Jaanuarikuu pakkus lisaks igapäevasele väsitavale omikronitamisele Raatuse koolile ajaloolise võimaluse taastada oma õpilaste vahetu rahvusvaheline suhtlus. Erasmus+ projekti Wander With Wonder raames käidi Marsala linnas Sitsiilias.
Lisaks meie kooli delegatsioonile olid kohal meie partnerid Leedust ja Reunioni saarelt ning mõistagi võõrustajad itaallased.
Kuigi koodnimetuse B.1.1.529 taga varitsev omikroni tüvi avaldas oma mõju ka antud reisile, kulges kohapeal kõik väga suurepäraselt.
Meie õpilased näitasid kõikides tegevustes üles julgust ja head suhtlemisoskust. Kooli arendusjuhi ja projekti koordinaatori Rene Leineri sõnul üllatasid positiivselt kõik lapsed, kellega ta igapäevaselt kokku ei puutu. “Kiitus neile kõikidele! Nii näiteks valiti Sandra Paimla, koos ühe Itaalia õpilasega, kahe kõige aktiivsema ja sõnaosavama “delegaadi” hulka läbi kahe päeva toimunud ÜRO simulatsioonimängus.
Nädala kestel töötasid õpilased rahvusvahelistes rühmades ning said seeläbi üksteisega paremini tuttavaks ja õppisid tundma teiste kultuurilisi eripärasid. Sageli veedeti koos ka õhtuid, mis liitis kõik veelgi ühtsemaks tiimiks. Viimasel õhtul kogunesid kõik külalised ning neid oma kodudes võõrustanud õpilased omaalgatuslikult organiseeritud pizzaõhtule ühes Marsala paljudest pizzeriatest.
Mõistagi kanti enamuse ajast kohustuslikke ja väga tõhusaid FFP2 tüüpi näomaske, kuid söögikordade ajal puututi üksteisega siiski ka lähemalt kokku. Hoolimata sellest ei “õnnestunud” meie suureks rõõmuks mitte kellelgi haigestuda.
Zingaro rahvuspark. Fotod: Rene Leiner
Erinevatest veebirakendustest õpiti kasutama nt Google My Maps for Education, Canva, Ahaslides jne, tehti sporti, osaleti juba mainitud põnevas ÜRO simulatsioonimängus, kus igaüks sai esindada erinevat riiki, võtta sõna, pakkuda välja erinevaid lahendusi aktuaalsetele probleemidele, nagu nt naistevastane vägivald ning naiste õigused erinevates riikides jms. Mõistagi tutvuti ka kohaliku köögi, arhitektuuri ja loodusega. Nii said õpilased osa imeliselt kaunis Zingaro looduspargis avanenud vaadetest ja julgemad kasutasid isegi võimalust talviselt jahedas Vahemeres kümblemiseks. Samuti õnnestus väga asjaliku, jutuka ja sõbraliku giidi juhtimisel osaleda Palermo linna ajalooliselt olulisemate paikade külastamisel.
Mandri põhiosast (koolimajast) eraldunud saarestik on teatavasti arhipelaag. Nii nimetati Arcipelagoks ka seda õpilaste grupifoto ülesvõtte paika - korraliku laudpõranda, plastikesinte ja -akendega klassiruumi, mis oli moodulehitisena rajatud koolimaja õuealale ja täitis nädala jooksul nii söögisaali kui õpperuumi otstarvet. Foto: Rene Leiner
Nüüd aga saate lugeda, mis kõigest sellest jäi õpetaja Lauri Kõlametsa ja õpilaste meeltesse.
Sitsiilias 2022 ehk WC paber on endiselt letialune kaup ja prill-laud haruldus
Kõige suuremate Covid-19 nakatumise numbrite ajal viis pärast kahe-aastast pausi Tartu Raatuse Kooli Erasmus+ projekt õpilased Sitsiiliasse, külla Liceo Statale Pascasino kooli õpilastele.
Loomulikult tuli osalejatel teha eelnevalt PCR testid, omada Covid passe ja täita erinevatesse riikidesse sisenemise pabereid, mis võrreldes Covidi eelse ajaga, lisas juurde peaaegu 24 töötundi. Aga see selleks. Kui tuleb minna, siis tuleb minna ja avastada koos lastega, kuidas saavad õpilased hakkama koolitööga enam kui 3000 kilomeetri kaugusel.
Miks ma ütlesin Sitsiilia, sest sarnaselt Gröönimaale (Taani koosseisus), omab saar autonoomset staatust, kuid kuuludes, koos teiste 400 saarega, endiselt Itaalia koosseisu.
