18.-22. veebruaril toimus Küprosel Erasmus+ projekti SLAM-STEM Learning Activities & Methods esimene õpilaste mobiilsusnädal, millest võtsid osa ka viis Raatuse kooli õpilast, projekti pedagoogiline koordinaator, õpetaja Lauri Kõlamets ja kooli arendusjuht, projekti koolipoolne üldkoordinaator Rene Leiner. Lisaks eestlastele ja küpriootidele osalevad projektis koolid Horvaatiast ja Kreekast.


Ootamatud kohtumised lennujaamades

Reis kaugele maale kujunes traditsiooniliselt pikaks ja kurnavaks. Startida tuli juba öösel, et hommikul vara lennukile jõuda. Lennujaamas tekitas lastes elevust Karl-Erik Taukar, kes oli sinna saabunud vist otse Eesti Laulu finaalvõistluse peolt ja lendas tõenäoliselt puhkusele Egiptusesse või mõnda muusse toredasse paika. Siinkirjutaja seda kohtumist ei märganud, seega jääb kogu selle info tõetruudus laste õlule. 

Viini lennujaamas, mis oli kosutavaks vahepeatuseks, satuti aga kokku Ungari noortekoondisega, kes samuti Küprosele lendas, kus neid ootas ees sõpruskohtumine kohaliku tiimiga. Kahjuks küll ei olnud nende seas kuulsa Torino Juventuse huviorbiiti sattunud noort imelast Dominik Szobszalaid. 

Kuna Küpros on jalgpalliklubide jaoks tuntud treeningbaas, siis tagasiteel oldi lennujaamas koos Krasnodari duubelmeeskonnaga, kelle esitiim oli just eelmisel päeval Euroopa Liiga kaheksandikfinaali.

Ja kui jutt juba jalgpallile kui kõige rahvusvahelisemale keelele läks, siis olgu öeldud, et ka meie partnerkoolil Küprosel on suurepärane jalgpallistaadion, mis on pälvinud rahvusvaheliselt jalgpalliliidult FIFA’lt koguni 5 tärni ning kus hiljuti käis kohal selle sajandi ehk kuulsaim kohtunik Pierluigi Collina, koos UEFA kohtunike tiimiga nädalast koolitust läbi viimas.

Õnnelikult kohal, said lapsed kenasti majutusperedesse saadetud ja tihe projektinädal võis alata.


10 000 euro eest keskpõrandale kokku

Juba avadefilee oli küpriootidele omaselt värvikas ja tempokas. Tantsiti, lauldi, mängiti pilli ja tõmmati ka külalised sirtakit tantsima.

Meie projektiseltskonda võõrustanud partnerkool The Heritage Private School, on nagu nimestki lugeda, puhtakujuline erakool, kus aastane õppemaks ulatub 10 000 euro kanti ja mis on sisuliselt nagu oaas keset kõrbe ehk ülejäänud kohalikku haridusmaasikku. Täielik eliit, nagu öeldakse. Kolmandik õpilastest on venelased, teine kolmandik peredest, kus vähemalt 1 lapsevanem on Kreeka küprioot ja viimane kolmandik igalt poolt üle maailma. Tooni andsid kindlasti Hiina ja India lapsed.

Hiina pered näevad sinna kooli oma lapsi saates võimalust pääseda ülimalt tiheda konkurentsiga Hiinast välja, lähemale Mandri-Euroopale. Kui sidemed sõlmitud ja keeled suus, nähakse perspektiivi liikuda edasi nt mõnda Hiina-Euroopa suunal tegutsevasse ettevõttesse või ise vastav ettevõte luua. India pered pidid aga silma torkama sellega, et on kõikidest kõige nõudlikumad. Nii laste kui kooli suhtes. Kui laps ei ole esimese viie parema seas, ei ole teda olemaski.

Koolis on keelatud kasutada misiganes sotsiaalmeediat – Facebooki, Instagrami, Twitterit, Youtube’i jne.


Elitaarne asukoht ja brittide kord

Kool ise kuulub ühele perekonnale, kes alustas selle ettevõtmisega 1987. aastal. Kõik sai alguse vaid kuue õpilasega lasteaiast. Tänaseks on koolis üle 1100 õpilase ja kogu õppekompleks, mis asub Palodia külas mäe nõlval, küllaltki eraldatuna tihedast inimasustusest, koos eraldi valvemeeskonnaga, kes kõiki autosid kontrollib, on tõeliselt muljetavaldav.

