18.-22. märtsini toimus Lõuna-Itaalias, Pescopaganos Erasmus+ projekti Blue Countries järjekorras teine mobiilsusnädal, kus lisaks Raatuse õpilastele osalesid ka lapsed meie partnerkoolidest Itaaliast, Rumeeniast, Iirimaalt, Kreekast ja Poolast.
Vesi paneb rattad veerema
Projekti keskmes on kõik, mis seondub inimestele mõiste või sõnaga vesi. Nii oli see ka Itaalias toimunud õppimisnädala jooksul, kus tehti tutvust mitme teemaga seotud objektiga, osaleti töötubades ja peeti ettekandeid.
Nii näiteks käidi Pescopaganos vaatamas turbiine, mis olid kasutuses selle piirkonna esimeses hüdroelektrijaamas ja külastati Caposele ja Cassano Irpino veeallikaid, saades teada kui olulised need selle piirkonna arengus on olnud. Külastati ka La Fonteks kutsutavaid Sant’Andrea di Conza vana vesiveski varemeid, mis aitas mõista protsessi, kuidas vee jõud elektrienergiaks muudetakse.
Ülevoolav külalislahkus
Lõunamaadele tüüpiliselt algas aga Itaalia nädal ülevoolavalt emotsionaalse, kärarikka ja sõbraliku tseremooniaga. Kõik külalised juhatati saali läbi spaleeris plaksutavate õpilaste. Spordisaalis, mida kasutatakse pidulike sündmuste puhul ka aulana, said kõik osa luuletuste ja vee-teemaliste lauludega täidetud vastuvõtutseremooniast, mille lõpus said sõna ka kõikide delegatsioonide juhid.
Kogu avatseremoonia läbivaks motiiviks oli näidata vee ja selle allikate kaitsmise olulisust ja vajalikkust, sest just veest sai elu alguse ja vesi on meie elus tänaseni võib-olla, et kõige olulisemal kohal üldse.
Ökosüsteemid ja töötoad
Väiksemas seltskonnas said osalevate koolide õpilased teha kodus ettevalmistatud ettekandeid ja/või videosid oma piirkondade ökosüsteemidest. See oli osalistele väga hariv kogemus.
Iga riigi õpilaste poolt pandi kokku üks videolõik kohalikust veekogust ning hiljem monteeriti see üheks tervikuks, mida saab muuhulgas vaadata ka Raatuse kooli Youtube kanalilt.
Õpilased osalesid erinevates töötubades, kus lahendati mõistatusi, täideti projekti teemaga seotud töölehti, valmistati „maagilisi lilli“ ja filtreeriti vett. Kõik tegevused põhinesid olid moel või teisel seotud vee teemaga.
Projektinädalal kohal olnud õpilased esitasid ka oma riikide, linnade ja koolide kohta käivaid ettekandeid ning osalesid tundides.
Matera – maailma kultuuripärandi pärl
Kindlasti oli kõikidele meeldejäävaks sündmuseks külaskäik fantastilisse Matera linna, mis on sellel aastal, koos Plovdiviga Bulgaariast, üheks kahest Euroopa kultuuripealinnast.
Tuntud kui la città sotterranea ehk maa-alune linn, mille ajaloolises keskmes asuvad selle iidseid koobaselamud, mille ehitamine sai alguse juba paleoliitikumi ajal, 10 aastatuhat enne Kristust. 1993. aastal arvati see ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Matera varased elanikud investeerisid veekanalite ja -süsteemide ehitamiseks tohutult energiat. Suurim tsistern on leitud Vittorio Veneto linnaväljaku all. Kividest väljaraiutud tugevate sammastega ja rohkem kui viieteistkümne meetri võlvikõrgusega on see tõeline vee katedraal, mis on paadiga navigeeritav.
Sarnaselt teiste linna tsisternidega koguti sinna vihmavett, mida filtreeriti ja mis voolas seejärel kontrollitud viisil linna elanikeni. Linnas oli ka mitmeid kanaleid, mis varustasid veega basseine ja rippaedu.
