Novembrikuus toimunud Tartu linna ja maakonna 5.-12. klasside õpilastele mõeldud  lühijutuvõistlusel „Võimaluste võimalikkus“, mis sel aastal oli pühendatud sel aastal meie seast lahkunud kirjanik Jaan Kaplinskile, saavutas oma jutuga "Öölinnud, öömõtted" (loe juttu meie artilki lõpus) suurepärase II koha meie kaheksanda klassi õpilane Marleen Meister, kelle emakeele- ja kirjanduse õpetajaks on Tõnis Hallaste.

Mõte võistlusel osaleda tekkis Marleenil kirjanduse tunnis, kus õpetaja seda võimalust tutvustas. See oli talle üldse esimeseks korraks sarnasel jutuvõistlusel osaleda.

Tegemist ei olnud küll päris esimese omaloomingulise katsetusega, kuid noore autori enda sõnul pole varasemad kirjatööd olnud tema jaoks sarnase väärtusega, sest just seekord tundis ta, et on looga tõesti rahul.

Kirjutada võis seitsmel erineval teemal ning loo pikkus pidi jääma vahemikku 200-400 sõna.

“Oma loos soovisin luua tugevat õhkkonda, pidasin oluliseks ka sisukat tegevuslikku poolt. Loo ainukeseks tegelaseks on Mees. Kuigi kogu tegevus toimub nii 20 minuti vältel, siis on tema õnnetule elule viidatud mitme eri nurga alt. Samuti käsitlesin dilemmat tema mõistuse ja südame vahel. Loo mõte seisneb selles, kuidas inimese enda mõtted teda üle koormavad ning kuidas ta lõpuks pinge all murdub ja teeb otsuse südame poole,” nii kirjeldas oma lühijutu sisu Marleen ise.

Ta on seda ka oma sõpradele lugeda andnud ja saanud neilt tunnustava käepigistuse osaliseks.

Huvitaval kombel ei pea Marleen ise ennast kuigi suureks ilukirjanduse lugejaks ning loeb raamatuid siis, kui midagi silma jääb. Tema lemmikžanr on pigem fantaasia, kuigi see oleneb lihtsalt raamatust endast. Moodsa ajastuga Marleen kaasa läinud pole ning loeb raamatuid jätkuvalt paberköidetest. “Arvutist või E-lugerist lugedes tekib tunne, nagu ma ei loeks raamatut vaid tegeleks millegi muuga arvutis.”

Oma tulevikku Marleen kirjanikuna või loomingulise tegevusega hetkel veel seostada ei oska. “Pean ennast reaalvaldkonna inimeseks, aga kes teab, ma käin alles 8. klassis. Samuti leian, et isegi, kui minust kirjandusvaldkonna tegelane ei saa, siis selliste oskuste valdamine ei voola kunagi mööda külgi maha.”

Marleeni saavutus on seda enam väärt, et konkursile laekus 8. klasside õpilastelt kokku tervelt 20 tööd. Võistlust korraldanud ProTERA kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Merle Pindmaa sõnul jäi Marleeni töö puhul silma omapärane teema valik ja see, et tekst liikus tempokalt ühelt etapilt teisele, ei sisaldanud pikki kirjeldusi, vaid täpset sõnavalikut.

Vastab Marleeni eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tõnis Hallaste 

Kui paljud meie kooli lapsed sellele võistlusele oma tööd saatsid ja paljusid neist Sina juhendasid? Kuidas neil läks?

Saatsin võistlusele 10 teksti, millest 4 olid 8. klasside õpilased ning 6 olid viiendate klasside õpilased. Mul on kahju, et juhendamisest hoolimata viiendikel polnud õnne, needki olid head jutud. Eks see sõltub teistestki peale mu õpilaste ja minu kui juhendaja - küllap oli konkurents tugev ning juhendajad tasemel.

Miks valisid just Marleeni välja, et tema võiks saata või oli see tema isiklik algatus? Siit edasi, et kas ja mille poolest Marleen kirjanduse tundides ja kirjandite kirjutamisel silma on jäänud?

Andsin oma 8. klassi rühmale ülesande kirjutada koomiksilik jutt ühe rahvusvahelise projekti tarvis, andsin mõningad näpunäited ja jagasin soovitusi selle osas, millest lähtuda (dialoogipõhisus, hästi visualiseeritav stiil, sündmuste väljapoole suunatus jne). Teemade loeteluna kasutasin jutuvõistluse teemasid. Neile, kellele need kitsendused ei sobinud, lubasin kirjutada vabas vormis lühiloo jutuvõistluse teemadel. Marleen oli üks neist. Marleen osaleb innukalt kirjandustundides, teosepõhistes dialoogides on tal selge hinnang ja tal on tugev õiglustunne.