Kuna juba 1989. aastast õpitakse Suurbritannia rahvusliku õppekava alusel, siis on loomulik, et koolis on kohustuslik kanda koolivormi. Küll aga võib neil päevil, kui toimuvad liikumistunnid, kanda kooli sümboolikaga dresse. Harjumatu oli taaskord kuulda ähvardavalt kõmisevat koolikella.


Spagettidest tornid ajasid lapsed pöördesse

Projektinädala sisupoolele mahtusid erinevad loengud ja töötoad. Esimesel päeval kuulati Küprose teadlaste ja inseneride assotsiatsiooni esindajat, tutvuti põhjalikult kogu hoonetekompleksiga ja sellega, mida põnevat seal igapäevaselt tehakse.

Päeva naelaks oli kindlasti vahukommi väljakutse ehk siis rahvusvahelistes tiimides spagettide ja teibi abil võimalikult kõrge torni ehitamine, mille otsas pidi püsima üks vahukomm. Pärastlõunal külastati kohalikku Engino avastus- ja loovusõppe mänguasjade tehast. Tegemist on siis Lego väikese vennaga, mille tooteid peaks Eestiski osta saama.

Teisel päeval lahendati kohalike õpilaste juhendamisel erinevaid matemaatilisi põnevusülesandeid, kuulati õpilaste esitlusi ja ühe Küprose kõige innovaatilisema biotehnoloogiaettevõtte NIPD Genetics esindaja loengut. Tegemist on ettevõttega, mis keskendub geneetiliste haiguste ennetamiseks ja diagnoosimiseks mõeldud testide kavandamisele ja arendamisele. Lisaks kohtus projektis osalejatega ka kooli vormel 1 tiim, kes rääkis oma ettevõtmistest, sh sellest, kuidas ennast turundada ja oma tegevuseks sponsoritelt raha koguda.

Teisipäeva õhtupimeduses koguneti aga taas koolimajja, kus kohalik astronoom tutvustas lastele taevalaotuse saladusi, misjärel mindi juba ise õue, teleskoobiga selget tähistaevast uurima.


Progemisest ja robootikast antiikse ajalooni

Kolmanda päeva esimene osa kulus koodikirjutamisele. Seejärel osaleti aga kahes erinevad õpitoas, kus tutvuti ja õpiti 3D printimist ja tehti keemilisi eksperimente. Pärast lõunat ootasid aga juba järgmised põnevad tegevused robootika vallas.

Neljapäev oli väljasõidupäev. Külastati Küprose edelarannikul asuvat Kourioni, kus omal ajal asus oluline iidne linnriik. Kaheteistkümnendal sajandil enne Kristust, pärast Mükeene kokkuvarisemist, saabusid sinna Kreeka asunikud.

Neljandal sajandil kannatas Kourion viie raske maavärina all, kuid linn ehitati osaliselt uuesti üles. Suurem osa arheoloogilistest jäänustest jääb Kourioni Rooma ja varajase Bütsantsi aega ning üheks kõige muljetavaldavamaks oli külalistele kindlasti kreeka-rooma amfiteater, kus üks kohalik mees ka improviseeritud ühe lauluga kontserdi korraldas.

Lisaks käidi ka ühes võluvas, kitsaste tänavate ja osaliselt mahajäetud suvemajadega mägikülas, kus söödi ka lõunat. Seal nähti ära ja saadi omal nahal tunda ka ühte korralikku lõunamaa vihmasahmakat.

Kindlasti jääb nädal eriliselt meelde Salme Laanemäele, kellel oli ühel kenal päeval sünnipäev, mis ei jäänud märkamata ka kohalikul kooliperel, kes talle sel puhul sünnipäevatordi kinkis, mida siis üheskoos heamaitsta lasti. 


Kas orkestris olid venelased ja hiinlased?