Veelgi enam, paljudes majades olid ka oma kellakujulised veega täidetud tsisternid. Seejuures hiljem, kui elanikkond suurenes ja käiku läksid juba kaasaegsemad veekogumissüsteemid, ehitati paljud neist tsisternidest ümber elumajadeks.
Salvador Dali ja Itaalia pillerkaar
Materas oli kindlasti üheks meeldejäävamaks tegevuseks Salvador Dali näituse külastamine, mis oli üles pandud samuti kalju sisse raiutud San Nicola dei Greci kirikusse ja selle kõrvalruumidesse ning kus oli eksponeeritud ligi 200 Dali originaaltööd.
Projekti Raatuses vedavatel õpetaja Aigridil ja arendusjuht Renel õnnestus külastada ka Calitri ja Muro Lucano linnakesi (vaata pilte fotogaleriist). Viimases toimus samal ajal täiesti juhuslikult tänase Itaalia ja terve Euroopa skandaalseima poliitiku Matteo Salvini kihutuskoosolek, mis jättis tõepoolest väga võimsa mulje. Eestis ei jõuta vist õnneks või kahjuks mitte kunagi selleni (kui Edgar Savisaar ehk välja jätta), et poliitikut saadab rokistaarile omane vastuvõtt, kus tekib koos pilti teha soovijatest järjekord, tuuakse kingitusi jne.
Neli ametlikku tööpäeva möödusid kiiresti ja meeleolukalt. Kindlasti jääb kõikidele meelde ka väga vahvalt lapsevanemate poolt korraldatud koolimajas lõpupidu, kus lauad olid heast-paremast lookas ja käis üks tõeline lärmakas Itaalia pillerkaar.
Pizza sünnilinnas Napolis kohtuti päikese ja Vergiliuse munaga
Viimasel päeval enne varahommikust äralendu, õnnestus meie reisiseltskonnal veeta ka imeliselt päikesepaistelises ja Eesti mõistes suviselt soojas Napolis. Seal külastati muuhulgas kuninglikku paleed (Pallazo Reale) ja Castel dell'Ovot ehk eesti keelde ümberpandult munakindlust, mis on Megaride poolsaarel asuv ja üheks maailma vanimaks säilinud kaitsrajatiseks peetav ehitis.
Oma kummalise nime sai kindlus aga Vana-Rooma poeedi Vergiliuse kohta käivast legendist. Nimelt oli mehel suure ennustaja kuulsus, mistõttu hakkas levima legend, et ta olla Napoli kindluse alla peitnud ära võlumuna, mis pidi kindlust kaitsma. Kui see muna oleks katki läinud, oleks hävinud kogu kindlus ning sellele oleks järgnenud veel rida Napolit tabama pidanud õnnetust.
Muidugi ei jäänud pizza sünnilinnas Napolis ära proovimata ka see kohalik meelehea.
Nädala jooksul toimus kaks projekti koordinaatorite koosolekut, kus hinnati projekti seniseid tegevusi, arutati tulevikuplaane ja tehti vastavad kokkulepped, määrati vastutajad ja kuupäevad.
Projekt Blue Countries on rahastatud Erasmus+ programmist, mis on Euroopa Liidu haridus- , koolitus- , noorte- ja spordiprogramm aastateks 2014–2020 ja sellest pikemalt saad lugeda siit.
Lõpetuseks saab lugeda õpilaste Karola Purga, Kristin Körti ja Kaisa Kivisaare ning õpetaja Aigrid Kõõra meenutusi sellest imeliset reisist.
---
Itaalias käimine oli ülihuvitav ja fantastiline kogemus. Sain avastada uue riigi kultuuri ja kombeid. Näiteks, kui juba esimesel õhtusöögil küsisin pitsa peale ananassi, hakkasid nad suure häälega naerma, silitasid mu pead ning ütlesid, et meie ei söö siin ananassi pitsa peal.
