26. veebruarist kuni 2. märtsini toimus Itaalias, Bobbio linnakeses Erasmus+ projekti We Are CooperARTive teine rahvusvaheline kohtumine, millest võtsid osa projekti pedagoogiline koordinaator Raatuse koolis Mai Tõnisoo ja projekti tehniline koordinaator Rene Leiner.

Lisaks neile osalesid kohtumisel meie partnerid Hispaaniast, Poolast, Slovakkiast ja Itaaliast.

Riia, mu arm

Eraldi peatüki võiks kirjutada sinna ja tagasisõidust. Pühapäeva öösel kell 2 starditi Tartust bussiga Riiga.

Sealses lennujaamas jäi päris mitu tundi ooteaega, mille jooksul õnnestus mõlemal reisisellil kohapealse WiFi ühenduse toel ära teha hulgaliselt nädala jooksul tegemata jäänud tööst, et seejärel, peale enam kui tunnipikkust turvakontrolli järjekorda (tõepoolest uskumatu lugu ka paljukogenud reisija jaoks), viimasel hetkel lennukile jõuda. Ryanairi odavlennu tee viis üle kauniste Alpide, maandudes Bergamo lennuväljal.

Sealt edasi viis eraldi shuttle-buss 5 euro ja 50 minutiga Milanosse, kus jäi veidi aega linnaga tutvumiseks, et seejärel juba koos teiste partneritega õhtusele Piacenza rongile jõuda. Tunnisele rongisõidule järgnes veel üks tund autosõitu üles mägedesse Bobbiosse. 

Vaated lennukiaknast. Alpid, teel Itaaliasse. Fotod: Rene Leiner

Viisteist magamata ööd

Sellist viiekäigulist teekonda polnud isegi varem paljudes välisprojektides karastunud Rene varem kohanud. Samasugune kadalipp tuli läbi käia ka tagasiteel. 

„Kuna soovisin tagasisõidu päeval veel ka veidi Milanos ringi vaadata, muuhulgas kuulsat La Scala teatrit külastada ja San Sirolt läbi põigata, siis pidin Bobbios ärkama kell 4 hommikul. Tartusse jõudsin veidi vähem kui 24 tunni möödudes. Et kõik see sattus ka Nordplus Juniori projektitaotluste lõpetamise ja ärasaatmise ajale, siis tuligi lõpuks kolme öö peale kokku vaid napid viis-kuus tundi uneaega, mis muidugi ei ole mingi eeskuju, vaid puhtakujuline lollus, emotsionaalne ahnus, lehmalüpsi meetod ja kehv aja planeerimine.“



Milano sümbolid. San Siro, La Scala, Duomo di Milano ja Galleria Vittorio Emanuele II butiigid.


Ööbimine baldahhiinses ajaloos

Pikale ja kurnavale reisiteekonnale palsamina mõjuvaks kroonjuveeliks oli ööbimispaik, mis ehitatud 17. sajandi alguses noviitside majutuspaigaks ja milles tänaseni säilinud küllaldaselt tollasest õhkkonnast ja olustikust. Värvid, dekoor, kõrged laed, kaminahjud, baldahhiin- ja sepisvoodid.

Rene jaoks, kes tegelikult kunagi ööbimispaikadele suurt tähelepanu osuta ning valib projektideski alati, nagu selgi korral, võimalikult säästlikud majutused, oli see suureks kontrastiks kaks nädalat varem Portugalis kogetule. Sealne sama hinnaklassi hotell oli kui ekskurss aega, mida ta ise kohtas viimati eelmise sajandi lõpul Venemaa avarustes ringi rännates. Siin aga puhas ilu ja millised värvid!

"Tubades olid taotluslikult konserveeritud ka tollal kasutusel olnud pesemiseks mõeldud „kraanikausid“ ja muud sisustuselemendid, koridoris oli ruumi ehtsale kooguga kaevule. Elamus kogu eluks. Midagi nii ägedat ei osanud oodatagi. Hommikusöögilaud oli serveeritud endises noviitside poolt kasutuses olnud kammerlikus pühakojas."

Terves linnakeses kohtas igal sammul ajaloo hõngu ja aja puudutust. Mai sõnul näis elu seal justkui seisvat. „Päevade jooksul ei pruukinud kohata hingelistki. Sageli olime ainsad, kes ringi liikusid.“

Varahommikune vaade kuulsale Rooma ajast pärit Ponte Vecchio ehk vana silla nime kandvale sillale, mille teine tuntud nimi on tartlastelegi tuttav - kuradisild. Paremal õhtune vaade Bobbio inimtühjale linnatänavale.