Neljapäeva õhtu kujunes aga väga paljudele selle nädala naelaks. Nimelt oli siis kavas kohaliku kooli aasta üks tippsündmusi. Igal aastal tuuakse vaatajate ette üks kõrgel tasemel produtseeritud koolimuusikal. Sel korral oli selleks 1973. aastal William Goldingu poolt kirjutatud raamatu põhjal 1987. aastal ilmavalgust näinud Rob Reineri lavastatud linateose The Princess Bride alusel tehtud muusikal As You Wish, kus kaasa tegid eranditult koolis õppivad õpilased. Seda nii orkestris kui lavalaudadel.

Lisaks loodusainete õpetamisele ka kitarriõpetajana leiba teeniv Lauri ütles naljatlemisi: „Tundub, et venelased ja hiinlased on
orkestris, sest toon on hea.“


Inigo Montoya - tempel mällu igaveseks

See õhtu oli meie õpilaste jaoks nüüd küll selline ahhaa-ohhoo elamus, et meil võiks ka kunagi midagi sarnast teha. Justnimelt võiks, sest see kõik nõuab hea tahtmise ja oskuste kõrval ka päris palju finantsressurssi, kuna kõik mida me nägime, oli teostatud tõepoolest väga kõrgel tasemel. Isegi kui lauljad ei saanud kõikidele nootidele pihta ja flööt kippus häält kaotama, oli üldpilt ikka väga võimas. Kadestamisväärselt võimas.

Et alapealkiri ei jääks asjatundmatutele inimestele võõraks, siis Inigo Montoya, Hispaania mõõgakangelane, kes maksis muusikalis kätte oma isa tapmise eest, oli etenduse üks värvikamaid tegelaskujusid.


Einsteini reinkarnatsioon Küprosel

Projektinädala viimasel tööpäeval kohtusid lapsed aga Einsteini või Juri Lotmanit meenutava Dr Voskaridesiga, et osaleda põnevas telerobootikat ja multiplikatsiooni ühendavas töötoas.

Õpetajate tiim pidas aga oma koosolekut, kus räägiti sellest, mida ollakse oma koolides seni projekti raames juba teinud, arutati tulevikuplaane ja sõlmiti uusi kokkuleppeid. Järgnes kurbrõõmus sertifikaatide jagamise tseremoonia ja seejärel suundusid kõik juba oma hüvastijätupidudele, mis toimusid, kellel väiksemas, kellel suuremas seltskonnas.

Laupäeval jõudis aga kätte see kõige kurvem hetk, kus tuli oma majutusperedega bussijaamas head nägemist jätta ja loota, et kunagi kohtutakse taas.


Rumalus ongi karistatav

Kui nüüd veel paari mõttega kohaliku koolielu, projektinädalal kogetu ja Raatuse igapäeva juurde tulla, siis tundub, et rumalusi tehakse ka seal, kus võimaluste meri sügavam kui mõnes tavalises puurkaevus.

Nii näiteks saime teada, et Küprose koolis osteti iPadid põhjusel, et iPadid ju võiksi koolis kindlasti olla (võimalik, et küsiti ka perede käest selleks lisaraha) ja alles seejärel hakati mõtlema sellele, kuidas neid kasutada, osteti mingid äpid jne. Aga peamiselt kasutatakse neid ikkagi vaid mingite valmisrakendustega töötamiseks. See on olnud ka peamiseks põhjuseks, miks Raatuses on alati eelistatud laua- ja rüperaale tahvlitele. Enne mõtle, siis tee.


Koodikirjutamine elu normiks

Samas jällegi sai Küprosel olles aina enam selgeks see, et programmeerimine tuleb võtta ka meil palju tõsisemalt käsile, sest milleks meile arvutid kui me parimal juhul oleme ainult passiivsed kasutajad.

Progemine Visual Basicu vms progega on jõukohane igale lapsele. Meie Küprosel käinud õpilased ütlesid, et nad koolis ei tee raaliga reaalselt mitte midagi. See hinnang on kindlasti ülepaisutatud, aga näitab siiski, et meil on veel väga palju arenguruumi selles vallas.


Tõuaretus koos märgade prillaudadega

Külastatud partnerkool ise on aga puhtakujuline teatud arengustaadiumi fiksatsiooniga isikute unelmate kool – koristajad ees ja taga (tõepoolest, neid oli igal pool), koolivorm, ei mingit läbu koolis, ei suitsu, narkootikume, mokatubakat, õpetajatele vastuhakku, karm kord, karistused kohe peale, mitme hoiatuse peale koolist väljaviskamine jne.