Järgmisel hetkel aga juhtus midagi hoopis kummalist, sest nad sõid pitsa peal friikartuleid ja väitsid, et see olevat vägagi tavapärane. Ka inimesed olid võrreldes Eestiga täiesti teistsugused. Näiteks ühel päeval kui me kehalises olime ja käsipalli mängisime, viskasin ma palliga kogemata ühele Itaalia tüdrukule vastu pead. Kui eestlased oleksid su peale vihased ja jõllitaksid terve aeg tigedalt, siis juba järgmisel päeval koolis me tantsisime ja laulsime selle sama tüdrukuga koos.
Itaalia inimesed on ka väga hoolivad ja lahked. Iga päev ootasid mind hommikul ärgates köögis imelised ahjusoojad ja hiiglasuured croissant’id, koos nutella ja kuuma piimaga. Nad hoolitsesid minu eest, nagu ma oleksin nende enda laps. Küsisid, ega mul külm pole või mida ma sooviksin õhtusöögiks.
Kõige sügavama mulje kogu sellest projektinädalast jättiski mulle mind vastuvõtnud pere, kes olid nii külalislahked ja avatud. Kuidas nad iga päev mulle toeks olid, minust hoolisid ning see hetk kui pere noorem õde minu lahkumisel nutma hakkas. Südantsoojendav kogemus!
Uues keskkonnas olemine andis mulle väga palju julgust ning inglise keele oskust, kuna isegi kui olid probleemid wifiga, pidin ikkagi ise pusima ja hakkama saama, et nad midagigi aru saaksid. Kuna nad ise ei osanud väga hästi inglise keelt, siis kuidagi miimika ja käte-jalgadega sain ikkagi hakkama.
Itaalias olemine õpetas mind olema ka ise avatum ja hoolivam inimene, kuna kui sa juba sellises keskkonnas oled, kus kõik sulle lehvitavad, su telefoni numbrit küsivad ja selfisi teevad, pead ka ise olema lõbus, tore ja avatud.
Muidugi ei saa üle ega ümber nendest imelistest vaadetest, kus kõik mäed ja majad sulandusid ühte ning see imeline Dali muuseum, selle külastamist soovitan kõigile! Ei saa rääkimata jätta ka nendest suus sulavatest pitsatest ja pastadest, nendest hõrkudest ja õhulistest tiramisudest. Õppisin enda kohta, et ma olen tegelikult palju iseseisvam kui ma arvasin, kuna seal ei olnud abiks mu vanemaid, kellelt ma häda või mure korral abi küsiks või nõu saaks. Kuid vaatamata mõningatele komistuskividele, oli see imeline reis, mis ei unune iialgi!
---
Kui koolis pakuti välja Blue Countries projektis osalemine ja et sellega seoses võib tekkida võimalus kuhugi lennukiga sõita, tundus see nii äge. Tol hetkel ei mõelnud ma üldse sellele, et pean kodust kaugele ära sõitma ja võõral maal ise hakkama saama. Kui reisi aeg juba väga lähedale jõudis, hakkasin ma päris hirmu tundma. Aga mu ema suutis nii palju minu enesekindlust kasvatada, et võõras maa, keel ja pere ei tundunudki enam jubedad.
Ja ma saingi hästi hakkama. See reis õpetas mulle palju ka minu enda kohta. Seda, et enesekindlus ja see, et endasse tuleb uskuda, ongi väga tähtsad asjad, mida sellel projektinädalal osalemine mulle andis. See reis õpetas mulle ka seda, et ma ei ole nii arg kui ma arvasin. Ma olen enda üle väga uhke.
Pere, kes mind võõrustas, oli sõbralik ja külalislahke. Kui enda tutvustuses märkis Michela, et ta oskab hästi inglise keelt, siis kartsin, et paistan enda üsna kasina keeleoskusega rumal välja. Tegelikkus oli see, et nii mina, Michela kui tema ema rääkisime kõik üsna ühel tasemel. Tema isa ei osanud peaaegu üldse inglise keeles rääkida.