Kodune vastuvõtt Travos

Nüüd aga kohtumise enda juurde, mis kestis kolm päeva, esmaspäevast kolmapäevani. Kuna Bobbio kooli näol tegemist on erinevate koolide kompleksiga, siis peamised tegevused toimusid Bobbiost 20 km kaugusel asuvas Travo linnas. Teekond sinna kulges peamiselt mööda Trebbia jõe kallast. 

Külalisi tervitasid nii õpilased, õpetajad, koolijuhid kui linnapea. Sealsed „jääsulatamise“ mängud jäid meelde innovatiivsete ja kaasahaaravatena.

Ühe sellisena tuli läbida rahvusvahelistes meeskondades aardejaht, kus igal meeskonna liikmel oli täita oma kindel roll, mida kohapealsed õpilased jälgisid ja kaameratega fikseerisid. Selle käigus õnnestus sattuda nii mõnessegi koolitundi, sööklasse, puhkeruumi ja mitmele poole mujale, saades päris hea ülevaate tervest koolist.

Lapsed olid lisaks kontsertprogrammile valmistanud kõikide külalisriikide lipuvärvides südameid.

Analüüsiti tehtut

Esmaspäevase töökoosoleku peamiseks sisuks olid partnerkoolide ettekanded sellest, mis novembrist veebruarini oli kodukoolides projekti raames tehtud, millised olid tulemused ja tagasiside. Seda nii õpilaste kui õpetajate poolelt. Arutelu käigus leiti protsessi tugevad ja nõrgad küljed, tehti ettepanekud järgnevaks. 

Projekti tegevused on jaotatud erinevateks väljakutseteks (challenge’iteks). Esimese väljakutse üheks eesmärgiks oli panna lapsed mõtlema looduse peale. Samuti sooviti suunata lapsed omavahel koostööd tegema. Töö käis nii üksi, paaris kui neljastes gruppides ja keskenduti nii keelelisele poolele kui loodusele.

Mai tutvustamas Raatuse koolis läbiviidud väljakutseid ja nende tulemusi.

Lapsed uurisid puid

Üheskoos koostati libreto, väike raamatuke, kus kirjas puud, mille kohta uuriti, nende puude kohta kirjutatud luuletused ja tagakaanel ka rühma enda mõeldud luuletus. Loomulikult tuli kõik illustreerida, tuginedes "Väikese printsi" temaatikale. 

Meie õpilased lähenesid ülesandele sarnaselt Poola kooli õpilastega. Nimelt kogusid ka nemad palju füüsilist materjali, okkaid, käbisid, lehti ja lisasid selle oma libretole. Õpetaja Mai sõnul saadi väga hästi hakkama.

Nagu Eestis, saadi ka teistes partnerriikides ülesandest oma viguriga aru ning nii oli tulemuseks palju silmapaistvaid ja erinevaid töid. Sealjuures riigiti ikkagi üpris sarnaseid. Arenguruumi on Mai hinnangul õpilastel veel rühmana töötamise koha pealt - kuidas jaotada rollid, et keegi ei jääks välja ja kõik saaksid piisavalt hea elamuse ning töö oleks tulemuslik.

Näiteid eri riikide libretodest.

Uted, uted, tulge koju

Esimese päeva õhtupoolik sisustati üheskoos kohalike õpilaste ja nende vanematega. Kõikide riikide esindajad olid ettevalmistanud oma riigi kohta käiva esitluse ning ühe füüsilist aktiivsust nõudva mängu. Eesti ettekanne võeti tänu seal sisaldunud huumori ja multimeedia parajale annusele väga hästi vastu.

Mänguna olid Mai ja Rene mõelnud kasutada kõigile teada "Uted, uted, tulge koju". Põnev oli see, et sarnase mängu olid ette valmistanud ka poolakad, kuid kuna neil oli ka varuvariant olemas, siis saime meie ikka oma ideed kasutada.

Vasakul on fookuses alati särav Itaalia poolne projekti koordinaator ja koostöise õppimise suur eestkõneleja Vittoria Volterrani. Paremal Rene andmas üle kingitusi kohalikule linnapeale.

