Juba peaaegu pool aastat on kolmes Eesti linnas – Tartus, Narvas ja Tallinnas – käinud koos teotahteline seltskond noori, kes on valmistanud ette märtsi alguses publiku ette tulevaid väga mõttetihedaid ja ainulaadseid etendusi, kus publik pileti eest maksma ei pea. Lavale tuuakse kaasatuse ja julguse lood. Millega on tegu ja kuidas Raatuse noored asjaga seotud on, uurime allpool lähemalt.
Teater, mis sünnib seestpoolt
Mis juhtub siis, kui noortele ei anta ette teksti, rolle ega valmis vastuseid, vaid kutsutakse nad lavale iseendana? TUUM Teatri kogukonnateatri projekt "Pole minu asi…?" otsib vastuseid just sellele küsimusele. Siin sünnivad etendused koos osalejatega – noortega, kes astuvad lavale iseendana ja räägivad lugusid oma elust. Tegemist on rakendusteatriga, kus teater ei ole pelgalt tulemus, vaid pikk ja teadlik protsess.
"Meie jaoks on teater nagu keel, mida koos õpime ja mis meid ühendab," on TUUM Teatri meeskond korduvalt rõhutanud. Nad loovad lavastusi, mis sünnivad koos osalejatega. Näitlejad ei kehasta fiktiivseid tegelasi, vaid astuvad lavale iseendana, jagades oma mõtteid, kahtlusi ja kogemusi. Teatri keskmes ei ole valmis tekst, vaid protsess ehk teekond, mille käigus sünnib lavastus noorte endi häälest.
Antud projektis kestab kogu protsess ligi pool aastat: kohtutakse kord nädalas, arutatakse ühiskondlikke ja isiklikke teemasid, mängitakse olukordi läbi, kirjutatakse ja improviseeritakse. Lavastus kasvab samm-sammult sellest, mida noored ise oluliseks peavad.
Ütleme välja selle, mida täiskasvanud ei küsi
Projekt "Pole minu asi…?" keskendub noorte kaasamisele ja häälele ühiskonnas ning küsib otse: millal tunneb noor, et ühiskonnas toimuv puudutab teda? Ja miks on vahel lihtsam öelda, et see ei ole minu mure?
Projekt sai hoo sisse eelmise aasta augustis Narvas toimunud ühislaagris, kus kohtusid noored üle Eesti. Seal pandi paika esimesed teemad ja loodi alus usaldusele. Järgnesid avatud töötoad koolides, regulaarsed proovid ning mitmed temaatilised töötoad, sealhulgas meediapädevuse töötuba ja hääleimprovisatsioon.
Märtsis jõuavad lavale kolm lühilavastust, mis põhinevad noorte isiklikel kogemustel sekkumisest, vaikimisest ja pealtvaatajaks jäämisest. Koolis, peres, sõpruskonnas ja laiemalt maailmas.
Tartu trupp: julgus rääkida ka ebamugavast
Tartus on alates septembrist koos käinud Raatuse kooli juures tegutsev noortetrupp, kuhu kuuluvad nii meie kooli õpilased kui ka noored väljastpoolt. Truppi juhendavad Kadri Kosk ja Kalli Pikas, kelle käe all on kujunenud mänguline, humoorikas ja samas sisuliselt terav kooslus.
"Kuigi proovides saab kõvasti nalja, oleme otsustanud rääkida ka teemadest, millest oleks mugavam vaikida," ütleb üks juhendajatest, meie kooli draama- ja kunstiõpetaja Kadri Kosk. "Näiteks olukordadest, kus noor tunneb, et tema arvamust ei võeta tõsiselt või otsused tehakse kusagil mujal ja teiste poolt."
Tartu trupi lavastus kannab teravmeelset ja iroonilist pealkirja "Laps räägib siis, kui kana pissib?". See peegeldab hästi noorte kogemust kuuldavaks saamisest.
Noored kui oma elu eksperdid
Projektis osalemine ei eelda varasemat lavakogemust. Oluline on valmisolek mõelda, kuulata ja kaasa rääkida. Üks osalejatest, meie kooli üheksanda klassi õpilane Liisi Koppel, kelle jaoks põimusid projektis kaks olulist huvi - teater ja ühiskondlikud teemad, kirjeldab oma teekonda nii:
"Nägin Stuudiumi kirjas, et tehakse põhimõtteliselt poliitiline näitering, ja kuna see läks minu huvidega tugevalt kokku, otsustasin projektiga ühineda. Me räägime seal väga palju oma tunnetest ja kogemustest. Teiste elude ja ideede kuulmine on väga huvitav ja oluline."
Liisi sõnul on protsessi juures kõige olulisem olnud avatus ja usaldus. "On ülesandeid, mis nõuavad usaldust kaaslaste suhtes, ja see ei ole alati lihtne, aga see ehitab hoolivust."