Kui klassis oli mingi eripärase toolide-laudade paigutusega tund/üritus, lendas kohe peale seda peale kolmeliikmeline täismeestest koosnev tiim, kes siis klassi järmise tunni või ürituse läbiviija juhiste alusel taas ümber kujundas. Elitaarse erakooli lõbud, kus juba väikesest peast toimub selge segregatsioon, kes on tööline ja kes mõnel teisel redeliastmel asuv isik.

Tõuaretus, milleni ehk pole vaja igal pool jõuda. Selles mõttes on Eesti elukorralduse mõttes ikka väga tore ja mõistlik paik. Aga muu oli Küprose eliitkoolis ikka nagu mujalgi – urineerivad prilllauale ja potist mööda, kraanid ei tööta alati, osad ajavad vett üle ja läbi jne.


Testkonveierist unelmate vangla? 

Kogu Küprose partnerkooli elukorraldus meenutas oma olemuselt (mitte tegelikkuses) rohkem range režiimiga vanglat, mis mõtestatud õppimist kuidagi soodustada ei tohiks. Igas klassiastmes ja iga õppeaines 18 kohustuslikku kontrolltööd aastas (seejuures nähti suure edusammuna seda, et just oldi seda riiklikul tasandil vähendatud 21 pealt 18 peale). Samuti tuleb igas õppeaines sooritada 2 eksamit. Üks neist talvel, teine kevadel.

Seejuures kevadel, õppeaasta lõpus toimuvatel eksamitel kaetakse ka see materjal, mille peale talvel eksam juba tehti. Õppimise ja unustamise konveier. Töö mitte teadmiste, vaid hinnete nimel. Unistuseks koht USA või Suurbritannia eliitülikoolides ja penthouse korter New Yorgi südalinnas. On alles elu.


Väike samm kommunismini

Suur osa õpetajate elukorraldusest on oma olemuselt küllaltki omanäoline ning kahjuks tõenäoliselt ka endiselt paljudele Eesti õpetajate unelmatele vastav. Õpetajate tööturul valitseb täielik sotsialism. Kommunismini on veel väike samm minna. Sellest kõigest kirjutab meie loo lõpus ka õpetaja Lauri, aga mõne punkti toome välja ka siin.

Küprosel on olemas nii era- kui riigikoolid. Kui esimesed neist võivad olla rohkem teerajajad ja selgelt tugevamad oma õpilaste ja õpetajate valikult, siis tegelik paradiis valitseb aga riigikoolides – kui sinna saad, oled igavesti. Ja saad sa sinna elava üleriigilise järjekorra alusel ning koolijuhil puuduvad igasugused hoovad oma õpetajate meeskonna kujundamisel. Ka lahti on võimalik inimesi lasta ainult juhtumil, kus ta tõepoolest sooritab nt kriminaalkuriteo vms.


Vähem tööd, rohkem palka

Boonused pensionil, tervisekindlustuses, staažitasud, laiskus, mugandumine jne. Mida kauem oled süsteemis olnud, seda vähem lille tuleb liigutada, kuid seda suuremat tasu saad.

55-aastaselt võib nt juhtuda, et seisad klassi ees 15 tundi nädalas (erakoolis 26) ja saad 3000 eur palka (seejuures tulumaks rakendub alles alates 19000 aastapalgast).

Õpetajad puhkavad kokku sisuliselt 15 nädalat aastas - paradiis, töötama praktiliselt ei peagi.. Mida veel elult tahta? Kahju, et üldse ennast veel tööle tuleb vedada.

Samas „distsipliin“ on riigikoolides kehvem (loogiline kui nii palju ebapädevaid õpetajaid tööl) kui erakoolides. Riigikoolist erakooli üleminek on väga harv kui mitte olematu. Need, kes ka tegelikult õpetajana areneda soovivad, lähevad kohe erakooli.


Riigisektor kui paradiis

Muidugi selles osas on sarnasus Eestiga täiesti olemas, et meilgi on õpetajad priviligeeritud klass, kellel on garanteeritud praktiliselt iga-aastane palgatõus, hoolimata igaühe tööpanusest, võimetest või saavutustest.