Bobbio lapsed esitlesid oma tööd

Teisipäev algas Bobbio linna algkooli külastusega, kus kohati samuti väga siirast ja sooja vastuvõttu. Viienda klassi klassi õpilased esitlesid õhinal oma projektitöö tulemusi ning suurt melu tekitasid üheskoos mängitud põnevad ringmängud.

Edasi siirduti taas Travosse, et pidada kahes grupis järgmise kahe väljakutse väljatöötamiseks maha üks tõsine ajurünnak. Üks rühm töötas matemaatikat-loogikat ja teine kehalist liikumist puudutava väljakutsega. 

Rõõmsad Bobbio algkooli lapsed isetehtud Eesti lipuga külalisi vastu võtmas ja omaloomingulisi libretosid ette kandmas.

Valmisid uued väljakutsed

Mõlemas grupis möödus aeg väga produktiivselt ning tänaseks on valmisolek uute väljakutsete kallale asumiseks kõikjal olemas.

„Saab põnev olema, kaasame võimalikult palju õpetajaid, algklasse ja ka vanemaid õpilasi,“ ütles Mai. Tähtaeg uute väljakutsete läbiviimiseks on alles novembris, kuid tõenäoliselt alustatakse juba maikuus.

Kolmanda päeva tuuma moodustas külaskäik pooleteisetunnise autosõidu kaugusele Reggio Emilia linnas asuvasse Reggio Children hariduskeskusesse, mis on kuulsa omanimelise ning Eestiski ennekõike lasteaedades võrseid ajanud õppemetoodika keskuseks.


Projektimeeskond täies tööhoos.

Laps kui võrdne partner koolis

Kuulsa Loris Malaguzzi poolt rajatud haridusfilosoofia põhineb ennekõike mõttel lapsest kui partnerist, kellega arvestatakse ja keda usaldatakse, kellel on sündides väga suur aktiveerimata ja avastamata arengupotentsiaal, palju andeid ning kes kasvab interaktsioonis maailma ja teiste inimestega. Suurt rõhku pannakse loovusele ja lapse loomulikule uudishimule, iseõppimise soovile.

Laps on Reggios kui uurija, otsija, kelle jaoks teadmiste ja oskuste omandamine on huvitav seiklus ning seda õppimise kõikides etappides. Õppeprotsess on kogemus, eksperiment, vaatlus.

Reggio keskuse rahvusvahelisust näitavad ka seintel külalisi erinevates keeltes tervitavad mõtted.

Koolikottideta kool

Kogu Reggio õpe toimub õpikute ja töövihikuteta, ehk siis tegemist on koolikottideta kooliga. Suurt rõhku pannakse koostööle. Õppekavad on koostatud väga lapsekeskselt mõeldes ning iga üksiku lapse eripärasid arvestades. 

Motoks on mitte anda lastele valmis lahendusi ning mitte karta keerulisi ülesandeid, sest lapsed on reeglina väga loovad nende ülesannete lahendamisel. Asi, mida tänapäevane ühiskond meilt kõige enam ka ootab.

Rene sõnul oli kogu Reggio hariduskeskus võimas, eriti nende ateljeed. Kahjuks ei õnnestunud täita kõiki seatud eesmärke, sh vaadelda reaalseid tunde ja ise hands-on meetodil kaasa lüüa. Pool ajast kulus loengule teemadel, mis olid kuulajatele juba teada või mida on võimalik igalühel iseseisvalt omandada. 


Põnevad ja rikkalikult sisustatud Reggio keskuse ateljeed (vt lisaks fotogaleriid) vaimustasid ka täiskasvanuid.

Klassiruum olgu laste, mitte õpetaja nägu

„Samas üks intrigeeriv mõte, mida nad kasutavad - õpilased ja õpetaja kolivad iga aasta uude klassi ning kogu klassiruumi kujundavad õpilased, õpetaja on rohkem vaatleja. Põhjus kolimiseks - et klassiruum ei muutuks aja jooksul liiga õpetaja nägu. Aastaga ei suuda ta seda enamasti veel teha. Lisaks veelkordne kinnitus meie suundumustele - koolis on oluline omandada oskused (pädevused), mitte niivõrd teadmised,“ täheldas Rene.

Lisaks on märgiline näiteks seegi, et Loris Malaguzzi ei andnud eluajal välja ühtki oma pedagoogilisi vaateid tutvustavat raamatut, kuna uskus, et teooriaid ei saa ühest kultuurist teise otse üle võtta.