Mis Sa arvad, miks Marleeni töö žüriile nii hästi silma jäi ja äramärkimist leidis?

Ühelt poolt oli see tugevalt poeetiline tekst, siin oli ilmekaid kirjeldusi ja rohkelt kujundeid. Kirjandusõpetaja minus ütleb, et seda saaks kasutada hea näitetekstina, millest õpilased võiks asuda otsima personifikatsiooni ja epiteete ja võrdlusi. Vahel võib juhtuda, et sellele poeetilisusele ohverdatakse süžee, jutt on vaid pingevaba seisundikirjeldus, aga õnneks Marleeni jutus oli pinget ja oli tegevus, oli ka puänt. Oli mingi pinge ja selle vabanemine, saavutada seda 400 sõna piires on väikestviisi saavutus.

On see meie esimene edu sellel konkursil või kui keegi on varemgi silma paistnud?

Meie kooli õpilased on sel võistlusel varemgi silma paistnud. Tänavuses võidukate nimekirjas figureerisid ka kaks 7. klassi õpilast, kelle jutud osutusid äramärgituteks. Kaks aastat tagasi, kui võistlust korraldasin mina, pidas žürii premeerimisväärilisteks kahe õpilase tööd - toona 5. klassis käinud Niklas Krull sai oma vanusegrupis III koha ja 9. klassis käinud Salme Laanemäe I koha.

Ja päris lõpetuseks selle loo tõeline pärl ehk Marleeni lühijutt. Hääd lugemist ja nautimist!

Öölinnud, öömõtted

Kell on kümme enne kahteteist. Aknaklaasile on moodustunud jääkristallid, aga toas on soe, kaminas praksub tuli, kuid hämar on, varjud mängivad. Õhus on tunda pinget.

Toolil istub Mees, küünarnukid laual, pead toetamas. Hinges tühjus, kurbus ja kahetsus. Ta tõstab pea, viies pilgu üle ruumi. Vaagnas lesivad avamata kirjad, tasumata võlad. Praokil kapiuksest paistavad triiksärgid ja nahast vööd ning see viimane unustatud kleit. Viimaks hiivab ta omaendi käsi üles, tunneb neid õrnalt surisemas, peal laiad lillakad veresooned, moodustades justkui võrgustiku, muutes maastiku konarlikuks.

Mees on väsinud, liiga väsinud mõtetest. Ta süda ja mõistus on lakkamatus riius, kumbki ei anna järele. Tal oleks justkui pendel kehas, mis kõigub ühelt poolt teisele, aga seisma ei jää.

Ta tõuseb toolilt, sirutab oma kumerat selga, kratsib nii kaheksa päeva välja kasvanud vuntsi ja vaatab maha. Ta pilk tõuseb vaikselt ja ta hakkab vaikselt toas liikuma. Ta suundub akna poole, mille pärani lahti tõmbab. Mees pistab pea aknast välja ning toetab kehaga aknalauale, seejärel sulgeb silmad ja hingab sügavalt. Ta tunneb kõledat talveõhku oma kehast sisse ja välja imbumas.

Tinn! Tinn! - löövad kirikukellad nii valjusti, et Mees võpatab üle keha. Saabunud oli südaöö, uus päev, uus algus. Sel hetkel Mees süttib, temas miski pöördub, Ta oleks nagu välgult löögi saanud, mõte ja olek on korraga vesiselged. Pendel oli seisma jäänud.

Äkitsi hakkab tal kiire, ta sulgeb akna pauguga ja sammub kapi poole, kust võtab villase mantli, kaabu ja paari nööritavaid saapaid, mida jalga pannes sidus paelad kahekordsesse lipsu. Ta pani ka mantli selga, kuid asetas kaabu nagile.

Ta sammub tuppa tagasi ja põlvitab kapikese ette maha, mille ust avades võib näha halli raudseifi. Kuulda oli nelja üksteisele järgnevat piiksu ning seifi avanemist. Mees võtis sealt midagi ning sulges uuesti ukse. Ta tõusis sihikindlalt püsti, võttis nõrgalt väriseva hingetõmbe ja kõndis tagasi esikusse. Pani kaabu pähe ning lahkus ruumist.

Paariks minutiks on maailmas haudvaikus, kõik oleks nagu välja surnud, öökullilgi hakkas kõhe. "Põmm!" käib püstolipauk, haudvaikus katkes, linnud lahkusid häälekalt, kodudes süttisid tuled, kui mehe kindlameelsed sammud tagasi korterisse jõudsid.

Süda oli võitu saanud.