Ja see ei ole Küprosel nii mitte ainult koolisüsteemis, vaid terves riigiaparaadis. Samuti vohab korruptsioon, kus kõrgetel kohtadel olevate inimeste võsukesed ja sugulased saavad endale riigiametites kergemini kohti. Ja sealt ei kanguta neid tänaste seaduste kohaselt ei ussi- ega püssirohi. Aga küllap hakkavad sealgi ühel kenal päeval puhuma hoopis teistsugused tuuled.

Õpetajate värbamisel on esimene samm juba tehtud – elava järjekorra asemel, kus sul võib tõepoolest kooli sattuda inimene, kes lõpetas ülikooli 30a tagasi ja on tänaseks igasuguse elementaarsegi kvalifikatsiooni kaotanud, on tööle rakendatud ka alternatiivne järjekord, kus õpetajad reastatakse mingisuguse standardiseeritud testimise alusel. Mitte, et see ka kõige mõistlikum tee oleks, aga vähemalt mingi värske tuul selles sumbunud õhustikus.


Õnn ei peitu rahas

Samas on eriti tore kuulda edumeelsemate õpetajate juttu, kes on vabalt nõus töötama madalama palga ja olematute boonuste eest erasektori koolides, sest seal nad saavad professionaalselt areneda, mitte tunniandjana kullameres supeldes igavuse kätte surra. Ja nii see peabki olema.

Kuigi sealne kliima peaks igati soosima aktiivset elustiili, siis paraku see nii ei ole. Ka need, kes sellist elustiili sõnades toetasid, käitusid tegelikkuses ikka täpselt samamoodi kui teised. 1 inimene autos, jalgrattateed puuduvad, keegi rattaga ei sõida, ei käi jala, sisuliselt puudub ühistransport. Kui on vaja 5 min minna piima järele, siis ikka autoga. Ja see oli reaalselt nii.

Oli väsitav, kuid põnev ja loodetavasti nii mõnegi õpilase tulevikku positiivselt mõjutav nädal. Et kõige huvitavam on enamasti lugeda kohapeal käinud õpilaste tagasisidet, siis ka sel korral sai see päris värvikas ja sisukas.

Panime laste tagasiside teile lugemiseks eraldi faili, mis avaneb siin.

Projekt on rahastatud Erasmus+ programmist, mis on Euroopa Liidu haridus- , koolitus- , noorte- ja spordiprogramm aastateks 2014–2020 ja sellest lähemalt saad lugeda siit.

Päris lõpetuseks aga saab sõna õpetaja Lauri Kõlamets, kelle reisikiri on väga huvitav ja kindlasti lugemist väärt lugu, kust saab lugeda värvikaid mõtteid Küprose kurvast ajaloost, koolisüsteemist ja eluolust laiemalt. Mõned neist mõtetest on kõlanud juba ka meie põhiloos, aga kordamine on tarkuse vanaema.
 

Lauri Kõlamets meenutab: 

Küprosele tagasi mõeldes meenub mulle esimesena sõna "paabel". Palju rahvusi ühel saarel. Idas asub Lähis-Ida, põhjas Euroopa ja lõunas Aafrika. Ideaalne koht, kus ajada äri ning soojendada riikidevahelisi suhteid. Sellest annab ka tunda värvikas ajalugu, mis kinnitab, kui paljud suured sõjamehed on soovinud seda saart enda valdusesse saada.

3,5 x suurem kui Saaremaa, aga elanikke 2017 aasta andmete järgi 1,1 miljonit. Samas oli huvitav kuulda, et kellena see rahvas seal ennast tunneb. Endine Briti impeeriumi koloonia, mis saavutas kuninganna võimust vabaduse 1960, kuid esimese vastusena tuli Limassoli õpetajatelt ja kohalike elanikega suheldes, et tunnevad ennast küpriootidena ning seejärel, kui uurisin nende rahvamuusika ja kultuuripärandi kohta, sai selgeks, et kreeklastena ka. Analoogne olukord on võibolla Eestis Saaremaaga. Ka sealt piirkonnast inimesed ütlevad esmakohtumisel, et nad on saarlased ning seejärel tutvustavad ennast eestlastena. 

