9. ja 10. juunil said meie koolis nelja tüdruku eestvõttel teoks kaks väga ägedat projekti - kevadmängud ja projektipäevad. Kevadmängude organiseerimise taga seisid Kertu Laanoja ja Kädi Rosenthal, projektipäevade korraldajad olid Marleen Meister ja Karola Purga. Projektid sai teoks Tartu Noorsootöökeskuse poolt ellukutsutud noorte omaalgatuslike projektide (NOA) toel. Samuti toetas üritusi Raatuse kool.

Kahe päeva jooksul said 5.-8. klasside õpilased osa väga eripalgelistest ja huvitavatest töö- ja õpitubadest ning algklasside lapsed kevadmängude nime all toimunud üheksast sportlikust tegevusest (vt ka videot ja galeriid).

Kõik neli tüdrukut, kes need üritused teoks tegid, kuuluvad Raatuse kooli õpilasesindusse, mille tegemisi toetab meie kooli noorsoo- ja kultuuritegevuse juht Marju Lille, kellele tüdrukute ideed algusest peale meeldisid.

“Head asjad juhtuvad siis, kui me neid ise loome, samuti on mõnusa keskkonna ja õppimisega: ise käed külge pannes, saame just seda, mida ootame. Karola ja Marleen võtsid nõuks ja tegid lihtsalt ära. Kertu ja Kädi said nn vanematelt kolleegidelt inspiratsiooni ja soovisid ka väiksematele midagi pakkuda.”

Kuigi tema sõnul tekkis küll mõlema päeva jooksul ka ootamatusi, on tähtis see, et osaliste silmad särasid ja kooliaasta sai lõpetatud pisut teistmoodi.

“Kuigi Marleen ütles projektipäevade ülevaatevideos, et ta ei korraldaks mitte kunagi enam sellist üritust, ütlen mina, las aeg näitab... Kogemus on olemas ja kindlasti on noortel mõtteid, kuidas järgmisel korral mõnda üritust nii korraldada, et oma elu lihtsamaks teha. Minu poolt hästi pikk pai ja sügav kummardus tüdrukutele. Just teiesugused inimesed muudavad meie kooli ägedaks ja omanäoliseks,” lisas Marju.

Esitasime ka ürituse korraldanud tüdrukutele mõned küsimused.


Kuidas tekkis selline äge idee? Millised olid teie tegevused, et teostuseni jõuda?

Kertu ja Kädi (KK): Idee tuli kui Kädi rääkis oma isaga õpilasesinduse tegevustest. Ta isa pakkus välja mõtte teha spordipäev. Mõtlesime, et olles Liikuma Kutsuv Kool, võiks meil tõesti olla mõni liikuma kutsuv üritus. Natuke aega varem olid Marleen ja Karola alustanud oma projektiga. See andis meile julgust samuti NOA avaldus teha ja mõtte pühendada projekt noorematele õpilastele. Kevadmängude läbiviimiseks pidime me tegema projekti tutvustava video ning ürituse planeerima. Kõige keerulisem osa selle juures oli ajakava koostamine. See võttis mitu katset ja palju öötunde, kuid see sai tehtud. Kui üritus lähemale tuli, toodi palgele mitu probleemi, mille lahendamine oli samuti ajakulukas.

Karola ja Marleen (KM): Idee tekkis iseeneslikult, kui käisime klassiga Anne Noortekeskuses, kus pidime ise projekti kirjutama. Sealt saigi alguse meie projekti algne versioon. Kolme kuu vältel viisime visiooni ellu. Väga oluline oli NOA rahastus ehk toetus Tartu Noorsootöö keskuselt, läbi mille saime ostetud enamus vajalikke materjale töötubadeks, samuti toetas meid ka kool.

Kõige olulisemaks oli ikkagi mõelda välja töötoad ja leida neile läbiviijad. See oli aeganõudev protsess, saatsime välja kümneid kui mitte sadu e-maile, et leida oma ala asjatundjad töötube juhendama.


Mis oli korraldamise juures kõige keerulisem ja aeganõudvam?

KK: Kõige keerulisem oligi vast ajakava loomine. Algul üritasime seda teha käsitsi, kuid vahetasime peagi üle robootilise jõu kasutamisele, sest seda oli keeruline muudmoodi teha. Keerukas oli ka jaamade läbiviijad leida, sest sellega, nagu palju muuga, jäime hilja peale. Leidsime siiski vajaliku tööjõu, kes aitas ürituse edukalt läbi viia ning ka päevakavaga oli kõik hästi.

KM: Nagu juba mainisime oli kindlasti kõige aeganõudvamaks ja keerulisemaks osaks erinevate inimeste leidmine kindlatesse töötubadesse. Eriti raskeks tegi selle see, et meie töötoad olid üsna spetsiifilised ning me ei tohtinud läbiviijatele maksta töötasu. Samuti oli keeruline leida asendusi inimestele, kui keegi alt ära hüppas vms. Üks raskemaid ülesandeid oli kindlasti ka varahommikul koolis kõige valmis panemine.


Mis jäi endale kõige rohkem positiivse poole pealt meelde?

KK: Kõige paremini jäi meile meelde õpilaste reaktsioon. Ürituse algul toodi meile lilli ja peale üritust tuldi ka järgmisel päeval veel kallistama ja tere ütlema.

KM: Kõige positiivsem oli käia koolipeal ringi ning uksest sisse piiludes näha osalejate rõõmsaid pilke. Nii teatsime, et meie üritusel oli mõju ja tähendust.


Millised õpitoad (küsimus projektipäevade osas Karolale ja Marleenile) olid kõige populaarsemad ja kas oskate ka arvata miks just need? Millist tagasisidet olete kaasõpilastelt saanud selles osas?

KM: Kõige populaarsemad, mis kohe ette tulevad, olid kindlasti tund teraapiakoeraga, SexEd Elega ning mentaalse tervise õpituba. Viimased kaks on hästi päevakohased teemad noorte hulgas, seetõttu osutusidki niivõrd populaarseks. Teraapiakoera õpitoas oli arvatavasti lihtsalt võimalik näha koolimajas kellegi muu kui meie sotsiaalpedagoogi Merle koera, seega läks ka hästi peale.


Kas korraldaksite seda veelkord ja mida teeksite sel juhul täna teisiti?

Kertu: Meie arvamused on erinevad. Kindlasti soovin seda üritust veel teha, just selle nimel, et oma vead parandada. Lisaks sellele tundus asi õpilastele meeldivat ja miks ka mitte seda neile uuesti teha. NOA-projektilt raha küsimise vastu pole ka midagi, kuid teeksin taotlusvooru järgmine kord ägedama video. Lisaks kaasaksin korraldusmeeskonda rohkem inimesi ja kasutaksin Kädi oskusi veelgi paremini ära.

Kädi: Arvatavasti korraldaksin ja hakkaksin palju varem planeerima. Kasutaksin kindlasti Kertut veel rohkem ära, sest minu arvates oskab tema seda asja paremini.

KM: Kuigi mõne projektijuhi sõnad video lõpus võisid erineda, siis ütleme jah, võibolla tõesti. Elame, näeme. Korraldamise poolelt teeksime nipet-näpet teisiti, näiteks lisaksime e-mailide alla ka oma telefoninumbri.

Aitäh Marleen, Karola, Kertu ja Kädi kõige selle suurepärase eest, mille te teoks tegite!

Vaata ka videot ja üle 400 fotoga galeriid.