Nagu paljudes koolides, nii ka meil, peetakse jõulude eel maha üks pidulik kontsert. Selle õnnestumiseks tuleb kõvasti harjutada ja kuidagi ei pääse ka peaproovist, mis enamasti toimub kontserdiga samal päeval. Kuna sellega on seotud peaaegu kolmandik õpilastest, siis tekib alati küsimus, kuidas sellise hulga laste puudumisel õppetööd korraldada.

Sel aastal tulid kaks vanemate kooliastmete õppetoolide juhti, Mai Torim ja Lauri Kõlamets mõttele, mis kenasti ka teoks tehti.

Otsustati, et kontserdiproovi ajaks ühendavad vanemad õpilased oma oskused noorematega ja tehakse koos rida põnevaid tegevusi.

“Esmalt jaotasime õpetajad nelja erinevasse gruppi. Rühmade tegemiseks kasutasime veebipõhist juhuslikkuse generaatorit. Erilisust lisasime ka sellega, et andsime igale rühmale kasutada ühe korruse, kus nad tavaliselt väga aega ei veeda,” rääkis projekti “Suur vend, suur õde!” vedanud õpetaja Lauri Kõlamets.

Ka õpetajate jaoks oli tegemist väljakutsega, kuna näiteks ajaloo- ja füüsikaõpetaja sattusid järsku vastutavaks meie kõige nooremate õpilaste õppetöö eest.

Kokku liideti ühe lennu klassid ning õpilased jaotati vajadusel väiksematesse gruppidesse. Ühel korrusel tegid koostööd 9. ja 4. klassi, 8. ja 3., 7. ja 2. klasside õpilased ning 5. ja 6. klasside lapsed olid teejuhtideks esimese klassi õpilastele.

Kaheksanda klassi õpilane Ander Hendrik Rohusalu, koos kolmanda klassi poistega, demonstreerimas kooli laboris katseklaasi kokku valatud Eesti lipu värve.

Teame, et Eesti õpetajatel on oma töös väga suur autonoomia ning seda osatakse ka hästi kasutada. Nii said igal korrusel tegutsenud õpetajate grupid ise otsustada mitut tegevust nad soovivad lastele teostada ja otsustasid ka õpitubade kestuse. Üks õpituba kestis 15, 20, 30 või 120 minutit.

Õpetaja Lauri sõnul oli lastele pakkuda tegevusi, mida viisid õpetajate juhendamisel läbi ainult vanemad klassid, kuid oli ka sellised tegevusi, mida teostati ühiselt. Nooremad õpilased said alati oma vanematelt eeskujudelt abi küsida. Samas tuli ette ka olukordi, kus "muna võis õpetada kana".

„Üks tore ja rõõmsameelne päev oli vahelduseks tavapärasele õppetööle. Suur tänu meie söökla inimestele, kes olid meie ideele väga vastutulelikud ja aitasid logistikaga, sest ka lõunasöögil käidi seekord oma suurema "venna või õega",“ ütles Lauri kokkuvõtteks.

Aga, et üks pilt võib jutustada rohkem kui tuhat sõna, toome teieni ka pildigalerii toimunust.