"Lavastus tekib samm-sammult sellest, mida noored ise oluliseks peavad," lisab juhendaja Kadri. "Meie roll täiskasvanud loovisikutena on suunata ja toetada, aga noored on ise oma lugude eksperdid."
Miks peaks publik etendusi vaatama?
Liisi vastus on selge: "Me räägime palju noorte probleemidest ja muredest. Kui isegi üks teismeline tunneb meie etendust vaadates, et ta ei ole oma tunnetega üksi, siis oleme eesmärgi täitnud. Ja vanematele võib see aidata noori paremini mõista – kui nad on valmis meid päriselt kuulama."
Tema sõnul on projekt loonud tugeva ja toetava keskkonna: "Kui isegi ühel teismelisel aitab meie etenduse nägemine tunda end vähem üksi, siis oleme eesmärgi täitnud. Vanematele võib see olla võimalus meid päriselt kuulda."
Rakendusteater annab hääle neile, keda tihti kuulatakse liiga vähe
Raatuse kooli noorsoo- ja kultuuritegevuse juht Annika Rohi näeb projekti mõju igapäevaselt: ""Pole minu asi…?“ on andnud noortele tõeliselt vajaliku võimaluse oma arvamust loovalt ja julgelt avaldada. Kolmapäevased kohtumised meie majas on pannud eri koolide õpilased õhinaga kaasa töötama ja mõtlema elu olulistele teemadele. TUUM Teatris osalemine on andnud noortele hääle, mida nad muidu ei julgeks nii kergelt kasutada."
Noored laval. Ausalt. Ilma filtrita
Projekti peakoordinaatori, rakendusteater TUUM juhendaja Liia Kanemägi-Jõeranna sõnul sündis "Pole minu asi…?" soovist teha asju teisiti ja muuta tavapärast lähenemist noortele. Tema jaoks on teater väga eriline kunstiliik ning sellel on võime mõjutada ja muuta.
"Meie projektide teemad on alati ajendatud protsessidest, mis on ühiskonnas aktuaalsed. Praegu on palju juttu noortest ja sellest, miks nad ei ole aktiivsed. Samas unustame, et sageli küsime noorte kohta ja vastame ise nende eest – analüüsime, diagnoosime ja jagame korraldusi. Mulle on isiklikult väga sümpaatsed noored täiskasvanud ja mulle meeldib neid kuulata. Meie projekt on katse kõigepealt kuulata ja alles siis leida sobiv loominguline vorm."
Liia tõstab esile ka koostööd Kadri Kosega: "Meid seob koostöö Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsis ning ühine arusaam, et teater kui eneseväljendusviis peaks olema rohkem kohal nii hariduses kui ka igapäevaelus. Kadri oskus luua noortega turvaline ja samas nõudlik ruum on selle projekti üks tugevusi."
Kutse kuulama ja kaasa mõtlema. Kui noored räägivad, muutub vaikus
„Pole minu asi…?“ ei paku lihtsaid vastuseid ega moraali. See pakub ausat kohtumist noorte mõtetega. Ja võib-olla sunnib küsima ka vaatajatelt: millal otsustame meie ise, et see on meie asi?
Projekt sündis Haridus- ja Teadusministeeriumi toetusel ning koostöös mitmete partneritega. TUUM Teatri meeskonna jaoks on selle projekti keskmes dialoog ja usk, et noorte hääl väärib kuulamist. Seda ka siis, kui see on keeruline, kriitiline või ebamugav.
Lõpetuseks veelkord, nagu ütleb üks projekti noortest, Liisi: kui keegi tunneb end pärast etendust vähem üksi, on teater oma töö teinud.
--------------------------------------------------------------------------------------
Millal ja kus etendusi näha saab?
Kõik etendused on tasuta ja neile järgneb arutelu publikuga. Palun registreeru etendustele siin.
Tartu (Tartu Raatuse Kool):
E, 2. märts kell 18.00 – avatud esietendus “Laps räägib siis kui kana pissib?” kogukonnale
N, 5. märts kell 14.00 – Tartu trupi etendus “Laps räägib siis kui kana pissib?”
N, 5. märts kell 15.00 – Narva trupi külalisetendus "Pinge"
Tallinn (Pelgulinna Riigigümnaasium):
T, 3. märts kell 16.30 – Tallinna trupi etendus “Mõistmisest”
T, 3. märts kell 17.30 – Tartu trupi külalisetendus “Laps räägib siis kui kana pissib?”
Narva Gümnaasium:
K, 4. märts kell 15.00 – Narva trupi etendus "Pinge"
K, 4. märts kell 16.00 – Tallinna trupi külalisetendus “Mõistmisest”
Vaata ka projekti kodulehekülge