Seda olin ma ka varem kuulnud, et itaallased ei räägi väga hästi inglise keelt, siis nüüd veendusin ma selles ka ise. Ja sain aru ka sellest, et ei tohi tunda hirmu valesti rääkimise ees – küll aru saadakse :). Nüüd tunnen ennast inglise keele tundides palju kindlamalt.
Mul on hea meel võimaluse eest elada kohalikus peres ja näha, kuidas nendel elu korraldatud on. Kõige suurem erinevus on see, et itaallased on nii lärmakad. Lõunapoolsemate maade inimesed üldse. Kui me Napolist bussiga Muro Lucano poole sõitsime, siis imestasin ma väga, et lapsed nii valjult räägivad. Peres olles tundsin ma sama. Kõike arutati suurte emotsioonidega ja valju häälega.
Minu jaoks on väga kummaline, et sealsetes peredes käiakse välisjalanõudega toas, sest põrandad olevat jahedad. Autos ei kinnita seal keegi turvavööd. Põhiliselt juuakse pudelivett, mitte kraanivett ja süüakse minu arvates väga hilja ja väga palju.
Projekti põhiteemaks oli vesi ja kõik külaskäigud veega seonduvatesse kohtadesse olid põnevad. Nii vesiveski Sant Andrea di Conzas kui ka hüdroelektrijaama külastamine on sellised asjad, mida ikka siin kodus ei näe. Nägin, kuidas järvevett puhastati. Materas oli huvitav käia kuulsa kunstniku Salvador Dali muuseumis. Napolis ja muidu ka Itaalias üldse häiris mind see, et suitsetati palju. Eriti sooja ilmaga oli suitsuhaisu raske taluda.
Väga lahe, et meie koolis selliseid projekte tehakse.
---
Selles projektis osalemine muutis mind julgemaks suhtlejaks. Õppisin, et ei tasu eelarvamustega suhtuda teistesse rahvustesse. Kõik inimesed on tegelikult ühesugused. Kõige põnevamaid teadmisi sain projektireisi ettevalmistades teada Emajõe kohta. Kõige muuga seonduvalt oli põnev itaalia keel.
Sain teada, et olen hea inglise keeles suhtleja. Kõige enam arendas see projekt minu inglise keele oskust ja julgust reisida. Mulle meeldis väga väljasõit Napolisse, sest seal olid väga ilusad vaated. Sain aru, et Napoli on väga suur.
Kõige enam jäävad meelde kunstimuuseumi külastamine, nende kool ja see pere. Tean nüüd, et Itaalased on väga lahked ja sõbralikud. Kuulsin perelt natuke ajaloost ja kommetest. See projektireis pani mind rohkem sööma.
---
Õpetaja Aigrid meenutab möödunut ja vaatab tulevikku:
17.-23. märtsini viibisime Itaalias projekti Blue Countries raames. Projektiga on seotud Poola, Kreeka, Itaalia, Iirimaa, Rumeenia ja Eesti koolid.
Meid vastuvõttev kool, Istituto comprensivo “J.Stella” Scuola Secondaria “G.Deledda”, asub Pescopaganos. Seal õpib 44 õpilast vanuses 11-14 aastat. Keskkool (secondary school) kestab kolm aastat. Kusjuures lapsed lähevad kooli 6-aastaselt. Algkool kestab viis aastat ja pärast seda jätkavadki nad õpinguid keskkoolis. Koolipäev algab 8.15 ja lõppeb 13.15. Vahetunnid on 10 minutit. Õpilased käivad koolis esmaspäevast laupäevani. Koolis lapsed süüa ei saa. Tegemist on muusikakallakuga kooliga ja seetõttu kaks kuni kolm korda nädalas tulevad õpilased pärast kodust lõunasööki kooli tagasi muusikatundidesse. Koolil on oma orkester ja muusika on au sees.
