14. novembril andsid Raatuse koolis mitmeid tunde Tartus õppivad välistudengid. Külas olid Janey Mikeškova Tšehhist, Friederike Rilling Saksamaalt, Laszlo Kövecses Ungarist ja Gani Nasirov Aserbaidžaanist.

Laszlo, kelle eriala Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonnas on Läänemere regiooni uuringud, rääkis viienda klassi lastele Ungari asukohast, traditsioonidest, rahvuslikust riietusest ja muusikainstrumentidest ning kuulsast Ungari maastikust – pustast (ungari keeles puszta). Need on suured tasandikud, rohumaade ja põõsastike alad, mis on tekkinud metsastepi asemel metsa hävitamise tagajärjel. Sõna puszta pärineb sama vormiga omadussõnast, mis tähendab "paljas, tühi, ilmajäetud". Aastast 1999 on Pusta Hortobágyi rahvuspargis ka UNESCO maailmapärandi nimistus.

Õpilased said külalise käest ka küsimusi küsida, millest Laszlole jäi kõige enam meelde järgmine naeratuse huulile toonud küsimus: kas ungarlased on ka rahulikud inimesed? Ja vastus oli: jah, kuid mitte alati.

Tšehhi tudeng Janey, kelle erialaks ülikoolis on avalik haldus ja majandus, külastas 3. a ja b klassi inglise keele tundi. Alustuseks rääkis ta endast ja oma sünnimaast. Üheskoos mängiti nimemängu,  õpilased rääkisid samal ajal oma lemmikloomadest ning võrdlesid Tšehhi ja Eesti traditsioone. Lõpetuseks joonistasid lapsed Tšehhi lippe ja muud rahvussümboolikat.

„Koos õppisime Tšehhi tantsu (vt alumist fotot), mida tantsitakse sünnipäevadel ja jõulude ajal. Janelyle väga meeldis, kuidas õpilased juba 9-aastaselt suudavad inglise keeles küsimusi esitada ning temaga kaasa vestelda, saavad aru ingliskeelsetest korraldustest,“ rääkis laste õpetaja Helina Mugra.

Tartu Ülikooli Euroopa kolledžis Euroopa Liidu ja Venemaa uuringutele pühendunud Gani viis läbi koguni kaks tundi. Viiendate klasside õpilastele rääkis ta peamiselt Aserbaidžaani riigist ja seal räägitavast keelest ning õpetas ka ühe kohaliku tantsu, mida meie õpilased ka järgi tantsisid. „Õpilased olid väga aktiivsed ja vaimustuses. Kindlasti võiks selliseid külalisi käia tulevikus veelgi,“ ütles õpetaja Mai Tõnisoo.

Üheksandate klassidega peetud tunnis olid jututeemaks erinevused Aserbaidžaani ja Eesti kultuuris, kommetes, toidus ja haridussüsteemis. Viimast hindas Gani Eestis selgelt paremaks. Tema sõnul pööratakse näiteks keeleõppes Aserbaidžaanis rõhku peamiselt grammatikale ning kõnekeele omandamine käib väga vaevaliselt. Ta isegi pidi inglise keele selgeks saamiseks võtma tunde ühes erafirmas. Gani kodumaal hinnatakse väga kõrgelt ka Eestis saadavat kõrgharidust, mis tõigi lõunamaa noormehe siia tarkust nõutama.

Freiburgi Pedagoogilises Ülikoolis neljandat aastat õpetajaks õppiv Friederike, kes algselt pidi andma vaid ühe tunni, jäi aga õpetajate palvel samuti kaheks tunniks. Esmalt kohtus ta viienda ja seejärel üheksanda klassiga. Tundide üheks osaks oli saksakeelne Kuldvillaku põhimõttel läbiviidud mäng, kus küsimusi oli nii Saksamaast kui Euroopast laiemalt.

Friederike vastas ka õpilaste küsimustele tema kodulinna ja Saksamaa kohta. Samuti tunti huvi, millega Friederike vabal ajal tegeleb, mis on tema lemmiktoit ja kas talle meeldib kool. Viimasele oli üks ja selge vastus – jah, meeldib. Küllap muidu ei õpiks saksa neiu ka ülikoolis õpetajaks.

Eestisse jõudis ta tänu Erasmuse stipendiumile. Friederike jääb siia kaheks semestriks ning hetkel on tal käsil eesti keele õpingud. Tulevikus saab temast keskmise kooliastme geograafia, matemaatika ja politoloogia õpetaja.

Raatuse kooli arendusjuht Rene Leineri sõnul soovib Friederike meie koolis läbida ka osa oma praktikast. Tema uurimisteema puudutab eesti ja saksa 16-aastaste laste Euroopa Liidu suhtes olevate hoiakute võrdlevat analüüsi.

Olid põnevad tunnid, millest igal osapoolel oli midagi õppida ning mis kindlasti ei jää viimasteks selles reas.

Päeva meenutav fotogalerii avaneb siit.