Arvestades paari aasta tagust kogemust, siis hügieenitarvetega ei olnud väga suurt muutust koolis toimunud. Siin ja seal on näha küll, seoses Covid-19 leviku tõkestamisega, üksikuid desinfitseerimisvahendeid, kuid WC-paber on letialune kaup, mida peab eraldi õpetajate toast küsima. Samuti kui soov on istumist soojana tunda, siis tuleks sama teha ka prill-laua küsimisega. Aga võibolla ongi tegemist rahvusliku eripäraga, et külmal potil istudes keskendutakse eeskätt hädale, mitte nagu mina, kes luges 17-aastaselt Dostojevski “Kuritöö ja karistusest” esimesed 100 lehte soojas istekeskkonnas.
Seejuures on kohalikus koolis keelatud esimese tunni eel ja tunni ajal tualeti külastamine. Huvitav, kas tegemist on kanalisatsioonisüsteemi “ülekuumenemisega”? Sellele piirangule ei õnnestunud minul vastust saada või näitavad reovee proovid vastasel juhul valesid numbreid? Ei tea.
Pascasino koolis õpib hetkel 870 õpilast, õppetööks kasutatakse kolme maja ja 96 õpetajat, mis teeb ühe õpetaja kohta vähem õpilasi kui Tartu Raatuse Koolis. Samas keskmist ei saa alati usaldada ja tunniplaani kohaselt oli mõnel õpetajal antud koolis ainult 4 tundi nädalas ning ülejäänud tunnid töötab teises koolis (NB! mitte sama kooli teises majas, vaid teises koolis, ehk kohakaaslus lubatud samamoodi, nagu Eesti koolisüsteemis). Tunniplaaniga pidi kohaliku õpetaja Rossella sõnadel maadlema õppejuht tavaliselt tervelt kuu aega ja oktoobri viimasest nädalast on õppeaasta lõpuni õpilastel püsiv tunniplaan.
Aga parandaks mõned ebatäpsed faktid, eelmisest artiklist, mida sai antud kooli töökorralduse kohta avaldatud. Nimelt on õpetajate töökoormus küll 18 kontakttundi nädalas, kuid ühe õppetunni kestus on on 60 minutit, mis teeb välja täpselt sama kontakttundide numbri kui keskmises eesti koolis täiskohaga töötaval õpetajal. 60-minutilise õppetunni täpsustus tuleks võtta arvesse ka õpilaste töötundide arvu puhul.
Nimelt kirjutasin eelnevalt järgmist: “Eestis käiakse ühes aastas koolis 175 päeva (35 nädalat). Kui arvutada kokku mitu tundi õpib Eestis laps 1. - 12. klassini (põhikool ja gümnaasium), siis on numbriks: 8575 (põhikool) + 3360 (gümnaasium, ilma lisakursusteta) = 11935 tundi.”
11935 akadeemilist tundi (45 minutit) teeb Eestis kokku 8951,25 astronoomilist tundi (60 minutit).
Arvestades, et Itaalias ongi ühe tunni kestus 60 minutit, siis oma 9360 astronoomilise tunniga õpivad nad 408,75 h kauem kui eesti lapsed. Eestis mõttes oleks see 545 ekstra koolitundi. Mis teeb kõikide kooliaastate peale (12) natuke rohkem kui üks lisa koolitund nädalas.
Seekord sai veel teada, et kooli üheks suurimaks eesmärgiks on vähendada õpilaste väljalangevust, mis praegu on ~25% ja tõsta õpetajate inglise keele taset ja koostöövõimet.
Kui varasemalt olid digipädevused peamised asjad, millele õpetajate puhul näpuga näidati, siis nüüd hakkavad keeled taas tagasi tulema. Samas poleks paha kui ka Tartu Raatuse Koolis võetaks õpetajate oskuste arendamisel keeleõpe taas fookusesse. Hea meelega õpiks tuleviku keeli, mida läheb lähema kümne aasta jooksul rahvusvahelises suhtluses vaja nt mandariini, hindi, portugali ja klassikalist araabia keelt.
Huvitavaks kogemuseks oli seekord toimunud Erasmus+ partneritele peetud avakõne ja muusikalised etteasted kahe kooliõpilase poolt ja muusikaõpetaja vahendusel. Muidugi muusikaõpetajat võiks siin pigem nimetada DJ-ks, sest tema ülesanne oli arvutist taustatracki mängi panemine. Kuid juhtus selline olukord, et keset esinemist hakkas muusikaõpetaja plaksutamisega publikut üleskütma, kuid plaksutas kaasa esimesel ja kolmandal löögil.