Projektinädala raames toimus mitmeid erinevaid tegevusi. Nii avatseremoonia kui ka lõputseremoonia olid suursugused ning kaasatud oli kogu keskkool. Õpilased korraldasid meile Pescopaganos väikse ringkäigu. Käisime tutvumas nende esimese hüdroelektrijaama piltide ja skeemidega. Külastasime Caposele ja Cassano Irpino veeallikaid. Samuti veepuhastusjaama.
Väike peatus oli ka vana vesiveski juures "La Fonte" Sant Andrea di Conzas. Õpilased tutvusid koolis toimunud tegevuste käigus veeringega. Nende inglise keelsete terminitega, laulsid, said proovida klaverit, kitarri, flööti ja trumme mängida, katsetasid looduslike materjalidega vee filtreerimist ja osalesid “magic flowers” töötoas, mis olid seotud kapillaarsusega. Külastasime ka 2019.a kultuuripealinna Materat ja Salvador Dali kunstinäitust.
Selleks korraks oli vaja õpilastel ette valmistada Eesti, Tartu ja meie kooli tutvustav esitlus. Eelnevalt tegime selles mobiilsuses osalenud õpilastega video Emajõest.
Kõik Itaalias käinud tüdrukud olid väga tublid. Tundus, et eeltöö, mis sai tehtud, oli piisav. Koostöö hea ja õpilased motiveeritud. Seal toimunud esitluse tegemisega saadi väga hästi hakkama. Samuti olid nad aktiivsed ja eelnevalt kriitiliselt hinnanud oma keeleoskust, mis end üldse ei õigustanud - nad tulid väga hästi toime. Eriti arvestades võõrast keskkonda, võõrast perekonda ja situatsioone. Siiski tundus, et väga suurt sulandumist ei toimunud, sest igal võimalusel siiski veedeti aega eestlaste seltsis, sest see on ju mugavam.
Usun, et õpilased said palju positiivseid emotsioone ja igakülgseid teadmisi. Minu meelest on tore ka see, et tagasijõudes olid õpilased positiivselt meelestatud, kuid nentisid siiski, et Eestis on hea elada. Võta siis näpust, mis seda arvamust nii mõjutas, kuna kohalikud olid väga soojad, suhtlejad ja abivalmid inimesed.
Kogemused võõras peres oli ka mitmekülgsed. Näiteks oli õpilaste jaoks võõras see, et inimesed kõndisid välijalanõudega ka toas ringi. Kohaliku kultuuriga tutvumine oli tore ja silmaringi avardav. Õppetöös käsitletakse erinevates õppeainetes ja aastatel erinevate rahvaste kombeid, tavasid jne. Nüüd on õpilastel oma kogemus ja ehe näide, mida klassikaaslastega jagada.
Järgnevalt on meil vaja 6 ökosüsteemide videot ühtseks tervikuks siduda. Seejärel uurida akvaariumivee kvaliteeti ja ees seisab ka vesiveski ehitamine, millega aitab meid Priit Allas. Tal on mõtteid teha see savist. Algust teeme mai alguses. Iirimaal peame tegema esitluse sellest protsessist.
Samuti tegeleme hetkel aktiivselt Emajõe-teemalise kaardi koostamisega. Peame koguma ideid juuni alguses toimuvaks matkaks loodusesse või veepuhastusjaama. Iirimaale koostame jällegi meid tutvustava esitluse.
Püüan aktiivselt kõiki projektis osalevaid õpilasi kaasata erinevatesse tegevustesse. Vaheajal ehk on rohkem aega mõelda läbi tulevased tegevused ja kuidas õpilasi nende tegevuste juures rakendada.
---
Vaata ka Itaalia projektinädala fotogaleriid, kus lisaks projektiseltskonnale näeb ka samal ajal omal käel Itaalias seigelnud õpetaja Priit Allast.