Lühike sissejuhatus valguskiire ateljee olemusse.

Maailma parim jäätis

Tagasiteel Reggio Emiliast peatuti pooleteiseks tunniks Piacenzas, kus jalutati õhtuses Itaalia linnamelus, söödi maailma parimat Itaalia käsitööjäätist ja nauditi meeldivat rahvusvahelist projektiseltskonda. 

Maile jäi Itaalias veedetud ajast, lisaks projekti sisulise tööga seotud tegevustele, kõige enam meelde see, kuivõrd põnev on erinevatest kultuuriruumidest inimestega suhelda. 

„Rääkida peale inglise keele ka hispaania keeles ja mõista itaalia keelt, üritada paar sõna rääkida. Hea võimalus keelekümbluseks, samuti võimalus leida koostööpartnereid ka teiste projektide jaoks.“


Parim käsitööjäätis maailmas, mida raha eest saab osta. Piacenza meistritelt.

Koostöö ja kogemusõpe vaimustasid taas

Pedagoogilise poole pealt vaimustas Maid jätkuvalt meie partnerkoolide orienteeritus õpilaste koostööle. 

„Tore, et projektis osaleb kool, kus käib napid 40 last. Lastega tehakse nii Hispaania kui Itaalia koolides palju rühmades tööd, klasside asetus on seda soosiv. Reggio Children keskuses sai näha, kuidas toimub kogemuslik õpe – lapsed saavad ise avastada maailma, kuidas toimib valgus, tekivad varjud jne. Ka meil võiks seda rohkem olla – projektipäevad on selles mõttes suurepäraseks hüppeplatvormiks, et selline õpe jõuaks rohkem ka igapäevaellu.“


Mõtlik Muki. Ma olen nagu mõelnud, et teeks inimestega koostööd, aga nemad oskavad ainult direktiivseid silte välja panna.

Poola ootab noori skulptuurimeistreid

Projekti järgmine kohtumine leiab aset mai lõpus Poolas ning seal osalevad ka viis meie kooli õpilast. Pan’ide maal keskendutakse ennekõike „Väikese printsi“ temaatiliste skulptuuride valmistamisele ning seda erinevates tehnikates. 

Riikide vahel on jaotatud ära see, millist tehnikat teistele eelnevalt tutvustatakse. Lähiajal tuleb Raatuse lastel valmistada õppevideo, kus nad õpetavad teistele projektis osalevatele lastele taaskasutuse tehnikat. Töö sellega on juba käivitunud, esimene töökoosolek lastega peetud.


Stiilinäide kohalikust koolilõunast. Tüüpilised Itaalia maitsed - pasta, kuulsad parmesani juust ja Parma sink ning salat.

Kõrged mäed ja lõputu toit

Lõpetame sel korral Mai sõnadega, et Itaalia on üks imeliste mägede maa, mis tervitab sõbralikult ja toidab lõpmatult. Söögikorrad on äärmiselt mitmenäolised, ühe prae asemel on mitu erinevat käiku ja kõiksugu nipet-näpet. Ka koolis oli kaks käiku – esimene käik pasta ja teine käik näiteks salat kukli ja juustuga. Aga meie koolitoit on ikkagi üle kõige!

Kindlasti väärib vaatamist ka rikkalik fotogalerii (kliki siia), kus lisaks töösituatsioone kajastavatele fotodele, on traditsiooniliselt palju võtteid, millel jäädvustatud kohalikku koloriiti ja inimesi.

Teel Piacenzast Reggio Emiliasse, kusagil Parma kandis. Vaade Apenniinidele.

Ja kui kellelegi jäi nüüd ikkagi veel arusaamatuks, et mis värk selle Väikese Printsiga on, siis projektist tervikuna saab lähemalt lugeda siit ja projekti kodulehelt. Sealt leiab ka ingliskeelse kokkuvõtte Bobbio kohtumisest ning palju muud projektiga seotudvat materjali.

Osalist videokokkuvõtet Itaalias toimunust ehk õpilaste esimese koostööväljakutse tulemustest näeb aga siit. Video Hispaania laste väljakutsetest on lisaks pildireale imetlusväärne veel ka meie projekti koordinaatori, muusiku ja õpetaja Raul Martini loodud imeilusa muusika poolest (vaata ja kuula siit).

Viiest riigist pärit projektiseltskond Reggio hariduskeskuses. Foto: tundmatuks jääda soovinud Hiina proua.