Küprose elanikud on väga sõbralikud nind aktsepteeritakse enamasti erinevaid kultuure ja rahvaid, mida saarel võib leida palju. Kahjuks ei õnnestunud kohtuda teiste eestlastega, kuid samas oli hotellist 100 m kaugusel söögikoha omanikuks leedukas, kelle poeg ajas IT-äri eestlasest partneriga.

Muidugi türklastesse suhtutakse teisiti. Endiselt on meeles 1974. aastal türklaste invasioon, mille tagajärjel kaotati 36% Küprose territooriumist. Kuigi türklaste osakaal on 2005. aasta rahvaloenduse järgi alla 20%, ei ole põlvkond põlvkonna järel toimunud sulamist, vaid eraldutakse üksteisest. See on muidugi Limassoli piirkonna inimeste mõtisklus. Kindlasti võivad pealinnas Nikosias olla teised arvamused. Nimelt asub pealinn nii Türgi kui ka Küprose riigi territooriumil. Midagi meie Valga sarnast, kuid samas erinev.

Olles varasemalt ka Türgit külastanud ja teades Türgi ning Küprose poes olevate kaupade hindasid, siis uurisin, et kas Limassoli elanikud sõidavad ka tihti analoogselt eestlaste idee "Maksud sõidavad Lätti" ajel Türgi poolele ostlema. Paraku on reaalsuses selline tegevus tugevalt keelatud. 

Antud teema tekitas õpetajate seas suurt elevust ning mainiti ära, et Küprose politseile on antud isegi käsk teha kindlaks, kas pealinnas sõitvad taksod ei tangi oma autot Türgi poolel. Kuigi otseselt pole kellelegi trahvi tehtud, sest raske on kütuse liikumist jälgida, eriti kui mõlemas riigis on samad naftakompaniid esindatud ning kütuse koostis on ühe tanklaketi raames sarnane, siis olukord on endiselt aktuaalne.

Limassoli piirkonnas ei teadnud ükski kooliõpetaja oma lähikonnas kedagi, kes oleks kreeka küprioodina abiellunud türgi päritolu inimesega. 45 aastat lahendamata geopoliitiline situatsioon paneb piiranguid inimsuhetele ning on vanema generatsiooniga vesteldes valusaks teemaks veel ka tulevikus.

Samal ajal kui Eestis räägitakse pidevalt õpetajate puudusest, maadleb Küpros õpetajate ületootmise põhjustega. Nimelt on aastatepikkune õpetajate liigne koolitamine ülikoolide poolt tinginud selle, et õpetajatest on moodustunud nimekiri umbes 2000 inimesest, kes ootavad potentsiaalselt töökohta, et võimalusel ennast rakendada.

Kuna riiklik haridussüsteemi ei usalda töötajate vabalt liikumist ning soovib, et kõik piirkonnad saaks töötajatega kaetud, puudub õpetajatel CV alusel avalikke üldhariduskoolidesse tööle kandideerimise võimalus. Kui vabaneb ametikoht mõnes Küprose piirkonnas määratakse sinna ametisse nimekirjast kõige kõrgemal kohal paiknev kandidaat.

Meenub NSVL ja suunamine töökohtadele. Kui õpetaja ütleb ära antud töökohast (näiteks põhjusel, et see paikneb tema kodust 125 km kaugusel), siis visatakse ta nimekirjast välja. Võta või jäta olukord. Õnneks eelmisel aastal muutis riik süsteemi ning tegi õpetajatele lisavõimaluse kutsetesti näol, mille alusel tekkis uus nimekiri. Kuni aastani 2030 lubatakse õpetajaid töökohtadele paralleelselt mõlemast nimekirjast, pärast mida jääb alles ainult kutsetesti oma.

Hetkel on Küprose erakooli projekti koordinaator Eleni vanas nimekirjas kohal umbes 700 ja keemia ning füüsikaõpetaja Petros, kellega lapsed saavad kohtuda aprillis 2019 Horvaatias, on kohal alles ca 1500 kohal. Petrose sõnul pole tema eluajal arvatavasti lootustki sellise vana nimekirja alusel Küprose avalikus koolis töötada. Ülikooli lõpetamise järgset nimekirja süsteemi rakendatatakse ka Hispaanias.

Aga milleks töötada avalikus koolis? Nimelt suudavad erakoolid esimesed 5 aastat konkureerida avalike koolide palkade, milleks on 1600 €/kuus (tuleb arvestada, et Küprosel on aastane tulu 19000 € maksuvaba), pärast mida hakkavad avaliku kooli töötajad saama staaži pealt kõrgemat palka ning vähendatakse tunnikoormust.

