tundsid puudust ka Kristi ja Rene. Seda just seetõttu, et erineva tasandi inimestelt saadud info oli kohati üsna vastukäiv.
"Kool oli avatud, vastutulelik ja jagas oma praktikaid ausalt, nii tugevaid kui nõrgemaid kohti. Mõni info liikus küll viimasel hetkel, aga see ei mõjutanud oluliselt üldist positiivset kogemust ja ärajäänud kohtumised-tunnivaatlused sain spontaanselt asendada uutega, seega organiseerimist oli ka nö jooksvalt, aga lõpuks saime ikka pigem rohkem kui algselt plaanis," võttis Rene asja kokku.
Kõik osalejad tõdesid, et õpiränne polnud mitte ainult tööalane õppimine, vaid ka võimalus avardada maailmapilti ja väärtustada inimeseks olemist. Igas päikeseloojangus, hetkes või ootamatuses.
Kogemuse jätkumõju
Kõik osalejad nõustusid, et õpiränne täitis nii isiklikke kui kooli arengueesmärke. "Kui lähed avatud meelega ja mitte otsima, mis ei tööta, vaid mida saaks üle võtta, on tulu alati suur," võttis Rene kokku. "Seda kogemust ei saa asendada millegi muuga."
Ka Aire rõhutas: "Eestil on palju tugevaid koole, aga just see teise pilguga nägemine aitab mõista, mida saame paremini teha."
Kristi lisas: "See ei ole mitte ainult õppimine teistelt, vaid ka peegel iseendale. Just kogemuslikkus ja vestlused õpetajatega aitasid näha, mida me juba teeme hästi ja kus võiksime veel kasvada."
Õpiränne Portugali tõestas taaskord, et Erasmus+ õpiränded pole pelgalt reisid teise koolikultuuri, vaid strateegiline investeering oma koolikultuuri arengusse.
Loe ja vaata lisaks:
Reflektsioonide põhjal koostatud õpirände analüütiline lühikokkuvõte
Raatuse kooli Erasmuse õpirännete akrediteeringust