Kohalikud tüdrukud oli kaasaelamisega veidike segaduses ning parandasid olukorra 10-15 sekundi jooksul ning hakkasid kaasa plaksutama teisel ja neljandal löögil. Samuti hakkasid seda tegema lauljad. Muusikaõpetaja ehmatas ja hakkas naerma ning parandas ennast ka ise. Kui tõesti lauljatele kaasa elades plaksutada, siis on varjatud tava, et seda tehakse popmuusikas ikka teisel ja neljandal löögil. Väike ehmatus võib osaks saada ka maailma suurimas oopeririigis.
Muidugi meie reisil majutusperedes osalenud lapsed olid nagu ikka tüüpilised eestlased - alguses ei saa vedama ja pärast pidama. Esimene päev ollakse vaiksed ja viimasel päeval ei taha kallistused ja pisarad lõppeda. Muidugi väikse erandina oli meie seltskonna päike Sandra koheselt avatud ja valmis saareriiki kolima.
Ciao!
----------------------
Helesinise jaanuarikuise Vahemere ääres. Foto: Birute Druckute
Sain teada, et tegelikult on kõik riigid palju erinevamad kui arvasin ning ma ei arvanud ,et Itaalia nii erinev on, kuid ainult heas mõttes. Sain uusi sõpru, kes on ka õpetanud mulle palju.
Kindlasti õppisin ka inglise keelt rohkem. Alguses arvasin, et mu inglise keelest ei ole midagi aru saada, aga jäin endaga rahule. Õppisin natukene traditsioonidest ning võtsin ka pisikese kombe koju kaasa.
Sain teada, et saan uuemate inimestega hästi läbi kui üritan ja suhtlen rohkem. Eestis ma kindlasti olen rohkem nagu introvert, aga Itaalias oli kuidagi teistmoodi.
Mulle kindlasti jääb meelde see, kui käisime Riserva dello Zingaros ning läksin jalgupidi vette ja libisesin kivi peal ja järgmine hetk olin üleni vees. Kõige rohkem jäävad mulle meelde kõik inimesed, keda ma seal kohtasin ja nendega seotud mälestused. Iga päev oli seal 10/10.
Tean väga palju rohkem Sitsiilia kommetest, loodusest ja toidust. Näiteks käisime päris mitu korda sõprade perede juures õhtust söömas. Mulle väga meeldis see, kuid Eestis toimub seda väga-väga harva. Toit oli muidugi imeline. Minu lemmik oli cannoli, see on Sitsiilia kuulus magustoit.
Mulle jäi muidugi ka meelde ÜRO simulatsioon, sain seal koos ühe itaallasega kõige aktiivsema delegaadi auhinna. Huvitav kogemus oli kindlasti.
Seal käimine mõjus väga hästi ja samas väga halvasti, sest mul pole väga pikka aega nii tore kuskil olnud ja ma väga loodan, et saan suvevaheajal tagasi minna. Igatsen kõiki seal nii väga ja ma tundsin ennast seal paremini. Üleüldse oli väga vinge võimalus mul ja kindlasti meeldis väga mulle.
Mulle väga meeldis see projekt. Mulle kõige rohkem meeldis see, et ma sain uusi sõpru ka välismaalt. Tavaliselt sellist võimalust väga ei ole, kuna kui käia niisama reisidel, siis suvaliste inimestega nii headeks sõpradeks ei saa. Sellele aitas kaasa ka see, et inimesed seal projektis olid väga avatud ja sõbralikud ning oli väga lihtne tuttavaks saada.
Veel üks parimaid asju oli see, et mu inglise keel läks palju paremaks ja olin isegi üllatunud kui hästi see mul välja tuli. Ja ma arvan, et areneb veelgi, kuna itaalastega suhtlen praegugi peaaegu igapäevaselt.
Mulle meeldis ka Itaalia loodus. Seal oli palju huvitavaid taimi mida Eestis ei ole, aga põhiline oli muidugi see, et seal olid mäed. Projekti teema oli ka huvitav. Nt enne ma kindlasti ei osanud Mapsis nii hästi kaarte teha. See projekt arendas väga minu suhtlemisvõimet ja eriti kui on vaja rääkida inglise keeles.