Seega võib juhtuda, et kui algusaastatel töötad 24 kontakttunniga nädalas ja kuupalk on 1600€, siis 20 aasta möödudes võib su palk olla 3000 € ning täiskoormuse juures pead andma ainult 14-16 kontakttundi. See tagab ka kõrgema pensioni ning Petrose sõnul ei lahku avalikust koolist õpetajad töötamast. Neil on võimalus olla täiesti laisk ning mitte areneda, kuid saada samas endiselt kõrgemalt palka kui teised.

Muutus kasutusele võtta kutseeksam on tulnud arvatavasti Kreekast, kus sellist süsteemi kasutatakse ja võimaldab kõrgema skooriga inimestel töötada koolis, mis muidugi ei taga veel ideaalset õpetajate meeskonda, sest on väga paljusi ka ülikoolide õppejõude, kes on ideaalsete akadeemiliste teadmistega, kuid inimsuhetes ja empaatiavõimes õpilaste jaoks täiesti kasutud.

Võimalik, et riik loodab õpetajate töökuse tõusule ja sisemise motivatsiooni süttimisele ainult välise motivaatori abil, milleks on palgatõus. Samas kui uuringud on sellise uskumuse ammu kummutanud. Ainukese võimalusena leiavadki õpetajad tööd erakoolides, et teha aega parajaks ning areneda ennast, oodates oma järjekorda pikas nimekirjas.

Mida öelda kooli kohta, kus on 1182 õpilast, üle 2x rohkem kui Raatuses ja aastane õppemaks 10 000 €? Vastuseks pakuks, et võimas töö PhD Kypros Kourise poolt, kes on kooli direktor. 

The Heritage Private School and Institute loodi 1987 ning kooli üheks alusepanijaks sama Kouris, kes on nüüd ka kooli ainuomanik. Aasta aastalt ehitati kooli järjest edasi ja hetkel tundub, et ehitustegevus on lõppenud ning investeerima saab hakata personali ja teistesse väärtustesse. 

Igaüks sellist rahvusvahelist haridust oma lapsele lubada ei saa. Küpros on riigina oma asukohta silmas pidades ideaalne koht, kus sellist kooli pidada ja see ei ole veel ainus erakool antud saarel. Kuid miks mitte elada kohas, kus aastas on 320 päeva päikesepaistet ja ümberringi sinav Vahemeri.

Kool asub Limassoli linnast 12 km väljas ning lapsed alustavad igal hommikul 6:45 bussiga teed kooli. Ühistransport on linnas praktiliselt olematu. See tähendab, et ärkama peab vara, arvatavasti kell 6 või isegi veerand tundi varem.

Sellises rütmis liikudes ei saa pikalt endale lubada, et magama võiks minna südaööl. Kuna lapsed lähevad kodus varem magama, siis ei ole neil väga aega, et linnas ringi lonkida või õhtuhämaruses lollusi teha. Sellest andis tunda ka tõik, et koolis puudus sotsiaalpedagoog ja psühholoog. Omatakse ainult karjäärinõustajat. Muresid justkui pole.

Vanematepoolne panus antud projekti, milleks on laste haridus, on nii suur, et lapsel polegi võimalik teha muud kui ainult õppida. Täielik eliit - koorekiht. Mingis mõttes meenutas see mulle aega kui 2004. aastal töötasin ülikoolis õppides põhipraktikal olles Gustav Adolfi Gümnaasiumis loodusainete õpetajana ning laste kontrolltööde keskmine tulemus on viie-palli skaalas 4,7. Ka seal koolis oli varasemalt sissesaamine katsetega ning vanemad nägid meeletult vaeva, et laps võtaks koolist maksimumi.

Ja õpiti Küprosel tõesti kõvasti. Alates seitsmendast klassist oli tundides valdavalt frontaalõpe ja õpetaja taktikepi all läbiti kõik Cambridge'i õppekavas ettenähtud õpitulemused. Ei oskagi siin vastu vaielda, et kas valitud õpilastega ongi kõige parem kasutada kognitiivseid lähenemisi. Võimalik, et hoiab õpetajatöös suure hulga energiat kokku. Samas väitis direktor, et tegelevad koolis ka pehmete väärtuste juurutamisega ning 8 Euroopa võtmepädevust on nende jaoks olulised.