Mulle meeldis nendest kooli tegevustest kõige rohkem see matk, kuna seal oli ilus loodus ja mulle meeldib kõndida ning giid oli ka väga tore. Ma arvan, et Sitsiiliast ma tean ka nüüd kõvasti rohkem kui varem. Kultuurist sai väga palju uut teada lihtsalt nendega rääkides ja seal olles ning mina sain peaaegu iga päev Sitsiilia toitu, mis oli väga hea.
Ma arvan, et see projekt mõjutas mind päris palju. Kindlasti õpetas see projekt inglise keelt ja andis uusi sõpru aga arvan, et ka osade asjade üle üldse mõtlen nüüd natukene teisiti.
Ilma projektita ei oleks ma saanud kogeda nii öelda “päris” Itaalia pereelu, nende päevaseid tegevusi, toite ja uusi tutvusi teisest riigist.
Õppisin, et kindlasti tuleb haarata võimalustest kinni. Isegi kui mõte sellest võib algul hirmus tunduda. Iga uus kogemus tuleb ainult kasuks.
Panin nädala jooksul Itaalias tähele, et kui teised inimesed räägivad julgelt, valjult ja vabalt, ei teki ka minus hirmu inimestega rääkides, keda ma üldse ei tunne või kellega ma olen lühikest aega suhelnud.
Kindlasti arendas see väga minu inglise keeles suhtlemise oskust. Samuti arenesid ka mu kõrvad, inimesed rääkisid seal valjult või karjudes ja nüüd tundub kõvasti rääkimine normaalne.
Meeldis rannas ujumas käimine, mis oli mõnusalt värskendav. Ekskursioon Palermos oli ka huvitav, kuna meil oli ka giid, kes rääkis palju muuseumis, kirikutes ja tänaval. Paraku oli informatsiooni minu ajule tsipakene palju, on mul palju juttu pea seest kuskile jalutama läinud.
Enim jääb mulle meelde üheskoos laulmine ja tantsimine, Marsala kesklinn, õhtul väljas käimine, kohvikus istumised, Veronica juures viiekesi lifti kinni jäämine, krooksude hindamine, Palermos kohtade avastamine ja bobatee joomine, läbipaistvas vees ujumine. Inimesi jääb küll palju meelde, aga esikohtadel on ikkagi Michelle, Veronica, Martina, Brian, Viktorija, Gabriele ja Michelle vend, kes rääkis minuga väga palju itaalia keeles.
Nagu Eestis on ka Sitsiilas oma keelemurre. Mulle väga meeldisid tänavatel kasvavad apelsiinipuud, Minu Itaalia peres oli kombeks juua alles peale söömist, maiustusi süües oli tunne, et saad suhkru üledoosi. Pizzetta on väike pitsa ja see on paganama hea. Arancini raguu ehk täidisega riisipallid, mis on täidetud lihaga. See viis keele alla.
Projektinädal andis mulle kogemusi Itaalia igapäeva elust ja uusi sõpru, keda ma loodan varsti jälle näha. Julge olemine ja teistega suhtlemine tasub alati ära. Isegi kui sa kardad või häbened natuke.
Ma sain Google Mapsis enda kaardi teha, mida varem ei teadnud, et saaks teha ja see oli väga huvitav kogemus.
Olen pigem vaiksem inimene ja eelistasin vahepeal väljas käimise asemel kamina ees istuda ja raamatut lugeda. Ma arvan, et kõige rohkem arendasin ma enda inglise keelt ja suhtlemis oskust teistega.
Mulle meeldis väga Palermos käia. Samuti meeldis mulle seal koolis rahulikult tegevusi teha. Kõige enam jääb mulle meelde majutuspere, sest nad olid väga sõbralikud ja paar teist itaallast veel. Kindlasti jääb mulle meelde kuidas ma oma isale koopast videokõnet tegin. Mulle meeldis ka teistega söömas käia ja lihtsalt juttu rääkida. Mulle jääb kindlasti väga hästi meelde Palermos käimine ja looduses matkamine.
Ma tean rohkem ka Sitsiilia ajaloo ja maastiku kohta. Tean sedagi, et itaallased on väga lahked ja hoolivad väga teiste heaolust. Huvitav oli ka see, et süüakse pitsat, mille peal on friikad.
Ma arvan, et ma olen pärast seda kogemust julgem kui enne. Ma tahaks kindlasti Itaaliasse kunagi tagasi minna ja ma loodan, et ma jään paari inimesega sõpradeks.
-------------
Vaata Sitsiilia nädala videot siit
Sitsiilia projektinädala galerii nr 1
Sitsiilia projektinädala galerii nr 2