Sain ka jälgida mõningaid tunde ning vahepeal tekkis tunne, et tahaks ise püsti hüpata ja lõpetada õpetaja juba 30 minutit kestva loengu ning lubada lastel ise lahendusi otsida. Nägin, kuidas mõningaid õpilased pärast 35 minutit haigutasid, et omale ajule hapnikku juurde saada, kui siis jätkasid meeletu pingutusega õpetaja kuulamist ülesande lahendamisel. Salamisi piiluti ka koolis keelatud nutitelefone. Avalikumalt kasutati neid WC-des.

Lapsed õppisid ainult eksamiteks ning testideks. Võiks ju küsida miks? Vastus on lihtne. Kuna Küpros omab endiselt brittidega häid suhteid, siis sai ka see kool lubada endale hoopis Cambridge õppekava rakendamist ja ei pidanud riiklikku õppekava jälgima. Siiski rakendati 1.-6. klassi rühmatööle suunatud õppekeskkonda ning õpilased said nautida omavahelist suhtlemist ja arendada inglise keelt.

Igas õppeaines sooritati aasta lõpus eksam (isegi muusikas - kuulamistestid) ning gümnaasiumi lõpus ka 6 rahvusvahelist tasulist Cambridge/Oxfordi eksamit, et minna õppima enamasti Ameerikasse või Inglismaale.

Algselt arvasin, et 10 000 € aastamaksu sees on ka testide tasud, kuid selgus, et lisaks igakuisele 1000 € tuli lastevanematel veel juurde maksta koolivorm, iPad ja koolilõuna. Seega on õppemaks arvatavasti 2000 € võrra aastas suurem. 

Koolijuhile valmistas kulude katmisel muidugi muret, et igal aastal lahkub nende koolist vanemate töökoha ja kolimise tõttu umbes 50-60 õpilast. Kuid õpilastest puudus ei tundud olevat. Üllataval kombel selgus, et üle kolmandiku õpilastest on ühe emakeelena vene keelt kõnelevad lapsed ning tänu sellele said meie õpilased nädala jooksul lisaks inglise keelele kaaslastega suhtlemisel praktiseerida ka vene keel.

Huvitav oli muidugi Küprose õpilaste käest tagasisides kuulda, et see nädal oli nende jaoks väga tore ja õpetlik, sest andis palju juurde omavahelistes suhetes, kuna tavaliselt nad oma klassikaaslastega väga ei suhtle. Abiks oleks siin kindlasti õppeprotsessis rühmatöö kasutamine.

Eesti lastest said ka järsku lõunamaalased, sest kui tavaliselt on kombeks öelda eestlaste kohta, et alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama, siis seekordsel projektinädalal ei soovinud lapsed juba teisel päeval tagasi kodumaale tulla, vaid iha oli nautida Küprose päikselisi päevi, kooli ja kultuuri.

Isiklikult jättis projektinädalast suurima mulje teisel päeval peetud astronoomiaõhtu, mil kooli territooriumil olnud amfiteatri alas sai kohaliku astronoomi abiga vaadeldud olulisemaid tähtkujusid ja tähti meie galaktikas.

Ülikooliõpingute ajal ootasin järjekindlalt kogu astronoomiakursuse vältel, millal välipraktikale minnakse, kuid kahjuks jäi see tegemata. Seekord Küpros realiseeris vana võla. Ootama pidi kõigest 17 aastat.

Samuti jättis sügava mulje Lego Technic või Lego EV3 ideedele toetuv kohalik konstruktoriklotsi tehas "Engino", mis müüb oma tooteid ligemale 50 riigis ning loodab nende abil maailmas koole toetada STEM hariduse parandamisel. Saadaval ka muidugi Eesti online poodides.

Aga Küprose lapsed olid tõesti euroopalike väärtustega ning austasid üksteist. Maailma poliitikas ei juhtu just tihti, et USA ja Venemaa presidendid oleks ühel meelel. Selles koolis on üksteist tunnustatud juba 32 aastat.

FOTOGALERII Küprose projektinädalast avaneb siin.